Maamees otsib naist

(Tegelt ei otsi, ärge kuulutusi üles pange. Lihtsalt kõlas nagu hea pealkiri.)

Vahepeal on meil veel sellised asjalood toimunud, et Maiksul hakkas koolivaheaeg – kolm nädalat. Kuna see paadiehitusfirma, kus Maiks töötab on alles noor ja neil praegune paat on just lõpujärgus, siis neil eriti palju tööd Maiksule ei ole. Mingi 10-20 tundi nädalas oleks, mis kooli ajal on täiesti okei, sest rohkem tal aega niikuinii ei ole, aga praegu vaheajal tahaks Maiks ikkagi natuke rohkem töötada, et hilisemateks suursündmusteks veits rohkem raha kõrvale panna.

Kompasime siis natuke neid maid ja mõtlesime, et vaatab, mis mandril ka pakkuda on – lootsime, et äkki keegi pakub mingit ulmeliselt head kogemust või kontakti, mis hiljem kasuks tuleks ja mis oleks väärt seda, et Maiks sinna kohale lendaks. Saatsime mõned meilid laiali ja täiesti üllatusena tuli tagasi ikka oma 4-5 pakkumist. Paraku olid kõik ikka sinna kuhugi natuke alla $30 dollari tunnis ja tavalised paadiehitustööd ning kui sellest palgast veel elamis- ja reisikulud maha võtta, siis ei olnud sellel lihtsalt väga mõtet.

Nii juhtuski hoopis selline lugulaul, et Maiks on Duncani juures farmis komandeeringus nüüd paar nädalat, nädalavahetustel käib linnas lulli löömas.  Duncani oli töömeest vaja ja Maiksul oli rohkem-kui-mõned-tunnid-nädalas tööd vaja ja lõidki sepad käed ja nüüd toimetavad seal maal kahekesi, samal ajal kui naised linnas tööl käivad, hehe. Tundub, et Maiksul seal suht tsill olla, maal ja värskes õhus töötada on ikka veits teine tera kui koolis/tööl/linnas nagu orav rattas ringi lasta. Saab seal traktorite ja lehmadega mürada ja aedu ehitada ja niisama maamees olla. Õhtuti kuuldavasti joovad punast veini, käivad saunas ja panevad maailmavärke paika.

Mina siis samal ajal toimetan siin linnas üksinda. Teen ikka tööd ja olen niisama vahva. Nädalavahetuseks on meil suured jaaniplaanid (no tegelt väga suured ei olegi) ja minul saab Kayla trenni 24 nädalat täis ja sellega seoses nii BBG1 kui BBG2 lõpetatud. Suur oli minu plaan tähistada jälle ühe etapi lõppu masaažiga – siis aga selgus, et sõidame Janega juba reedel maale, et laupäevaseks Jaaniks valmistuda. Olin juba päris heartbroken, kui mõtlesin, et nüüd ei saagi õigel päeval masaaži minna (noh kohe pärast viimast trenni või nii!), kuni tuli välja, et Ringaroomas täitsa olemas üks asjalik massöör! Suure hurraa ja valleraaga panin endale laupäeva hommikuks aja! Ei jõua ära oodata iiiiiiiiiiiiiik!

Vahepeal tegin siin meestele nädalaks pirukaid kaasa ja toimetasin niisama..

IMG_6983banaanileib

IMG_6997veel banaanileiba

IMG_7050

IMG_7053muffinid läksid veits katki.. 

IMG_7054

IMG_7056pesuvoltimisemees

Mis tööd ma siis ikkagi teen seal Skyrocketis

Meie elu Austraalias on meie endi jaoks nii tavaliseks saanud, et alles nüüd jõudis kohale, et tegelikult ei ole ma ju siia blogisse vist mitte kunagi kirjutanud oma tööst.. alguses ei osanud nagu kirjutada ja siis oli kuidagi juba liiga tavaline et kirjutada.  Maininud ma mingeid asju ikka olen, aga samas ei ole otseselt seletanud, et mida ma täpsemalt siis ikkagi teen. Ma arvan, et kolm aastat ja kolm kuud on piisavalt pikk aeg, et end nüüd lõpuks kokku võtta ja ära kirjutada see postitus sellest, mida ma siis nende viimaste aastate jooksul teinud olen.

