Oiii-kettte-on-diiiin!

Tere! Mina siin! Blogi oli vahepeal talveunes. Liiga palju juhtus korraga et sellest kõigest adekvaatselt ja piisavalt kirjutada ja teadupärast kui mul on valida kas teha poolikult või mitte üldse teha, siis ma valin mitte üldse tegemise. SEST ALL OR NOTHING bruvvas and sistas.

Nüüd olen siis jälle korraks bäkk in da geim – vaatab kui kauaks seekord seda jaksu jätkub. Lühidalt ütleme nii, et juhtusid alljärgnevad asjad… 😀

Dets – Meil käisid külas Anu ja Maldar – trippisime Tasmaanias, Gold Coastil, tähistasime Maiksu kooli, jõule, Maiksu sünnat, uut aastat ja niisama koosolemise aega! Oli väga vinge tripp ja me oleme meile pakutud seltskonna ja võimaluste eest väga tänulikud! Ühel päeval räägin sellest kõigest vb veits rohkem ka 🙂 ja näitan pilte!

Jaanuaris jõudsime tagasi Gold Coasti, kus elasime veel mõnda aega ajutises elukohas Hope Islandil, mille valisime nii kauaks kuni endale päris oma kohta otsisime. Mõnest nädalast sai kuu ja kuust kaks ja kahest kuust peaaegu et kolm hehe. Nagu ikka! Kõige ajutisemad asjad pidid need kõige alalisemad olema, üks tark ükskord ütles.

Jaanuaris/Veebruaris alustasime ka kahe uue viisa kadalipu läbimist – üks on ajutine 2-aastane viisa (Graduate visa) ja teine on permanent residency viisa (viitame sellele edaspidi kui 189 visa), mis lubaks meil põhimõtteliselt ükskõik kui kaua siin olla. Paberil kvalifitseerume mõlemale – aga kuna permanendiga on “kes ees see mees” põhimõte ja iga aasta on kvoot peal, siis erinevate meid mittesoosivate asjaolude tõttu jäi Maiks selle aasta ringist umbes mingi 11-13 päevaga välja. Ebaõnn nohhh! Uus “aasta” algab aga juba 1. juulil ja kui nad Maiksu eriala vahepeal tähtsast listist eemaldada ei kavatse, siis peaksime järgmise rohelise tule selle viisa edasi arendamiseks saama juba juuli esimeses pooles.  Vahepeal saime aga teise viisa, mis meil niisama aega parajaks laseb teha.

Märtsis kolisime (tegelikult küll alles 31. märts) oma uude rendimajja. Aega võttis aga asja sai 😀 Eks standardid olid alguses võib-olla liiga kõrged asukoha ja rannaläheduse ja maja uudsuse mõttes – lõpuks ikkagi leidsime midagi, mis enamvähem vastas kõikidele ootustele ja ei asunud linnast ja atraktsioonidest ja olulistest kohtadest liiga kaugel. Sellega on muidu juba omajagu kamarajura olnud, sest järjekordselt ei tee ei kinnisvarabüroo ega omanikud asju mis paberil kokku lepitud (seekord on peamiselt tegemist lihtsalt hajameelsuse ja venimisega, keegi pahatahtlikult ma arvan meid üle ei lase), aga nagu seda va inglise keelt kõnelev rahvas armastab öelda: “See on nüüdseks juba vesi silla all” (“that’s water under the bridge now”) 😀 NIi et pole hullu kedagi. Ühel heal päeval näitame seda majakest ka siis.

Märtsi algusest on Maiks meil ka nüüd mitte enam casual töötaja, vaid päris täiskoha lepinguga Naval Architect – saab ka puhkuserahasid ja haigusepäevi võtta nagu tähtsad härrad kunagi. Eestlastele võib see imelikult kõlada, aga Austraalias nimelt on väga tavaline olla nö “juhutöötaja” – töötaid aastaid ühes ja samas ettevõttes tööl ja käid tööl nagu iga teinegi, aga sind kunagi sellisele päris “hüvedega” lepingule ei pandagi. Algul siia seljakotirändurina tulles on see muidugi tore, saab ilma pikema etteteatamiseta teisele poole saart elama kolida kui tuju peaks tulema, aga pikas perspektiivis tahaks ikka ka mingit kindlust ja korda 🙂

Aprill ja Mai oleme nüüd vaikselt maja sisustanud ja tööd teinud. Maja sisustamine läheb väga aeglaselt haha – vaikselt oleme enamvähem kõik mööbli kokku saanud, nüüd vaja veel rõdule õuemööblit ja toas igast väiksemaid detaile nagu põrandalampi ja vaipa ja lillevaasi ja diivanipleede jne 🙂 Nats veel on teha. kirjutan ükskord majast pikemalt 🙂

Maiks käib vahepeal nädalavahetustel erinevatele inimeste paadiprojekte tegemas – putitab üht ja teist ja on asjalik. Selles mõttes läheb tal väga hästi, et see kõik lubab tal muudkui uusi tööriistu ja mänguasju endale juurde osta ja garaaž täitub uue kolaga umbes üle päeva. Eile ta üritas mulle seletada mis kõikide nende saagide vahe on mis tal juba olemas on ja mis ta veel ostma peab, aga mul hajus tähelepanu pärast esimest “Vaata see saag…” 😀

Mina teen ikka neidsamu agentuuride töid mida viimased 4 aastat; natuke rohkem nüüd päris oma kliente ka kui varem; Nordlife’i, veel ühte uut projekti, sisustan kodu ja olen ilus nagu alati. Trenni pole mingi kuu aega teinud, häbi-häbi! HÄVING!!

Mis siis veel – see nädal näiteks suutsin ÜHE päevaga saada endale angiini, põskkoopapõletiku ja kõrvapõletiku. No erakordselt halb oli olla, arvasin et näen juba seda valgust kuhu sisse öeldakse, et peab minema kui jube kehvaks ära kisub.  Kraapisin aga arsti ust korralikult ja lõpuks anti ikka mingit hullult head kraami sealt, nii et 24 tunniga olin nagu uuestisündinud! uskumatu, ei saa mina aru miks nad kohe seda õiget droogide kahurväge välja ei too, algul proovivad mingite platseebodega või?

Siis meil on näiteks umbes kümneks päevas külas Madde ja Reimo. Kuigi oleme siin riigis vahelduva eduga varsti juba 8 aastat olnud ja M & R on siin ainult poolteist aastat olnud, siis üks päev arutasime Maiksuga, et M & R on kõige rohkemates meie kodudes käinud/peatunud – Gold Coastil eelmine aasta, siis Tasmaanias ja nüüd uuesti Gold Coastil. Isegi oma pered ja pikaajalised sõbrad pole nii paljudesse meie kodudesse veel jõudnud! Kuidagi meil sobivad plaanid omavahel kokku ja seltsis on meil alati segasem (sõna otseses mõttes, suht segane!). Nad on head kaaslased koduses majapidamises kui oled näiteks haige – teevad muudkui süüa (head!) ja pühivad põrandaid 😀

Nüüd vaatan telekat. Täna ostsin. PÄRIS ISE (tegelt Reimo oli kaasas mõõdulindiga, et saaks teeselda, et ta on nagu see mees kes tähtsa näoga mõõdab midagi). Kuna antennijuhet veel ei ole, siis ühtegi programmi või telekanalit vaadata ei saa otseselt, aga see ei sega ju ometigi telekat VAATAMAST.