Tere neljapäeva!

Tsaukitsau! Kui keegi peaks mõtlema, et miks pooled blogipostitused kaduma on läinud ja allesjäänud kõik segamini on, siis teadke et tegelen kõikide oma vanade postituste uude serverisse importimisega ja see võtab veel üksjagu aega.. olen umbes poole peal 🙂

Plaanin juba üsna mitut blogi postitust, aga kuna ma arvasin et see importimine läheb kiiremini, siis mõtlesin et teen selle kõigepealt ära ja siis kirjutan. Nüüd hakkan tasapisi juba mõtlema, et hekk, siis jääbki kõik kirjutamata ju 😀

Hetkel alustan just tööpäeva – kell on 8.30 hommikul, tulin trennist umbes tunnike tagasi (appppi mul on kõik kohad haiged!!) ja nüüd teen nägu nagu ma hullult tahaks siin arvuti taga olla. Homme läheme väikesele nelja päevasele tripile ja selleks tarbeks tuleb täna üks suurem shoping teha ja kuna tegemist on natuke teistmoodi tripiga (hiljem räägin!), siis olen juba praegu isegi selle shopingu pärast veits elevil!

Nüüd on vaja ainult kahe tööpäeva jagu tööd järgnevasse 9 tundi ja 24 minutisse ära mahutada ja siis… seiklema!

Kolmepäevane puhkus rannakämbis :)

On hiline pühapäeva pärastlõuna, taevaharjalt laskuv päike kõrvetab juhipoolseid autosistujaid täisvõimsusel ja meie sõidame nagu ka tuhanded teised teosammul kodu poole. On isadepäev ja lisaks sellel ka pikk nädalavahetus (pühad!) ja just seetõttu on sel soojal pärastlõunal liiklejaid erakordselt palju – kõigil 4WD katustel ja autokastides telgid ja grillid, kajakid ja surfilauad ja muu taoline puhkusekraam, mis igal endast lugupidaval austraallasel üldjuhul garaažis just neid pikki nädalavahetusi ootab.

Viimase tunni oleme istunud kiirteel ummikus, aga kuna meil on selja taga imeliselt lõõgastav ja akusid täitev nädalavahetus, ei häiri see meid absoluutselt. (PS. Maiks nüüd tagantjärele ütles et teda ikka häiris. Aseeeiloe)

Pakkisime auto ja asjad juba neljapäeval, et reedel kindlasti varakult liikuma saada. Otsest sihtmärki ega plaani meil ei olnud, oli vaid suund – põhja! Kell 7 reede hommikul hakkasimegi sõitma, algul suunaga Sunshine Coasti, kus meil üks väike asjatoimetus oli ajada. Kella kümneks oligi meil see kohustuslik peatus tehtud ja nädalavahetus võiski alata! Tähistasime seda hilise hommikusöögiga juba lemmikuks saanud Cotton Trees, kus ka varem korduvalt puhkamas käinud oleme. Seekord sõime sealses teemajas, mille nime ma mitte kunagi meeles ei suuda pidada, kui mis oma põrandast laeni kõrguvate serviisi-ja teeriiulitega teenib ära meie igakordse külaskäigu. Vahel käime lihtsalt serviise vaatamas, vahel kohvi kaasa ostmas, vahel teesid degusteerimas 🙂 Seekord siis ka söömas – was good.

Cotton Trees kohvi juues avastas Maiks kaarti skrollides et meist veidi põhjapool Tewantinis asub ühe suure 4WD rahvuspargi infopunkt, kust võiksime läbi hüpata ja natuke pargi kohta informatsiooni küsida. Mõeldud – tehtud. Ainult, et alguses sattusime mingisse valesse informatsioonipunkti, kus tädid olid kõike muud kui sõbralikud ja informatiivsed. Juhuslikult jagus meil taipu uurida kas olime ikka õiges kohas – õnneks ei olnud! Kõigest viie minuti kaugusel asus nö. “õige* infopunkt, kus töötas kõige asjalikum ja informatiivsem tädi selle maamuna peal! Sotid selged, sõitsime poodi oma söögi- ja joogivarusid täiendama.

Great Sandy National Park on selline ilmatuma suur liivane rahvuspark, kuhu alla kuulub ka maailma suurim liivasaar Fraser Island. Fraserile me seekord ei läinud, küll aga müttasime Fraserist lõunas asuvas Cooloola piirkonnas – Teewah & Rainbow randades ja 4WD metsaradadel. Sõitmist ja vaatamist jätkub sealkandis mitmeks päevaks, rannateid ja -kämpe kilomeetriteks.

Poes käidud, asutasime ennast kaabelpraamile – Praam sõidab terve päev üle jõe, nii kui soovijaid on. Raha tahab praamionu 7 dollarit ja aega võtab see sõit umbes 1.5 minutit. Teiselpool praami ootas meid veel umbes 7 kilomeetri pikkune tükike asfalti ning pärast seda võiski liivaralli alata! Kuigi minul on alati suur mure selle randa peale ja maha sõiduga, sest enamasti tuleb seal sõita mäest üles/alla ja rada on suurest sõitmisest väga kehvas olukorras, pean tõdema, et võtan neid sõite nüüd juba palju rahulikumalt – harjutamine teeb meistriks.

Tegelikult aitab muidugi kaasa ka see, et kui ühes sellises mahasõidukohas jälle “ummikus” istusime, sest keegi oli ennast liiva kinni kaevanud, ütles Maiks minu “Ole hea ära siin meid kinni sõida, meil pole siin sõpru” peale vastuseks “Mis mõttes ei ole, kõik need inimesed kes meie selja taga on ja läbi tahavad saada, on ju meie sõbrad!”. Hehe, rohkem ei saakski tal õigus olla! Ja millised sõbrad need on! Korralike mudarehvide, vintside ja täisvarustuses recovery geariga asjaarmastajad! Ma olen lõpuks ometi hakanud uskuma teiste inimeste headusesse meie ümber ja reaalsus on see, et keegi tõmbab meid ikka välja kui hätta jääme – probleem võib hoopis tekkida sellest, et kes selle au endale saab, eks neile kõigile ju meeldib natuke asjapulk olla ja oma mänguasjadega eputada.

Üks hirm on mul siiski jäänud ja see on ookeani ja tõusu ja mõõnaga seoses. Ma ei ole seda stsenaariumit enda peas päris täpselt läbi mänginud, aga see on umbes midagi sellist, et tuleb mingi megametsik king tide ja mingil põhjusel me ei jõua autot enne rannalt ära sõita.. või on kaldakalle nii järsk ja liiv nii pehme (on ette tulnud!) et vajume lihtsalt auto tagumikuga ookeanisse ära ja peame käbe leidma mingi ukse mille peal huplida nagu Rose ja Jack kunagi. Ainult selle vahega et me mahume mõlemad ukse peale ära. Tegelikult ma tean et neid asju meiega ei juhtu sest ma pistan enne kisama kui üldse võimalus tekkida jõuab, aga kuna need on lood elust enesest siis ikkagi võtavad natuke seest kõhedaks ja panevad mõtlema et “what if..”

Igatahes, kirjutasin nüüd täpselt vastupidist sellele mida kirjutada tahtsin! Võrreldes varasema muretsen ma palju-palju vähem ja tegelikult naudin näiteks liivast metsasõitu igakord järjest rohkem (rannast rääkimata!).

