Hipid ja elu

Paar nädalat tagasi käisime veidi suurema seltskonnaga kämpamas. Kämpamine ise mingi eriti vinge sündmus ei olnud (välja arvatud jalutus ja rannaskäik pliksidega!), aga viimasel päeval kui Maiksuga kahekesi ümbrust ja lähedalasuvaid väikelinnu avastasime, oli küll üliüliarmas!

Brunswick Heads on nüüd kindlasti üks mu lemmik väikelinnadest maailmamunal. Brunswick Heads asub meist veidi lõunapool, aint nats üle osariigi piiri – New South Walesis. New South Walesi põhjaosa (ehk siis meist tund-kolm autosõitu) on üldiselt tuntud kui selline veits hipiland – mitte otseselt sellepärast et seal kõik hipid oleksid, aga üldiselt on seal selline keskkonnateadlikum, oma kogukonnast huvitatum, veidi alternatiivsem seltskond peamiselt. Hästi palju toimetatakse oma väikelinnade siseselt ja luuakse just oma kogukonnale paremat elu. Selliseid linnu on sealkandis mitmeid, mõned ongi sellised rahulikud väikelinnad (Brunswick), teised surfi-peolinnad (näiteks Byron), kolmandad täiesti kanepi legaliseerumise keskendunud 100% hipilinnad (Nimbin).

Minu jaoks õige tasakaal on Brunswick Headsi – seal on küll alternatiivse eluviisiga inimesi (mitte kõik), aga nad ei ole üleni hipid – ei  raiuta ainult teemadel et suurkorporatsioonid on pahad ja kanep tuleb legaliseeruda, vaid pigem ise luuakse väikseid, suurkorpidele vastanduvaid väikeettevõtteid ja toodetakse õiglaselt ja keskonnateadlikult nii toidu-kui tarbekaupu. Linn ise näeb väga tsill ja puhas välja, seal on eriti mõnus rand (kus on nii selline ohutum lasterand, kui surfirand kui isegi snorgeldamine!) ja ookeanit ja laineid mitte armastavatele inimestele selline mõnus madal lai jõekene, kus lapsed ja koerad (ja hobused!) lihtsalt päev läbi ringi jooksevad.

Brunswick Headsis tundub väga palju toidust olevat orgaaniline, kogukond ise võitles alles paar aastat tagasi selle eest, et nende jõed ja veekogud puhtana hoida (peamiselt riigi poolt rajatavate erinevate gaasi kaevandamise (tegelt selle kohta vist ei öelda kaevandamine) tehnoloogiate ja farmerite poolt kasutatave pestitsiidide vastu), toimub palju kogukonna üritusi (rannajooga, lasteüritused) ja näiteks koolil on oma puu-ja juurvilja aed. Mingil põhjusel on seal linnas ka väga palju koeri aga ma täpselt ei tea mis lugu nendega on. Need on kõik muidugi pererahvaga koerad, Austraalias hulkuvat koera kui sellist ikka naljalt ei näe.

Mulle meeldivad inimesed kes hoolivad oma kogukonnast ja mõtlevad enne kui tarbivad, loovad, alla kirjutavad, nõus on või toetavad. Mulle meeldivad väiksed linnad (mis on suurte linnade lähedal!), kus igalepool saab jala ja mulle nii väga meeldib kui palju vett on lähedal. Nii et Brunswick sobib mulle megahästi.

Üks äge asi mis näiteks Brunswickis laps-turistidele mõeldud on, on Haldja-rada. Inimesed on üle terve linna igalepoole üles seadnud väikseid haldjamajakesi ja kodukesi – enamus neist on tehtud paberist ja väikeste laste poolt ja üles seatud näiteks mõne puu otsa või poe vaateaknale ja selleks et selles “kunstiteoses” haldjamaja näha, peab ikka korralikult silmi kissitama ja oma kujutlusvõimel lennata laskma. Aga mis eriti lahe – lapsturistid saavad infopunktist võtta väikese infovoldiku ja kaardikese ja haldjaraja oma emme-issiga koos läbi käia ja ise oma haljapesa maha jätta või haldjatele kivikesi ja lilli kinkida või niisama puu all kivide ja muru ja puuokstega mängida. Ma tegelt tean et see kõlab nagu what on earth!!, aga tegelt see on üliarmas! Näiteks üks haldjakodu oli üles seatus raamatupidamisteenust pakkuva ettevõtte kontoris mingi suva tooli alla. A miks mitte eks? 