Igaks juhuks vabandan ette, mu eestikeelne sõnavara ei ole kõikide uuemate terminite puhul ehk kõige parem – ma lihtsalt ei ole pidanud neid sõnu kunagi eesti keeles kasutama ja seega panen võib-olla veidi mööda. Kahjuks erialast kirjandust eesti keeles väga palju ei ole ja kui on, siis ma alati kardan, et nende puhul on pool tõlkes kaduma läinud, nii et eelistan inglise keelset – eriti kuna asjad muutuvad selles sfääris nii ruttu, et tõlgitud saavad mõned uuendused alles siis kui need enam mingid uuendusedki pole.

Töötan mina siis sellisele ettevõttele nagu Skyrocket Marketing. SRM on veebipõhine turundusagentuur, mis koosneb vahelduva eduga umbes 6-10 inimesest ja mis eksisteerib ainult Internetis. No inimesed muidugi eksisteerivad päriselt ka, aga ettevõttel kontorit kui sellist ei ole. Kõik, kes meil töötavad, elavad erinevates Austraalia linnades – Brisbane, Gold Coast, Sydney, Adelaide ja Launceston ja üks elab nüüd juba viimased pool aastat Balil. Enamvähem sama seltskond on meil olnud viimased kaks aastat – kõik saavad omavahel hästi läbi ja töötavad koos superhästi, kuigi enamik meist päriselus mitte kunagi kohtunud pole. Nalja saab palju, kuid samas on kõigi töötulemused minu arust ikka suht esmaklassilised 🙂

screencapture-skyrocketmarketing-com-au-1466511679101

Skyrocket

Teenustest

Teenused mida SRM pakub sisaldavad endas põhimõtteliselt kõike mida ühel ettevõttel Internetis end turundades vaja läheb. Ehitame  veebilehti (veebi arhitektuur, UX, disain ja kood on kõik spetsiaalselt kliendile tehtud, ei kasuta template ega odavlahendusi), kavandame turundusstrateegiaid, teeme SEOd, Adwordsi, sotsiaalmeediat,  illustratsioone, analüütikat, emailturundust, sisuturundust, sisuloomet, CROd, brändingut jne. Vähemal määral ka animatsiooni, trükidisaini ja muud taolist.

Lühidalt ja maakeeli neti- ja turundusvõõrastele kokkuvõttes – SRM ehitab kliendile veebilehe ja kuna sellest üksi ei piisa, siis teeb kõik endast oleneva, et

1) võimalikult suur hulk relevantseid inimesi sellele veebilehele jõuaks;
2) võimalikult suur hulk nendest inimestest saidil ostu sooritaks;
3) võimalikult suur hulk inimesi saidile tagasi pöörduks ja ka teistel liituda soovitaks.
4) kõik ülaltoodud numbrid eksponentsiaalselt suureneks ja kulud väheneks ning kogu ring toimiks katkematult, autonoomselt ja võimalikult automatiseeritult.

Minu tavaline tööpäev

Minu tavaline tööpäev näeb välja selline, et vastavalt aastaajale ja töökoormusele istun umbes 8-9 ajal hommikul laua taha ja ee.. teen tööd. Reedeti ma ei tööta, nii et nädalavahetused on mul kolmepäevased. Ja ma ausalt ei kujuta paremat lahendust ette!