Tagasi reaalsusesse. Reedel sõitsime siis terve Teewah Beachi läbi ja jäime lõpuks ühele eriti mõnusale rannaäärsele muruplatsikesele laagrisse. Puhkasime sellise intensiivsusega, et juba kell 8 õhtul olime puhkamisest nii väsinud, et läksime magama. Hommikul ärkasin mina kella kuuest ja nii sain otse telgi ukse vahelt ookeanist tõusvat päikest vaadata ja raamatut lugeda. Varsti ärkas ka Maiks, kes mulle siis sinna telgiukse vahele kohvi ja arbuusi tõi. Eriti mõnus oli niimoodi vedeleda varahommikuses päikeses, rannale laksuvad lained taustal mängimas.


Laupäeva veetsime rannas, ühes teises rannas, kolmandas rannas ja lõpuks uuesti esimeses rannas, hehe. Tegelikult veetsime ühe päris lõbusa hommikupooliku metsateedel kärutades. Ma AUSALT kordagi ei vingunud ega palunud Maiksul aeglustada – isegi kui ta 2.5 korda üle lubatud normi sõitis (noh lubatud norm oli 20 km/h hehe). Lõbus ja põnev oli – tegemist oli sellise pehme liivateega, kus auto ujus ikka korralikult. Elu nagu filmis.. sinnamaani kuni üle mu õla, rinna, kõhu ja reie jooksis SUUR SUUR punase ja mustaga ämblik, nii umbes 5cm läbimõõduga. Selle peale viskasin ma käes olnud telefoni kus seda ja teist, tegin turvavöö lahti ja ronisin sõidu pealt kahe istme vahel asuva keskkonsooli otsa. No niii sitaks õudne oli! Maiks ei saanud alguses mitte midagi aru ja kui sai, siis naeris nii et mul ei jäänud endalgi muud üle kui naerma hakata. Käisime autos siis kõik asjad läbi ja raputasime ja pühkisime, aga ämblikku ei kuskil. Nii et selles mõttes võib ta siiamaani meil autos edasi elutseda. Mingil hetkel pidime aga edasi sõitma ja see tähendas muidugi ka seda, et ma pidin vastumeelselt autosse tagasi ronima..

Ülejäänud päev möödus meil Rainbow Beachil kohvitades, Inskipi telklaagriga tutvudes, Rainbow Beachil 4WD-tades ja värvilisi liivakivikaljusid uurides, uut kämpamiskohta otsides, kala püüdes ja lõket tehes. Saak jäi meil seekord kesiseks – Maiks püüdis ühe shovelnose shark’i ja mina sain KAKS KORDA mingi lolli ämbliku käest hammustada. Kuna meil õnnestus selle ämblikuga ka isiklikult silmast silma kohtuda ja ta eriti ohtlik isend ei tundunud, siis lootsin et ehk käsi otsast ei kuku. Öösel nägin unes kuidas mu käest kasvas hammustuskohast välja mingi pruun jääpurika moodi asi, mida pidin ise ära lõikama hakkama. Hetkel on mõlemad käed veel alles.

Täna hommikul ärkasin jälle koos päikesetõusuga ja lihtsalt nautisin olemist. Lugesin tõusva päikesega koos raamatut, jõin rannaliival kohvi ja maailma aeg oleks nagu seisma jäänud. Ühed eriti mõnusad kohad on need rannad, kuhu ise oma telklaagri püsti võib panna. Antud rannas on selleks ette näthud lausa 16km – vali aga sobiv plats ja ehita oma laager valmis.

Hommikul uitasime veel lähedal asuvas punases kanjonis ja rannast lahkudes suundusime Noosaville’i sööma ja päikest võtma (sest sai veel vähe rannas oldud!!). Tegime ühed väikesed burgerid ja tacod selles rõõmsas ja rahvarohkes väikelinnas ja panime ilusa punkti oma pikale ja mõnusale nädalavahetusele. 

Lugesin sel nädalavahetusel 2.5 raamatut. Ja see oli niiiii mõnus.

Eestist tagasi!

Nonii 🙂 Meie käisime Eestis! Kui ma hakkaksin sellest blogima, siis ma kirjutaksin seda lugu siin 34 ööd ja päeva järjest, nii et ma ütlen lihtsalt ära, et oli täiega tore ja läheks kohe varsti uuesti kui see kõik veits odavam oleks, hehe 🙂

Jõudsime tagasi kolmapäeva hommikul kell 6 ja Maiks läks otse lennujaamast tööle kella 8ks hommikul. Kuigi see tundus sellel hetkel täiesti ebareaalselt hullumeelne, siis tegelikult tähendas see seda, et Maiks sai kohe õigesse unerütmi tagasi ja mina ei saanud 4 päeva normaalselt magada.

Terve see 4 päeva mu keha arvas, et 4 tundi on maksimaalne aeg mis võiks magada, ka öösiti. Mõnikord ärkasin üles lampi kell 2 öösel, mõnikord kell 4.. ja enam magama ei jäänudki, kuigi esimesel korral ma reaalselt üritasin 6 tundi järjest haha. Ühe korra jäin mingi kell 10 õhtul magama ja ärkasin pool tundi hiljem üles täiesti puhanuna ja enam magama ei jäänudki enne kella 3 öösel. Kõige tüütum selle kõige juures oli see, et mingit korrapärasust selles kõiges ei olnud, võisin vabalt suvalisel hetkel magama jääda või üles ärgata.

Igatahes nüüd on see läbi. Oleme töösse ja eludesse enamvähem sisse elanud. Käisin kohe esimesel päeval rannas varbaid leotamas ja linnas tuuritamas, et päeva läbi kulutada. Temperatuurid on meil 23-28 kraadi kandis, päike paistab ja mõnusalt soe on olla. Õhtuti ja öösiti ainult langeb üllatuslikult madalaks, aga sellest pole hullu, paneme natuke riideid juurde 🙂

Screenshot 2017-08-15 08.29.25Screenshot 2017-08-15 08.29.36

Pühapäeval käisime koos Helena ja Argoga matkamas Mt Barneys – matk ise oli selline keskmine – 7km, aga tõuse ja languseid oli ikka korralikult, nii et pärast pikka pausi oli see täpselt õige koormus ja distants. Raja lõpus ootas meid väike jõeke, kus meie teada pidid mõned ujumisaugud leiduma. Reaalsuses leidus seal ainult maksimaalselt põlvini vesi ja mõned segaduses inimesed, kes küsisid meilt, et kas see ongi see ujumisauk 😀 Me eriti targemad ei olnud kui nemad ja seega ei osanud nagu midagi kosta..

Kuna meil tegelikult on kunagi varem suht sarnane lugu juhtunud Cape Tribulationis Mareni ja Omariga, siis teadsime, et enne kui tagasi pöörama hakkame, tuleks ikka veidi üles/allavoolu seigelda ja vaadata, ega see ujumisauk kohe järgmise käänaku taga ei ole, nagu meil tookord juhtus. Tol korral passisime küll kõigepealt pool tundi seal madalas vees ja alles ära minnes avastasime päris koha 🙂 Sel korral olime targemad ja asusime kohe uurima. Ja ennäe imet, oligi tegelikult nii et rada läks ühe suurema kivi tagant edasi ja ma arvan at julgelt pooled inimesed kes sel matkal käivad, seda üldse ei teagi.

