Blogi identiteedikriis

Et kõik ausalt ära rääkida pean alustama sellest, et… mul sai täna töö varakult tehtud ja kuna mul homseks on suured iseenda ja oma elukese arendamise plaanid, siis mõtlesin, et hakkan osade asjadega juba täna pihta. Tulin blogisse, et siia üks “teavituste” nupuke lisada, aga ühel hetkel tuli meelde, et Anni ütles ju juba viis aastat tagasi (päriselt!), et vahepeal võiks päisepilte vahetada ja nii leidsingi järsku end blogile uusi ja uhkeid välimusi valimas ja selle tulemusel ka üleüldisemalt selle blogi olemuse üle juurdlemast.

Jõudsin siis sellisele järeldusele, et mu väikene blogike oli vist minu ja Maiksu ja meie suhte ja elude edasi kasvamise ja arenemise käigus kuidagi vaeslapse rolli jäänud. Sai ju ta kuus ja pool aastat tagasi alustatud kui minu ja härra reisiblogi.. aga tõele kahe terava silmaga näkku vaadates võime ju öelda, et Maiksust väga blogijat ei ole, ehk siis… kuidasmoodi ta ikkagi “meie” blogi oli – tegelikult ju rohkem nagu minu oma. See tähendab, muidugi ma ikka lobisen teemadel “Maiks ja tema tegemised”, aga reaalsuses te ju tema suust siin kunagi midagi ei kuule, nii et natuke vale on minust nagu väita, et see meie mõlema oma siin on, sest tegelikult ta võib-olla (päris kindlasti!) üldsegi ei nõustu poolte mu vaimusünnitistega. Sama võib öelda ka “reisiblogi” kohta – kuigi me kolime ikka miljon korda rohkem kui keskmine inimene, siis reisiblogiga ju ometigi enam tegemist ei ole?

No ja kuna ma tegelikult juba natuke aega tunnen, et miskit on selle blogiga nagu valesti, siis vist seepärast ei kippunud enam kirjutama ka. Nüüd täna, selle üle järele mõeldes, jõudsin järeldusele – mu blogil ja blogi-minul oli identiteedikriis! Reisiblogi nagu enam ei ole, paari-blogi ei ole, ühe targutis-pliksi blogi üksinda nagu ka ei ole. Palju asju ei ole…. kas ta siis üldse midagi enam ON ka? Millest ma kirjutan, kui reisil ei käi? Igapäevaelust? Kes see seda lugeda viitsib? Pealegi blogi ju ütleb “ekskursioon”?

Selle kõige tulemusel jõudsingi järeldusele, et tuleb see suur samm ette võtta – minu ja selle blogikese ja minus kuskil sügaval äkki veel alles oleva sulesepa olemus taasleiutada (reinvent kõlab inkas kuidagi paremini?). Nii ongi alates tänasest teie ees – minu uus ja praegu veel natuke tagasihoidlik blogi, kus lobisen ikka samadel vanadel elulistel ja mitteolulistel teemadel, aga nüüd lihtsalt uues kuues ja enda jaoks teisiti lahtimõtestatuna – mul on nüüd päris oma blogi!

Maiks, sa võid nüüd endale enda oma teha!

Tibupühad :)

Pühapäeval tähistasime meil väikese seltskonnaga lihavõtteid. Kuna oleme viimasel ajal ikka väga palju maal käinud, siis mõtlesime, et võiks nüüd ju vahelduseks linnas ka midagi teha. Kutsusime Karmeni, Johni, Lilly, Duncani ja Jane ja külla ja valmistasime kõiksugu head ja paremat süüa. Mõtlesime, et oleme siis juba teist korda selle nädala jooksul külalislahked eestlased ja panime facebooki eestlased Tasmaanias gruppi ka pisikese teate üles. Ja etskae üllatust, tuligi meile sealtkaudu külla Kuldar, kes lõpuks viisaka külalise kombel meie munakoksimisevõistluse kinni panni. Ebaaus, mul oli juba võidumuna kolm päeva enne välja valitud 😀

Mõnus päev oli, ma pool hommikut toimetasin köögis (mida mulle väga meeldib teha) ja siis pealelõunal tulidki juba külalised. Kuna meil elutoas veel mööblit ei ole, siis oligi meil selline terve-päeva-piknik, kus laotasime lihtsalt kõik asjad põrandale laiali ja siis igaüks aeles seal kõikvõimalikes erinevates asendites ringi.