Enamus minu töödest toimub minu emailis – mina olen SRMi projektijuht/kliendihaldur/veebiarhitekt/sada miljonit muud asja. Üldjoontes võib öelda, et kogu kliendisuhtlus käib läbi minu, teistel tiimiliikmetel ühegi kliendiga kontakti ei ole (no Chrisil, ettevõtte omanikul veits on) ja kliendid enamasti ei tea isegi nende nimesed.. nemad on lihtsalt designer või developer või SEO manager. Ainult pikaajaliste ja heade klientidega räägime ikka Jasonist ja Katest ja Moniquest, mitte designerist, developerist või SEO managerist.

Enamik meie klientidest on meie juurde jõudnud oma elurännakutel just veebilehe ehitamise sooviga, ning selle valmides siis meie juurde edasi jäänud – siis juba erinevaid turundusteenuseid ostma. Mõnes näited töödest ka:

screencapture-in2study-com-au-1466512795862screencapture-pricepointmedical-com-au-1466512765886 screencapture-www-wellone-com-au-1466512758619 screencapture-www-coredental-com-au-1466512750290

Põhimõtteliselt käib see siis, et kui klient soovib lahendust mingile probleemile (näiteks veebilehel on vaja midagi muuta või parandada), või mõnd uut turundusteenust, siis saadab ta mulle emaili. Mina siis pean hinna ja töö ulatuse osas läbirääkimised – kui jõuame läbirääkimistega lõpusirgele, väljastan arve ja annan töö teistele tegemiseks edasi. Tööde nö “laiali jagamiseks” ja käe pulsil hoidmiseks kasutame sellist projektijuhtimise keskkonda nagu Redbooth. Redbooth on selline vinge asi, kuhu saab luua iga kliendi jaoks eraldi nö. kausta ja siis kalendri või to-do-listi näol seal endale või teistele meeskonnaliikmetele ülesandeid jagada. Sealtsamast siis võtavad teised tiimiliikmed vastu neile antud ülesanded, teevad need ülesanded ära ja märgivad siis töö tehtuks ja panevad siis kas manustesse kaasa näiteks disaini, raporti või lingivad juba valmis ehitatud tööle.

Screenshot 2016-06-21 22.33.13
Redbooth

Kui töö tehtud, vaatan mina selle üle, küsin vahel targematelt nõu ja annan parandusteks-täiendusteks tagasisidet. Kui parandused tehtud ja uus versioon valmis, saadan selle siis kliendile tagasi ja jään tema arvamust ootama. Nii siblin vahel emaili ja Redboothi vahel mitmeid ja mitmeid kordi tunnis.

Lisaks Redboothile kasutame veel kümneid erinevaid keskkondi, kus koostada näiteks turundus; sisu- ja sotsiaalmeediakalendreid ning näiteks analüütika ja monitooringu tööriistu ja muud taolist.

Näiteks selline tark asi postitab meie eest kõik asjad sotsiaalmeediasse ja blogisse ja seob need kõik omavahel kokku:
screencapture-app-coschedule-com-1466511963818
Lisaks veebilehtedele ja turundusele teeme ka näiteks digitaalseid auditeid. Minu arust on need ühed äärmiselt põnevad asjad – kui meie juurde tuleb mõni täitsa uus klient, siis üritame talle esimese asjana just seda auditit müüa. Seda seetõttu, et antud auditis vaatame üle kogu kliendi Internetis asuva “vara” (kokku hindame umbes 300-400 erinevat faktorit) – otsime üles kõik nõrkused ja tugevused, head ja vead. Identifitseerime lingid, mis SEOle liiga teevad, uurime “liiklust” mis kliendi saidile jõuab – kust see tuleb ja kuhu läheb, mida saidile teeb, miks ära läheb ja kuidas olukorda parandada saaks. Teeme kindlaks talle kõige sobivamad turunduskanalid, võrdleme tema olukorda konkurentidega ja üritame kokku panna ühe hästi asjaliku strateegia, millest saab tegelikult aastaid juhinduda. See juures on peamine just see, et enamus auditist koosneb analüütilisel põhjal – mingeid lambijäreldusi ei tehta ja niisama õhust asju müüma ei hakata. Näiteks tegeleme ka sellise põneva asjaga nagu uurime, miks inimesed ostukorvist ilma ostmata lahkuvad, kui palju neid inimesi on, kuhu nad lähevad ja kuidas saaks neid ostukorvi naasma meelitada. Näiteks antud konkreetne data näeb välja selline:

