me oleme tegelt maadeavastajatest piraadid

Täna käisime üle pika aja kahekesi Gorges. Mina olin sel aastal juba paar korda jõudnud aga Maiks veel ei olnud! Nii tore oli! Kahekesi koos on asjal ikka hoopis teine nägu. Kahjuks Maiks muidugi väga tihti ei jõua osa võtma nendest üritustest praegusel ajal, aga ehk kunagi hiljem on selle võrra rohkem aega ja vabadust.

Gorges tegime oma lühema ringi – meil muidu on peamiselt kaks ringi mida teeme, üks peaks olema veidi all 4km ja teine kuskil 7-8km kanti, täpselt ei mäletagi. Pikemat ma ei ole ise ka see aasta veel teinud, sest ma ei taha eriti üksinda sinna metsa ronida.. sest seal pole kunagi inimesi eriti ja telefonilevi on ka puudulik.

Igatahes, tegime siis oma ringi ära ja tagasiteel autosse vaatasime, et sel aastal taasavatud Penny Royali seikluspark on veel lahti, et hüppame siis sealt ka läbi. Tegemist ei ole sellise “seikluspargiga” nagu mida meie Eestis nimetame seikluspargiks. See on selline nats teistsugune.. natuke nagu selline miniküla, kus on hotell, restoran, kohvik, baar, pitsapleiss, veini degusteerimine ja siis terve hunnik lastele ja lapsemeelsetele mõeldud atraktsioone – saab kaljuseina mööda üles ronida, paadiga sõita, kahurist lasta, mäe otsast alla hüpata ja palju muud teha. Kuna meie jõudsime sinna suht sulgemise ajaks, siis midagi väga tegema/sööma ei hakanud, vaatasime niisama ringi. Söögikohtade suhtes tundus küll üks väga muhe paik olevat ja kindlasti tahaks sinna millalgi sõpradega koos uudistama minna. Mul oli aint üks asi terve see aeg mõttes seal – ma nii loodan, et see asi ära ei sure, ma nii loodan, et see asi ära ei sure, ma nii loodan, et see asi ära ei sure. Mulle nii meeldib kui püütakse teha midagi toredat nagu see koht, aga kuna Launceston on talvel ikka suht vaikne koht ja see Penny Royal ise on mingitest põhitrajektooridest eraldi, siis kardan et just nii temaga võib minna.. aga eks ole näha! Pöidlad pihku!

telefonipildid jällegi.. 

Version 2

Version 2

IMG_6167

Version 2

IMG_6169

Version 2

Version 2

Version 2

Version 2

Version 2

Version 2

Version 2

Ilmad on veidrad ja eestlased on veidrad ja mina olen täiesti normaalne!

Ilmad on ikka ühed jube kahtlased asjad. Alles vingusin siin külma ilma üle ja nüüd päevitan poolpaljalt siin ukse vahel. Noh nii, et teoorias olen nagu toas, aga kuna uks on lahti, siis oleks justkui nagu õues.. Tegelikult on õues ainult mingi 13 kraadi sooja aga kuna Tasmaania kohal on osoonikiht väga õhuke, siis on siinne päike äärmiselt tugev ja isegi kui õhk ise on  jahedavõitu, siis otse peale paistev päike on ikka korralikult kõrvetav. Seetõttu istun siis siin toas, päikseprillid peas haha.

Eile olin asjalik, hommikupoolikul käisin kõigepealt väikese ringi kaltsukates, siis toidupoes ja siiiis tulin koju ja hakkasin kokkama. Kõigepealt tegin uue laari vaarika ja rabarberimoosi, kuna eelmine oli juba märkamatult otsa saanud!