Screenshot 2016-03-31 11.15.33

Ühel heal hetkel kui kõhud head ja paremat täis, värvisime ka kõik koos mune ja pidasime maha Launcestoni esimesed munakoksimise meistrivõistlused. Nii äge oli teha midagi kodumaist vahelduseks.

20160327_193510

20160327_193516

Screenshot 2016-03-31 11.15.25

Ühel teisel head hetkel sattusin mina Lillyga hoopis meie Sri Lankalasest naabritädi juurde, kes meile kangesti süüa tahtis pakkuda 🙂 Nii ägedad on sellised inimesed, et jääd korraks õues juttu rääkima ja siis ta juba kutsub enda juurde tuppa ja kühveldab sulle oma kodukandi sööke taldrikule ette. No enam paremaks minna ei saa! Nüüd on ainult piinlik lugu – ma pean talle ju midagi vastu viima… ei kujuta ettegi mida viia. Ta taldrik seisab meil kurvalt kapi peal ja ootab midagi head ja paremat sinna peale. Mis teie arvate, mida ma peaks ühele keskealisele Sri Lanka paarile tänutäheks süüa viima, mida nad reaalselt sööks ka, aga mis oleks natuke “meiepärane”?

uhke värk!

Ja jälle üks nädal hakkab lõppema. Kuidagi jube kiiresti lippab see aeg kui nii palju teha on. Kuigi oleme see nädal nii öelda rahulikult võtnud ja pole isegi üritanud mingit uut mööblit osta ega muud moodi elu edasi liikuma pressida, siis ikkagi on need päevad täiesti märkamatult läinud.

2016-03-18 14.04.52

2016-03-18 14.06.59

Maiksul oli see nädal juba esimene koolivaheaeg. Ja nagu valatult sobis see täpselt kokku selle ajaga, mil neil töö juures just rohkem tööd oli vaja teha, nii et nüüd on ta siis kõik päevad seal olnud. Kuna tal on lähipäevil oma lõputöö juhendajaga mingi tähtsamat sorti kohtumine, siis õhtul pärast tööd on ta ikkagi kooli läinud ja seal ka mõned tunnikesed koolitöid teinud. Tal toimib nimelt koolis paremini see, kodus ei tule keskendumisest midagi välja. Ja tegelt nii ongi hea – nii jääb temale kodu ainult puhkamise kohaks 🙂


Mina olen sel nädalal ka kõik päevad ikka raamatukogus tööd teinud. Ikka teistmoodi on see kodust ära minemine ja “tööle sättimine” ja lõuna kaasa võtmine ja kõik muud taoline. Nii põnev! Nädala sees käisin üks päev Kasondi ja Janega lõunal (ma ei saagi ju muidu kellegagi lõunal käia! Aga kuna nemad töötavad raamatukogust üle koridori raamatupidamisosakonnas, siis võin lausa teeselda, et töötame ee.. “samas kohas”.)

2016-03-23 08.16.02
Neljapäeval olid meil ka esimesed külalised (või oli see kolmapäev?). Meie Gold Coasti Kerlikese sõbrad Asko ja Maria olid oma nädalast Tasmaania-reisi lõpetamas ja pakkusime neile siis nagu külalislahked eestlased kunagi (hahahahahahahaha), öömaja.