Screenshot 2016-06-21 22.18.16

Cart Abandonment Funnel Visualisation

Aga mis siin ikka.. rääkida oleks veel oi-kui-palju, aga ma arvan, et siinkohal tuleb joon alla tõmmata, kes see seda tööjuttu ikka jaksab nii pikalt lugeda. Tegelikult ma pean nüüd ausalt ära ütlema, et viimasel ajal üritan nagu rohkem iseseisvalt ka kliente leida, sest.. põhjuseid on mitmeid, aga ma siin ennatlikult midagi kuulutama ei taha hakata. Ja alati on hea omada mitut üksteisest sõltumatut sissetulekut 🙂

Maailma ägedaim mägi!

Täna oli meie peres selline rõõmupäev, et peremees ytles esimest korda pärast suurt saunaehitust, et ta ei pea täna ei kooli ega tööle minema. Oi seda õnne ja rõõmu.

Muidugi kuna see teade tuli suhteliselt hilja siis esialgu ei osanud me seda õnne ära tunda ja jändasime niisama – käisime dušikabiinile uut tihendit ostmas ja siis seda paigaldamas, kuni ühel hetkel jõudsime tõdemuseni, et “oiiiiii aga vaba päev tähendab ju et võib kuhugi sõita ja midagi teha!” Viskasimegi siis käbe oma kodinad autosse ja hakkasime sõitma. Pärast bensupeatust küsis Maik esimese ristmikul “kuhu sõidame?” Ja mina vastasin “vasakule”.. Ja neli tundi hiljem olimegi kohal!

Miks neli tundi? Sest kaks korda sattusime olukorda kus tee oli üleujutuste tõttu minema viidud ja läbipääs puudus – ehk siis pidime juba tuldud teed tagasi minema. Vahepeal oli olukord juba päris lootusetu, lihtsalt sõitsime ja sõitsime, aga kuhugi kohale ei jõudnud. Aga siis! Siis joudsime maailma parimasse Cradle Mountainisse!

Kuus aastat tagasi kui esimest korda siin käisime, siis kiindusin selle kohta jäägitult ja kõigile kes vähegi kuulata on viitsinud, olen sellest sadamiljonit korda rääkinud ja korrutanud, et siia lihtsalt peab tulema. Vaatamata paljudele plaanidele polnud me ühtegi korda siia tagasi jõudnud ja ausalt öeldes ma kartsin, et mu mälestused ja emotsioonid on vingemad kui reaalsus ja et tegelikult olen ma selle koha ise ilusaks mõelnud. Aga reaalsus.. Reaalsus oli kordades uhkem kui mu mälestused! Mäed oli kõrgemad ja järsemad, neid oli palju rohkem – neid oli igalpool.
IMG_6755

IMG_6753

IMG_6764

IMG_6773

Kuna sõit meil selline spontaansete killast oli, siis jõudsime rahvusparki alles kell pool neli. Siililegi selge, et Cradle Mountaini enda otsa ei jõua (see on terve päeva ronimine), aga mida siis jõuaks? Tädi letis arvas, et pimedaks läheb viis või pool kuus. Eee.. A kumb siis on? Ma tahaks nagu vähe täpsemalt teada kui hakkan just kuhugi mäe otsa ronima poolpimedas.