vaarikamoos

Panin seekord märkmisväärselt vähem suhkrut (no ikka üle poole vähem), kui eelmine kord, sest 1) tegin eelmine kord Austraalia retsepti järgi ja austraallased panevad ikka ebareaalse koguse suhkrut  ja 2) sest vaatasin üks päev sellist filmi nagu That Sugar Film ja olen nüüd äärmiselt teadlik sellest, kui palju suhkrut meie toidus peidetud kujul ikkagi eksisteerib. Ja see on natuke hirmus, sest teadupärast on just suhkur see, mis üleliigsuse korral rasvana talletatakse ja suhkrust saadud rasv (fisceral fat) on just see rasv mis siseorganite ümber (ja maksa puhul ka sees!) talletub. Nüüd üritan ikka natuke pakendeid lugeda, enne kui kuhugi midagi sisse uhan. Näiteks mul ei olnud õrna aimugi, et just soolastes pastakastmetes, purgiubades ja hommikusöögihelvestes ning müslis on peidetud MEELETU kogus suhkrut! Näiteks ühes supilusikas barbeque kastmes on… üks supilusikas suhkrut!  See kõik on tegelikult juba pikem jutt, aga keda huvitab, võtke ükskõik milline pakend ette ja vaadake – 4g suhkrut = 1 teelusikas ja erinevate  tervise organisatsioonide arvates peaks üks normaalne naisterahvas tarbima mitte rohkem kui 6 teelusikat ja meesterahvas 9 teelusikat lisatud suhkruid päevas.

Igatahes, tuleme nüüd rajale tagasi. Moos valmis, panin leivataigna kerkima. See oli muidugi huvitav ettevõtmine, sest leib tahab teaduspärast kerkimiseks sooja. Ehk siis meil on nüüd kodus üks põnev leiva-inkubaator, mille härra Insener välja mõtles hehe.

leiva-inkubaator

Järgmiseks: Seljanka. Tegin mingi 10 liitrit seljankat. Ebareaalne kogus. Aga osa panen portsjonite kaupa jälle sügavkülma ja hea lõunaks võtta! Täna peaks leib ka valmis saama, nii et tuleb mõnus õhtusöök 🙂 Kahju ainult, et ülejäänud eestlased kõik mingi 1.5 tunnise autosõidu kaugusel on, muidu kutsuks sööma. Austraallasi vist pole mõtet kutsuda, ma arvan et nad võtaks viisakusest 2 ampsu ja sellega asi piirduks. Aga vist on suur Eesti igatsus peal, et viimasel ajal nii tihti Eesti sööke teen. Ja noh, ega see ka kaasa ei aita, et kõik just nüüd Eesti suveks koju lähevad – kes kuueks nädalaks, kes kaheksaks nädalaks, kes isegi kolmeks kuuks!

No ja siis ei jäänud ju muud üle kui ka väike rabarberi-vaarika kook ka kokku vaaritada. Tegin koogipõhja, mis põhimõtteliselt koosnes ainult munadest ja suhkrust ning lakkusin seda visplit ikka sada korda, kui korraga jõudis kohale, et eestlased on ikka üks naljakas rahvus küll, ei julge nii paljusid asju toorena süüa ja munad on alati igalpool nii üle küpsetatud kui veel olla saavad ja kui sushi alles hakkas Eestisse jõudma, siis nii palju ütlesid, et “toorest kala ma nüüd küll sööma ei hakka!” aga samas väiksena aeti kahe suu poolega koogel-moogelit näost sisse ja mingit probleemi ei olnud. Veidrikud ma ütlen!

koogiküpsetamine

..ja siis veel. Mul on selline tunne, et seoses blogikujunduse muutumisega, te ei leia enam kommenteerimise kohta üles.. See on nüüd kohe postituse alguses, vasakut kätt. You’re welcome. 

Kayla Itsines BBG äpp vaid 1 dollariga!

Kuna tean, et minu sõprade ja lugejate seas on nii mõnigi trennisõber, siis kirjutan siia ka tänase päeva suurest trenniuudisest! Need keda BBG või muud sellised asjad ei huvita, võivad senikaua rahuliku südamega  Youtubes kassivideosid vaadata.

