Kus nüüd laristavad :D

Vahepeal pole suurt midagi toimunud – tahtsin siia pilte üles panna aga kuna telefon läks kaduma (loe: kindlustus hakkas lõppema), siis pole piltidele hetkel juurdepääsu. Valetan, tegelt olen laisk.

Üldjoontes on meil selline suht tavakas olnud, teeme mõlemad oma töid ja et natukenegi kompenseerida neid nelja tudengiviisal veedetud aastat, siis genereerime igast lisaraha võimalusi, et saaks võimalikult kiirelt järje peale igast edasilükatud ostude ja plaanidega. Nii juhtubki viimasel ajal üsna tihti, et kuidagi iseenesest leaime võimalusi osta-müüa-vahetada mingeid asju, mille pealt väike lisakopikas tilgub. See on muidugi hea, sest maja tahab jätkuvalt sisustamist ja auto tahab parandamist ja need viimased aastad suht tagasihoidlikult ja askeetlikult 1 või 1.5 palga eest elamist tähendavad nüüd et “hädasti on tarvis” uut telefoni ja  jooksutossu ja matkatossu ja kilekat ja matkakotti ja matkapliiti ja uut telki ja serviisi ja lillevaase ja udupeeneid õmbluskääre ja ma ei tea mida kõike veel. Sest järsku kui on võimalus.. siis tundub see kõik lausa möödapääsmatu ja nende asjade mitte saamine kõige suurem ebaõiglus maailmas. Ja loomulikult on vaja 78x nädalas väljas süüa.

Silmakirjalik tegelikult – Ise räägin et asjad on mõttetud ja siis tulen ja kirjutan pika jutu sellest kuidas tarbime praegu keskmisest rohkem! Aga no olgem ausad, viimastel aastatel on kogu meie maine vara mahtunud ühte autosse – kõik mida hetkel ei tarbinud (no suuremad asjad, mööbel, tehnika jne, vahel ka riided ja köögiasjad) läks koguaeg tagasi ringlusesse ja asju ostsime ainult siis kui väga vaja oli. Kogu mu riidetavaar on juba viimased paar aastat mahtunud suht ühte-kahte kohvrisse, meigiasju mul peaaegu et ei olegi. Mõned raamatud ja tööasjad juurde ja see ongi kõik mis mul olnud on 🙂

Tegelt tulin hoopis teist asja rääkima (et mis me siis ostame ja müüme), aga kirjutasin hoopis sellise jutu. No ju siis oli vaja. Igatahes, me plaanime nüüd aasta-kaks täispalgaga noored täiskasvanud olla ja teha mis süda lustib. Siis vaatab edasi.

Diivaniotsingud ja kodusisustus

Oleme nüüdseks siin majas elanud peaaegu 7 kuud ja ikka veel on meil sisustamine täiesti pooleli. Ütleme ausalt – ei ole meid kumbagi ilumeelega õnnistatud ja me teeme vahel ikka päris halbu otsuseid, mille loogikast ise ka hiljem aru ei saa.

Lisaks sellele on meil veidi kehv maja planeering – elutuba on näiteks väga raske mõistlikult sisustada, arvestades et igas seinas on uks või mitu, aknad ja muud asjad, mis segavad näiteks diivanit sinna seina panemast. Omamoodi määrav on kindlasti ka see, et 3 magamistoa ja 2 vannitoaga maja sisustamine on ka päris korralik kulu ja üritame natuke tagasihoidlikumalt neid oste teha kui eelmistel kordadel.

Aga nüüd asja juurde – suures plaanis on meil puudu põhimõtteliselt ainult üks õuediivan – rõdule. Muidugi on veel hunnik väikest tilulilu (nagu normaalsed noad-kahvlid näiteks, mõned dekoratiivsed elemendid, kummut magamistuppa, riiulid garaaži jne) mida tahaks osta, aga puudu nad otseselt ei ole. Kuna elutoa diivani ostuga läks nii nagu paljude asjadega meie puhul ja see langeb kategooriasse “no ei ole ilus”, siis mõtlesime et tuleks see (tegelt need, neid on 2) ka välja vahetada. Nii siis asusimegi diivanite otsingutele – vaatasime netist, vaatasime kasutatuid ja sõitsime läbi vist mingi 20 mööblipoodi. Ja mida ei ole – on diivanid! Täiesti uskumatu ebaõnn, aga meie idiootse planeeringuga elutuppa sobivad ainult ühte pidi nurgadiivanid või siis täiesti sirge diivan. Eelistaksime nurgakat, aga selgub et sellist vasakukäe nurgadiivanit tuleb siinmail tikutulega taga otsida – no ei ole olemas lihtsalt normaalsest materjalist, õige suurusega ja keskpärase hinnaga isendit.

Umbes samad on lood ka õuediivaniga. Õuediivani puhul on veel see jama, et seal meil on hästi konkreetset stiili puidust söögilaud ja toolid, mis sobivad kokku põranda ja rõdupiiretega ja kahjuks sellised õuediivaneid eriti ei toodeta. Nii et nüüd oleme suht loobunud neid omavahel sobitamast ja mõtleme et ahh suva, võtame lihtsalt midagigi. Appi, see kõlab nii halvasti. See suht ongi sisekujunduslik kaos, vabandame siinkohal nende eest kellel sellepärast silmad peast välja kukuvad.

Igatahes, terve nädal oleme otsinud, terve eilne päev kõikides poodides käinud ja nüüd veel pool päeva sellele kulutatud – aga mida ei leia, seda ei leia noh. Mulle hakkab juba tunduma, peab ära kolima siit sest ei saa seda maja sisustatud mitte kuidagi 😀

NII RASKE ON TÄISKASVANU OLLA!!

Sünna Tasmaaniamaal

Olen Tasmaaniamaalt tagasi soojas Queenslandis! Ainult selle vahega, et.. siin ei ole soe! Ma ei tea, mis juhtus aga väidetavalt on siin mingi 10 päeva järjest vihma sadanud, boohoo.

Viimane nädal Tasmaanias oli tore, tegime Nordlife’i, käisime väljas, sõime kodus igast head kraami ja tsillisime niisama. Üheks õhtuks olid tüdrukud mulle ja Janele orgunninud sünnipäevadeks õhtu väljas – sain esimest korda elus kutse iseenda sünnipäevale 🙂 Ja see nägi nii äge välja !