Minu elu suurim saavutus.. vist 

Tegelikult.. kogu selle tühja-tähja kõrval.. see nädal oli minu jaoks isiklikult üks hästi-hästi tähtis nädal. Sel laupäeval lõpetasin ma 12-nädalase Kayla Itsines treeningprogrammi. Kusjuures, mitte lihtsalt ei teinud enam-vähem ära seda programmi, vaid kõik need 12 nädalat tegingi reaalselt kõik trennid 100%-liselt ära, täpselt nii nagu pidi, täpselt nendel päevadel kui pidi. Mitte ühtegi trenni ei jätnud vahele, ei vahetanud päevi, ei asendanud trenne. Kuus korda nädalas, kaksteist nädalat järjest.

2016-03-22 07.37.06-1

Ma ei oska sõnadesse panna kui oluline see minu jaoks on. See trenn oli minu jaoks midagi, mis tõestas mulle nii palju asju nii mitmel erineval rindel, et ma ei oska isegi kuskilt peale hakata. Ma arvan, et kõige olulisem, isegi veel olulisem kui see füüsiline pool, mida ma sellest trennist sain, on see mida ma õppisin iseenda kohta – ma olen võimeline palju rohkemaks kui ma arvasin. Eluaeg olen uskunud, et ma olen püsimatu, et ma ei viitsi ühtegi asja kuigi kaua teha… ja et kui ma ei tee mingit asja 100% peal siis pole üldse mõtet teha.. mis on vist seotud sellega, miks ma püsimatu olen, sest olen koguaeg arvanud, et kui juba jääb üks väike nõks vahele või läheb sassi, siis pole mõtet edasi teha, sest … kõik on hukas ja häving on iminentne ja noh, mis mõte on üldse teha asju, mis juba poole peal läksid sassi..

Aga ära tegin! Ja ma arvan, et ma ei ole elus veel ühegi asja üle nii uhke olnud. Vahet pole see füüsiline vorm või need kätekõverduste arvud, ma reaalselt olen uhke selle üle, et MINA, ELINA, tegin midagi algusest lõpuni ilma pooleli jätmata ära. Ma olen võimeline alustatud asju lõpuni viima, ma olen võimeline end isegi sittadel päevadel enda jaoks oluliste eesmärkide nimel kokku võtma, ma olen võimeline läbi nutu ja higi ja vere ja pisarate lihtsalt sellepärast edasi suruma, et KURAT ÜHE KORRA ELUS VÕIKS JU.

2016-03-27 07.50.52

Üks põhjusi miks see kõik mingi maailmatuma lihtne ettevõtmine ei olnud oli see, et vahepeal me ju kolisime 2000km ja siis ei olnud meil kodu ja siis oli üks suur pulmapidu, mille kõrvalt ei olnud nagu uneaegagi väga ja siis me elasime maal ja siis me elasime ajutises kodus Jane juures ja siis me kolisime uude koju. Selliseid asju on alati lihtsam teha kuskil, kus sul on oma rutiin, oma varustus, oma süsteemid.. mitte nii, et pead teistele, kes sind pulma ajaks ööbima võtavad, hantlite ja topispalliga külla sõitma, nagu mina. Ja hommikul kell 6.30 pererahvalt küsima, et “eeee… ega teil mingit vana tekki üle ei ole”, sest õues sajab ja ei saa trenni teha aga garaažipõrand sobiks küll, kui aint mingi teki külje alla saaks. Donna ja Troy garaažis vist oligi minu jaoks see tõemoment, kus mõtlesin, et krt kui siin praegu tehtud saan, siis saan igalpool ja kõik asjad. Üks sarnaseid momente oli ka Kati ja Andy juures Gold Coastilt ära sõitmise hommikul, kui ainuke vaba aeg meie tihedas ajakavas oli kell 5.20 hommikul. Aga ilus oli see viimane hommik kullarannikul ja just tänu sellele päikesetõusul järve ääres tehtud trennile jääb see mulle kindlasti igaveseks meelde.