Tean, et nii mõnedki on rääkinud et tahaks ka BBG teha, aga see äpp on ikka natuke kallis ja ei taha seda raha eriti maksta. Teie palvetele on vastatud! Seoses BBG Android Appi välja tulekuga on Kayla nüüd välja käinud hoopis sellise pakkumise, et uued liikmed saavad 12 nädalat äppi kasutada kõigest $1 eest! Kusjuures nii Androidi kui iPhone’i kasutajad. Tavaline hind on umbes $55-$65, olenevalt sellest kas maksad kõik korraga ära või kuu kaupa. Nüüd ma käin ja kuulutan seda kõigile, sest minu arust on tegemist ühe ülihea trennikavaga ja kuigi see äpp ise on vahepeal veits väärakas, siis seda $1 on ta kohe päris kindlasti väärt! (no tegelt on seda $65 ka, mis ma siiani olen maksnud, aga see selleks!)

Jaaaa.. ma olin nüüd ka ulmekaval – lõpetasin oma vana kasutaja ja maksed ära ja tegin teise emaili aadressiga uue kasutaja ja lõikasin ka ilusti kasu sellest $1 dollari pakkumisest. Muhahahha *rubbing hands together*

Muidugi on seal tingimustes kirjas et kui 12 nädalane prooviperiood läbi saab, tuleb hakata maksma tavapärast $19.99 kuutasu, aga selle saab endal telefonist ilusti ära keelata – automaatsed maksed siis. 12 nädala möödudes telefon lihtsalt  küsib su käest, et mis sa edasi tahad teha, canceldada või hakata maksma. Selleks ajaks oled tõenäoliselt juba selgeks saanud, et see $19.99 kuus on täiega väärt seda!

Kayla Itsines trennikava, äpp, app, android, iphone

Supipäev!

Täna oli meie peres supipäev. Lõuna ajal käisid mul külas Jane, Kasondi ja Jasmine ja sõime koos kõrvitsasuppi!  Mulle üliväga maitseb kõrvitsasupp ja ma üritan seda ikka väikeste ühe portsu kogustena ka sügavkülmas hoida (väikestes minigrip kottides), et lõunaks hää võtta oleks. Eelmine kord panin vist sügavkülma 16 portsjonit, täpselt ei mäletagi enam, aga nüüdseks on kõik otsas ja juba uuski peale tehtud. Naljakas on veel see, et ma mitte lihtsalt ei söö seda väga hea meelega, vaid ma pean ennast lausa tagasi hoidma, et mitte kõike kohe esimestel päevadel ära süüa. Reaalselt seisan pooled lõunad külmkapi ukse vahel ja teen iseendale selgeks, et kui sa praegu kõik ära sööd, siis sul ju pärast enam ei ole… Nii juhtub mul muideks paljude asjadega – ostan midagi head ja siis mõtlen, et kui ma nüüd kohe selle ära söön, siis pärast ju enam ei ole… kuni see asi on pahaks läinud ja ma avastan selle kuskil külmkapi nurgast sinepipurgi tagant.

Aga supiteo juurde tagasi – muidu poleks nagu hullu midagi, aga kuna meie majapidamises häid nuge ei ole (jep mis mõttes sellisel kokkamisfännil pole kodus normaalseid nuge!), siis minu jaoks on terve kõrvitsa juppideks lõikamine ja koorimine üks kõige tüütumaid ja nürimaid (!!) tegevusi üldse. Et teha mingi 7-10 liitrit suppi, peab kõigepealt mingi tund aega mõõklema ja see mulle üldse huvi ei paku.

Aga supp ise on hää!

13277664_282373552098364_1874836653_n

Kuradi talv!

Bähääähääää, täna hommikul tõusin üles ja väljas oli 2 kraadi sooja! See oleks ju okei, kui inimesed siin maju soojustada mõistaks. Aga kus sa sellega, milleks soojustada, kui võib lihtsalt lasta õhksoojuspumbal 24 tundi päevas puhuda ja tuhande dollarisi (see vist pole eesti keeles sõna?) elektriarveid maksta? Kui õues on 2 kraadi, siis on meil toas tavaliselt vist umbes 13-15 kraadi. Brrrrrr!

Eesti talved on selle kõrval nii-nii lihtsad ja mõnusad, sest Eestis asjad on nii nagu peavad: õues on külm, aga toas käputavad pisikesed imekaunid inimhinged mähkme väel ringi ja keegi ei tule selle pealegi, et peaks ennast TOAS OLLES soojalt riidesse panema.