Igatahes, 500m eemal leidsime siis need päris rock poolid! Tegemist oli päris ilusa ja metsiku kohaga – rahvast ei tundu seal eriti käivat ja ujumisauke mõned ikka jagub. Vesi oli nii külm, et kohe kui vette astusid tõmbasid jalalabad nii valusaks, et terve aeg oli selline tunne, et kohe-kohe tuleb jalakramp. Seepärast arvasin, et lihtsam on lihtsalt kuskilt kivi otsast otse täispikkuses sisse prantsada 😀 Mõeldud-tehtud 🙂

Hiljem käisime ka suuremas basseinis, mille nurga tagant leidsime mõnusaid päevitamiskivisid ja järgmise nurga tagant väikese kosekese – kose kõrgus oli selline.. minust kõrgem nats.

Screenshot 2017-08-15 08.29.07Screenshot 2017-08-15 08.29.15

Selgus et kosekesest saab väikese abiga ka üles ronida kui väga tahta. Me väga tahtsime. Vesi oli nii retsilt külm (koseni oli päris pikka maa ujuda) ja kose vastuvool nii tugev ja ronimine päris raske, nii et kui lõpuks sinna kivi otsa maandusin, tundsin kuidas mul on ikka korralik adrekalaks. Avastasime siis veel ülesvoolu nats ringi ja leidsime ühe pisikese koopakese, kus sees oli veel üks pisikene kosekene. See nägi nii sürr ja muinasjutuline välja, aga samas oli veits hirmus, sest koguaeg oli selline tunne, et äkki mingil põhjusel tuleb kuskil mingi suur kogus vett ja viskab meid mööda kõiki neid kive ja kaljunukke alla.

Koopa laest/küljelt leidsime ka ühe augu, kust sai hea ukerdamise korral välja ronida, nii et seiklust kui palju 🙂 Pilte koopast ja kosekestest ei ole, sest veekindlat kaamerat meil kahjuks pole. Aga eks te kujutlege ise ette või veel parem – tulge kohale ja kaege perra.

Muud juttu polegi täna – kevad hakkab saabuma, mangod õitsevad ja päike püsib taevas iga päev nõks kauem. Varsti on jälle suvi!

Screenshot 2017-08-15 08.28.57Screenshot 2017-08-15 08.28.44

tsaupakaa!

Valmistumine Eestisse laekumiseks!

Kuigi see kuskilt otsast hetkel võib-olla välja ei paista, siis hetkel valmistume Eestisse tulekuks täies hoos ja ei jõua reisi ära oodata!

Eile saime kätte oma uued kohvrid ja vaikselt täienevad iga päevaga mu kontoriseinal olevad kaks nimekirja – “Eestisse” ja “Eestist”, kuhu siis jälle aegajalt lisandub mõni vahva asjake, mis kindlasti üht või teistpidi kaasa oleks vaja vedada 🙂

Hetkel vihume megahullult tööd teha, et ikka oleks võimalik see pikkpikk 5 nädalat (no 4 nädalat ja 6 päeva hehe) vabaks võtta endale – jama värk on selle iseeendale töötamisega see, et siis tuleb kõik asjad lihtsalt ette ära teha, sest kedagi teist kes puhkuse ajaks töö üle võtaks, ei ole.

Aga päriselt – nii pikka pausi pole mul veel vist kordagi olnud selle nelja ja poole aasta jooksul mis me nüüd Maiksu koolist alates siin olnud oleme! Ei jõua ära oodata! 🙂 Varsti näeme sõbrakesed!

Oiii-kettte-on-diiiin!

Tere! Mina siin! Blogi oli vahepeal talveunes. Liiga palju juhtus korraga et sellest kõigest adekvaatselt ja piisavalt kirjutada ja teadupärast kui mul on valida kas teha poolikult või mitte üldse teha, siis ma valin mitte üldse tegemise. SEST ALL OR NOTHING bruvvas and sistas.

Nüüd olen siis jälle korraks bäkk in da geim – vaatab kui kauaks seekord seda jaksu jätkub. Lühidalt ütleme nii, et juhtusid alljärgnevad asjad… 😀

Dets – Meil käisid külas Anu ja Maldar – trippisime Tasmaanias, Gold Coastil, tähistasime Maiksu kooli, jõule, Maiksu sünnat, uut aastat ja niisama koosolemise aega! Oli väga vinge tripp ja me oleme meile pakutud seltskonna ja võimaluste eest väga tänulikud! Ühel päeval räägin sellest kõigest vb veits rohkem ka 🙂 ja näitan pilte!

Jaanuaris jõudsime tagasi Gold Coasti, kus elasime veel mõnda aega ajutises elukohas Hope Islandil, mille valisime nii kauaks kuni endale päris oma kohta otsisime. Mõnest nädalast sai kuu ja kuust kaks ja kahest kuust peaaegu et kolm hehe. Nagu ikka! Kõige ajutisemad asjad pidid need kõige alalisemad olema, üks tark ükskord ütles.

Jaanuaris/Veebruaris alustasime ka kahe uue viisa kadalipu läbimist – üks on ajutine 2-aastane viisa (Graduate visa) ja teine on permanent residency viisa (viitame sellele edaspidi kui 189 visa), mis lubaks meil põhimõtteliselt ükskõik kui kaua siin olla. Paberil kvalifitseerume mõlemale – aga kuna permanendiga on “kes ees see mees” põhimõte ja iga aasta on kvoot peal, siis erinevate meid mittesoosivate asjaolude tõttu jäi Maiks selle aasta ringist umbes mingi 11-13 päevaga välja. Ebaõnn nohhh! Uus “aasta” algab aga juba 1. juulil ja kui nad Maiksu eriala vahepeal tähtsast listist eemaldada ei kavatse, siis peaksime järgmise rohelise tule selle viisa edasi arendamiseks saama juba juuli esimeses pooles.  Vahepeal saime aga teise viisa, mis meil niisama aega parajaks laseb teha.

Märtsis kolisime (tegelikult küll alles 31. märts) oma uude rendimajja. Aega võttis aga asja sai 😀 Eks standardid olid alguses võib-olla liiga kõrged asukoha ja rannaläheduse ja maja uudsuse mõttes – lõpuks ikkagi leidsime midagi, mis enamvähem vastas kõikidele ootustele ja ei asunud linnast ja atraktsioonidest ja olulistest kohtadest liiga kaugel. Sellega on muidu juba omajagu kamarajura olnud, sest järjekordselt ei tee ei kinnisvarabüroo ega omanikud asju mis paberil kokku lepitud (seekord on peamiselt tegemist lihtsalt hajameelsuse ja venimisega, keegi pahatahtlikult ma arvan meid üle ei lase), aga nagu seda va inglise keelt kõnelev rahvas armastab öelda: “See on nüüdseks juba vesi silla all” (“that’s water under the bridge now”) 😀 NIi et pole hullu kedagi. Ühel heal päeval näitame seda majakest ka siis.