Neljapäeval (kuna reede oli vaba päev) korjati meid siis kell 5 kodust peale. Kasondil on kuue kohaline vana Troopy, mis on varustatud korraliku helisüsteemiga, millega siis terve õhtu mööda parimaid kohti ringi kärutasime. Nad olid isegi playlisti kokku pannud, mis koosnes lugudest, mis olid popid umebs siis kui olime 9-16-aastased 🙂 Backstreet boys, TLC, Spice Girls jne. Üürgasime siis täiest kõrist kaasa laulda. Käisime erinevates kohtades söömas-joomas ja oli eriti äge õhtu! Järgmine päev nii hea ei olnud, aga inimesel on ikkagi ainult kord aastas sünnipäev ja seekord oli ikkagi suur ja tähtis 30!

Eriti lahe oli see et me võisime tellida igalpool mis pähe tuli ja kõik oli juba kinni makstud! Mis nii viga väljas käia 🙂

Sünnakutse 🙂

Kolmepäevane puhkus rannakämbis :)

On hiline pühapäeva pärastlõuna, taevaharjalt laskuv päike kõrvetab juhipoolseid autosistujaid täisvõimsusel ja meie sõidame nagu ka tuhanded teised teosammul kodu poole. On isadepäev ja lisaks sellel ka pikk nädalavahetus (pühad!) ja just seetõttu on sel soojal pärastlõunal liiklejaid erakordselt palju – kõigil 4WD katustel ja autokastides telgid ja grillid, kajakid ja surfilauad ja muu taoline puhkusekraam, mis igal endast lugupidaval austraallasel üldjuhul garaažis just neid pikki nädalavahetusi ootab.

Viimase tunni oleme istunud kiirteel ummikus, aga kuna meil on selja taga imeliselt lõõgastav ja akusid täitev nädalavahetus, ei häiri see meid absoluutselt. (PS. Maiks nüüd tagantjärele ütles et teda ikka häiris. Aseeeiloe)

Pakkisime auto ja asjad juba neljapäeval, et reedel kindlasti varakult liikuma saada. Otsest sihtmärki ega plaani meil ei olnud, oli vaid suund – põhja! Kell 7 reede hommikul hakkasimegi sõitma, algul suunaga Sunshine Coasti, kus meil üks väike asjatoimetus oli ajada. Kella kümneks oligi meil see kohustuslik peatus tehtud ja nädalavahetus võiski alata! Tähistasime seda hilise hommikusöögiga juba lemmikuks saanud Cotton Trees, kus ka varem korduvalt puhkamas käinud oleme. Seekord sõime sealses teemajas, mille nime ma mitte kunagi meeles ei suuda pidada, kui mis oma põrandast laeni kõrguvate serviisi-ja teeriiulitega teenib ära meie igakordse külaskäigu. Vahel käime lihtsalt serviise vaatamas, vahel kohvi kaasa ostmas, vahel teesid degusteerimas 🙂 Seekord siis ka söömas – was good.

Cotton Trees kohvi juues avastas Maiks kaarti skrollides et meist veidi põhjapool Tewantinis asub ühe suure 4WD rahvuspargi infopunkt, kust võiksime läbi hüpata ja natuke pargi kohta informatsiooni küsida. Mõeldud – tehtud. Ainult, et alguses sattusime mingisse valesse informatsioonipunkti, kus tädid olid kõike muud kui sõbralikud ja informatiivsed. Juhuslikult jagus meil taipu uurida kas olime ikka õiges kohas – õnneks ei olnud! Kõigest viie minuti kaugusel asus nö. “õige* infopunkt, kus töötas kõige asjalikum ja informatiivsem tädi selle maamuna peal! Sotid selged, sõitsime poodi oma söögi- ja joogivarusid täiendama.

Great Sandy National Park on selline ilmatuma suur liivane rahvuspark, kuhu alla kuulub ka maailma suurim liivasaar Fraser Island. Fraserile me seekord ei läinud, küll aga müttasime Fraserist lõunas asuvas Cooloola piirkonnas – Teewah & Rainbow randades ja 4WD metsaradadel. Sõitmist ja vaatamist jätkub sealkandis mitmeks päevaks, rannateid ja -kämpe kilomeetriteks.

Poes käidud, asutasime ennast kaabelpraamile – Praam sõidab terve päev üle jõe, nii kui soovijaid on. Raha tahab praamionu 7 dollarit ja aega võtab see sõit umbes 1.5 minutit. Teiselpool praami ootas meid veel umbes 7 kilomeetri pikkune tükike asfalti ning pärast seda võiski liivaralli alata! Kuigi minul on alati suur mure selle randa peale ja maha sõiduga, sest enamasti tuleb seal sõita mäest üles/alla ja rada on suurest sõitmisest väga kehvas olukorras, pean tõdema, et võtan neid sõite nüüd juba palju rahulikumalt – harjutamine teeb meistriks.

Tegelikult aitab muidugi kaasa ka see, et kui ühes sellises mahasõidukohas jälle “ummikus” istusime, sest keegi oli ennast liiva kinni kaevanud, ütles Maiks minu “Ole hea ära siin meid kinni sõida, meil pole siin sõpru” peale vastuseks “Mis mõttes ei ole, kõik need inimesed kes meie selja taga on ja läbi tahavad saada, on ju meie sõbrad!”. Hehe, rohkem ei saakski tal õigus olla! Ja millised sõbrad need on! Korralike mudarehvide, vintside ja täisvarustuses recovery geariga asjaarmastajad! Ma olen lõpuks ometi hakanud uskuma teiste inimeste headusesse meie ümber ja reaalsus on see, et keegi tõmbab meid ikka välja kui hätta jääme – probleem võib hoopis tekkida sellest, et kes selle au endale saab, eks neile kõigile ju meeldib natuke asjapulk olla ja oma mänguasjadega eputada.

Üks hirm on mul siiski jäänud ja see on ookeani ja tõusu ja mõõnaga seoses. Ma ei ole seda stsenaariumit enda peas päris täpselt läbi mänginud, aga see on umbes midagi sellist, et tuleb mingi megametsik king tide ja mingil põhjusel me ei jõua autot enne rannalt ära sõita.. või on kaldakalle nii järsk ja liiv nii pehme (on ette tulnud!) et vajume lihtsalt auto tagumikuga ookeanisse ära ja peame käbe leidma mingi ukse mille peal huplida nagu Rose ja Jack kunagi. Ainult selle vahega et me mahume mõlemad ukse peale ära. Tegelikult ma tean et neid asju meiega ei juhtu sest ma pistan enne kisama kui üldse võimalus tekkida jõuab, aga kuna need on lood elust enesest siis ikkagi võtavad natuke seest kõhedaks ja panevad mõtlema et “what if..”

Igatahes, kirjutasin nüüd täpselt vastupidist sellele mida kirjutada tahtsin! Võrreldes varasema muretsen ma palju-palju vähem ja tegelikult naudin näiteks liivast metsasõitu igakord järjest rohkem (rannast rääkimata!).