Samal ajal Tasmaanias – inimesed ostavad lambanahkseid kõrge säärega susse TOAS KANDMISEKS, kannavad pikki dresse ja mitut pusa üks teise otsas ja istuvad teki sees, jalad ümber radika. Öösel magatakse elektriliste tekkide all. Päriselt. NORM.  Käisin eelmine nädal Bronwynil külas ja tal oli oma kodus terve see aeg sulejope seljas. Ja ausalt, ta ei ole mingi eluheidik.

Mul ausalt ka ei ole midagi selle vastu, et ÕUES külm on – mul on olemas normaalsed riided mida kanda ja ma heal meelel käin selles mõnusalt karges õhus jalutamas ja matkamas, mulle meeldib õues. Ma ei saa lihtsalt sellest aru, et miks toas külm peab olema? Põhimõtteliselt näeb see talv siin välja nii, et aprilli lõpus hakkab mul külm ja siis oktoobris soojenen uuesti üles. Nii kaua käin mingi krampis keha ja kõrvade ligi tõstetud õlgade ja värisevate kätega ringi.

Samal ajal Brisbanes: 29 kraadi sooja…

IMG_5940

vähemalt jalad on soojas

Kuidas Tasmaaniasse sauna ehitada.. või niisama ilus olla!

Nagu juba eelmises postituses mainitud, käisime kahel eelmisel nädalavahetusel Karmeni ja Johni juures sauna ehitamas. Karmen ja John kolisid nimelt kaks kuud tagasi oma uude majja ja kohe algusest peale otsustasid nemad, et kodu ilma saunata on lihtsalt maja. Ehk siis, saun peab tulema!

Arutleti ja arvutati peaaegu kaks kuud, kuni lõpuks kõik planeedid rivistusid ja kõigil meespooltel oli samal ajal vaba aeg. Naised, nagu õiged sekretärid kunagi, pidasid kuupäevade üle pikalt läbirääkimisi ja kui alguses otsustati, et igaksjuhuks eraldatakse kaks nädalavahetust, et kuupäevade lähemale jõudes neist üks valida, siis lõpuks selgus ikkagi, et sellise suurehitise püstipanekuks tuleb kasutada mõlemat.

Esimesel nädalavahetusel korjasid Karmen, John ja väike Lilly meid reede pärastlõunal kodust peale ja sõit Ringaroomasse võiski alata. Juba esimesel õhtul alustasime suurt kokkamist (sest töömeestel peavad ju ikkagi kõhud täis olema ja töömehi oli parimatel hetkedel koguni kümne kanti!) ja mu peamised mälestused selles nädalavahetusest ongi vist köögist 😛 Tegelikult nägi see kõik välja umbes nii, et mehed ehitasid sauna ja naised käisid kalal, trennis, hommikumatkal, tegid süüa, lebotasid niisama, jõid veini, käisid teises saunas (saunaehituse ajaks on ikka kena ju teine, treileril asuv saun kohale vedada, et ikka pärast raske tööpäeva lõõgastuda saaks hehe!) ja olid niisama ilusad ja head kaaslased oma partneritele (jury is still out on that one).

Kalal käisime koguni kaks korda. Jane ja Duncan on enda väikesesse tehisjärvekesse 3000 vikerforelli istutanud ja neid me siis seal taga ajasime. Kuigi meestel õnnestub sealt alalõpmata kala saada, siis meie lõppsaldo piirdus ühe forelli nägemise ja nulli kinnipüüdmisega. Aga mis seal ikka, vähemalt saime natuke autoga offroadida jejee! Pühapäeval õhtul laekusid külla ka Meri-Kai ja Raul, kes Melbournest Tasmaaniat avastama olid tulnud. Pikalt tegelikult lobiseda polnudki aega, kuna nad jõudsid suht hilja ja hommikul rändasime kõik juba oma teed.

