Kuidas me oma mehi otsisime ja maailmaääre leidsime

Jälle üks nädalavahetus läbi. Hetkel sõidame pisikestel käänulistel teedel kodupoole, päike loojub, känksid hüppavad tee ääres, Jess Glynne üürgab raadios laulda ja elu on täitsa vinks.

Selle nädalavahetuse veetsime Freycinet poolsaarel, Tasmaania idarannikul. Nimelt oli Duncsil nädala alguses sünna ja sel puhul otsustasimegi natuke väljasõidule minna. Bookisime endale Coles Bays ühe väga vingete vaadetega kolme magamistoaga majakese, mis tervenisti postide peale oli ehitatud, et merevaatest ikka maksimaalne välja pigistada 🙂

Eilse päeva veetsime Friendly Beaches nimelises rannakeses jällegi – poisid püüdsid kala ja tüdrukud rääkisid maailma asju sirgeks. Nagu ikka sellistel puhkudel oli meil sööki jällegi nõks liiga palju ja nii me siis seda terve nädalavahetuse ka hävitada püüdsime. Tuli hästi välja, aga selle tulemuseks olid ikka vist kõvasti välja venitatud maod. Kalapüük läks suht sandisti – poisid saidi ühe hai ja parrotfishe, aga kuna need kumbki väga head süüa ei ole, siis lasti nad tagasi merre oma sõprade juurde veel üht päeva elama.. kuni keegi suurem nad ära sööb või mõni vähem valiv kalamees nad välja tõmbab.

IMG_6318

IMG_6325

IMG_6328

IMG_6339

IMG_6361

IMG_6436

IMG_6458

IMG_6535

IMG_6548


Täna hommikul ärkasime varakult, tegime hommikusööki ja päevaplaane – suht kiirelt ja ükshäälselt otsustati, et naispool läheb matkama ja mehed kalale. Freycinet poolsaar on nimelt Tasmaania üks ägedamaid ja ilusamaid kohti – siin asub ka vaat et maailmakuulus Wineglass Bay ja Hazardi nimelised mäekesed, lisaks veel mitmeid-mitmeid matkaradu ja pisikesed unised mereäärsed linnakesed, kus pea kõik majad on vist turistidele rendile anda. Õnneks talvel siin palju turiste ei ole, nii et saab rahulikult omaette olla 🙂

IMG_6565

IMG_6568

IMG_6584

IMG_6618

IMG_6685

IMG_6694

IMG_6698

IMG_6703

IMG_6705
Meie mõtlesime esialgu vaid Wineglass Bayni oma matka teha, aga kui juba seal olime, otsustasime, et teeme ikka pikema ringi – selle mis tervelt 5-6 tundi aega peaks võtma. Kuna meil kõigil jäi eile trenn tegemata, siis mõtlesime, et teeme siis hästi tempokalt ära ja jookseme/kiirkõnnime selle 11km mägimatka lihtsalt kiirelt läbi. Nii tegimegi, reaalselt võttis see mäest üles, mäest alla, liiva sees, kivide peal jne matkake aega meil 3 tundi. Hullult mõnus oli tegelt. Kuna ma eriti kindel ei ole, et kunagi siiakanti tagasi jõuame veel, siis mõtlesin, et ülisümboolne oleks ikkagi Wineglass Bays ujumas ka ära käia ühe korra elu jooksul 🙂 Ja eriti sümboolseks teeb selle muidu veel asjaolu, et 31. juuli on ikka suht südatalv – siin ei taha suvelgi veetemperatuur väga üle 18 tõusta, mis siis veel talvest rääkida 😀 Aga mul on tegelt ülihea meel, et käisin, see vist jääb küll eluks ajaks meelde 🙂 Nii mõnus ja karastav! Natuke vähem mõnus ja karastav oli see, et mingid tondid lihtsalt vaatasid mind terve aeg nii nagu see kõik oleks üks maruhea jõulunäidend, mis Vatla valla elanikud esmakordselt kultuurimaja lavalaudadele tõid tädi Salme juubeli puhul. Samas ega vist ei tasu mingi poolpaljalt talvel ringi karelda kuskil rannas kui sul endal päris ujumisriideidki pole, hehe.

IMG_6728

IMG_6735

IMG_6745

IMG_6766

IMG_6782

IMG_6783

IMG_6787

IMG_6788

IMG_6799

IMG_6815

IMG_6817

IMG_6850

IMG_6852
Samal ajal kui meie oma matkakest tegime, olid poisid endale kalastuskoha otsimisega ametis. Kuna siinkandis on leviga suht kehvad lood, siis ei saanud nad meile  otseselt helistada ja öelda, kuhu nad lähevad. Seega mõtlesid nad, et saadavad meile sõnumi esialgsete juhtnööridega kuhu kanti nad minema hakkavad, et ehk meil vahepeal ikka on nii palju levi, et see sõnum läbi ära tuleb.

Sellest tuli meil päris põnev aardejaht – kõigepealt oli sõnumis kirjas, et peaksime sõitma majaka juurde (nagu me üldse teaks kus see majakas on!) ja majakast 200 meetrit enne keerama neljaveolistele mõeldud metsarajale – seejärel sõitma selle tee lõppu, kus leiame teise auto ja autost uued juhtnöörid.