2016-02-26 05.19.41-2

Trennipleiss Andy ja Kati juures 

Eile ma ei osanud selle suure õnnega kohe mitte midagi peale hakata. Koguaeg on nii kiire ja nii palju tegemist, aga eilseks ma ei plaaninud endale mitte midagi peale ühe pika 7-8km jalutuskäigu, masaaži ja vanni. Ja oi kui mõnus see oli! Esimest korda tundsin, et ma olen selle masaaži no nii välja teeninud, kui veel saab välja teenida. Lihased olid nii kanged ja see oli ikka täielik õnnistus. Käisin veel linnas marketil head ja paremat nosimas (kaks korda!) ja olin niisama iseendaga. Loodetavasti on see nüüd ainult algus. Algus kõiksugu muude asjade kordasaatmisele, millesse mul varem usku ei olnud. Ja algus paremale füüsilisele vormile, sest… mille kõige nimel seda siis tehtud tegelikult sai!


2016-03-26 08.54.38
2016-03-26 11.01.11

 

2016-03-26 11.32.11

2016-03-26 11.01.26

loonsestonlased

Nädalavahetus oli tsill. Reedel käisime Karmeni ja Johni juures, oli tore soolaleib. Hommikul lahkusime jälle kahe riiuli ja ühe kotitäie söögi võrra rikkamana 😀 Haha, nagu mingid vaesed tudengid eksole 😛 Ei tegelt, neil veits kraami üle kolimisega seoses.

Laupäeval ei teinud me eriti midagi, Maiks käis koolis ja ma kulgesin niisama. Õhtul tegin terve Mowbray linnaosa take-awaydele ringi peale, kuna ei suutnud otsustada, mida süüa tahaks. Lõpuks ostsin ühest kohast küpsiseid, teisest kohast saiakesi, kolmandast butter chickenit ja naani  ning neljandast nuudleid ja küüslaugu scallopeid. Haha.. läksin siis Maiksule koolimajja külla ja nosisime seal.

Pühapäeval käisime ja ostlesime oma uude koju veits asju, Maiks ehitas mulle uue laua, panime asju kappidesse… ja sõime vist terve päev küpsiseid, mis ma laupäeval ostsin. Seda seetõttu, et toidupoodi ei ole veel jõudnud (kuigi see on umbes 100 meetri kaugusel) ja külmkapis haigutab ilmatuma suur tühjus. Vaikselt hakkab juba looma see kodundus.. kuigi me sel aastal eriti asju osta ei plaani. Saab ka vähesega.

2016-03-20 17.22.19

2016-03-20 17.28.06

2016-03-20 18.47.08
Nüüd on elukene seal maal, et sain täna teada, et netipanek jälle venib.. ikka mõned nädalakesed kindlasti, nii et olen nagu tubli lats kunagi, jälle koolimaja raamatukogus. Oi milliseid mälestused eelmisest aastast kõik joostes tagasi tulid 😛

Aga nüüd, tööle!

2016-03-21 09.00.03

eluloba

Trillallaa-trullallaa! Tere. Oi kuidas mulle meeldivad reeded. Reedeti ma ei tööta, aga kuna päris nädalavahetus nagu ka ei ole, siis reedel on mul selline “omaette asjalik olemise päev”. See on see päev mil maksan arveid, käin poes, koristan, pesen pesu, toimetan niisama, vaatan sarju (see käib koristamise juurde:P), teen trenni, käin jalutamas jne.

Eile õhtul kolisime siis ametlikult oma uude pleissi. Mööblit meil suuremat veel ei ole, aga ausalt öeldes see praegu ei häiri veel üldse. Kuna Karmen ja John kolisid ka sel nädalal oma uude majja (Johni lapsepõlvekoju, mille ta vanemad 10 aastat tagasi maha müüsid ja mille John nüüd tagasi ostis), kuhu eelmised omanikud jätsid natuke mööblit sisse, mida nad ei tahtnud, siis nad andsid meile ühe voodikese. Ostsime Gumtreest kasutatud külmkapi, nädalavahetusel vaatame siis võib-olla ka pesumasina ja mulle töölaua. Küll ülejäänu tuleb jooksvalt. Selles mõttes suurt vahet ei ole, et köögis on niikuinii mööbel sees ja terve maja peale on 4 suurt sisse ehitatud kappi. Nii, et ega meil palju polegi vaja vast.. elutoa sisustamine suht ainult jäänud peale neid eelmainituid.