IMG_5553

IMG_5554

IMG_5595

mingid imelikud ämblikuvõrgud.. IGALPOOL

IMG_5611

IMG_5621

8.7km matka võssakasvanud metsarajal ei ole lapsevankriga just kõige lihtsam ettevõtmine

IMG_5623

IMG_5637

IMG_5640

IMG_5646
Teisel nädalavahetusel läks aga hoopis niimoodi, et juba neljapäeval saabus meile külla Kerstikene minu ülikoolipäevilt. Reedel ajasime siin veel natuke asju ja õhtupoolikul võtsime jälle suuna maale. Mehed hakkasid aga jälle sauna ehitama ja naised.. naised tegid ikka sama mis alati – süüa. Ei tegelt, laupäeval käisime väiksel ringsõidul – Bridportis jalutamas ja kohvikus ja hiljem kahes veiniistanduses veini maitsmas ja söömas. Oli üks ütlemata tore sügispäev ja tore on vahelduseks pliksidega roadtrippida, võib kõva häälega 2paci laulda ja kloun olla.

IMG_5693

IMG_5695

IMG_5799

IMG_5800

IMG_5840
Istandused kus käisime, on suht mõlemad suht ikoonilised Tasmaania istandused – Jansz ja Pipers Brook (nende tuntuim kaubamärk on Ninth Island). Veinid olid suht eranditult head, teenindus tore (esimeses väga-väga tore, teises norm, lõppsaldo = tore), söök hea ja seltskond kõige parem. Pärast 18 erineva veini proovimist olid kõigil, peale autojuhi, keeled ikka päris pehmed juba. Aga nii tore oli ja sellele päevale mõeldes kõlab mul kõrvus lihtsalt üks lakkamatu naer.

Laupäeva õhtul tagasi K ja J juurde jõudes hakkasime valmistama Lilly sünnatorti. Sünnatordiks sai seekord kreemine külmsuitsulõhe ja krevettidega võileivatort Miiu blogist! Pole sadakümmend aastat võileivatorti teinud (ja Maik üldse küsis mu käest, et mis imeloom see võileivatort veel on) ja tegelikult oli see üks päris tore ja teistmoodi ettevõtmine!

Pühapäeval hommikul ärkas kogu naispere – mina, Jane, Karmen, Kersti ja Lilly (ehk siis peaaegu kõik eestlased, v.a Maik) kell 5 üles ja hakkas…. eurovisiooni vaatama! Me tõesti arvasimegi mingil hetkel, et Austraalia võidab ja tänu sellele oli ikka päris põnev vaadata!

Eurovisioon vaadatud, pidasime maha ühe vinge sünnipäevahommikusöögi! Laulsime Lillyle sünnalaulu ja tõstsime teda tooliga ikka koguni kaks korda üles ka nagu eestlastele kombeks! Kinkisime kambaga Lillyle sünnaks Peppa Pigi jalgratta ja kiivri, mille üle ta tundus väga õnnelik olevat. Nimelt ei osanud see väike tavaliselt nii krutskeid täis tüdruk selle peale kohe mitte midagi kosta ja lihtsalt istus seal ratta peal jupp aega, õnnis naeratus näol. Kuigi kell viis ärkamine ei kõla tavaliselt just kõige parema ideena, pean ütlema, et oli üks väga vahva hommik. Sellised koosolemise hetked on nii palju väärt.

IMG_5826

IMG_5830

IMG_5841
Aga nüüd siis selle seiklusjuttu peategelasest ka – Saunast. Käesolev oli Maiksul juba kolmas Austraalias ehitatud päris saun, kui esimesi kuue aasta taguseid kilesaunasid ka arvestada, siis viies. Saunaga oli lugulaul selline, et kuna J ja K juures on õues selline katusealune koht, kus hängida, juba olemas, siis otsutati, et saun ehitatakse kohe selle külge, sinna kus varemalt asus üks väikene tööriistakuur. Saun ise on ehitatud peamiselt männist (kusjuures Baltimaade männist) ja pingid tammest. Kerise ehitas John ise, ning uks sai… maiteamillest, pean uurima. Minu arust on kõige muljetavaldam kogu selle asja juures just keris – uskumatu, et üks tüüp lihtsalt sellise asja ehitab. Lisaks plaanisid nad selle kohe enne ehitust ka juba pitsaahjuna kasutusse võtta, nii et ka sellega on ehituse juures arvestatud. Ja nagu sellest kõigest veel vähe oleks, on sellel kerisel ka väljaspool (õues) tavaline klaasist kaminauks, mis tähendab, et osa soojusest kiirgab ka õue ja ka need kes parajasti  saunalaval ei ole, saavad kamina ees soojas istuda.