No igatahes, otsustasime teha Marion’s Lookouti, mis asub poolel teel Cradle otsa. Kuna me ise arvame, et me oleme suht heas vormis, siis otsustasime, et kaks tundi on piisav aeg, et ära teha kolme tunnine rada. Sellistes olukordades lepime alati kokku viimase kellaaja millal ringi keerame (nagu Everestil noh!) ja tagasi hakkame tulema, isegi kui selle ajaga üles pole jõudnud. Pool neli hakkasime liikuma, tagasipööramise ajaks leppisime pool viis (sest alla saab kiiremini) ja pimeduse viimane piir pidi vist saabuma pool kuus. Jõudsime väga ilusti – kuigi rada on kohati tehniliselt raske ja tipus oli siiiiiiitaks külm ja tuuline, saime kogu ettevõtmise tehtud umbes 1 tunni ja 25 minutiga. Aga see oli ikka korralik sport ka ;D ja jumal tänatud, et keegi kartulivõtja meile ühed kindad autosse oli jätnud 🙂

IMG_6779

IMG_6785

IMG_6790

IMG_6795

IMG_6822

IMG_6809

IMG_6808

IMG_6830tee siis sellisega pilti… 

IMG_6843

korralik ronimine

IMG_6846

IMG_6852

IMG_6864

IMG_6866Cradle ise täitsa pilve sees!

IMG_6872

Vaate Marion lookoutist on ikka absoluutselt vapustav ja igat sammu väärt! Täiesti uskumatu koht on kogu see rahvuspark ja mis kõige vingem – inimesi põhimõtteliselt polegi! Nägime lund ja wombateid, palju suuri ja väikseid järvekesi ja maruilusat päikseloojangut. Ausalt ka, ma motlen seda täiesti tosiselt kui ütlen, et kui kellelgi on näiteks ainult kaks päeva aega Tasmaanias, siis Cradle Mountain on peajagu üle kõigist teistest vaatamisväärtustest. No nii äge koht on!

IMG_6886

IMG_6905

IMG_6911

IMG_6927

IMG_6931

IMG_6933

IMG_6937

IMG_6938

IMG_6939Vahepeal oli selline tunne nagu jões roniks 

IMG_6953

IMG_6965Kui Maiksu käes kaamera on.. 

IMG_6978Pärast matka Burkse ootamas.. 

Nüüd on hammas verel ja kangesti tahaks lähiajal Cradlet ennast uuesti teha. Nyydseks teame, et Marionini saab suht kiiresti ja kui sinna Cradle aeg otsa lisada, siis selgubki, et tegggelikult tuleks järgmine kord lihtsalt paar tundi varem kodust ära tulla ja tee peal mitte ära eksida, siis jõuaks. Nüüd aga – kodutee ja suviste reisiplaanide tegemine marusoojas autos 🙂

Matkalised

Eile oli selline vahva päev, et käisime Gorges! Kõik mu “vahva päev” lood algavad vist gorgega haha. Osa gorgest on veel yleujutuste tõttu kinni, aga leidsime ühe uue raja ja tegime siis hoopis seda. Turiste ja linnarahvast oli niiiiiii palju ja nad sindrinahad tahtsid koguaeg mulle talla alla jääda 🙂

Tegime siis sellise mõnusa 7km ringi, mäest üles, mäest alla. Mõnna oli. Ilmad on ka superhead olnud viimastel päevadel 🙂

imageimageimageimageimageimage

Nüüd on meil vaikne pühapäevaõhtu kodus – sööme oma viimast pakki mõnusat maiust, joome teed ja vaatame filmi 🙂

Külalised & Õgardlus. Jep, that’s the way!

Meil oli vahepeal külalised! Madde ja Reimo said nimelt oma farmipäevad Ringaroomas tehtud (mäletate, vedasime nad endaga Gold Coastilt kaasa?) ja tulid enne saarelt lahkumist meile külla. Plaan oli selline, et peatuvad meil paar päeva, siis tripime natuke koos ringi ja siis lähevad tripivad nemad omaette natuke…

Kahjuks juhtus aga hoopis midagi muud.. nende farmipäevade lõpp sattus ülitäpselt kokku Maiksu semestrilõpuga.. täpsemalt öeldes laekusid nad meile kolm päeva enne Maiksu lõputöö vahetähtaega ja 6 päeva enne Maiksu viimast eksamit.. Ehk siis meie koos trippimine langes kavast ära.. ja no siis tuli see suur veeuputus ja ära langes ka nende endi plaan Tasmaaniat avastada. Millest on muidugi äärmiselt kahju.. ääääärmiselt kahju, eriti kuna nüüd on täiesti imelised ilmad olnud, mul reaalselt nägu põleb praegu päikse käes kui seda kirjutan.