Igatahes, sinna linna ma lähen veel sada korda tagasi. Ja kui kunagi vanaks saan, siis kolin sinna elama. Kui ma just enne Burleigh Headsi ei koli. Sest seal oleks ka maruhea elada. Või Haapsalus.

Käisime ja külastasime veel erinevaid väikelinnu, ostsime koju palme ja käisime ka Nimbinis. NImbinist räägime mingi teinekord aga nendele kes sellest kohast kuulnud või seal käinud – mulle väga väga avaldab muljet selle linna ajalugu ja see millest see kõik algus sai, aga kindlasti mitte selle linna seisukord ja elustiil praegu. Alternatiivsetest ja funktsionaalsetest hipidest/kanepimeelsetest on minu arust asi kaugel – peamiselt on tegemist siiski pomsidega. 

Yogi bears

Eelmine laupäev käisin full moon sunset SUP yogas, mis on siis põhimõtteliselt täiskuu-päikeseloojangu jooga, mis toimub aerulaudadel 🙂

Siin väike video, see pole küll meie omast, aga samasugune üritus toimub seal muudel aegadel ka, mitte ainult täiskuul. See on väga äge video – täiega soovitan 🙂

A SUP Yoga Experience brought to you by Local Yokl

Just incase you haven't seen the absolutely stunning full length Localyokl SUP Experience Media Reel … Here it is !!! Hope you enjoy and treat yourself to one of these experiences via Local Yokl … <3Kona Boards Australia Alisha Love Kimberley Castelnoble Matt Nicholls Carra Lee Collective

Posted by Pure Aloha Yoga on Monday, 10 April 2017

See oli nii äge üritus! Põhimõtteliselt näeb see välja nii, et kell 4 pärastlõunal kogunetakse ühe suure jõe suudmes pisikese grupiga (kuni 6 liiget ainult!) ja aerutatakse selle päeva tõusu ja mõõna arvestades sobivasse kohta (no vastavalt vee liikumisele tuleb valida sobiv sopike). Meie aerutasime natuke ülesvoolu ühte eriti ägedasse soppi, kus oli hästi mõnus madal ja soe vesi ja kuna päike juba oli päris madalal, siis oli vee peal eriti ilus sillerdus ja kõik oli kuidagi erakordselt maagiline!

Jooga ise kestis umbes kaks tundi – algul mediteerisime ja tsillisime niisama ja hiljem tegime päris pikalt erinevaid positsioone. Lõpus hakkas isegi veits külm kui päike juba loojus (ja äkki ma sealt oma haiguse hoopis saingi?) aga muidu oli ülivinge! Kui hiljem täiskuuga mööda pimedat jõge tagasi aerutasime, oli nii erakordselt vägev tunne – täiskuu, pime jõgi, eriti zen olek. Mina aerutasin enamuse teest tagasi üldse istudes, sest nii oli lihtsalt nii palju tsillim olla 🙂

See oli kindlasti üks meeldejäävamaid asju mis ma sel aastal teinud olen. Lihtsalt nii tsill ja zen. Nii zen lausa et kaotasin oma prillid sinna vette ära ja lahkusin sündmuskohalt ilma jalanõudeta. Aga ausalt öeldes ei ole see esimene ega kindlasti ka viimane kord kui ma kuskilt ilma jalanõudeteta lahkun – seda ikka tuleb ette 😀 Vist olen tegelt hinges hipi – siis kui ennast hästi tunnen, ununevad jalanõud kus seda ja teist ja hipin lihtsalt vaikselt paljajalu koju.

Haige pole cool olla

Mul on tegelikult nii palju rääkida, aga olen terve see nädal haige olnud ja üldse pole jaksanud midagi ülearust teha. Muidugi langes haige olemise nädal kokku kõige kiiremate aegadega tööl ja Nordlifes, nii et ühtegi vaba päeva nagu ei võtnudki haige olemiseks.

Olen üldse see aasta nii palju haige olnud, et hakkan juba kahtlustama et mu immuunsüsteem on lahkunud mu kehast ja mind üksi jätnud. Poole aasta jooksul erinevad ringid angiini, kõrvapõletikke, põskkoopapõletikke – enamusi mitu korda järjest ka veel.