Pildid telefonist Marts 1-15
Natuke pean täpsustustööd ka tegema – ütlen maja, aga tegelikult… tehniliselt on ta vist korter – unitReaalsuses on tegemist ühe maatükiga, kus kunagi oli üks maja, aga kuhu peale on nüüd ehitatud kolm tibatillukest maja. Kõik nad on eraldiseisvad aga kuna nad on ikkagi sellised väiksed ja põhimõtteliselt ilma aiata ja siin kolmekesi kenasti koos, siis on nad ametlikult korterid.. Ma ei ole suutnud veel otsustada, mis sõna ma peaks kasutama.. sest tegelikult on ikkagi nagu maja ju ka… Nii, et ma nüüd hakkan tõenäoliselt pendeldama sõnade maja ja korter vahel.

Eile pärast tööd läks Maiks veel kooli natuke oma asju tegema ja mina käisin veidi asju ostmas. Ostsin meile talveks uue ja uhke suleteki ja sulepadjad, nüüd magame nagu kuninga kassid! Nii hea soe on 🙂 Niimoodi vähehaaval pakingi seda majakest lahti, ei viitsi korraga palju rabeleda, aega on selle kiire asjaga 🙂 Veel öösel kell pool 12 valisin südamerahuga Kmartis padjapüüre..

Täna olengi siin tasapisi toimetanud – õhtul lähme Legerwoodi Karmeni ja Johni soolaleivapeole, mille jaoks John Maiksult lausa eraldi sašlõkki tellis. Maiks tegi eile selleks ettevalmistused ära ja mina panin täna hommikul need siis marinaadi – ei tahtnud eile panna, liiga pikk äädikamarinaad kuivatab liha ära ja teeb kibedaks.  Kokku tuli vist nõks alla 5kg liha, aga eks näis kui palju seda süüakse – Karmen oli facebookis kutsunud üritusele 50 inimest 😀 John ehitas nädala sees endale ise söegrilli ja täna hakkamegi siis seda katsetama. Duncan ja Jane pidid saunaga kohale tulema ja uues majas on õues mullivann ka, nii et ma arvan, et tuleb täitsa Palivere stiilis õhtu 🙂

2016-03-18 12.10.08

Nüüd pean hakkama tegema kinnisvarabüroole “seisukorra raportit” sellest, milline kõik siin majas praegu välja näeb, et nad ikka hiljem vinguda saaks, et “vot see kriips siin seina peal ei olnud enne siin, makske terve maja värvimine kinni”. See on üks äärmiselt tüütu ettevõtmine ja ma kohe üldse ei viiitsi. Aga tähtaeg on täna ja tegelikult me hakkamegi juba 2 tunni pärast maale sõitma, nii et.. vähem vingu, rohkem tegemist! 🙂2016-03-17 17.28.46meie esimene õhtusöök uues elukohas 

Kolimisepäääeeev!

paramparaa ja hopsasaa, sulle sõbraks saan!