Aga meil oli sellele vaatamata väga tore! Sõime ülipalju head sööki, vaatasime filme/sarju/saateid, käisime nats seiklemas. Reedel käisime Penny Royalis – Madde ja Reimo mekkisid baaris õllesid ja mina olin niisama ilus. Maiks oli muidugi koolis. Sain seekord Penny Royalist palju paremad pildid kui eelmisel korral, päiksepaiste teeb ikkagi oma töö 🙂

IMG_6438
IMG_6440

 

IMG_6446

IMG_6452

IMG_6453

IMG_6454

IMG_6455

IMG_6456

IMG_6458

IMG_6459

IMG_6460

IMG_6461

Laupäeval käisime näiteks koos Parkrunil, minul õnnestus vaatamata oma haigele põlvele jooksuaega isegi 4 minuti võrra parandada. Pärast Parkruni tegime veel Gorges ühe pikema ringi, nii et telefon näitas päeva lõpuks lõppsaldot veidi all 20km. Mõnus!

IMG_6442

Pärast Parkruni

IMG_6466

Gorges

Palju head sööki mahtus ka nendesse päevadesse. Mulle kohe jubedalt meeldib kui teistele inimestele meeldib söök sama palju kui mulle. No nii tore on! ja veel meeldib mulle kui inimesed viitsivad mu bossamist kuulata ja abikokad on, siis saab palju head sööki poole väiksema vaevaga! Tänks Madde! 🙂

IMG_6495

Kakiage

IMG_6500

IMG_6505

IMG_6557

Kammkarbid

IMG_6556

IMG_6560

Veel karpe

IMG_6565

IMG_6568

IMG_6571

Kolmapäeval käisin mina aga hoopis Janega teatris! See oli üks… eee… huvitav ettevõtmine. Ütleme nii et roppusi ja alastust jätkus selles tükis terveks eluks. Aga tore oli ikkagi kodust välja saada, ennast normaalselt riidesse panna ja restoranis käia.
IMG_6577

IMG_6585IMG_6573

Nüüd on siis nii, et.. külalised läinud (nemad on nüüd juba otsapidi Balil!), Jane maal, Maiks tööl, päike maja taga peidus ja mina.. mina teen uue kohvi ja hakkan bisnisplaani tegema! Jehuu 🙂

 

Talv polegi nii vilets, kui normaalses majas elada.

Neljapäeval oli Maiksul selle semestri viimane eksam! Kuigi tal on käed-jalad ikka tööd täis, sest lõputöö tahab kirjutamist, siis on ikkagi jälle üks sümboolne vaheetapp lõpetatud. Nüüd ongi vaid see viimane väike jupike teha! No ja muidugi lõputöö..

Tähistasime seda uue söögilaua ja toolide ostmisega. Me juba kolm kuud plaanisime endale mingit söögilauda osta, aga kuna see maja on meil JÄLLE ajutine, siis ei tahtnud suurt raha alla panna ja muudkui ootasime et mingid kasutatud laud+toolid hea hinnaga netti üles tuleks. Kui me nüüd ausad oleme, siis tegelikult keegi sellega eriti tegeleda ei viitsinud, sest tegelikult mahtusime ju köögis asuva “baarileti” taha sööma ka.. rohkem oli selline, et “vaatame kuulutusi… näe see on normaalne… a ma ei viitsi järgi minna.. okei, paneme mingi sarja siis parem peale”.