Märtsi algusest on Maiks meil ka nüüd mitte enam casual töötaja, vaid päris täiskoha lepinguga Naval Architect – saab ka puhkuserahasid ja haigusepäevi võtta nagu tähtsad härrad kunagi. Eestlastele võib see imelikult kõlada, aga Austraalias nimelt on väga tavaline olla nö “juhutöötaja” – töötaid aastaid ühes ja samas ettevõttes tööl ja käid tööl nagu iga teinegi, aga sind kunagi sellisele päris “hüvedega” lepingule ei pandagi. Algul siia seljakotirändurina tulles on see muidugi tore, saab ilma pikema etteteatamiseta teisele poole saart elama kolida kui tuju peaks tulema, aga pikas perspektiivis tahaks ikka ka mingit kindlust ja korda 🙂

Aprill ja Mai oleme nüüd vaikselt maja sisustanud ja tööd teinud. Maja sisustamine läheb väga aeglaselt haha – vaikselt oleme enamvähem kõik mööbli kokku saanud, nüüd vaja veel rõdule õuemööblit ja toas igast väiksemaid detaile nagu põrandalampi ja vaipa ja lillevaasi ja diivanipleede jne 🙂 Nats veel on teha. kirjutan ükskord majast pikemalt 🙂

Maiks käib vahepeal nädalavahetustel erinevatele inimeste paadiprojekte tegemas – putitab üht ja teist ja on asjalik. Selles mõttes läheb tal väga hästi, et see kõik lubab tal muudkui uusi tööriistu ja mänguasju endale juurde osta ja garaaž täitub uue kolaga umbes üle päeva. Eile ta üritas mulle seletada mis kõikide nende saagide vahe on mis tal juba olemas on ja mis ta veel ostma peab, aga mul hajus tähelepanu pärast esimest “Vaata see saag…” 😀

Mina teen ikka neidsamu agentuuride töid mida viimased 4 aastat; natuke rohkem nüüd päris oma kliente ka kui varem; Nordlife’i, veel ühte uut projekti, sisustan kodu ja olen ilus nagu alati. Trenni pole mingi kuu aega teinud, häbi-häbi! HÄVING!!

Mis siis veel – see nädal näiteks suutsin ÜHE päevaga saada endale angiini, põskkoopapõletiku ja kõrvapõletiku. No erakordselt halb oli olla, arvasin et näen juba seda valgust kuhu sisse öeldakse, et peab minema kui jube kehvaks ära kisub.  Kraapisin aga arsti ust korralikult ja lõpuks anti ikka mingit hullult head kraami sealt, nii et 24 tunniga olin nagu uuestisündinud! uskumatu, ei saa mina aru miks nad kohe seda õiget droogide kahurväge välja ei too, algul proovivad mingite platseebodega või?

Siis meil on näiteks umbes kümneks päevas külas Madde ja Reimo. Kuigi oleme siin riigis vahelduva eduga varsti juba 8 aastat olnud ja M & R on siin ainult poolteist aastat olnud, siis üks päev arutasime Maiksuga, et M & R on kõige rohkemates meie kodudes käinud/peatunud – Gold Coastil eelmine aasta, siis Tasmaanias ja nüüd uuesti Gold Coastil. Isegi oma pered ja pikaajalised sõbrad pole nii paljudesse meie kodudesse veel jõudnud! Kuidagi meil sobivad plaanid omavahel kokku ja seltsis on meil alati segasem (sõna otseses mõttes, suht segane!). Nad on head kaaslased koduses majapidamises kui oled näiteks haige – teevad muudkui süüa (head!) ja pühivad põrandaid 😀

Nüüd vaatan telekat. Täna ostsin. PÄRIS ISE (tegelt Reimo oli kaasas mõõdulindiga, et saaks teeselda, et ta on nagu see mees kes tähtsa näoga mõõdab midagi). Kuna antennijuhet veel ei ole, siis ühtegi programmi või telekanalit vaadata ei saa otseselt, aga see ei sega ju ometigi telekat VAATAMAST.

Rahvuspargis, 4WD rajal ja looduslikes kivibasseinides hullamas :)

Heihoo! Oleme nüüd umbes kolm nädalakest tagasi Gold Coastil olnud pärast pikka puhkust ja ringi rändamist. Kirjutan tasapisi ka blogpostitusi sellest vahepealsest ajast, aga praegu panen üles selle kõige hiljutisema kirjutise sellest nädalavahetusest. Eks siis kunagi hiljem sätin need asjad õigesse järjekorda.

Elame ikka sealsamas kohas mille Maiks “ajutiselt” võttis – rendime tuba ühes majas, kust Maiksul hea lühike maa tööl käia. Samal ajal teeme uusi plaane mujale kolimiseks ja ajame viisaasju.

Tagasijõudmisest alates oleme siis suht vaikselt ja rahulikult võtnud neid asju – kuna meil saab teoorias ju Student Visa juba 6 nädala pärast läbi, siis peame korraldama mingid uued variandid endale. Need viisajutud on muidugi nii keerulised, et ma ei hakkagi neid siin ümber seletama. Ütleme lihtsalt nii, et meil on olemas tagavaravariant ja ideaalvariant… aga kahjuks vist ideaalvarianti praegu ära ei tule, nii et peame kasutama tagavaravarianti, mille avalduse nüüd kolmapäeval sisse plaanime anda.

Nädalavahetuse tripp 

Sel nädalavahetusel käisime väikesel väljasõidul. Juba reede pärastlõunal hakkasime Gold Coastilt sõitma, suunaks Conondale rahvuspark ja Booloumba Creek teiselpool Brisbane’i – kuskil 160-170km kaugusel (aga aega võtab see vahemaa umbes 2.5 tundi, kuna tuleb läbi sõita linnadest + viimane osa teekonnast on mägedes). Nagu alati läks meil muidugi jupp aega poes käimisele, vaidlemisele (kas meil on vaja Kmarti minna või mitte lol), söömas käimisele ja muidugi ka sõitmisele, nii et kohale jõudsime alles pimedas. Või noh, kas seda nüüd just “kohale jõudmiseks” saab nimetada. Kottpimedas keerasime mingile väiksele kruusateele, kus ei ole ei 1) ühtegi hingelist 2) ühtegi meile kasulikku silti 3) telefonilevi. Nii palju kui GPS meiega suhelda suutis, siis näitas ta laagriplatsi nii umbes 5 kilomeetriga mööda (mida me tol hetkel muidugi ei teadnud).

Kottpimedas laagriplatsi otsimine

Nii me siis seiklesime seal kottpimedas metsas ja proovisime üht teeotsa ja teist teeotsa ja üritasime välja selgitada, kus see kämpla ikkagi olla võiks. Kuna selsamalt teeotsalt pidi paar kilomeetrit hiljem algama ka keskmisest raskem 4WD rada (mida me tegelt vaatama tulimegi), siis olin mina suht hüsteerias (jep!), sest ma üldse ei tahtnud ennast pimedas kuskil mäeküljel rippumas leida. Lisaks sellele olid teeolud muidugi päris kehvad ja pidime päris aeglaselt sõitma (no mingi 20 km/h) – see omakorda andis mulle võimaluse täiesti elavalt ette kujutada kuidas mingisugune alasti või räbalates haldjas/nümf/zombie meile autole kapoti peale/küljeaknasse/auto ette hüppab. Jep, täiesti päriselt.

Pärast paar korda edasi-tagasi sõelumist umbes 4-5km lõigul, leidsime lõpuks et meie targas 4WD radade raamatus (tänks Maldar!) on kirjas, et cattle gridist 3.2km sõites peaksime jõudma teeotsani, kust keerab laagriplatsi. Sõitsime siis juba sajakahekümnendat korda tee algusesse, nullisime kilometraaži cattle gridi juures ära ja sõitsime 3.2 kilomeetrit. Mida aga 3.2 km pärast ei olnud, oli tee. No savi, sõitsime siis veel veits edasi.. Ja ennenäe imet, järsku olimegi keset laagriplatsi! Tuleb välja et vahepeal on suured juurdeehitused tehtud laagriplatsile ja enam ei olegi vaja paremale/vasemale keerata vaid lihtsalt otse sõita ja oledki kohal. Keegi sellist infot muidugi netis uuendanud ei ole ja ühtegi teeviita pole ka viitsitud üles panna. No seda põnevam ja närvesöövam (mulle) meile 😀

Järgmisel päeval tegime väike-ekskursiooni lähedalasuvasse Kenilworthi linna, et sealset infopunkti külastada ja ümberkaudsete vaatamiväärsuste kohta nõu küsida. Linnas sattusime ka täiesti juhuslikult ühte juustutehasesse juustusid maitsma – see oli küll päris põnev kogemus, erinevaid juustusid mida proovida sai oli vist veidi alla 20 ja MAIKS PROOVIS NEIST REAALSELT KÕIKI 😀 Vähemalt kõht sai täis haha.