Täna on kolimise päev! Teen siin Jane juures kähku töö ära (sest meil pole veel netti) ja siis lippan juba meie uude majja asju lahti pakkima. Eile õhtul viisime enamus asjad ära, mis suvi läbi siin Jane juures kastides seisid. Selles mõttes oli suht valutu see kolimine, et asjad olid juba pool aastat tagasi ju kokku pakitud 🙂 Maiks on täna tööl, tuleb alles nelja ajal ja siis peab kooli minema… nii, et mina lähen arvatavasti õhtul üksi uusi voodipesusid ja tolmuimejat ostma. Ja siis hakkan sättima 🙂 Kui keegi tahab teed jooma tulla ja vaadata kuidas ma asju kastidest välja tõstan, siis olete täiega teretulnud 🙂

Mul on hea tunne selle maja suhtes. Kuigi see on möbleerimata ja üle anti meile natuke must maja (mida tegelikult siinmail üldse juhtuda ei tohiks, tavaliselt aetakse hullult näpuga järge, aga väidetavalt käisid koristajad enne kui värvijad ja siis värvijad ajasid uuesti mustaks kõik.. ja kasvatasid ämblikuvõrgud ka ühe ööga), on mul ikkagi selline tunne, et seal tuleb meil rõõmsameelne talv!

Juhuu!

Essad nädalad tagasi Tasmaanias

Järgnevad kaks nädalat möödusid meil ainult ühe tähe all – Jane ja Duncani pulm. Nii palju oli veel korraldada ja teha ja osta ja meisterdada. Kuna nende pulm toimus nende enda kodufarmis ja ABSOLUUTSELT kõik mis võimalik tehti ise valmis, siis oli tegemist ikka väga väga väga palju. Põhimõtteliselt nägid minu viimased kaks nädalat välja selliseid, et kogu ärkveloleku aja tegin kas tööd või pulmaasju. Ja ärkveloleku aega tuli kokku ikka päris palju. Nädala sees olime Launcestonis Jane majas, et Maiks saaks koolis käia ja mina tööd teha ja õhtuti asju meisterdada ja nädalavahetusel sõitsime esimesel võimalus Ringaroomasse ja andsime aga jälle hagu. Teen pulmast kunagi eraldi postituse, kui päris pildid tulevad.

Maal on vahelduseks ikka ütlemata mõnus olla. Mul ongi kaks äärmust elamiseks – kas kuskil normaalse suurusega linnas kus saab kõiki maailma sööke osta ja igasugu erinevaid atraktsioone külastada ja muuseumis käia… või täiesti maal, puude ja põõsaste ja lindude ja loomade keskel. Okei, mitte loomade. Aga sellised vahepealsed poolsuured linnad, kus ei ole nagu ruumi olla aga samas pole nagu omanäolisust ka sest kõik on liiga väike, et olla mitmekülgne ja põnev ja uuenduslik… need on lihtsalt möhhhhhhhh.

Pulmanädalavahetusel sõitsin mina juba neljapäeval Ringaroomasse ja Maiks tuli reedel järgi. Elasime sel nädalavahetusel Karmeni ämma-äia Donna ja Troy juures, kes on ühed ütlemata toredad ja külalislahked inimesed. Donna on nagu mingi ideaalne koduperenaine, kellel on ka kõige sürrimad asjad majapidamises olemas, mida ühel (või kolmel) pulma korraldaval inimesel pähe võib tulla küsida. Samal ajal meisterdab ta ise sadat miljonit pulmaasja, käib tööl, hoiab lapselast, küpsetab tervele pulmale kooke, triigib toolilipse ja laualinasid, näeb hea välja ja on sõbralik. Ja eriti tore on see, et Ringaroomast lahkusime tänu Karmenile ja Donnale kohe mitme kotitäie aiasaadustega.

