Rahvuspargis, 4WD rajal ja looduslikes kivibasseinides hullamas :)

Heihoo! Oleme nüüd umbes kolm nädalakest tagasi Gold Coastil olnud pärast pikka puhkust ja ringi rändamist. Kirjutan tasapisi ka blogpostitusi sellest vahepealsest ajast, aga praegu panen üles selle kõige hiljutisema kirjutise sellest nädalavahetusest. Eks siis kunagi hiljem sätin need asjad õigesse järjekorda.

Elame ikka sealsamas kohas mille Maiks “ajutiselt” võttis – rendime tuba ühes majas, kust Maiksul hea lühike maa tööl käia. Samal ajal teeme uusi plaane mujale kolimiseks ja ajame viisaasju.

Tagasijõudmisest alates oleme siis suht vaikselt ja rahulikult võtnud neid asju – kuna meil saab teoorias ju Student Visa juba 6 nädala pärast läbi, siis peame korraldama mingid uued variandid endale. Need viisajutud on muidugi nii keerulised, et ma ei hakkagi neid siin ümber seletama. Ütleme lihtsalt nii, et meil on olemas tagavaravariant ja ideaalvariant… aga kahjuks vist ideaalvarianti praegu ära ei tule, nii et peame kasutama tagavaravarianti, mille avalduse nüüd kolmapäeval sisse plaanime anda.

Nädalavahetuse tripp 

Sel nädalavahetusel käisime väikesel väljasõidul. Juba reede pärastlõunal hakkasime Gold Coastilt sõitma, suunaks Conondale rahvuspark ja Booloumba Creek teiselpool Brisbane’i – kuskil 160-170km kaugusel (aga aega võtab see vahemaa umbes 2.5 tundi, kuna tuleb läbi sõita linnadest + viimane osa teekonnast on mägedes). Nagu alati läks meil muidugi jupp aega poes käimisele, vaidlemisele (kas meil on vaja Kmarti minna või mitte lol), söömas käimisele ja muidugi ka sõitmisele, nii et kohale jõudsime alles pimedas. Või noh, kas seda nüüd just “kohale jõudmiseks” saab nimetada. Kottpimedas keerasime mingile väiksele kruusateele, kus ei ole ei 1) ühtegi hingelist 2) ühtegi meile kasulikku silti 3) telefonilevi. Nii palju kui GPS meiega suhelda suutis, siis näitas ta laagriplatsi nii umbes 5 kilomeetriga mööda (mida me tol hetkel muidugi ei teadnud).

Kottpimedas laagriplatsi otsimine

Nii me siis seiklesime seal kottpimedas metsas ja proovisime üht teeotsa ja teist teeotsa ja üritasime välja selgitada, kus see kämpla ikkagi olla võiks. Kuna selsamalt teeotsalt pidi paar kilomeetrit hiljem algama ka keskmisest raskem 4WD rada (mida me tegelt vaatama tulimegi), siis olin mina suht hüsteerias (jep!), sest ma üldse ei tahtnud ennast pimedas kuskil mäeküljel rippumas leida. Lisaks sellele olid teeolud muidugi päris kehvad ja pidime päris aeglaselt sõitma (no mingi 20 km/h) – see omakorda andis mulle võimaluse täiesti elavalt ette kujutada kuidas mingisugune alasti või räbalates haldjas/nümf/zombie meile autole kapoti peale/küljeaknasse/auto ette hüppab. Jep, täiesti päriselt.

Pärast paar korda edasi-tagasi sõelumist umbes 4-5km lõigul, leidsime lõpuks et meie targas 4WD radade raamatus (tänks Maldar!) on kirjas, et cattle gridist 3.2km sõites peaksime jõudma teeotsani, kust keerab laagriplatsi. Sõitsime siis juba sajakahekümnendat korda tee algusesse, nullisime kilometraaži cattle gridi juures ära ja sõitsime 3.2 kilomeetrit. Mida aga 3.2 km pärast ei olnud, oli tee. No savi, sõitsime siis veel veits edasi.. Ja ennenäe imet, järsku olimegi keset laagriplatsi! Tuleb välja et vahepeal on suured juurdeehitused tehtud laagriplatsile ja enam ei olegi vaja paremale/vasemale keerata vaid lihtsalt otse sõita ja oledki kohal. Keegi sellist infot muidugi netis uuendanud ei ole ja ühtegi teeviita pole ka viitsitud üles panna. No seda põnevam ja närvesöövam (mulle) meile 😀

Järgmisel päeval tegime väike-ekskursiooni lähedalasuvasse Kenilworthi linna, et sealset infopunkti külastada ja ümberkaudsete vaatamiväärsuste kohta nõu küsida. Linnas sattusime ka täiesti juhuslikult ühte juustutehasesse juustusid maitsma – see oli küll päris põnev kogemus, erinevaid juustusid mida proovida sai oli vist veidi alla 20 ja MAIKS PROOVIS NEIST REAALSELT KÕIKI 😀 Vähemalt kõht sai täis haha.