Tagasi reaalsusesse. Reedel sõitsime siis terve Teewah Beachi läbi ja jäime lõpuks ühele eriti mõnusale rannaäärsele muruplatsikesele laagrisse. Puhkasime sellise intensiivsusega, et juba kell 8 õhtul olime puhkamisest nii väsinud, et läksime magama. Hommikul ärkasin mina kella kuuest ja nii sain otse telgi ukse vahelt ookeanist tõusvat päikest vaadata ja raamatut lugeda. Varsti ärkas ka Maiks, kes mulle siis sinna telgiukse vahele kohvi ja arbuusi tõi. Eriti mõnus oli niimoodi vedeleda varahommikuses päikeses, rannale laksuvad lained taustal mängimas.


Laupäeva veetsime rannas, ühes teises rannas, kolmandas rannas ja lõpuks uuesti esimeses rannas, hehe. Tegelikult veetsime ühe päris lõbusa hommikupooliku metsateedel kärutades. Ma AUSALT kordagi ei vingunud ega palunud Maiksul aeglustada – isegi kui ta 2.5 korda üle lubatud normi sõitis (noh lubatud norm oli 20 km/h hehe). Lõbus ja põnev oli – tegemist oli sellise pehme liivateega, kus auto ujus ikka korralikult. Elu nagu filmis.. sinnamaani kuni üle mu õla, rinna, kõhu ja reie jooksis SUUR SUUR punase ja mustaga ämblik, nii umbes 5cm läbimõõduga. Selle peale viskasin ma käes olnud telefoni kus seda ja teist, tegin turvavöö lahti ja ronisin sõidu pealt kahe istme vahel asuva keskkonsooli otsa. No niii sitaks õudne oli! Maiks ei saanud alguses mitte midagi aru ja kui sai, siis naeris nii et mul ei jäänud endalgi muud üle kui naerma hakata. Käisime autos siis kõik asjad läbi ja raputasime ja pühkisime, aga ämblikku ei kuskil. Nii et selles mõttes võib ta siiamaani meil autos edasi elutseda. Mingil hetkel pidime aga edasi sõitma ja see tähendas muidugi ka seda, et ma pidin vastumeelselt autosse tagasi ronima..

Ülejäänud päev möödus meil Rainbow Beachil kohvitades, Inskipi telklaagriga tutvudes, Rainbow Beachil 4WD-tades ja värvilisi liivakivikaljusid uurides, uut kämpamiskohta otsides, kala püüdes ja lõket tehes. Saak jäi meil seekord kesiseks – Maiks püüdis ühe shovelnose shark’i ja mina sain KAKS KORDA mingi lolli ämbliku käest hammustada. Kuna meil õnnestus selle ämblikuga ka isiklikult silmast silma kohtuda ja ta eriti ohtlik isend ei tundunud, siis lootsin et ehk käsi otsast ei kuku. Öösel nägin unes kuidas mu käest kasvas hammustuskohast välja mingi pruun jääpurika moodi asi, mida pidin ise ära lõikama hakkama. Hetkel on mõlemad käed veel alles.

Täna hommikul ärkasin jälle koos päikesetõusuga ja lihtsalt nautisin olemist. Lugesin tõusva päikesega koos raamatut, jõin rannaliival kohvi ja maailma aeg oleks nagu seisma jäänud. Ühed eriti mõnusad kohad on need rannad, kuhu ise oma telklaagri püsti võib panna. Antud rannas on selleks ette näthud lausa 16km – vali aga sobiv plats ja ehita oma laager valmis.

Hommikul uitasime veel lähedal asuvas punases kanjonis ja rannast lahkudes suundusime Noosaville’i sööma ja päikest võtma (sest sai veel vähe rannas oldud!!). Tegime ühed väikesed burgerid ja tacod selles rõõmsas ja rahvarohkes väikelinnas ja panime ilusa punkti oma pikale ja mõnusale nädalavahetusele. 

Lugesin sel nädalavahetusel 2.5 raamatut. Ja see oli niiiii mõnus.

Eestist tagasi!

Nonii 🙂 Meie käisime Eestis! Kui ma hakkaksin sellest blogima, siis ma kirjutaksin seda lugu siin 34 ööd ja päeva järjest, nii et ma ütlen lihtsalt ära, et oli täiega tore ja läheks kohe varsti uuesti kui see kõik veits odavam oleks, hehe 🙂

Jõudsime tagasi kolmapäeva hommikul kell 6 ja Maiks läks otse lennujaamast tööle kella 8ks hommikul. Kuigi see tundus sellel hetkel täiesti ebareaalselt hullumeelne, siis tegelikult tähendas see seda, et Maiks sai kohe õigesse unerütmi tagasi ja mina ei saanud 4 päeva normaalselt magada.

Terve see 4 päeva mu keha arvas, et 4 tundi on maksimaalne aeg mis võiks magada, ka öösiti. Mõnikord ärkasin üles lampi kell 2 öösel, mõnikord kell 4.. ja enam magama ei jäänudki, kuigi esimesel korral ma reaalselt üritasin 6 tundi järjest haha. Ühe korra jäin mingi kell 10 õhtul magama ja ärkasin pool tundi hiljem üles täiesti puhanuna ja enam magama ei jäänudki enne kella 3 öösel. Kõige tüütum selle kõige juures oli see, et mingit korrapärasust selles kõiges ei olnud, võisin vabalt suvalisel hetkel magama jääda või üles ärgata.

Igatahes nüüd on see läbi. Oleme töösse ja eludesse enamvähem sisse elanud. Käisin kohe esimesel päeval rannas varbaid leotamas ja linnas tuuritamas, et päeva läbi kulutada. Temperatuurid on meil 23-28 kraadi kandis, päike paistab ja mõnusalt soe on olla. Õhtuti ja öösiti ainult langeb üllatuslikult madalaks, aga sellest pole hullu, paneme natuke riideid juurde 🙂

Screenshot 2017-08-15 08.29.25Screenshot 2017-08-15 08.29.36

Pühapäeval käisime koos Helena ja Argoga matkamas Mt Barneys – matk ise oli selline keskmine – 7km, aga tõuse ja languseid oli ikka korralikult, nii et pärast pikka pausi oli see täpselt õige koormus ja distants. Raja lõpus ootas meid väike jõeke, kus meie teada pidid mõned ujumisaugud leiduma. Reaalsuses leidus seal ainult maksimaalselt põlvini vesi ja mõned segaduses inimesed, kes küsisid meilt, et kas see ongi see ujumisauk 😀 Me eriti targemad ei olnud kui nemad ja seega ei osanud nagu midagi kosta..