4WD Track 

Edasi otsustasime siis üht 4WD rada avastada ja natuke matkata. 4WD rada oli täpselt paraja astmega – mõned keskmisest sügavamas jõeületused ja siis umbes 30-40km pikkune kruusatee + metsarada vihmametsas. Jõeületused on alati lahedad ja seekord olid need tõesti ikkagi keskmisest natuke sügavama veega ja veits põnevamad ka – jõepõhi oli nö. “naturaalne”, kividest, mitte tavapärane betoneeritud causeway.

Põnev oli see, et kandis kus me olime, oli erinevalt näiteks Gold Coasti sisemaast, ka praegusel ajal koskedes ja jõgedes väga palju vett ja mis peamine – tegemist oli täiesti puhta ja kristallselge veega, mitte mingi sopamülkaga, kus oma kättki vees ei näe.

Vihmametsas autoga ringi kruiisida on kuidagi erakordselt rahustav – eriti siis kui otsida radu, kus eriti palju muud rahvast ei käi ja saab rahulikult omaette tsillida. Lõhnad, hääled ja kogu olemine on kuidagi erakordne ja .. meelierutav.

Matk looduslike “kivibasseinide” juurde

Käisime ka ühel lühemal matkal – Kogu matk edasi-tagasi oleks olnud 19km, aga kuna meil väga palju aega enam ei olnud ja mustmiljon silti hoiatasid et tegemist raske rajaga, siis otsustasime, et teeme raja ainult poole peale – looduslike kivibasseinideni ja tagasi. Kunagi üritame raja ikka täispikkuses ka ära teha, aga sel korral oleks lihtsalt päevavalgusest puudu jäänud.

Rada ise oli mõnus, esimese 500 meetri peal olid juba esimesed basseinid, 1.5km peal kosk ja järgmised basseinid. Nende kahe esimese “peatuseni” nägimegi päris rohkelt muud rahvast ka, aga kui pärast koske juba pikema raja peale keerasime, ei näinud me reaalselt mitte ühtegi hingelist järgnevad 4km.

Raja raskusaste oli kindlasti ka üks põhjusi, miks seal palju rahvast ei olnud – rada oli päris kitsas, ning mäekülje pealt alla kukkumist takistas põhimõtteliselt ainult iseenda meelekindlus ja jäägitu tähelepanu mitte rajast kõrvale astuda. Mets oli müstiline ja kohati pime, sadas mõnusat jahutavat vihma, linnud laulsid kõrvulukustavalt ja see koht oli kuidagi.. justkui ainult meie oma.

Basseinid oli ülimõnusad! Suuremad ja väiksemad, madalamad ja sügavamad, kõik ülipuhta ja läbipaisva veega! Natuke sadas küll veel vihma, aga lõpuks kui päike välja tuli, saime ikka mõnusalt sulistada seal. Nägime ka veel ühte paarikest, kes rada teistpidi tegid ja ühte väikest seiklusjanuliste gruppi, kes vist mingi teenusekorras kiivrite ja kalipsodega varustatult reaalselt mööda jõge tagumikkupidi (Ja no kivide otsas ronides) alla tulevad. Tundus äge seiklus, kui välja arvata see osa et üks vend oli nii õnnetult vigastada saanud, et kui meie teda nägime, siis ta küll ei tundunud selline, et ta omal jalal sealt veel 5km välja kalpsaks. Hiljem laagriplatsil kuulsimegi, et keegi olevat umbes samal kellaajal umbes samast kohast helikopteriga välja tõstetud – ju see sama tüüp oli. Sellised olukorrad teevad muidugi ennastki natuke ettevaatlikumaks. Pidevalt ronime kohtadesse, kus rahvast eriti ei ole, levi ei ole ja ka esmaabi vahendeid me eriti kaasas ei kanna. Samas olen mina ikka piisavalt arg, ehk siis ma hakkan juba varakult vinguma kui mingi asi natukenegi ohtlik tundub. Nii, et kui mingi tegevus juba minu “ohufiltrist” on läbi saanud, siis vast ei ole kõige hullem tegevus. Samas mingi pahkluu nikastus (nagu tundus olevat selle tüübi vigastus) on nii lihtne tulema, kasvõi sirgel maal lihtsalt valesti astudel. You never know.

Iguaanid mu sõbrad. Not! 

Õhtul tsillisime laagriplatsil – naabrimees tõi meile lausa lõkke (tuli ise puude ja sütega ja ütles et mis kämpamine see olgu ilma lõkketa). Parkisime auto laagriplatsi ja vihmametsa vahele nii, et kui telgi auto taha püsti panime, siis oligi selline tunne et oleme ainult meie kaks otse vihmametsa serval. Telgile ei hakanud katetki korralikult peale panema – siis on hommikul ärgates äge otse metsa vahtida ja ei ole öösel nii palav. Ma muidugi natuke kardan et mingi meetrine iguaan ronib meile telki (sest see sääsevõrk ei ole ju mingi megatugev), aga värskes õhus magamine ja metsavaated kaaluvad selle väikese negatiivse võimaluse üle. Muidugi võite arvata, keda ma hommikul telgist välja minnes kõige esimesena nägin – iguaani otseloomulikult, meelsalt keelt lipsamas. öäk. NOT LIKE.

Autokräpp

Täna sõitsime mingi überlolli mäe otsa. Kurat, ma ausalt ütlen, minu arust ei ole siinsed ÜLIjärsud mäed piisavalt hästi märgistatud/hoiatatud. Sõitsime reaalselt sellisest mäest üles (MINA SÕITSIN!), et ma arvasin, et kui me natuke veel aeglasemaks jääme, siis me veereme lihtsalt tagurpidi alla. Läksime selle käigus korralikult vaidlema (sest ma nii kartsin ja Maiksu arvates polnud midagi karta, nagu ikka haha), et kui auto tipus ära parkisime ja mingi 10 mintsa veel autos sellest rääkisime, kuumenes meil auto üle. Tuli välja, et mägi ise vist ei olnudki mingi hull ettevõtmine – meil oli vahepeal hoopis ventilaator otsad andnud, mis tähendab, et sõites ei ole hullul midagi (sest tuul jahutab), aga kui pärast suurt pingutustnõudvat sõitu koha peale seisma jääda ja auto tööle jätta, läheb lihtsalt vesi keema ja kõik kuumeneb üle. See oli päris vastik kogemus ausalt öeldes, sest me olime mingi megajubeda mäe otsas. Austraalias tähendab suvalises kohas kapoti lahti tegemine muidugi seda, et absoluutselt iga inimene peab tulema juurde ja küsima mis juhtus. See on nii tore ja sõbralik ja kaunis žest, aga kui sa üritad autot jahutada ja kapotti 30 mintsa lahti hoiad, siis jõuab seda küsimust küsida 98765 inimest ja iga mehe koer ka. Lõpuks põgenesime sündmuskohalt, sest lihtsalt üle viskas, et kõik tahtsid juttu teha meie katkise auto üle 😀 Haha.