4WD Track 

Edasi otsustasime siis üht 4WD rada avastada ja natuke matkata. 4WD rada oli täpselt paraja astmega – mõned keskmisest sügavamas jõeületused ja siis umbes 30-40km pikkune kruusatee + metsarada vihmametsas. Jõeületused on alati lahedad ja seekord olid need tõesti ikkagi keskmisest natuke sügavama veega ja veits põnevamad ka – jõepõhi oli nö. “naturaalne”, kividest, mitte tavapärane betoneeritud causeway.

Põnev oli see, et kandis kus me olime, oli erinevalt näiteks Gold Coasti sisemaast, ka praegusel ajal koskedes ja jõgedes väga palju vett ja mis peamine – tegemist oli täiesti puhta ja kristallselge veega, mitte mingi sopamülkaga, kus oma kättki vees ei näe.

Vihmametsas autoga ringi kruiisida on kuidagi erakordselt rahustav – eriti siis kui otsida radu, kus eriti palju muud rahvast ei käi ja saab rahulikult omaette tsillida. Lõhnad, hääled ja kogu olemine on kuidagi erakordne ja .. meelierutav.

Matk looduslike “kivibasseinide” juurde

Käisime ka ühel lühemal matkal – Kogu matk edasi-tagasi oleks olnud 19km, aga kuna meil väga palju aega enam ei olnud ja mustmiljon silti hoiatasid et tegemist raske rajaga, siis otsustasime, et teeme raja ainult poole peale – looduslike kivibasseinideni ja tagasi. Kunagi üritame raja ikka täispikkuses ka ära teha, aga sel korral oleks lihtsalt päevavalgusest puudu jäänud.

Rada ise oli mõnus, esimese 500 meetri peal olid juba esimesed basseinid, 1.5km peal kosk ja järgmised basseinid. Nende kahe esimese “peatuseni” nägimegi päris rohkelt muud rahvast ka, aga kui pärast koske juba pikema raja peale keerasime, ei näinud me reaalselt mitte ühtegi hingelist järgnevad 4km.

Raja raskusaste oli kindlasti ka üks põhjusi, miks seal palju rahvast ei olnud – rada oli päris kitsas, ning mäekülje pealt alla kukkumist takistas põhimõtteliselt ainult iseenda meelekindlus ja jäägitu tähelepanu mitte rajast kõrvale astuda. Mets oli müstiline ja kohati pime, sadas mõnusat jahutavat vihma, linnud laulsid kõrvulukustavalt ja see koht oli kuidagi.. justkui ainult meie oma.

Basseinid oli ülimõnusad! Suuremad ja väiksemad, madalamad ja sügavamad, kõik ülipuhta ja läbipaisva veega! Natuke sadas küll veel vihma, aga lõpuks kui päike välja tuli, saime ikka mõnusalt sulistada seal. Nägime ka veel ühte paarikest, kes rada teistpidi tegid ja ühte väikest seiklusjanuliste gruppi, kes vist mingi teenusekorras kiivrite ja kalipsodega varustatult reaalselt mööda jõge tagumikkupidi (Ja no kivide otsas ronides) alla tulevad. Tundus äge seiklus, kui välja arvata see osa et üks vend oli nii õnnetult vigastada saanud, et kui meie teda nägime, siis ta küll ei tundunud selline, et ta omal jalal sealt veel 5km välja kalpsaks. Hiljem laagriplatsil kuulsimegi, et keegi olevat umbes samal kellaajal umbes samast kohast helikopteriga välja tõstetud – ju see sama tüüp oli. Sellised olukorrad teevad muidugi ennastki natuke ettevaatlikumaks. Pidevalt ronime kohtadesse, kus rahvast eriti ei ole, levi ei ole ja ka esmaabi vahendeid me eriti kaasas ei kanna. Samas olen mina ikka piisavalt arg, ehk siis ma hakkan juba varakult vinguma kui mingi asi natukenegi ohtlik tundub. Nii, et kui mingi tegevus juba minu “ohufiltrist” on läbi saanud, siis vast ei ole kõige hullem tegevus. Samas mingi pahkluu nikastus (nagu tundus olevat selle tüübi vigastus) on nii lihtne tulema, kasvõi sirgel maal lihtsalt valesti astudel. You never know.