Kuna meil tegelikult on kunagi varem suht sarnane lugu juhtunud Cape Tribulationis Mareni ja Omariga, siis teadsime, et enne kui tagasi pöörama hakkame, tuleks ikka veidi üles/allavoolu seigelda ja vaadata, ega see ujumisauk kohe järgmise käänaku taga ei ole, nagu meil tookord juhtus. Tol korral passisime küll kõigepealt pool tundi seal madalas vees ja alles ära minnes avastasime päris koha 🙂 Sel korral olime targemad ja asusime kohe uurima. Ja ennäe imet, oligi tegelikult nii et rada läks ühe suurema kivi tagant edasi ja ma arvan at julgelt pooled inimesed kes sel matkal käivad, seda üldse ei teagi.

Igatahes, 500m eemal leidsime siis need päris rock poolid! Tegemist oli päris ilusa ja metsiku kohaga – rahvast ei tundu seal eriti käivat ja ujumisauke mõned ikka jagub. Vesi oli nii külm, et kohe kui vette astusid tõmbasid jalalabad nii valusaks, et terve aeg oli selline tunne, et kohe-kohe tuleb jalakramp. Seepärast arvasin, et lihtsam on lihtsalt kuskilt kivi otsast otse täispikkuses sisse prantsada 😀 Mõeldud-tehtud 🙂

Hiljem käisime ka suuremas basseinis, mille nurga tagant leidsime mõnusaid päevitamiskivisid ja järgmise nurga tagant väikese kosekese – kose kõrgus oli selline.. minust kõrgem nats.

Screenshot 2017-08-15 08.29.07Screenshot 2017-08-15 08.29.15

Selgus et kosekesest saab väikese abiga ka üles ronida kui väga tahta. Me väga tahtsime. Vesi oli nii retsilt külm (koseni oli päris pikka maa ujuda) ja kose vastuvool nii tugev ja ronimine päris raske, nii et kui lõpuks sinna kivi otsa maandusin, tundsin kuidas mul on ikka korralik adrekalaks. Avastasime siis veel ülesvoolu nats ringi ja leidsime ühe pisikese koopakese, kus sees oli veel üks pisikene kosekene. See nägi nii sürr ja muinasjutuline välja, aga samas oli veits hirmus, sest koguaeg oli selline tunne, et äkki mingil põhjusel tuleb kuskil mingi suur kogus vett ja viskab meid mööda kõiki neid kive ja kaljunukke alla.

Koopa laest/küljelt leidsime ka ühe augu, kust sai hea ukerdamise korral välja ronida, nii et seiklust kui palju 🙂 Pilte koopast ja kosekestest ei ole, sest veekindlat kaamerat meil kahjuks pole. Aga eks te kujutlege ise ette või veel parem – tulge kohale ja kaege perra.

Muud juttu polegi täna – kevad hakkab saabuma, mangod õitsevad ja päike püsib taevas iga päev nõks kauem. Varsti on jälle suvi!

Screenshot 2017-08-15 08.28.57Screenshot 2017-08-15 08.28.44

tsaupakaa!

Valmistumine Eestisse laekumiseks!

Kuigi see kuskilt otsast hetkel võib-olla välja ei paista, siis hetkel valmistume Eestisse tulekuks täies hoos ja ei jõua reisi ära oodata!

Eile saime kätte oma uued kohvrid ja vaikselt täienevad iga päevaga mu kontoriseinal olevad kaks nimekirja – “Eestisse” ja “Eestist”, kuhu siis jälle aegajalt lisandub mõni vahva asjake, mis kindlasti üht või teistpidi kaasa oleks vaja vedada 🙂

Hetkel vihume megahullult tööd teha, et ikka oleks võimalik see pikkpikk 5 nädalat (no 4 nädalat ja 6 päeva hehe) vabaks võtta endale – jama värk on selle iseeendale töötamisega see, et siis tuleb kõik asjad lihtsalt ette ära teha, sest kedagi teist kes puhkuse ajaks töö üle võtaks, ei ole.

Aga päriselt – nii pikka pausi pole mul veel vist kordagi olnud selle nelja ja poole aasta jooksul mis me nüüd Maiksu koolist alates siin olnud oleme! Ei jõua ära oodata! 🙂 Varsti näeme sõbrakesed!

Oiii-kettte-on-diiiin!

Tere! Mina siin! Blogi oli vahepeal talveunes. Liiga palju juhtus korraga et sellest kõigest adekvaatselt ja piisavalt kirjutada ja teadupärast kui mul on valida kas teha poolikult või mitte üldse teha, siis ma valin mitte üldse tegemise. SEST ALL OR NOTHING bruvvas and sistas.

Nüüd olen siis jälle korraks bäkk in da geim – vaatab kui kauaks seekord seda jaksu jätkub. Lühidalt ütleme nii, et juhtusid alljärgnevad asjad… 😀

Dets – Meil käisid külas Anu ja Maldar – trippisime Tasmaanias, Gold Coastil, tähistasime Maiksu kooli, jõule, Maiksu sünnat, uut aastat ja niisama koosolemise aega! Oli väga vinge tripp ja me oleme meile pakutud seltskonna ja võimaluste eest väga tänulikud! Ühel päeval räägin sellest kõigest vb veits rohkem ka 🙂 ja näitan pilte!

Jaanuaris jõudsime tagasi Gold Coasti, kus elasime veel mõnda aega ajutises elukohas Hope Islandil, mille valisime nii kauaks kuni endale päris oma kohta otsisime. Mõnest nädalast sai kuu ja kuust kaks ja kahest kuust peaaegu et kolm hehe. Nagu ikka! Kõige ajutisemad asjad pidid need kõige alalisemad olema, üks tark ükskord ütles.

Jaanuaris/Veebruaris alustasime ka kahe uue viisa kadalipu läbimist – üks on ajutine 2-aastane viisa (Graduate visa) ja teine on permanent residency viisa (viitame sellele edaspidi kui 189 visa), mis lubaks meil põhimõtteliselt ükskõik kui kaua siin olla. Paberil kvalifitseerume mõlemale – aga kuna permanendiga on “kes ees see mees” põhimõte ja iga aasta on kvoot peal, siis erinevate meid mittesoosivate asjaolude tõttu jäi Maiks selle aasta ringist umbes mingi 11-13 päevaga välja. Ebaõnn nohhh! Uus “aasta” algab aga juba 1. juulil ja kui nad Maiksu eriala vahepeal tähtsast listist eemaldada ei kavatse, siis peaksime järgmise rohelise tule selle viisa edasi arendamiseks saama juba juuli esimeses pooles.  Vahepeal saime aga teise viisa, mis meil niisama aega parajaks laseb teha.