Sauna tehti ka üks selline madalam ja laiem pingike, kus peal Lilly oma väikese vanniga mahub vees sulistama. See on lihtsalt nii nunnu väike nurgake, et tahaks kohe ise väikene inimtegelane olla ja plastmassvanni mahtuda.

Karmenil ja Johnil oli juba maja ostes aias olemas mullivann, mis nüüd lähiajal sauna kõrvale ümber kolitakse. Samuti kavatseb John sauna välimisele seinale, mullivanni kõrvale teha välidušši ja ämbri, kus endale vett pähe kallata saab. Kokku on tegemist ikka väga vinge alaga ja ma arvan, et see kõik on äärmiselt hästi planeeritud ja ka ehitatud 🙂

Pilte mul teile häid pakkuda ei ole hetkel, kuna ise ei teinud ja Maiksu telefon pole suurem asi pildistaja.

saun5

saun4

saun3

saun2

saun

Minu mees suudab!

Juba pikemat aega olen plaaninud kirjutada Maiksu tegemistest, tegelikult lausa tagasi Tasmaaniasse jõudmisest saadik, nüüd peaaegu kolm kuud hiljem siis jõuan lõpuks selleni.

Kui Tasmaaniasse tagasi jõudsime, läks Maiks kohe jälle kooli ja juba pärast paari esimest päeva tuli koju sellise rõõmusõnumiga, et oli kooli kaudu ühe tööpakkumise saanud. Nimelt on tal koolis üks selline vend, kes… ehitab paate (üllatus-üllatus!). Arutasime siin nüüd pikalt ja laialt, kuidas teda eesti keeles nimetada, aga targemaks ikka ei saanud. Ametlikult on ta AMC Shipwright, mis põhimõtteliselt tähendab paadiehitajat. Ta ei ole otseselt õppejõud, aga ta juhib koolis asuvat paadiehituse töökoda. Kuigi Maiksu koolis otseselt paadiehitust ei õpetata, on neil siiski eraldi mudelite ehitamise töökoda, et lainebasseinides eksperimente ja muud teadust teha.

Igatahes, Maiks siis läks ja küsis sellest tüübilt, et kas Launcestonis ka mingit tööjuttu liigub ja üllataval kombel ütles onu, et liigubki! Juba paar päeva hiljem oligi Maiks Van Diemen Luxury Craftis tööl. Kuigi esialgu pidi tööd jätkuma vaid mõneks nädalaks, kuna tegemist on alles noore ettevõttega ja projekte on neil veel vähe, on ta tänase päevani seal järjepidevalt kaks ja pool päeva nädalas tööl käinud. Kuigi see paneb talle päris suure koormuse peale, on ta praegu otsustanud, et käib seal nii kaua kui võimalik, sest teisel poolaastal pole võib-olla enam üldse võimalik tööd teha.

Van Diemen Luxury Craft ehitab kaatreid, mis nii mõneski mõttes on üpris uuenduslikud. Nimelt on tegemist paatidega, mida oleks kõige lihtsam võrrelda kabriolett-autodega. Kui tavaliselt on paadininas kas a) vabaõhu istumisruum ja puudub kajut või b) kajut ja puudub vabaõhu istumisruum, siis nende paatide puhul on võimalik kajutil katus maha lasta ning seda hoopis vabaõhu istumisalana kasutada. Ausalt, kui mina neid paate vaatan, siis ma ei saa aru, miks rohkem paate juba sellistena ei ehitata, täiesti geniaalne lahendus tundub!

Rottisin mõned pildid ka nende kodukalt. Need on küll esimestest prototüüpidest ja see on küll oluliselt vanem ja väiksem mudel, aga põhimõte on enamvähem sama. Paat, mida Maiks ja kamraadid praegu ehitavad on umbes kaks korda suurem.