Üldiselt läheb meil hästi, teeme tööd ja vabal ajal käime rannas või mõnel üritusel ja teeme plaane selleks kui Mait ja Mirjam külla jõuavad 🙂

Rannahommik & Hommikurand

Ahhhh kui mõnus on elu! Tulin just rannast 🙂 Ärkasin nats enne kuute, võtsin Helena kampa ja läksine randa jooksma/jalutama. Kuna jooksmine-jalutamine on teadupärast ühed üsna väsitavad tegevused, ei jäänud muud üle kui hommikutuuri lõpetuseks pea ees peegelsiledasse ookeanisse sukelduda. See moment vette hüpates oli lihtsalt nii hea, ma ei ole vist kunagi seda liuglemist nii väga nautinud. Oeh, elu ❤️

Nüüd vedelen oma liivaste jalgadega maja taga diivanil ja mõtlen, et kuidas saaks nii teha et siit mitte kunagi tõusma ei peaks!

 

Meie suvi :)

Tagasi kodus on tsill. Vahepeal on mangod puu otsas märkimisväärselt suuremaks kasvanud (ma ei jõua ära oodata, et meil oleks juba industriaalne kogus mangosid kodus!!), passionfruite on tagaaed täis (ilmselgelt see on kirjanduslik liialdus) ja kogu olemine siin kullarannikul märkimisväärselt rohelisemaks läinud (vihm..).

Kevad on täies hoos – kui talvel sadas umbes kolme kuu jooksul kaks korda ja ilm oli koguaeg stabiilselt ilus (18-25 kraadi, selge taevas, päiksepaiste), siis nüüd on temperatuur märksa kõrgem aga ka vihma sajab tihedamini ja ilm on üleüldiselt ettearvamatum. Subtroopika värk – kuigi siin nii ära tuntavalt märga ja kuiva hooaega ei ole kui päris troopikas, siis on siiski talve ja suve vahel selgelt eristatav erinevus – talvel lihtsalt ei sajagi peaaegu üldse vihma ja suvel lihtsalt ongi pidevalt äikesetorm. Oleme hakanud mõtlema, et edaspidi kutsume Eesti külalised kõik kas sügiseks või kevadeks – siis on kõige paremad olud kõik korraga: talviselt kuiv, kuid suviselt soe, majutusasutused ja turismiatraktsioonid odavamad kui tipphooajal ja rahvast märkimisväärselt vähem kui näiteks suvel. Rahvarohkus on meie kandis nimelt tõsine argument kuna tegemist on siiski väga tuntud turimispiirkonnaga. Aga see selleks – mina isiklikult väga ootan suve ja palavust ja seda, et mu riided mulle juba selga kleepuksid. Ja et Mirjam ja Mait oma väikeste murjamitega meile külla jõuaksid!

Ainuke asi mis meil praegu sellest suveunistusest puudu on, on bassein. Aga me tegeleme sellega! Ehk kunagi elame ka mingis sellises kohas kus saab lihtsalt suvalisel ajal vette faceplantida.

Tervitused Tasmaaniamaalt!

Hello! Olen nüüd hoopistükkis Tasmaanias. Meil on Janega kokku lepitud enamvähem 2-3 kuu tagant saame kokku ja teeme mõned päevad järjest hästi intensiivselt Nordlife’i. Koguaeg teeme muidugi jooksvalt ka, aga iga paari kuu tagant saame siis kokku ja paneme järgmise mõne kuu plaani kokku ja teeme asju mida koos ja laivis lihtsam teha on.

Pärast minu Tasmaaniast ära kolimist oleme praeguseks kohtunud kahel korral Gold Coastil, ühe korra Eestis ja nüüd siis oli minu kord Tasmaaniasse tulla 🙂 Seekord juhtus veel Jane sünna ka samal ajal olema, nii et põhjuseid tulla oli kohe mitu.

Erinevatel põhjustel Maiks seekord kaasa ei tulnud, aga ehk järgmisel korral 🙂 Laupäeval lendasin siis siia, Dani ja Jasmine võtsid mind lennujaamast peale ja sõitsime Dani juurde end peoks valmis sättima. Ma olin niii väsinud kuna meil olid eelmisel päeval külalised käinud ja ka laupäeva hommikul oli meil Gold Coastil veel mingi megahull programm paigas et mis kell ja kus me midagi tegema või kedagi kohtama peame. Õnneks sain veits lennukis magada, nii et peo ajaks ikka suutsin veits energiat koguda.