Märtsis kolisime (tegelikult küll alles 31. märts) oma uude rendimajja. Aega võttis aga asja sai 😀 Eks standardid olid alguses võib-olla liiga kõrged asukoha ja rannaläheduse ja maja uudsuse mõttes – lõpuks ikkagi leidsime midagi, mis enamvähem vastas kõikidele ootustele ja ei asunud linnast ja atraktsioonidest ja olulistest kohtadest liiga kaugel. Sellega on muidu juba omajagu kamarajura olnud, sest järjekordselt ei tee ei kinnisvarabüroo ega omanikud asju mis paberil kokku lepitud (seekord on peamiselt tegemist lihtsalt hajameelsuse ja venimisega, keegi pahatahtlikult ma arvan meid üle ei lase), aga nagu seda va inglise keelt kõnelev rahvas armastab öelda: “See on nüüdseks juba vesi silla all” (“that’s water under the bridge now”) 😀 NIi et pole hullu kedagi. Ühel heal päeval näitame seda majakest ka siis.

Märtsi algusest on Maiks meil ka nüüd mitte enam casual töötaja, vaid päris täiskoha lepinguga Naval Architect – saab ka puhkuserahasid ja haigusepäevi võtta nagu tähtsad härrad kunagi. Eestlastele võib see imelikult kõlada, aga Austraalias nimelt on väga tavaline olla nö “juhutöötaja” – töötaid aastaid ühes ja samas ettevõttes tööl ja käid tööl nagu iga teinegi, aga sind kunagi sellisele päris “hüvedega” lepingule ei pandagi. Algul siia seljakotirändurina tulles on see muidugi tore, saab ilma pikema etteteatamiseta teisele poole saart elama kolida kui tuju peaks tulema, aga pikas perspektiivis tahaks ikka ka mingit kindlust ja korda 🙂

Aprill ja Mai oleme nüüd vaikselt maja sisustanud ja tööd teinud. Maja sisustamine läheb väga aeglaselt haha – vaikselt oleme enamvähem kõik mööbli kokku saanud, nüüd vaja veel rõdule õuemööblit ja toas igast väiksemaid detaile nagu põrandalampi ja vaipa ja lillevaasi ja diivanipleede jne 🙂 Nats veel on teha. kirjutan ükskord majast pikemalt 🙂

Maiks käib vahepeal nädalavahetustel erinevatele inimeste paadiprojekte tegemas – putitab üht ja teist ja on asjalik. Selles mõttes läheb tal väga hästi, et see kõik lubab tal muudkui uusi tööriistu ja mänguasju endale juurde osta ja garaaž täitub uue kolaga umbes üle päeva. Eile ta üritas mulle seletada mis kõikide nende saagide vahe on mis tal juba olemas on ja mis ta veel ostma peab, aga mul hajus tähelepanu pärast esimest “Vaata see saag…” 😀

Mina teen ikka neidsamu agentuuride töid mida viimased 4 aastat; natuke rohkem nüüd päris oma kliente ka kui varem; Nordlife’i, veel ühte uut projekti, sisustan kodu ja olen ilus nagu alati. Trenni pole mingi kuu aega teinud, häbi-häbi! HÄVING!!

Mis siis veel – see nädal näiteks suutsin ÜHE päevaga saada endale angiini, põskkoopapõletiku ja kõrvapõletiku. No erakordselt halb oli olla, arvasin et näen juba seda valgust kuhu sisse öeldakse, et peab minema kui jube kehvaks ära kisub.  Kraapisin aga arsti ust korralikult ja lõpuks anti ikka mingit hullult head kraami sealt, nii et 24 tunniga olin nagu uuestisündinud! uskumatu, ei saa mina aru miks nad kohe seda õiget droogide kahurväge välja ei too, algul proovivad mingite platseebodega või?

Siis meil on näiteks umbes kümneks päevas külas Madde ja Reimo. Kuigi oleme siin riigis vahelduva eduga varsti juba 8 aastat olnud ja M & R on siin ainult poolteist aastat olnud, siis üks päev arutasime Maiksuga, et M & R on kõige rohkemates meie kodudes käinud/peatunud – Gold Coastil eelmine aasta, siis Tasmaanias ja nüüd uuesti Gold Coastil. Isegi oma pered ja pikaajalised sõbrad pole nii paljudesse meie kodudesse veel jõudnud! Kuidagi meil sobivad plaanid omavahel kokku ja seltsis on meil alati segasem (sõna otseses mõttes, suht segane!). Nad on head kaaslased koduses majapidamises kui oled näiteks haige – teevad muudkui süüa (head!) ja pühivad põrandaid 😀

Nüüd vaatan telekat. Täna ostsin. PÄRIS ISE (tegelt Reimo oli kaasas mõõdulindiga, et saaks teeselda, et ta on nagu see mees kes tähtsa näoga mõõdab midagi). Kuna antennijuhet veel ei ole, siis ühtegi programmi või telekanalit vaadata ei saa otseselt, aga see ei sega ju ometigi telekat VAATAMAST.

Rahvuspargis, 4WD rajal ja looduslikes kivibasseinides hullamas :)

Heihoo! Oleme nüüd umbes kolm nädalakest tagasi Gold Coastil olnud pärast pikka puhkust ja ringi rändamist. Kirjutan tasapisi ka blogpostitusi sellest vahepealsest ajast, aga praegu panen üles selle kõige hiljutisema kirjutise sellest nädalavahetusest. Eks siis kunagi hiljem sätin need asjad õigesse järjekorda.

Elame ikka sealsamas kohas mille Maiks “ajutiselt” võttis – rendime tuba ühes majas, kust Maiksul hea lühike maa tööl käia. Samal ajal teeme uusi plaane mujale kolimiseks ja ajame viisaasju.

Tagasijõudmisest alates oleme siis suht vaikselt ja rahulikult võtnud neid asju – kuna meil saab teoorias ju Student Visa juba 6 nädala pärast läbi, siis peame korraldama mingid uued variandid endale. Need viisajutud on muidugi nii keerulised, et ma ei hakkagi neid siin ümber seletama. Ütleme lihtsalt nii, et meil on olemas tagavaravariant ja ideaalvariant… aga kahjuks vist ideaalvarianti praegu ära ei tule, nii et peame kasutama tagavaravarianti, mille avalduse nüüd kolmapäeval sisse plaanime anda.