Screenshot 2016-05-22 21.44.00 Katusega

Screenshot 2016-05-22 21.43.49Katuseta

Screenshot 2016-05-22 21.44.44Katusega

Screenshot 2016-05-22 21.44.27Katuseta

Töökoht ise on hea, Maiksu tööandjad väga arusaajad ja vastutulelikud inimesed ja nagu juba pea kõikide Maiksu töökohtadega kombeks saanud, arvestavad nad väga tema ülikooliõpingutega ja on lasknud tal ise valida, millistel päevadel talle töötada sobib. Selles mõttes on siin Austraalias ikka tööandjad äärmiselt mõistvad inimesed – kui oled ise hea ja usaldusväärne töötaja, siis tullakse sulle ka vastu. Meil ei ole veel sellist kogemust olnud, kus kellelegi oleks Maiksu kooliõpingud ette jäänud ja sellepärast oleks mõni töökoht saamata jäänud.

Kooliõpingute läheb vist nii nagu alati – marukiire on ja kodus või mujal hängimise aega nagu ei olegi. Juhtub üsna tihti, et Maiks tuleb koju alles hilisõhtul ja istub ka terved nädalavahetused koolis laboris. Praegu on tal käsil semestrilõpp ja selles tulenevalt veelgi tihedam päevakava ja tänu sellele pole ka eriti tööle jõudnud. Eelmisel kahel nädalavahetusel käisime Karmeni ja Johni juures sauna ehitamas (millest räägin eraldi postituses!) ja nüüd tänu sellele näen Maiksu sama tihti kui kuuvarjutust. Kaks nädalavahetust järjest koolitööst vabaks võtta on tagantjärele mõeldes ikka päris ränk pauk tema kohustustele ja ma pakun, et rohkem ta enam nii teha ei taha. Samas on see ikka päris hull, kui koormus on selline, et kohe kuidagi ei jõua isegi parki jalutama või trenni või raamatut lugema. Ainult õhtuti vaatame vahel natuke sarju ja võtame aega maha. Aga härra peab ilusti vingumata vastu ja rühib edasi. Nüüd ju ainult viimane lõpusirge jäänud – 5 kuu pärast ongi see kõik põhimõtteliselt läbi. Hurraa ja hõissassaaa!

Jooksujuttu ka nats

Tere sõberid. Käes on pühapäeva õhtu ja pärast korralikke terve päev kestnud toimetusi lösutan lõpuks diivanil ja mõtlen, et võiks blogida. So here we go.. 

Eile käisin kell 9 hommikul koos Jane, Jasmine’i ja Kasondiga Parkrunil. Parkrun (eesti keeli Pargijooks) on 5 kilomeetri pikkune jooks, mis toimub igal laupäeval rohkem kui 150 erinevas Austraalia linnas. Mis teeb Parkruni lahedaks, on kolm asja:

  1. Parkrun on tasuta 
  2. Registreerida tuleb vaid ühe korra elus
  3. Sinu isikliku triipkoodi alusel salvestatakse iga sinu jooksutulemus, nii et saad hiljem oma arengut ja erinevaid jookse võrrelda ning erinevates asukohtades toimunud jookse meenutada.

Ehk siis tegelikult tähendab see seda, et mõneminutilise registreerimise tulemusena võid ükskõik millises maailmaotsas (Parkune on kokku üle 750), ükskõik millisel laupäeva hommikul kohale ilmuda ja kohalikega koos pargijooksu teha ja see kõik salvestub ilma lillegi liigutamata (no triipkoodi võiks ikka kaasa võtta) otse sinu jooksjakontole. Kas pole mitte vahva ettevõtmine? Ja seda kõike hoiavad elus vabatahtlikud!

Alloleval pildil näha kõik Austraalia jooksukohad. Osavõtjaid oli Launcestonis sel laupäeval üle saja kindlasti – ilm oli ilus, kohal olid nii vankrilapsed, varateismelised, kui pensionärid ja jooksu keskmine aeg umbes 30 minuti kanti. Parkruni kohta saab rohkem lugeda siit. 
Screenshot 2016-05-22 20.35.29

Joosta oli norm. Olen nimelt avastanud, et jaksan joosta. Elus esimest korda ma jaksan reaalselt joosta ja 5 kilomeetrit ei ole võhma ja vastupidavuse mõttes absoluutselt mingi probleem. Veelgi enam – ühel päeval paar nädalat tagasi jooksin isegi 10km ja seda ainult pärast neid kahte eelmist jooksu (5km ja 6.5km). Tuleb välja, et see Kayla BBG trenn on mind vist nats vastupidavaks teinud kui ise arvasin.