Et negatiivset kogemust positiivsega ära nullida läksime vastsöödud lõunasöögile vaatamata kohvikusse, ostsime ühed koogitükid ja kohvid ja mina tegin liste. Listide tegemine on minu maailmas alati üks äärmiselt positiivne tegevus, mis nullib ära kasvõi 10 negatiivset. Rahustab ja aitab mõtteid korrastada ning otsuseid teha. Ja noh, kook.. kook on lihtsalt positiivne niikuinii.

Nüüd oleme teel kodu poole. Üritame vältida ummikuid, sest me ei saa paigalseismist endale lubada – kuumeneme lihtsalt üle. See tähendab et rändame mööda metsaradu ja avastame väikelinnu. Ülitsill nädalavahetus oli 🙂

Kahjuks ma ei saa hetkel pilte panna, sest WordPress vana kavalpea tahab mu käest raha saada (kuna mu andmemaht on täis) aga mul tõesti ei ole praegu tahtmist talle seda maksta, sest aasta aja eest tuleb välja käia päris kopsakas summa ja ma olen hetkel täiega väsinud ja üldse ei viitsi sellega tegeleda. Vaatan paari päeva pärast uuesti. 

Üks päris uus töökoht ja üks päris uus Eesti ettevõte Austraalias :)

Mõtlesin, et kirjutan siis natuke pikemalt ka meie elust-olust – pärast viimast suurt hõiskamist Maiksu uue töökoha üle sain nii mõnedki küsimused uudiste kohta. Viimane aeg vanad võlad tasa teha 😀

Viimase mõne kuu jooksul on meie elukesed natuke uusi arenguid näinud. Umbes Augustis hakkas Maiks siis vaikselt tööpakkumisi vaatama, kuigi kooli lõpuni oli tegelikult mõned kuud veel aega. Tegime väikese nimekirja ka Austraalias asuvatest Naval Architecture firmadest, kellel tegelikult tööpakkumisi küll üleval ei olnud, aga kogemus on senini näidanud, et üpris tihti kannab vilja ka otse ise ühendust võtmine ja töö küsimine.

Saatiski Maiks siis umbes 20-30 kirja koos põhjaliku motivatsioonikirja ja CV-ga. Mõnda aega oli küll võrdlemisi vaikne, aga ühel hetkel vastas talle see sama firma, kus ta tegelikult eelmisel suvel Gold Coastil töötas. Esialgu sealtpoolt mingeid suuri lubadusi ega pakkumisi ei tulnud, pigem oli see selline mittemidagi lubav “võib-olla meil tulevikus on vaja kedagi, räägime mõne kuu pärast”. Huvitav oli muidu see, et nad avaldasid tunnustust selle eest, et Maiksul on praktilist töökogemust paadiehituse näol ja veel nende enda töökojast. Rõõmustasime muidugi ka sellise vastuse üle, aga samas eriti mingeid suuri lootusi ei hellitanud.

Mõni aeg hiljem kirjutas Maiks sellele onklile uuesti ja küsis kas on mingeid uudiseid. Eriti mingit otsest vastust sealt ei saanud, lihtsalt mõned pealiskaudsed küsimused ja mõned emailid hiljem tuli jälle vastuseks, et räägime siis uuesti kui Maiksu kool hakkab ühele poole saama ehk siis Oktoobri lõpupoole.

Lõpuks jõudiski siis Oktoobri keskpaik kätte ja pärast järjekordset meilivahetust, helistatigi Maiksule ja öeldi, et saadavad ametliku palgapakkumise lähipäevil ja siis saab juba edasi vaadata. Oi kuidas me ootasime seda pakkumist! 8 päeva lasid nad meil omas mahlas praadida enne kui see lõpuks tuli.. Napilt umbes 10 päeva enne kui Maiks seal juba tööd pidi alustama! Nii juhtuski, et Maiks võttis selle pakkumise vastu, lõpetas Tasmaanias viimased asjad laupäeval 29. oktoobril ja kolm päeva hiljem, 1. novembril alustaski juba 2000km eemal oma uut töökohta, kuhu ta juba kogenud pikamaa sõitjana kõigest ühe ja pool päevaga kohale sõitis.

Hetkel on tegemist küll kolmekuise katseajaga, aga loodame et selle näol on tegemist ikkagi peamiselt formaalsusega ja tööd jätkub kauemaks. Praeguseks on Maiks seal siis juba natuke üle nädala töötanud ja võib täiesti siiralt öelda, et ta on väga rahul. Nii hea on kuulata teda iga päev telefonis elevil häälel rääkimas kuidas ta päev läks ja milliseid uusi võimalusi ja põnevaid ülesandeid on talle antud. Täiesti uskumatu, et Maiks ongi nüüd  ametlikult Naval Architect! Ma ei kujuta ette, et ma võiks millegi üle praegu veel õnnelik olla kui selle! Esimestel päevadel oli ikka täiesti uskumatu, iga päev muudkui korrutasin telefonis, et kui veider, et eelmisel nädalal oli ta veel lihtne üliõpilane ja sel nädalal istub tähtsa näoga Austraalia kõige hinnatuma luksus-sportjahtide kontoris (vaata ettevõtet siit) ja päriselt töötabki seal. Kui sürr, et neli aastat oleme mõelnud ja rääkinud sellest, et ei tea kui ruttu ja kas üldse saab mingile erialasele kohale ja huvitav kuidas see kandideerimine kõik välja näeb ja kaua aega võtab.. ja siis suhteliselt järsku ongi mingist suht mittemidagi lubavast emailivahetusest saanud päris töökoht! Olime valmis ükskõik millisesse maailma otsa kolima, et Maiks saaks vähemalt mingigi erialase töö kust vähemalt alustada ja siis avanes hoopis selline võimalus!

Kuna me juba sügisel tegime oma rendilepingu niimoodi, et lõpukuupäevaks panime 1. novembri (kuna teadsime, et Maiksu kool lõppeb umbes sellel ajal), siis oligi nüüd aeg majast välja kolida. Oleksime saanud muidugi ka pikendada, aga kuna mina olin vahepeal otsustanud et jään Tasmaaniasse natuke pikemaks ja me kahes kohas renti maksta ei tahtnud, siis otsustasime, et mina hoopis kolin ajutiselt Jane juurde.  Miks nii? Sest vahepeal on juhtunud veel selline põnev asi meie elus, et mina asutasin koos oma sõbranna Janega veebipoe nimega Nordlife. Müüme Eestist, Soomest, Rootsist, Taanist ja Norrast pärit disainerite ja väike-ettevõtjate kaupu, mida ise nendest maadest siis kokku ostame ja siin ladustame. Hetkel nõuab kodukas veel kõvasti tööd, aga ma arvan et kuu aja kohta oleme juba päris häid tulemusi näinud.

Hetkel on pood avatud olnud napp kuu aega aga juba oleme nii mõnedki müügid teinud. Kui ausalt ütleme, siis väga palju aega sel viimasel kuul sellega tegeleda ei ole olnud, kuna Jane oli nüüd just kolm nädalat Eestis ja minul üksi töö, maja pakkimise, kolimise ja kõige muu kõrvalt  väga palju aega just ei jätkunud. Just sel põhjusel võtsin mina vastu ka otsuse praegu Tasmaaniasse jääda – Jane äraolekul oli vaja, et keegi oleks siin ja paneks tellimusi posti ja tema tagasitulekule järgneval ja jõuludele eelneval neljal nädalal plaanime kõvasti tööd teha, et pood ja kõik süsteemid võimalikult põhjalikult ja hästi üles ehitada ja kõik vajalikud süsteemid välja aretada. Ahjaa, Instagrami kasutajad saavad meie tegemisi jälgida ka siin. 