Aga neljapäeval! Neljapäeval leidsin ma netist ühe laua ja toolid ja hind oli kõigest $90, mis on ülimegavähe niigi, aga kuna Gumtreesse pannakse ALATI kõrgem hind, sest kõik küsivad niikuinii hinda alla, siis küsisin ka. Saingi! Tore üllatus oli veel see, et kui mu ainuke mure selle lauaga oli see, et ma arvasin, et sellel on ainult 4 tooli, siis tegelikult tuli Maiks koju siiski mingi trikiga 6 tooliga. Nüüd istun ja imetlen siin seda komplekti ja ei suuda uskuda, et nii ilusad asjad saime.  Täiega rahul olen ja kokku läks ainult $70 maksma.

Selle kõige tagajärjel oli mul muidugi tarvis pool maja ümber tõsta. Haha, nagu ikka kombeks eks 🙂 Nüüd olen ülirahul, sest laud sai täpselt selle koha peale, kuhu talvehommikutel ikka oma 3-4 tundi päikest paistab. Nii mõnna!

IMG_6626

IMG_6627

Reede hommikul mängisime, et oleme Haapsalus, on pühapäev ja ostame Teelest saiakesi. Sest Teele saiakesi ostetakse pühapäeviti. Ja sõime oma uue laua taga hommikust. Ja korraks ei pidanudki Maiks kooli või tööle jooksma. a siis jälle pidi.

A muidu koduvärgindusest. Jep, ülitüütu on juba see kolimine, aga ma arvan, et eks see varsti lõppeb ära. Samas, näiteks asju meil mingi megapalju enam ei ole, rohkem viskame ära, kui juurde ostame. Pole vaja nii palju neid asju üldse. Eks neid jõuab kunagi hiljem koguda.

Maja meeldib mulle üliväga, ma nädalas mitu korda reaalselt leian ennast mõttelt, et mulle meeldib siin majas elada. Peamiselt leian ma ennast neid mõtteid mõtlemast koristamise käigus, sest mulle meeldib kui asjad hästi puhtaks lähevad. Ja vanades majades ei lähe. Mulle meeldib, et meil on vähe asju ja palju kappe. Asjad saab kõik kappidesse ära panna ja ei ole mingit kola laiali. Samas võib teise külje pealt öelda, et meil näeb vb kodu välja nagu keegi ei elakski siin, aga ma tõesti ei taha minna praegu enam mingeid linikuid ja küünlaid ja saviplönne ostma, mida kuhugi riputada või asetada suvalisel kombel. Vot lilli tahaks, aga meiesugustele moosekant-nomaadidele oleks lilled ühel hetkel ainult koormaks kaelas. No ja lõikelillede ostmine lõppeks siin maal vist küll pankrotiga.

Muidugi ei ole tegemist mingi unistuste majaga, päriselt elada tahaks ikka teistsuguses, nati suuremas ja parema asukohaga aga võrreldes eelmise aasta elukohaga (nii vana!) ja näiteks Gold Coasti korteri hinnaga (nii kallis!), siis oleme ikka hullult hea diili saanud siin ja meil on kõik ju tegelikult olemas mis vaja. Maja on küll hästi pisike, aga samas mahub siia sisse ikkagi igat vajalikku asja natuke  – kaks magamistuba, vannituba, esik, elutuba+söögitoanurgake, köök, sahver, pesumasinaruum, väike aiake, kuur ja palju sisse ehitatud suuri kappe, kus kola hoida.

2016-03-20 17.27.05

2016-03-18 14.04.52

2016-03-20 17.28.06

Mööbel on meil suht suvaline, sest osad asjad oleme sõpradelt laenuks saanud ja osad asjad ise kasutatult ostnud ja mingist kokkusobitamisest siin väga juttu ei ole olnud. Päris suvalisi asju pole ostnud, aga samas näiteks valged riiulid ja pruunid puitlauad nagu mitte ei lähe omavahel kokku – samas on meil siin majas praeguse seisuga ainult neli ja pool kuud jäänud elada, nii et ei viitsi oma energiat sellistele asjadele kulutada. Eriti kuna tegelikult oleme üldsegi äärmiselt tänulikud, et meile need asjad antud on, sest veel tüütum oleks olnud kõik need osta nii lühikeseks ajaks. Nii, et MISSSIIIIIS et mööbel on suvaline, ikkagi meeldib!