Hakkasime siis sõitma – väikeste viperuste, kuid suuremate kaotusteta leidsime siis ka selle neljaveolistele mõeldud tee üles. See oli päris normaalsete kõrguste vahedega tee, aga õnneks täiesti kõva pinnasega, nii et reaalselt mingit kinnijäämiseohtu õnneks ei olnud, lihtsalt pidi hästi aeglaselt sõitma. Korra läksime muidugi valesti ka, ilma reaalselt aimamata, et poiste auto on vaid ühe kurvi taga. Keerasime teelahkmel valesti ja sõitsime hoopis ühes suurest mäest alla ühte imeilusasse randa. No nii ilusaid kohti ikka annab leida! Eriti lahe oli see, et sealkandis ei olnud üldse reaalselt ühtegi hingelist. Talvel on siin üldse turiste vähem ja turistidel pole tavaliselt eriti maastureid ka – ja mingi rendikast nädalavahetuseks lunastatud Getziga sellistesse kohtadesse juba ei tule. Mäest üles tagasi oli küll veits õudne sõita, kuna istusin siis järsakupoolses küljes, aga tegelt tuli Janel autosõit ikka jube hästi välja ja suuremaks paanikaks polnudki põhjust. Pigem siuke mõnus närvikõdi.

IMG_6886

IMG_6892

IMG_6896
Lõpuks leidsime siis ka poiste auto. Ja tõsitõsi, tuuleklaasi all oli kiri, kus ilusti kirjas, et auto eest läheb teerada, mida mööda minnes peaksime jõudma kivihunnikuni (väike illustratsioon oli isegi juures!), kust juurest peaksime leidma ühe vana trepi, mis meid kaljude pealt alla viib ja poisteni juhatab. Eriti lahedaks tegi selle kirja see, et meil on ju täitsa olemas oma salakeel – nii saigi Maiks meile sinna eesti keeles ilusti kirjutada, et autovõtmed on auto külge kinnitatud varjualuse koti sees, juhuks kui meil autost midagi vaja peaks minema. See tõi mõnusa muige näole (awwww)… sest keegi teine, kes meie autost asju tahaks varastada ju suht suure tõenäosusega eesti keelt ei räägiks 🙂 Kui keegi sinna metsa muidugi üldse kunagi satuks…

Haarasime siis autost oma söögiülejäägid – millest üks asi oli reaalselt ülielusuuruses juustuvaagen, haha, jep me käime juustuvaagnaga kalal! Hakkasime siis tatsama mööda metsateed – poisid oli meile veel kättejuhtuvatest vahenditest noolekesi tee peale pannud ja ausalt öeldes ilma nendeta oleks meil selle “trepi” leidmine ikka väga kaua aega võtnud – Nimelt oli selle trepi vahetus läheduses silt, et läbikäik puudub ja “trepp” ise ka ikka päris vana ja rohtukasvanud.

IMG_6901

IMG_6903

noolekesed

IMG_6904

trepp

IMG_6907

IMG_6916

IMG_6919

Ja sealt me siis ta leidsimegi – üliilusa kaljuseina, meeletu ookeanivaate, värvilised kivitriibud, vahused laineharjad ja kauguses oma kolm väikest täpikest – meie kalamehed. Natuke oli tunne nagu me olekski jõudnud maailmaäärele – ja ei olnud see sinna jõudmine ju ka just päris selline, et sõitsime suveniiripoe ette parklasse ja läksime otse autoparklast klaasist vaateplatvormile “miljonivaadet” imetlema, ise külg külje kõrval Korea turistidega küünarnukke vaateplatvormi käsipuu peal kokku hõõrudes. See kuidas me sinna kohta üldse jõudsime, tegi selle jõudmise enda juba nii eriliseks. See, kuidas neil niimoodi joppas ja nad sellisesse kohta üldse jõudsid, jääb mulle vist elulõpuni müsteeriumiks! Milline vedamine!

Kaljudelt allaronimine kotitäite söökide, juustuvaagna, fotoka ja matkast värisevate jalgadega oli muidugi omaette maailmareis – mõnusalt võttis südame puperdama ja käed värisema. Meeldib-meeldib-meeldib sellistest olukordadest ennast leida! No nii mõnus. Nii ilus. Nii metsik. Nii üksik. Nii lõplik ja lõputu, nii võimas ja võitmatu. NII VÄGEV.

Nii me siis seal olime – sõime otse ookeaniserval oma juustuvaagnat, Donna poolt kaasasaadetud maailma parimat porgandikooki ja mina vähemalt ei suutnud oma õnne ära uskuda. Sellised puutumatud kohad on maailmas olemas ja MINA saan neis käia! Uskumatu, mis elud meile antud on!

IMG_6939

IMG_6952

IMG_6959

IMG_6978

IMG_6980

IMG_6989

IMG_6991

Leia kahelt alumiselt pildilt Karmen 🙂

IMG_6995

IMG_6998

IMG_7012

IMG_7014

IMG_7064

IMG_7076

IMG_7078