Meremees ja mäenaine

Mees on mul mere peal. Juba kuuendat päeva. Vahepeal ei kuulnud tast üldse midagi, aga siis ta väidetavalt häkkis mingisse laeva arvutisse sisse ja tuli feissbuki. Nii et on teine elus ja terve!

Üleeile käis minul üks couchsurfer. TÄitsa ametlikult saatis mulle couchsurfingu lehel kirja, et sooviks couchsurfida su juures. Neid kirju ma saan nädalas ikka mitmeid, aga mis selle eriliseks tegi, oli see, et tegu oli ühe Eesti tüdruku Kaidiga. Ma muidu ei ole juba ammu couchsurfereid väga vastu võtnud, aga kuna ma siin niikuinii üksi vahin ja teine ka niimoodi üksi seikleb, siis mõtlesin, et miks mitte! No mõne inimesega on lihtsalt esimesest sekundist peale hea klapp.. jumala mõnus õhtu oli meil. Käisime siin Gorges (sõnaraamat ütleb “mäekuru”), millest ma vist eelmisel aastal ka kirjutasin? Ma talvel käisin seal väga palju matkamas, aga nüüd peale Gold Coasti polnudki kordagi veel jõudnud.

No igatahes, läksime siis. Tegime ZigZag tracki, mille otsas ma ükskord oksendasin, sest läksin liiga kiiresti liiga järsust trepist üles. Aga vahi imet, isegi võhmale ei võtnud ja täiesti vabalt võisin lobiseda terve tee ja ABSOLUUTSELT ei olnud raske. See pani mind ikka mõtlema küll natuke.. Et tegelt on see sport üks salakaval võlur-värk.. isegi kui ma viimasel ajal olen natuke vähe-motiveeritud, siis vahi-vahi, tuleb välja, et tegelt toimub ikka areng koguaeg edasi. Pärast tegime meil õlunaadid ja rääkisime maakerale kaks ringi peale.

Eile juhtus aga selline naljakas lugulaul, et läksin siis sinna samasse kohta seda sama ringi tegema (sest pean mõned korrad nädalas madala pulsisageduse juures kardiot tegema) ja juhtus kuidagi nii, et hoopis jooksin 5km. VIIS KILOMEETRIT JÄRJEST. Ma pidin pikali kukkuma pärast ja seda mitte suurest väsimusest (reaalselt, üldse ei olnud raske! või noh tegelt oli, aga mitte nagu halb raske, vaid hea raske), vaid suures imestusest! Esimene kilomeeter oli jah veits kahtlane (väiksest mäest üles), aga hiljem juba täiesti normaalne 🙂 Suure mäe peal pidin muidugi vahetult enne tippu umbes 10 sekki hinge tõmbama ja korra paelu siduma, aga tegelt läks ikka siiiitaks hästi!

Ei suuda imet ära uskuda praegu! Vot nii.

Nüüd lähen teen leiba.

Screenshot 2016-04-27 17.01.44

Sinna üles jooksin. ja alla ka.

minu sõbrad

Minu peakeses on Tasmaania alati olnud selline.. ajutine peatuspaik, kus ma tegelikult ajan kõiki oma asju sellise taustateadmisega, et varsti lähme minema ja et pole siin mõtet millessegi väga kiinduda. Nii jaotuvad kõik minu tegemised ja otsused kahte leeri:  “On mõtet teha, sest aega on piisavalt” või “ei ole mõtet teha/osta/planeerida sest niikuinii läheme minema..”

Aga kuidagi on meil siin tekkinud olukord, kus meil on siin kõige “omamad” inimesed terves Austraalias ja kus tõesti tunnen, et kuulun kuhugi. Mingil toredal põhjusel on Jane ja Karmen oma meeste ja laste ja laiendatud peredega meid siin nii omaks võtnud ja hästi tundma pannud, et ma ei oska selle ootamatusega suurt midagi peale hakata. Need “pisikesed” asjad, mis nad meie jaoks teevad, on kuidagi nii… Eesti ja nii kodune, et ma olen kurb ja õnnelik ühekorraga.

Näiteks kui Karmen toob kotiga õunu ja rabarbereid ja kõrvitsat, siis mul kuidagi teeb juba see žest üksinda seest nii soojaks, sest nii tehakse ju meie Eestis..  rääkimata sellest, et olen õnnelik saadud kraami üle 🙂 Või kui Donna saadab meile vaestele linnalastele maalt maailma parimaid tomateid või paneb kooki kaasa, siis lihtsalt selles väikeses liigutuses on see kodutunne – sest nii tehakse ju meie Eestis. Kõik see, mis Eestis nii tavaline – et vanaema saadab maalt asju või hoidiseid, või kui lähed kuhugi külla, siis ikka võtad midagi kaasa ja et oma aiasaadused jagatakse ikka sõprade ja sugulaste ja laste ja lastelaste vahel ära – see on siin kuidagi nii palju suurema tähendusega.. sest nii tehakse ju meie Eestis.