Pidu ise oli äge, toimus ühes restoran-baaris, kus oli selline veits sigariklubilik olemine – chesterfield diivanid, vinüülimängijad, ülihämar valgustus, massiivsetes puitraamides peeglid jne. Kõik asusid loomulikult kohe kokteile lahendama 🙂 Ülitore õhtu oli! Ja nii äge oli vahelduseks veits peenemalt riidesse panna ennast, kuigi neid kingi ma vist küll enam mitte kunagi jalga ei pane!

Pühapäeva-esmaspäeva olime maal ja hängisime niisama. Tsekkisime farmivaldusi üle, tegime sauna jne. Esmaspäeva hängisin Karmeni ja Lillyga – käisime isegi Legerwoodis kohvikus (wow!). Mõnus oli jälle tagasi olla seal.. Lilly saab väga hästi eesti keelest aru juba aga vastab pigem inglise keeles. Samas, kui tal midagi enda järele korrata palusin eesti keeles, siis ta tegi seda rõõmuga ja tihti isegi kohe esimesel küsimisel! Peab vist küll paika see, et kakskeelsetel lastel läheb teise keele tunnistamiseks lihtsalt natuke pikemalt aega (alguses nad lihtsalt ignoreerivad seda teist keelt ja vaatavad sust läbi nagu tühjast kohast), aga siis kui ühel hetkel seda teadlikult kuulama ja proovima hakkavad, siis selgub et oskavad vaat et soravalt. Naljakas oli see, et Lilly keeldus mu nime ütlemast, kogu aeg ütles that one või the other one või this one 😀 Lõpuks ikka ütles Elina ka 🙂

Nüüd olen siis teist päeva linnas Jane juures – sürr on siin olla. Eile hommikul kui Jane mind linna ära viskas (tulime maalt) ja ise tööle läks, käisin poes. Kui siia tagasi jõudsin, siis oli kuidagi nii kodune tunne – nagu ma poleks kunagi ära olnudki. Olen ju ka kunagi mingi aja siin majas elanud ja nüüd, peaaegu 10 kuud hiljem, keerasin lihtsalt ukse lukust lahti ja kõndisin sisse – kõik oli täpselt nagu vanasti. Istusin oma (jep see oli kunagi minu laud!) töölaua taha, võtsin kapist oma vana tassi (mis meiega Adelaidest alates läbi nelja elukoha reisinud on), tegin kohvi (haha, kapis on vähemalt kolm pakki mu erinevaid kohvisid, sest Jane kohvi ei joo) ja hakkasin tööle. Nii sürr on see, tavaliselt on ju selline tunne kui vanematekoju tagasi lähed, sest enamjaolt nendesse kohtadesse lampi tagasi minna ei saa kus kunagi varem elanud olen – uued elanikud lihtsalt ei vaataks sellele väga hästi. Siin on aga kõik täpselt nii nagu eelmisel aastal. Isegi mu voodipesu oli veel mu toas!

Täna hommikul käisime oma tavapärasel jalutuskäigul (mida vanasti peaaegu iga päev harrastasime!) ja nüüd valmistun tööle hakkama. Siin on alles varakevad nii et ilmad on põrgulikult külmad, ma ainult käin ja hädaldan. Täna lõpuks tegime kaminasse tule, nüüd võib-olla saab lõpuks sooja kontidesse. Aga mis siin ikka – tööle!

tsutsufrei ja adjöö!

  

Kuidas me matkal ei käinud

Nagu juba eelmisel postituses mainisin, oli meil eelmine nädalavahetus plaan minna matkale ja sedapuhku koguni nelja päevasele matkale vihmametsa ja mägede vahele. Broneerisime siis endale kohad (kuna lubatakse ainult väike arv inimesi korraga rajale), ostsime varustust ja süüa, pakkisime reede hommikul asjad… ja saime tund enne väljasõitu teada, et rada pandi tuleohu tõttu kinni. Nii pettunud ei ole ma ikka tükk aega olnud!