Iguaanid mu sõbrad. Not! 

Õhtul tsillisime laagriplatsil – naabrimees tõi meile lausa lõkke (tuli ise puude ja sütega ja ütles et mis kämpamine see olgu ilma lõkketa). Parkisime auto laagriplatsi ja vihmametsa vahele nii, et kui telgi auto taha püsti panime, siis oligi selline tunne et oleme ainult meie kaks otse vihmametsa serval. Telgile ei hakanud katetki korralikult peale panema – siis on hommikul ärgates äge otse metsa vahtida ja ei ole öösel nii palav. Ma muidugi natuke kardan et mingi meetrine iguaan ronib meile telki (sest see sääsevõrk ei ole ju mingi megatugev), aga värskes õhus magamine ja metsavaated kaaluvad selle väikese negatiivse võimaluse üle. Muidugi võite arvata, keda ma hommikul telgist välja minnes kõige esimesena nägin – iguaani otseloomulikult, meelsalt keelt lipsamas. öäk. NOT LIKE.

Autokräpp

Täna sõitsime mingi überlolli mäe otsa. Kurat, ma ausalt ütlen, minu arust ei ole siinsed ÜLIjärsud mäed piisavalt hästi märgistatud/hoiatatud. Sõitsime reaalselt sellisest mäest üles (MINA SÕITSIN!), et ma arvasin, et kui me natuke veel aeglasemaks jääme, siis me veereme lihtsalt tagurpidi alla. Läksime selle käigus korralikult vaidlema (sest ma nii kartsin ja Maiksu arvates polnud midagi karta, nagu ikka haha), et kui auto tipus ära parkisime ja mingi 10 mintsa veel autos sellest rääkisime, kuumenes meil auto üle. Tuli välja, et mägi ise vist ei olnudki mingi hull ettevõtmine – meil oli vahepeal hoopis ventilaator otsad andnud, mis tähendab, et sõites ei ole hullul midagi (sest tuul jahutab), aga kui pärast suurt pingutustnõudvat sõitu koha peale seisma jääda ja auto tööle jätta, läheb lihtsalt vesi keema ja kõik kuumeneb üle. See oli päris vastik kogemus ausalt öeldes, sest me olime mingi megajubeda mäe otsas. Austraalias tähendab suvalises kohas kapoti lahti tegemine muidugi seda, et absoluutselt iga inimene peab tulema juurde ja küsima mis juhtus. See on nii tore ja sõbralik ja kaunis žest, aga kui sa üritad autot jahutada ja kapotti 30 mintsa lahti hoiad, siis jõuab seda küsimust küsida 98765 inimest ja iga mehe koer ka. Lõpuks põgenesime sündmuskohalt, sest lihtsalt üle viskas, et kõik tahtsid juttu teha meie katkise auto üle 😀 Haha.

Et negatiivset kogemust positiivsega ära nullida läksime vastsöödud lõunasöögile vaatamata kohvikusse, ostsime ühed koogitükid ja kohvid ja mina tegin liste. Listide tegemine on minu maailmas alati üks äärmiselt positiivne tegevus, mis nullib ära kasvõi 10 negatiivset. Rahustab ja aitab mõtteid korrastada ning otsuseid teha. Ja noh, kook.. kook on lihtsalt positiivne niikuinii.

Nüüd oleme teel kodu poole. Üritame vältida ummikuid, sest me ei saa paigalseismist endale lubada – kuumeneme lihtsalt üle. See tähendab et rändame mööda metsaradu ja avastame väikelinnu. Ülitsill nädalavahetus oli 🙂

Kahjuks ma ei saa hetkel pilte panna, sest WordPress vana kavalpea tahab mu käest raha saada (kuna mu andmemaht on täis) aga mul tõesti ei ole praegu tahtmist talle seda maksta, sest aasta aja eest tuleb välja käia päris kopsakas summa ja ma olen hetkel täiega väsinud ja üldse ei viitsi sellega tegeleda. Vaatan paari päeva pärast uuesti.