Ja no siis lisaks sellised asjad, et Karmeni ja John on meile lihtsalt niisama heast tahtest andnud vaat et pool meie maja mööblit ja et neljapäeval ilmus Jane meile lihtsalt külla peaaegu uue TELEKA ja telkulauaga (who the f does that?).. no mida muud sa teed kui oled ääretult tänulik.. ja siis natuke homesick**.. sest miks te poete niimoodi hinge oma headusega?

Ma ei tea miks ja kuidas me sellised inimesed oma ellu ära teenisime, aga mingil põhjusel meid siin hoitakse ja see hoidmine on kuidagi nii kodune ja kodumaine, et see tõesti teeb südame alt õõnsaks nagu vabalangemine.

Ja toob väikese klombi kurku ka.

IMG_6689

IMG_7308

kui me veel noored olime.. 

moositegu :)

Täräää! Kõigepealt – suured tänud kõigile ilusate sõnade ja soovide eest, nii tore, et te kaasa elate niimoodi 🙂 Kohe erilise rõõmuga ootasin, et saaks juba siia tagasi tulla 🙂

See nädalavahetus oli päris teguderohke – reedel käis Maiks koolis ja mina trennis (olen see nädal nüüd natuke ülikooli spordiklubis jälle käinud). Pärast kooli oli Maiksul kõigepealt väike peoke koolis, siis üks teine väike peokene töö juures ja siis jälle see esimene peokene koolis. Mina olin kaine autojuht – elus esimest korda vist niimoodi ametlikult – vedasin siis härrat ühelt peolt teisele ja vahepeal käisin ise endale kodudresse ja saapaid šoppamas.

2016-04-01 16.09.09

2016-04-01 18.48.48

“poleeee pahaaa..”

Eile hommikul käisime linnas Marketil hommikust söömas  ja head-paremat ostmas. Hommikuks sõime türgi gözlemet ja sealihaga tacosid, no nii mõnusad on sellised hommikud – ilm on ilus, päike paistab ja meie istume ja nosime oma vastvalminud hõrgutisi ja seda kõike veel värskes õhus. Nii hea! Koju sai jälle natuke sealiha vorstikesi veetud – seal üks noorfarmerite paar müüb oma rohelisel aasal kasvatatud sigadest tehtud vorste, mis ühed äraütlemata head hõrgutised on! Ikka üritan neilt vorsti osta, kui neid kuskil näen 🙂

2016-04-02 10.24.03

2016-04-02 10.32.03

Turul müüdi hooajalõpu vaarikaid – sellised ülipehmed ja kohekohe plögastumas, aga nii hääääästi maitsevad ja üliodavad ka. Muidugi pidime ostma! Kuna kodus oli mind ootamas veel terve koti täis Karmeni toodud rabarbereid, siis saigi sealsamas otsustatud – täna tuleb koogi ja moosi ja mahla ja kisselli päev!

2016-04-02 10.49.58

2016-04-02 14.11.36

Viisin Maiksu kooli ära ja käisin tegin veel nädalase toidušopingu ära ja oligi aeg köögis koht sisse võtta. 7 tundi hiljem olidki laual rabarberi-kohupiimakook, rabarberimahl, rabarberi-vaarika kissell ja rabarberi-vaarikamoos! Moosi ma polnudki ise enne kunagi keetnud ja kisselli ka mitte. Mulle vanasti kissell eriti ei meeldinud (välja arvatud see mustikakissell kohupiimaga mida poest saab) ja noh mooside eest on alati ema, vanaemad ja teised taolised hoolt kandnud.

Aga kõik tuli isegi päris hästi välja ja mis kõige põhilisem – õppisin jälle midagi uut 🙂 Mul käivad asjad täitsa vales järjekorras muidugi – õppisin selliseid asju nagu hollandaise’i kastet ja osso buccot ja okonomiyakit ja butter chickenit ja naani ja jumal-teab-mida-veel enne tegema kui selliseid igale eestlasele loogilisi ja iseenesestmõistetavaid asju nagu moos ja kissell.. Suur kummardus muidugi internetileiutajatele, sest kuidas muidu oleks saanud ema mul videovahendusel pliidi kõrval poti otsas istuda ja kisselli aidata teha 🙂 Nagu päris värk ikkagi – põlvest põlve edasi antud retseptid on need kõige paremad 🙂

2016-04-02 16.53.43

2016-04-02 17.20.45

moosipurgikesed 

2016-04-02 19.27.24

kissell

2016-04-02 19.27.42

2016-04-02 20.46.39

2016-04-02 20.48.30

Nüüd pean plaani kuidas selle koogitaldrikuga naabrinaise ukse taha minna.. Võtan juba pool hommikut hoogu, mingi väike häbelik eestlane on minus vist veel alles, kes natuke ei taha minna. Aga siis samas nagu täiega tahab minna..