Aga nüüd on mul hoopis üks teine mure – nimelt teeb parem põlv (tegelikult põlve kõrvalt) vahepeal joostes kõvasti valu. Kõik kellele seda kurtnud olen (kaasaarvatud mu hea sõber Internet) ütlevad mulle, et tõenäoliselt on see seetõttu, et pingutasin kohe alguses üle ja keha ei olnud jooksmisega harjunud. Eks selles tundub teatud tõetera sees olevat, sest põlv teeb haiget ainult joostes. Kõndides või muud trenni tehes pole viga kõige vähematki.

Ma olen terve elu arvanud, et jooksime on üks kahtlane tegevus ja mul oli alati juba pärast esimest kilomeetrit hingamine paigast ja süda puperdas ja nii kohutavalt raske olla. Nüüd aga selgub, et kui ise normaalses vormis olla, on jooksmine täitsa okei tegevus ja see, et mulle vanasti jooksmine mitte-nauditav tundus, oli ikka minu enda probleem, mitte jooksmise.

Tegelikult teeb see kõik mind väga kurvaks, sest päriselt ka, ma olen koguaeg arvanud, et ma olen võrdlemisi terve inimene ja kui ma tahaksin kunagi midagi sportlikku teha, siis on see ainult kätte võtmise ja treenimise küsimus, nüüd aga selgub, et võtku ma kätte palju tahan, põlvevalu annab märku järjest tihedamini. Tobe värk küll, kui lõpuks avastad, et tegelikult võiks ja suudaks palju rohkem, kui ainult mingi üks väike kahtlane asi kuskil seespool rikkis poleks.

Aga lõpetame positiivsel noodil – kõigi mind ümbritsevate inimeste heameeleks (ja kuna mulle on juba nii palju sõnu peale loetud), puhkan nüüd umbes 20 päeva sellest jooksmisest. Juuni keskpaigas proovin uuesti.

BBG’d teen ikka edasi, järgmisel nädalal algab 20. nädal ja kokku ongi vaid 12×2 nädalast alles jäänud vaid 5 nädalat. Ma ei teagi mis ma pärast seda peale hakkan, nüri oleks nagu sama asja otsast peale uuesti hakata, aga samas olen nii harjunud selle rutiiniga, et ei riski nagu muutma ka hakata, äkki kukub siis see trennitegemine täitsa ära. Üldjoontes olen ikka väga rahul, kõik trennid olen ilusti ära teinud ja siiamaani pole isegi motivatsioonivaestel päevadel tulnud mõttesse pooleli jätta või mitte teha.

peab vaikselt talveuneks valmistuma hakkama!

Meil jõudis nüüd paar päeva tagasi tõsine sügis kätte. Muidu on meil väga pikalt väga ilusad ilmad olnud ja aga mõni päev tagasi kiskus täitsa tormiks ära ja pärast seda jäigi selline sombune ja tuuline ja külm. Peab vist talveriided välja otsima.

Muidu toimetame siin ikka omasoodu – Maiks käis vahepeal kuus päeva merel kooliga ja tuli tagasi suure kala- ja kalmaarilaadungiga. Mina teen tööd ja trenni vaheldumisi ja ajan vaikselt omi asju.

Täna näiteks plaanisin minna linna rukkijahu ostma ja kuna auto oli Maiksu käes, siis otsustasin, et lähen jala Maiksu tööpäeva lõpuks tema töö juurde ja läheme sealt koos edasi poodi. Lõppes asi sellega, et jooksin kuskil 6.5-7km (täpsemalt ei oska öelda kahjuks, kuna telefon mängis vingerpussi ja see niiiiiii häirib mind!) ja ei kukkunudki pärast väsinuna kokku. Nüüd siis peaaegu 10 kilo rukkijahu koju veetud ja läheb suuremat sorti leivateoks 🙂