Nädalavahetuse tripp 

Sel nädalavahetusel käisime väikesel väljasõidul. Juba reede pärastlõunal hakkasime Gold Coastilt sõitma, suunaks Conondale rahvuspark ja Booloumba Creek teiselpool Brisbane’i – kuskil 160-170km kaugusel (aga aega võtab see vahemaa umbes 2.5 tundi, kuna tuleb läbi sõita linnadest + viimane osa teekonnast on mägedes). Nagu alati läks meil muidugi jupp aega poes käimisele, vaidlemisele (kas meil on vaja Kmarti minna või mitte lol), söömas käimisele ja muidugi ka sõitmisele, nii et kohale jõudsime alles pimedas. Või noh, kas seda nüüd just “kohale jõudmiseks” saab nimetada. Kottpimedas keerasime mingile väiksele kruusateele, kus ei ole ei 1) ühtegi hingelist 2) ühtegi meile kasulikku silti 3) telefonilevi. Nii palju kui GPS meiega suhelda suutis, siis näitas ta laagriplatsi nii umbes 5 kilomeetriga mööda (mida me tol hetkel muidugi ei teadnud).

Kottpimedas laagriplatsi otsimine

Nii me siis seiklesime seal kottpimedas metsas ja proovisime üht teeotsa ja teist teeotsa ja üritasime välja selgitada, kus see kämpla ikkagi olla võiks. Kuna selsamalt teeotsalt pidi paar kilomeetrit hiljem algama ka keskmisest raskem 4WD rada (mida me tegelt vaatama tulimegi), siis olin mina suht hüsteerias (jep!), sest ma üldse ei tahtnud ennast pimedas kuskil mäeküljel rippumas leida. Lisaks sellele olid teeolud muidugi päris kehvad ja pidime päris aeglaselt sõitma (no mingi 20 km/h) – see omakorda andis mulle võimaluse täiesti elavalt ette kujutada kuidas mingisugune alasti või räbalates haldjas/nümf/zombie meile autole kapoti peale/küljeaknasse/auto ette hüppab. Jep, täiesti päriselt.

Pärast paar korda edasi-tagasi sõelumist umbes 4-5km lõigul, leidsime lõpuks et meie targas 4WD radade raamatus (tänks Maldar!) on kirjas, et cattle gridist 3.2km sõites peaksime jõudma teeotsani, kust keerab laagriplatsi. Sõitsime siis juba sajakahekümnendat korda tee algusesse, nullisime kilometraaži cattle gridi juures ära ja sõitsime 3.2 kilomeetrit. Mida aga 3.2 km pärast ei olnud, oli tee. No savi, sõitsime siis veel veits edasi.. Ja ennenäe imet, järsku olimegi keset laagriplatsi! Tuleb välja et vahepeal on suured juurdeehitused tehtud laagriplatsile ja enam ei olegi vaja paremale/vasemale keerata vaid lihtsalt otse sõita ja oledki kohal. Keegi sellist infot muidugi netis uuendanud ei ole ja ühtegi teeviita pole ka viitsitud üles panna. No seda põnevam ja närvesöövam (mulle) meile 😀

Järgmisel päeval tegime väike-ekskursiooni lähedalasuvasse Kenilworthi linna, et sealset infopunkti külastada ja ümberkaudsete vaatamiväärsuste kohta nõu küsida. Linnas sattusime ka täiesti juhuslikult ühte juustutehasesse juustusid maitsma – see oli küll päris põnev kogemus, erinevaid juustusid mida proovida sai oli vist veidi alla 20 ja MAIKS PROOVIS NEIST REAALSELT KÕIKI 😀 Vähemalt kõht sai täis haha.

4WD Track 

Edasi otsustasime siis üht 4WD rada avastada ja natuke matkata. 4WD rada oli täpselt paraja astmega – mõned keskmisest sügavamas jõeületused ja siis umbes 30-40km pikkune kruusatee + metsarada vihmametsas. Jõeületused on alati lahedad ja seekord olid need tõesti ikkagi keskmisest natuke sügavama veega ja veits põnevamad ka – jõepõhi oli nö. “naturaalne”, kividest, mitte tavapärane betoneeritud causeway.

Põnev oli see, et kandis kus me olime, oli erinevalt näiteks Gold Coasti sisemaast, ka praegusel ajal koskedes ja jõgedes väga palju vett ja mis peamine – tegemist oli täiesti puhta ja kristallselge veega, mitte mingi sopamülkaga, kus oma kättki vees ei näe.

Vihmametsas autoga ringi kruiisida on kuidagi erakordselt rahustav – eriti siis kui otsida radu, kus eriti palju muud rahvast ei käi ja saab rahulikult omaette tsillida. Lõhnad, hääled ja kogu olemine on kuidagi erakordne ja .. meelierutav.

Matk looduslike “kivibasseinide” juurde

Käisime ka ühel lühemal matkal – Kogu matk edasi-tagasi oleks olnud 19km, aga kuna meil väga palju aega enam ei olnud ja mustmiljon silti hoiatasid et tegemist raske rajaga, siis otsustasime, et teeme raja ainult poole peale – looduslike kivibasseinideni ja tagasi. Kunagi üritame raja ikka täispikkuses ka ära teha, aga sel korral oleks lihtsalt päevavalgusest puudu jäänud.

Rada ise oli mõnus, esimese 500 meetri peal olid juba esimesed basseinid, 1.5km peal kosk ja järgmised basseinid. Nende kahe esimese “peatuseni” nägimegi päris rohkelt muud rahvast ka, aga kui pärast koske juba pikema raja peale keerasime, ei näinud me reaalselt mitte ühtegi hingelist järgnevad 4km.

Raja raskusaste oli kindlasti ka üks põhjusi, miks seal palju rahvast ei olnud – rada oli päris kitsas, ning mäekülje pealt alla kukkumist takistas põhimõtteliselt ainult iseenda meelekindlus ja jäägitu tähelepanu mitte rajast kõrvale astuda. Mets oli müstiline ja kohati pime, sadas mõnusat jahutavat vihma, linnud laulsid kõrvulukustavalt ja see koht oli kuidagi.. justkui ainult meie oma.