Muidugi on tore, et üldse mõeldakse sellistele asjadele ja ohutus ennekõike ja muud jutud. Ikkagi olen pettunud. Nii elevil olin lihtsalt! Igatahes, siis tegime hoopis muid asju – lebotasime niisama, lugesime, käisime surfamas ja Sunshine Coastil. Üsna tsill nädalavahetus oli (4 päeva ikkagi!), aga ega ma täpselt ei tea kuhu see aeg kadus. Enamjaolt sellist nalja juba ei ole, et mul terve päev mittemidagi tehes ära kulub – ikka on Nordlife või töö või matkad või ükskõik mis aga mitte sihipärane aja raiskamine. Seekord aga oli. Viimati passisin vist niimoodi tühja kui Eestis käisime! Ja seal sai ikka suuremahuliselt seda tehtud, kohe terve aasta jagu 🙂

Kuna nädalavahetus oli 4-päevane, siis töönädal sootuks 3-päevane. Teadupärast ma reedeti “ametlikult” ei tööta – olen küll asjalik ja teen Nordlife’i või midagi muud, aga klientidele ütlen et ei tööta ja emaili naljalt sisse ei logi. See päev on mul nagu “tagavaraks” – kas teen midagi mis nädala jooksul natuke tahaplaanile on jäänud (kas siis tööalaselt või eraeluliselt) või midagi mida juba kaua teha olen tahtnud aga mis kuidagi tavagraafikusse ei sobi. Hea on niimoodi toimetada, kui tead et ei PEA kellelegi vastama kui ei taha ja et keegi sult sel päeval midagi ei oota, sest kõik on arvestanud, et sa ei tööta.

Paar nädalat tagasi liitusime uuesti spordiklubiga. Eestis läks selle söögi ja liigutamisega ikka väga lappama ja tagasi tulles kuidagi ei saanud uuesti rajale. Nüüd käime siis trennis – enamjaolt hommikuti, kell äratab umbes 5.45 ja 6.30 oleme trennis 🙂 Täna hommikul pani Maiks aga ette, et läheks vahelduseks hoopis jalutama. Mõeldud-tehtud, tegime siinsamas kodu juures mõnekilomeetrise ringi.

Aga nüüd ruttan tööle! Nädalavahetusel ootab mind ees reis TASMAANIAMAALE! Ma niiiiiii ootan juba, et saaks oma piffidega hängida ja Lillyt näha ja Nordlifeda nii, et seda nägu. Tegelikult see esialgselt oligi tööreis. Aga siis ma otsustasin seda tööreisi pikedada umbes poole võrra, sest niikuinii pool aega läheb mulisemisele või kellegagi kohtumisele või millele iganes 🙂 Maiks seekord kaasa ei tule sest… ta hakkas jonnima 😀 Aga ta pakkus välja,et kui ma otsustaks üks nädala veel kauem seal olla, siis ta tuleks viimasel nädalal natukeseks. Selline tüüp.

Adjöö ja tsutsufrei!

Tere neljapäeva!

Tsaukitsau! Kui keegi peaks mõtlema, et miks pooled blogipostitused kaduma on läinud ja allesjäänud kõik segamini on, siis teadke et tegelen kõikide oma vanade postituste uude serverisse importimisega ja see võtab veel üksjagu aega.. olen umbes poole peal 🙂

Plaanin juba üsna mitut blogi postitust, aga kuna ma arvasin et see importimine läheb kiiremini, siis mõtlesin et teen selle kõigepealt ära ja siis kirjutan. Nüüd hakkan tasapisi juba mõtlema, et hekk, siis jääbki kõik kirjutamata ju 😀

Hetkel alustan just tööpäeva – kell on 8.30 hommikul, tulin trennist umbes tunnike tagasi (appppi mul on kõik kohad haiged!!) ja nüüd teen nägu nagu ma hullult tahaks siin arvuti taga olla. Homme läheme väikesele nelja päevasele tripile ja selleks tarbeks tuleb täna üks suurem shoping teha ja kuna tegemist on natuke teistmoodi tripiga (hiljem räägin!), siis olen juba praegu isegi selle shopingu pärast veits elevil!

Nüüd on vaja ainult kahe tööpäeva jagu tööd järgnevasse 9 tundi ja 24 minutisse ära mahutada ja siis… seiklema!