16. Detsembril jõuavad meile külla Anu ja Maldar, kes tulevad Maiksu lõpetamisele, mis toimub 17. Detsembril ja kellega koos siis ka kolm nädalat ringi reisime. Kuni selle ajani olen siis mina peamiselt Tasmaanias ja Maik Gold Coastil, ainult selle väikese erinevusega… et juba homme lendan mina ka natukeseks Gold Coasti puhkama. Plaanin järgmisel nädalal tagasi tulla, et siis kõvasti Nordlife’i kallal tööd teha.

Pärast Maiksu vanematega reisimist (Jaanuaris) loodame siis mõneks ajaks Gold Coasti paikseks jääda ja Nordlife’i üritame Janega siis kahe erineva saare peal elades edasi ajada – Jane hakkab loodetavasti tihedasti Gold Coastil käima ja mina aeg-ajalt ka Tasmaanias. Ja mis see siis ära ei ole tänapäeval Internetis kõik asjad korda ajada 🙂 Praegu on meil enamus kaubad küll Tasmaanias, aga tulevikus hakkame ladustama siiski Gold Coastil – sinna on odavam saatmine ja sealt edasi saatmine toimub ka märksa kiiremini kui Tasmaaniast.

Nordlifele lisaks töötan siis vabakutselisena praegu kahele agentuurile (üks ikka vana hea Skyrocket ja teine uue omaniku teine agentuur) ja ajan ikka oma Social Media HQ klientide asju ka. Rohkem nagu polegi vist suurt midagi öelda… ainult, et ma ei jõua ära oodata, et homne juba tuleks ja ma Gold Coasti jõuaksin ja Maiksu näha saaksin 🙂 Ja sooja päikest!

Kuidas me mõlemad täna natuke võitsime

Tere! Mõtlesin, et jagan natuke häid uudiseid teiega! Maiksul oli täna essa tööpäev uues kohas ja kui ta mulle lõuna ajal helistas ja ütles, et väga hästi läheb, siis ma suurest õnnest natuke tihkusin nutta 😀 Ma üldse viimasel ajal nutan iga asja peale nagu mingi hormonaalne rase ja muidu vaata et nagu kahtlustaks, et olengi äkki, kui see hormonaalsus juba mingi üle aasta aja ei kestaks 😀 Nii kaua vist ei saa olla. Olen nagu kuulnud kuskilt.

Aga siis.. küsis härra boss mu käest, et kas mul ikka hobune valitud tänaseks. Nimelt on täna Melbourne Cup – kogu aasta kõige suurem hobuste võidujooks, mis on lausa riigipüha (tegelt mitte küll kõikides osariikides) ja mille puhul kõik ennast eriti peenelt üles sätivad. Näiteks peab täiesti kindlasti olema daamidel kübar või mingi ee peenemat laadi “lilleseade” peas.

Terve päev näitab siis telkust kuidas kõige kuulsamad ja rikkamad šampust joovad ja kes kelle disainitud undrukuga pidusse on tulnud. Natuke nagu meil Eestis presidendi vastuvõtt, aint et presidendi asemel on hobused. Lihtinimesed samal ajal korraldavad oma külakestes endale oma väikseid vastuvõtte.. ja vahet ei ole kui sa asud sellest päris üritusest 2000km kaugusel, ikkagi on inimestel töö juures näiteks “parima kostüümi” võistlused jne.

Mina sellest päevast kunagi osa võtnud ei ole aga kuna Maiksu töövõit oli nii meeliülendav, siis mõtlesin et panustan siis ka mingile hobusele vaevalt 10 mintsa enne sõitu. Ja vahi-vahi, suutsingi võitja välja valida – $20 sai hoobilt $280 😀

Sellega ma arvan, et mu mängurikarjäär ka lõppeb, aga kuna täna tundub tõesti hea päev olevat, siis läksin investeerisin 10% võidetust ka lotopiletitesse 🙂

AGA põhiuudis ikkagi: PALJU ÕNNE MAIKS!!

bfa4154de33b8f62bc4e05b23dc42eea

during the 2012 Melbourne Cup Carnival Myer Fashions On The Field Enclosure Launch at Flemington Racecourse on November 1, 2012 in Melbourne, Australia.

different-insta-postsmelbourne-cup-fashion

Vaadake, üks on tulnud ilma tutita!! Kuidas nii ometigi saab?

Kuidas me oma mehi otsisime ja maailmaääre leidsime

Jälle üks nädalavahetus läbi. Hetkel sõidame pisikestel käänulistel teedel kodupoole, päike loojub, känksid hüppavad tee ääres, Jess Glynne üürgab raadios laulda ja elu on täitsa vinks.

Selle nädalavahetuse veetsime Freycinet poolsaarel, Tasmaania idarannikul. Nimelt oli Duncsil nädala alguses sünna ja sel puhul otsustasimegi natuke väljasõidule minna. Bookisime endale Coles Bays ühe väga vingete vaadetega kolme magamistoaga majakese, mis tervenisti postide peale oli ehitatud, et merevaatest ikka maksimaalne välja pigistada 🙂

Eilse päeva veetsime Friendly Beaches nimelises rannakeses jällegi – poisid püüdsid kala ja tüdrukud rääkisid maailma asju sirgeks. Nagu ikka sellistel puhkudel oli meil sööki jällegi nõks liiga palju ja nii me siis seda terve nädalavahetuse ka hävitada püüdsime. Tuli hästi välja, aga selle tulemuseks olid ikka vist kõvasti välja venitatud maod. Kalapüük läks suht sandisti – poisid saidi ühe hai ja parrotfishe, aga kuna need kumbki väga head süüa ei ole, siis lasti nad tagasi merre oma sõprade juurde veel üht päeva elama.. kuni keegi suurem nad ära sööb või mõni vähem valiv kalamees nad välja tõmbab.

IMG_6318

IMG_6325

IMG_6328

IMG_6339

IMG_6361

IMG_6436

IMG_6458

IMG_6535

IMG_6548


Täna hommikul ärkasime varakult, tegime hommikusööki ja päevaplaane – suht kiirelt ja ükshäälselt otsustati, et naispool läheb matkama ja mehed kalale. Freycinet poolsaar on nimelt Tasmaania üks ägedamaid ja ilusamaid kohti – siin asub ka vaat et maailmakuulus Wineglass Bay ja Hazardi nimelised mäekesed, lisaks veel mitmeid-mitmeid matkaradu ja pisikesed unised mereäärsed linnakesed, kus pea kõik majad on vist turistidele rendile anda. Õnneks talvel siin palju turiste ei ole, nii et saab rahulikult omaette olla 🙂