Basseinid oli ülimõnusad! Suuremad ja väiksemad, madalamad ja sügavamad, kõik ülipuhta ja läbipaisva veega! Natuke sadas küll veel vihma, aga lõpuks kui päike välja tuli, saime ikka mõnusalt sulistada seal. Nägime ka veel ühte paarikest, kes rada teistpidi tegid ja ühte väikest seiklusjanuliste gruppi, kes vist mingi teenusekorras kiivrite ja kalipsodega varustatult reaalselt mööda jõge tagumikkupidi (Ja no kivide otsas ronides) alla tulevad. Tundus äge seiklus, kui välja arvata see osa et üks vend oli nii õnnetult vigastada saanud, et kui meie teda nägime, siis ta küll ei tundunud selline, et ta omal jalal sealt veel 5km välja kalpsaks. Hiljem laagriplatsil kuulsimegi, et keegi olevat umbes samal kellaajal umbes samast kohast helikopteriga välja tõstetud – ju see sama tüüp oli. Sellised olukorrad teevad muidugi ennastki natuke ettevaatlikumaks. Pidevalt ronime kohtadesse, kus rahvast eriti ei ole, levi ei ole ja ka esmaabi vahendeid me eriti kaasas ei kanna. Samas olen mina ikka piisavalt arg, ehk siis ma hakkan juba varakult vinguma kui mingi asi natukenegi ohtlik tundub. Nii, et kui mingi tegevus juba minu “ohufiltrist” on läbi saanud, siis vast ei ole kõige hullem tegevus. Samas mingi pahkluu nikastus (nagu tundus olevat selle tüübi vigastus) on nii lihtne tulema, kasvõi sirgel maal lihtsalt valesti astudel. You never know.

Iguaanid mu sõbrad. Not! 

Õhtul tsillisime laagriplatsil – naabrimees tõi meile lausa lõkke (tuli ise puude ja sütega ja ütles et mis kämpamine see olgu ilma lõkketa). Parkisime auto laagriplatsi ja vihmametsa vahele nii, et kui telgi auto taha püsti panime, siis oligi selline tunne et oleme ainult meie kaks otse vihmametsa serval. Telgile ei hakanud katetki korralikult peale panema – siis on hommikul ärgates äge otse metsa vahtida ja ei ole öösel nii palav. Ma muidugi natuke kardan et mingi meetrine iguaan ronib meile telki (sest see sääsevõrk ei ole ju mingi megatugev), aga värskes õhus magamine ja metsavaated kaaluvad selle väikese negatiivse võimaluse üle. Muidugi võite arvata, keda ma hommikul telgist välja minnes kõige esimesena nägin – iguaani otseloomulikult, meelsalt keelt lipsamas. öäk. NOT LIKE.

Autokräpp

Täna sõitsime mingi überlolli mäe otsa. Kurat, ma ausalt ütlen, minu arust ei ole siinsed ÜLIjärsud mäed piisavalt hästi märgistatud/hoiatatud. Sõitsime reaalselt sellisest mäest üles (MINA SÕITSIN!), et ma arvasin, et kui me natuke veel aeglasemaks jääme, siis me veereme lihtsalt tagurpidi alla. Läksime selle käigus korralikult vaidlema (sest ma nii kartsin ja Maiksu arvates polnud midagi karta, nagu ikka haha), et kui auto tipus ära parkisime ja mingi 10 mintsa veel autos sellest rääkisime, kuumenes meil auto üle. Tuli välja, et mägi ise vist ei olnudki mingi hull ettevõtmine – meil oli vahepeal hoopis ventilaator otsad andnud, mis tähendab, et sõites ei ole hullul midagi (sest tuul jahutab), aga kui pärast suurt pingutustnõudvat sõitu koha peale seisma jääda ja auto tööle jätta, läheb lihtsalt vesi keema ja kõik kuumeneb üle. See oli päris vastik kogemus ausalt öeldes, sest me olime mingi megajubeda mäe otsas. Austraalias tähendab suvalises kohas kapoti lahti tegemine muidugi seda, et absoluutselt iga inimene peab tulema juurde ja küsima mis juhtus. See on nii tore ja sõbralik ja kaunis žest, aga kui sa üritad autot jahutada ja kapotti 30 mintsa lahti hoiad, siis jõuab seda küsimust küsida 98765 inimest ja iga mehe koer ka. Lõpuks põgenesime sündmuskohalt, sest lihtsalt üle viskas, et kõik tahtsid juttu teha meie katkise auto üle 😀 Haha.

Et negatiivset kogemust positiivsega ära nullida läksime vastsöödud lõunasöögile vaatamata kohvikusse, ostsime ühed koogitükid ja kohvid ja mina tegin liste. Listide tegemine on minu maailmas alati üks äärmiselt positiivne tegevus, mis nullib ära kasvõi 10 negatiivset. Rahustab ja aitab mõtteid korrastada ning otsuseid teha. Ja noh, kook.. kook on lihtsalt positiivne niikuinii.

Nüüd oleme teel kodu poole. Üritame vältida ummikuid, sest me ei saa paigalseismist endale lubada – kuumeneme lihtsalt üle. See tähendab et rändame mööda metsaradu ja avastame väikelinnu. Ülitsill nädalavahetus oli 🙂

Kahjuks ma ei saa hetkel pilte panna, sest WordPress vana kavalpea tahab mu käest raha saada (kuna mu andmemaht on täis) aga mul tõesti ei ole praegu tahtmist talle seda maksta, sest aasta aja eest tuleb välja käia päris kopsakas summa ja ma olen hetkel täiega väsinud ja üldse ei viitsi sellega tegeleda. Vaatan paari päeva pärast uuesti. 

Üks päris uus töökoht ja üks päris uus Eesti ettevõte Austraalias :)

Mõtlesin, et kirjutan siis natuke pikemalt ka meie elust-olust – pärast viimast suurt hõiskamist Maiksu uue töökoha üle sain nii mõnedki küsimused uudiste kohta. Viimane aeg vanad võlad tasa teha 😀

Viimase mõne kuu jooksul on meie elukesed natuke uusi arenguid näinud. Umbes Augustis hakkas Maiks siis vaikselt tööpakkumisi vaatama, kuigi kooli lõpuni oli tegelikult mõned kuud veel aega. Tegime väikese nimekirja ka Austraalias asuvatest Naval Architecture firmadest, kellel tegelikult tööpakkumisi küll üleval ei olnud, aga kogemus on senini näidanud, et üpris tihti kannab vilja ka otse ise ühendust võtmine ja töö küsimine.

Saatiski Maiks siis umbes 20-30 kirja koos põhjaliku motivatsioonikirja ja CV-ga. Mõnda aega oli küll võrdlemisi vaikne, aga ühel hetkel vastas talle see sama firma, kus ta tegelikult eelmisel suvel Gold Coastil töötas. Esialgu sealtpoolt mingeid suuri lubadusi ega pakkumisi ei tulnud, pigem oli see selline mittemidagi lubav “võib-olla meil tulevikus on vaja kedagi, räägime mõne kuu pärast”. Huvitav oli muidu see, et nad avaldasid tunnustust selle eest, et Maiksul on praktilist töökogemust paadiehituse näol ja veel nende enda töökojast. Rõõmustasime muidugi ka sellise vastuse üle, aga samas eriti mingeid suuri lootusi ei hellitanud.