Asukoht on ka ülihea – ei ole küll Launcestoni kõige ilusam linnaosa (võib-olla tagantpoolt vaadates hehe), aga samas on poodi 1 minut, ülikooli ja jõusaali 10 minutit, Jane juurde 5 minutit ja minu jalutusparki umbes 7 minutit kõndida. Kõik on nii käe-jala juures kui veel olla saab. Maiks käib jala koolis, mina jala poes ja pargis – auto seisab enamus aega niisama kodus. Ainult tööl käib Maiks autoga, sest see asub tiba kaugemal ja tal lihtsalt pole seda jalutamise aega. Tal pole enam isegi trenniaega, mis sest, et ma nagu uni peale käin. Ma arvan, et ta on nüüd sel õppeaastal ühe korra jõusaalis käinud muga. Peaks vist liikmesuse ära katkestama 😀

Nii, et mulle täitsa meeldib see majake. Muidugi siin ka omad vead – ventilatsioon põhimõtteliselt puudub, aknad ja aknalauad on koguaeg läbimärjad, vaibad on jube odavalt ja viletsalt paigaldatud (väiksed naelad turritavad), soojustus puudub jne, aga lõppkokkuvõttes on positiivset ikka palju-palju rohkem ja kui ma saaks siis ma võtaks selle pisikese minimaja endaga kaasa kuhugi.. sest noh, olgem ausad, selle talve ja asukohaga ma veel leppinud ei ole…

Täna Tasmaanias: Veeuputus

Teen siia ühe kiire postituse. Laupäeval hakkas meil siin Tasmaanias vihma sadama (no Mandri-Austraalias hakkas juba mõni päev enne) ja kahe-kolme päevaga tuli nii palju vett taevast alla, et jõgedest on saanud ookeanid, Launcestonis on kolm linnaosa evakueeritud, Maiksu koolist on saanud evakuatsioonikeskus, jõgi viis Jane ja Duncsi naabertuttavatel ära 100 lehma, vähemalt 4 inimest on surnud, kümned majad on üleni veega täitunud, sajad inimesed on kodudeta, tuhanded lehmad ja lambad minema uhutud ning lugematul hulgal autosid ja busse vedeleb nüüd kuskil maailmaäärel asuva kose põhjas… või misiganes koht see on kus kõik need isetekkelised jõed ja nende lõksu langenud asjad lõpuks kokku saavad.

Meie elame õnneks mäe otsas, nii et meie õnneks kuhugi evakueeruma ei pea. Küll aga käisime täna Gorge’i vaatamas ja see mis seal toimub on ikka uskumatu küll. Ja hirmus samal ajal – sellist vett ja veeliikumist ei ole minu silmad veel näinud. Ja tegelikult oli isegi hirmus seal serva peal seista, sest mine sa tea, millal see suur vesi selle kaljuseina ühes sinuga kaasa otsustab võtta.

Launcestonis on tegelikult teatud kohtades isegi sellised üleujutuse ära hoidmiseks mõeldud vallid ja metallväravad (!!), mis sellistel juhtudel kinni pannakse. Sest selliseid juhtumeid on ajaloos umbes mingi 2 ette tulnud ja need on äärmiselt koledasti lõppenud kuna mingi pool linna on ehitatud jõgedest madalamale.. ja suuremaid jõgesid on meil tervelt kolm.. Nii et inimesed on ikka üksjagu ärevil.

Kahel esimesel pildil siis enamvähem sama nurk. Võrdle näiteks silla kõrgust.

Launceston Cataract Gorge & First Basin Chairlift-800x533. (9)

image

image

image

image

image

image

image

image

image