IMG_6565

IMG_6568

IMG_6584

IMG_6618

IMG_6685

IMG_6694

IMG_6698

IMG_6703

IMG_6705
Meie mõtlesime esialgu vaid Wineglass Bayni oma matka teha, aga kui juba seal olime, otsustasime, et teeme ikka pikema ringi – selle mis tervelt 5-6 tundi aega peaks võtma. Kuna meil kõigil jäi eile trenn tegemata, siis mõtlesime, et teeme siis hästi tempokalt ära ja jookseme/kiirkõnnime selle 11km mägimatka lihtsalt kiirelt läbi. Nii tegimegi, reaalselt võttis see mäest üles, mäest alla, liiva sees, kivide peal jne matkake aega meil 3 tundi. Hullult mõnus oli tegelt. Kuna ma eriti kindel ei ole, et kunagi siiakanti tagasi jõuame veel, siis mõtlesin, et ülisümboolne oleks ikkagi Wineglass Bays ujumas ka ära käia ühe korra elu jooksul 🙂 Ja eriti sümboolseks teeb selle muidu veel asjaolu, et 31. juuli on ikka suht südatalv – siin ei taha suvelgi veetemperatuur väga üle 18 tõusta, mis siis veel talvest rääkida 😀 Aga mul on tegelt ülihea meel, et käisin, see vist jääb küll eluks ajaks meelde 🙂 Nii mõnus ja karastav! Natuke vähem mõnus ja karastav oli see, et mingid tondid lihtsalt vaatasid mind terve aeg nii nagu see kõik oleks üks maruhea jõulunäidend, mis Vatla valla elanikud esmakordselt kultuurimaja lavalaudadele tõid tädi Salme juubeli puhul. Samas ega vist ei tasu mingi poolpaljalt talvel ringi karelda kuskil rannas kui sul endal päris ujumisriideidki pole, hehe.

IMG_6728

IMG_6735

IMG_6745

IMG_6766

IMG_6782

IMG_6783

IMG_6787

IMG_6788

IMG_6799

IMG_6815

IMG_6817

IMG_6850

IMG_6852
Samal ajal kui meie oma matkakest tegime, olid poisid endale kalastuskoha otsimisega ametis. Kuna siinkandis on leviga suht kehvad lood, siis ei saanud nad meile  otseselt helistada ja öelda, kuhu nad lähevad. Seega mõtlesid nad, et saadavad meile sõnumi esialgsete juhtnööridega kuhu kanti nad minema hakkavad, et ehk meil vahepeal ikka on nii palju levi, et see sõnum läbi ära tuleb.

Sellest tuli meil päris põnev aardejaht – kõigepealt oli sõnumis kirjas, et peaksime sõitma majaka juurde (nagu me üldse teaks kus see majakas on!) ja majakast 200 meetrit enne keerama neljaveolistele mõeldud metsarajale – seejärel sõitma selle tee lõppu, kus leiame teise auto ja autost uued juhtnöörid.

Hakkasime siis sõitma – väikeste viperuste, kuid suuremate kaotusteta leidsime siis ka selle neljaveolistele mõeldud tee üles. See oli päris normaalsete kõrguste vahedega tee, aga õnneks täiesti kõva pinnasega, nii et reaalselt mingit kinnijäämiseohtu õnneks ei olnud, lihtsalt pidi hästi aeglaselt sõitma. Korra läksime muidugi valesti ka, ilma reaalselt aimamata, et poiste auto on vaid ühe kurvi taga. Keerasime teelahkmel valesti ja sõitsime hoopis ühes suurest mäest alla ühte imeilusasse randa. No nii ilusaid kohti ikka annab leida! Eriti lahe oli see, et sealkandis ei olnud üldse reaalselt ühtegi hingelist. Talvel on siin üldse turiste vähem ja turistidel pole tavaliselt eriti maastureid ka – ja mingi rendikast nädalavahetuseks lunastatud Getziga sellistesse kohtadesse juba ei tule. Mäest üles tagasi oli küll veits õudne sõita, kuna istusin siis järsakupoolses küljes, aga tegelt tuli Janel autosõit ikka jube hästi välja ja suuremaks paanikaks polnudki põhjust. Pigem siuke mõnus närvikõdi.

IMG_6886

IMG_6892

IMG_6896
Lõpuks leidsime siis ka poiste auto. Ja tõsitõsi, tuuleklaasi all oli kiri, kus ilusti kirjas, et auto eest läheb teerada, mida mööda minnes peaksime jõudma kivihunnikuni (väike illustratsioon oli isegi juures!), kust juurest peaksime leidma ühe vana trepi, mis meid kaljude pealt alla viib ja poisteni juhatab. Eriti lahedaks tegi selle kirja see, et meil on ju täitsa olemas oma salakeel – nii saigi Maiks meile sinna eesti keeles ilusti kirjutada, et autovõtmed on auto külge kinnitatud varjualuse koti sees, juhuks kui meil autost midagi vaja peaks minema. See tõi mõnusa muige näole (awwww)… sest keegi teine, kes meie autost asju tahaks varastada ju suht suure tõenäosusega eesti keelt ei räägiks 🙂 Kui keegi sinna metsa muidugi üldse kunagi satuks…

Haarasime siis autost oma söögiülejäägid – millest üks asi oli reaalselt ülielusuuruses juustuvaagen, haha, jep me käime juustuvaagnaga kalal! Hakkasime siis tatsama mööda metsateed – poisid oli meile veel kättejuhtuvatest vahenditest noolekesi tee peale pannud ja ausalt öeldes ilma nendeta oleks meil selle “trepi” leidmine ikka väga kaua aega võtnud – Nimelt oli selle trepi vahetus läheduses silt, et läbikäik puudub ja “trepp” ise ka ikka päris vana ja rohtukasvanud.

IMG_6901

IMG_6903

noolekesed

IMG_6904

trepp

IMG_6907

IMG_6916

IMG_6919

Ja sealt me siis ta leidsimegi – üliilusa kaljuseina, meeletu ookeanivaate, värvilised kivitriibud, vahused laineharjad ja kauguses oma kolm väikest täpikest – meie kalamehed. Natuke oli tunne nagu me olekski jõudnud maailmaäärele – ja ei olnud see sinna jõudmine ju ka just päris selline, et sõitsime suveniiripoe ette parklasse ja läksime otse autoparklast klaasist vaateplatvormile “miljonivaadet” imetlema, ise külg külje kõrval Korea turistidega küünarnukke vaateplatvormi käsipuu peal kokku hõõrudes. See kuidas me sinna kohta üldse jõudsime, tegi selle jõudmise enda juba nii eriliseks. See, kuidas neil niimoodi joppas ja nad sellisesse kohta üldse jõudsid, jääb mulle vist elulõpuni müsteeriumiks! Milline vedamine!

Kaljudelt allaronimine kotitäite söökide, juustuvaagna, fotoka ja matkast värisevate jalgadega oli muidugi omaette maailmareis – mõnusalt võttis südame puperdama ja käed värisema. Meeldib-meeldib-meeldib sellistest olukordadest ennast leida! No nii mõnus. Nii ilus. Nii metsik. Nii üksik. Nii lõplik ja lõputu, nii võimas ja võitmatu. NII VÄGEV.

Nii me siis seal olime – sõime otse ookeaniserval oma juustuvaagnat, Donna poolt kaasasaadetud maailma parimat porgandikooki ja mina vähemalt ei suutnud oma õnne ära uskuda. Sellised puutumatud kohad on maailmas olemas ja MINA saan neis käia! Uskumatu, mis elud meile antud on!

IMG_6939

IMG_6952

IMG_6959

IMG_6978

IMG_6980

IMG_6989

IMG_6991

Leia kahelt alumiselt pildilt Karmen 🙂

IMG_6995

IMG_6998

IMG_7012

IMG_7014

IMG_7064

IMG_7076

IMG_7078