Mõni aeg hiljem kirjutas Maiks sellele onklile uuesti ja küsis kas on mingeid uudiseid. Eriti mingit otsest vastust sealt ei saanud, lihtsalt mõned pealiskaudsed küsimused ja mõned emailid hiljem tuli jälle vastuseks, et räägime siis uuesti kui Maiksu kool hakkab ühele poole saama ehk siis Oktoobri lõpupoole.

Lõpuks jõudiski siis Oktoobri keskpaik kätte ja pärast järjekordset meilivahetust, helistatigi Maiksule ja öeldi, et saadavad ametliku palgapakkumise lähipäevil ja siis saab juba edasi vaadata. Oi kuidas me ootasime seda pakkumist! 8 päeva lasid nad meil omas mahlas praadida enne kui see lõpuks tuli.. Napilt umbes 10 päeva enne kui Maiks seal juba tööd pidi alustama! Nii juhtuski, et Maiks võttis selle pakkumise vastu, lõpetas Tasmaanias viimased asjad laupäeval 29. oktoobril ja kolm päeva hiljem, 1. novembril alustaski juba 2000km eemal oma uut töökohta, kuhu ta juba kogenud pikamaa sõitjana kõigest ühe ja pool päevaga kohale sõitis.

Hetkel on tegemist küll kolmekuise katseajaga, aga loodame et selle näol on tegemist ikkagi peamiselt formaalsusega ja tööd jätkub kauemaks. Praeguseks on Maiks seal siis juba natuke üle nädala töötanud ja võib täiesti siiralt öelda, et ta on väga rahul. Nii hea on kuulata teda iga päev telefonis elevil häälel rääkimas kuidas ta päev läks ja milliseid uusi võimalusi ja põnevaid ülesandeid on talle antud. Täiesti uskumatu, et Maiks ongi nüüd  ametlikult Naval Architect! Ma ei kujuta ette, et ma võiks millegi üle praegu veel õnnelik olla kui selle! Esimestel päevadel oli ikka täiesti uskumatu, iga päev muudkui korrutasin telefonis, et kui veider, et eelmisel nädalal oli ta veel lihtne üliõpilane ja sel nädalal istub tähtsa näoga Austraalia kõige hinnatuma luksus-sportjahtide kontoris (vaata ettevõtet siit) ja päriselt töötabki seal. Kui sürr, et neli aastat oleme mõelnud ja rääkinud sellest, et ei tea kui ruttu ja kas üldse saab mingile erialasele kohale ja huvitav kuidas see kandideerimine kõik välja näeb ja kaua aega võtab.. ja siis suhteliselt järsku ongi mingist suht mittemidagi lubavast emailivahetusest saanud päris töökoht! Olime valmis ükskõik millisesse maailma otsa kolima, et Maiks saaks vähemalt mingigi erialase töö kust vähemalt alustada ja siis avanes hoopis selline võimalus!

Kuna me juba sügisel tegime oma rendilepingu niimoodi, et lõpukuupäevaks panime 1. novembri (kuna teadsime, et Maiksu kool lõppeb umbes sellel ajal), siis oligi nüüd aeg majast välja kolida. Oleksime saanud muidugi ka pikendada, aga kuna mina olin vahepeal otsustanud et jään Tasmaaniasse natuke pikemaks ja me kahes kohas renti maksta ei tahtnud, siis otsustasime, et mina hoopis kolin ajutiselt Jane juurde.  Miks nii? Sest vahepeal on juhtunud veel selline põnev asi meie elus, et mina asutasin koos oma sõbranna Janega veebipoe nimega Nordlife. Müüme Eestist, Soomest, Rootsist, Taanist ja Norrast pärit disainerite ja väike-ettevõtjate kaupu, mida ise nendest maadest siis kokku ostame ja siin ladustame. Hetkel nõuab kodukas veel kõvasti tööd, aga ma arvan et kuu aja kohta oleme juba päris häid tulemusi näinud.

Hetkel on pood avatud olnud napp kuu aega aga juba oleme nii mõnedki müügid teinud. Kui ausalt ütleme, siis väga palju aega sel viimasel kuul sellega tegeleda ei ole olnud, kuna Jane oli nüüd just kolm nädalat Eestis ja minul üksi töö, maja pakkimise, kolimise ja kõige muu kõrvalt  väga palju aega just ei jätkunud. Just sel põhjusel võtsin mina vastu ka otsuse praegu Tasmaaniasse jääda – Jane äraolekul oli vaja, et keegi oleks siin ja paneks tellimusi posti ja tema tagasitulekule järgneval ja jõuludele eelneval neljal nädalal plaanime kõvasti tööd teha, et pood ja kõik süsteemid võimalikult põhjalikult ja hästi üles ehitada ja kõik vajalikud süsteemid välja aretada. Ahjaa, Instagrami kasutajad saavad meie tegemisi jälgida ka siin. 

16. Detsembril jõuavad meile külla Anu ja Maldar, kes tulevad Maiksu lõpetamisele, mis toimub 17. Detsembril ja kellega koos siis ka kolm nädalat ringi reisime. Kuni selle ajani olen siis mina peamiselt Tasmaanias ja Maik Gold Coastil, ainult selle väikese erinevusega… et juba homme lendan mina ka natukeseks Gold Coasti puhkama. Plaanin järgmisel nädalal tagasi tulla, et siis kõvasti Nordlife’i kallal tööd teha.

Pärast Maiksu vanematega reisimist (Jaanuaris) loodame siis mõneks ajaks Gold Coasti paikseks jääda ja Nordlife’i üritame Janega siis kahe erineva saare peal elades edasi ajada – Jane hakkab loodetavasti tihedasti Gold Coastil käima ja mina aeg-ajalt ka Tasmaanias. Ja mis see siis ära ei ole tänapäeval Internetis kõik asjad korda ajada 🙂 Praegu on meil enamus kaubad küll Tasmaanias, aga tulevikus hakkame ladustama siiski Gold Coastil – sinna on odavam saatmine ja sealt edasi saatmine toimub ka märksa kiiremini kui Tasmaaniast.

Nordlifele lisaks töötan siis vabakutselisena praegu kahele agentuurile (üks ikka vana hea Skyrocket ja teine uue omaniku teine agentuur) ja ajan ikka oma Social Media HQ klientide asju ka. Rohkem nagu polegi vist suurt midagi öelda… ainult, et ma ei jõua ära oodata, et homne juba tuleks ja ma Gold Coasti jõuaksin ja Maiksu näha saaksin 🙂 Ja sooja päikest!