2016-03-02 19.06.46

Aasia coleslaw ja kevadrullid

2016-03-05 08.18.34

Hommikused jalutuskäigud 

2016-03-05 08.18.43

2016-03-05 08.25.00

2016-03-05 08.25.02

2016-03-05 08.43.11

2016-03-05 08.45.36

2016-03-05 09.27.18-1

2016-03-05 17.32.17

2016-03-05 17.53.08

2016-03-06 08.14.18

2016-03-06 08.21.11

2016-03-06 08.16.20

2016-03-13 17.13.04

koogid-söögid maalt 

Igatahes, kuidagi suutsime sinna pulmajauramiste vahele pressida ka mõned majade/korterite vaatamised. Meil oli põhimõtteliselt kolm kriteeriumit – maja/korter võiks olla uuemapoolne, möbleeritud ja kuuri/garaažiga. Kuna meie kant on ülisõltuv ülikooli kalendrist, siis olime tegelikult paar nädalat hiljaks jäänud – jaanuar, veebruar on põhilised ajad kui kõik majad-korterid välja renditakse. Märtsiks on alles veel viimased jäänused ja siis on põhimõtteliselt järgmise novembri/detsembrini on täielik turuseisak. Tahtsime üliväga möbleeritud kohta saada, et raha kokku hoida ja et pärast Maiksu kooli lõppu ei peaks jaurama mööblist lahti saamisega. Ühe möbleeritud koha leidsime, aga tegemist oli päris suure ja päris vana majaga (tõenäoliselt hull kütmine ja mööbel tundus ka suht kohe koost lagunevat).. kuidagi ei olnud seda õiget tunnet. Samas leidsime ka ühe sellise koha, mis oli nagu väiksem ja uuem, aga möbleerimata… Vaatasime igasugu erinevaid ja lõpuks jäi ikkagi sõelale see uuem. Hea asukohaga, odav, heas korras. Ja mina tahtsin väga elada uuemapoolses majas, sest eelmise majaga oli tõesti nii palju probleeme, et… never again. Hallituse sees elamine ei ole mingi kõige ägedam kogemus kindlasti mitte.  Nii, et tegelikult täitsa sobilik maja. Ainukesed mured – ei ole garaaži või kuuri, kus Maiks oma nikerdusi teha saaks ja ei ole mitte ühtegi tükikestki mööblit. No siis veel ikka üritasime leida kuurikesega kohta, aga enamus need kohad millel on nii normaalne maja kui ka kuurike, on juba päris jupp maad kallimad. Ja no mööbel – see oli algusest peale ebareaalne. Nii, et alles jäigi ainult see üks kriteerium – uus. Ja kuna antud maja oli terve kolme linnaosa peale AINUKE uus maja, siis ei ole raske arvata, millele me alla kirjutasime, haha. Varsti siis kirjutan-näitan rohkem ja pikemalt.

2016-03-14 12.31.26

2016-03-15 07.56.58

2016-03-15 08.20.04

Viimasel pildil minu eilse päeva söögid 🙂

ja väike mõnesekundiline video

[youtube https://www.youtube.com/watch?v=qbPxCUwkQz4?rel=0&w=853&h=480]

Gold Coastilt Tasmaaniasse tagasi!

Ja olemegi Tasmaanias tagasi! Vahepealsed nädalad on megakiired olnud ja ei olegi jõudnud midagi kirjutada. Täna ongi reaalselt esimene päev, kus ei pea midagi lahti ega kokku pakkima, kuhugi sõitma, mööda poode jooksma, pulma korraldama, veel pulma korraldama ja siis veel nats pulma korraldama. See muidugi ei tähenda, et homme jälle trall uue hooga peale ei hakkaks – kell 1.15 kirjutame oma järjekordse kodu rendilepingule alla ja kolmapäeval kolime. Aga täna on täna ja täna ei pea midagi tegema, nii et kirjutan parem blogi.

Viimane nädal Gold Coastil läks megakiiresti. Pakkisime asju, võtsime soojast ilmast ja rannalähedusest viimast, küpsetasime häid sööke ja veetsime aega heade söberitega. Neljapäeval andsime korteri üle (ilma ühegi probleemita, jehuu!) ja läksime veel viimaseid jooke Q1 baari tegema Madde, Reimo ja Kerliga. Ööseks jäime Kati ja Andy juurde, sest tahtsime reede hommikul varavalges lahkuda ja sellisel juhul poleks meil olnud võimalik korterit üle anda.

2016-02-25 06.29.59

Meie suvekodu aidaa! 

IMG_0505

Reede hommikul ärkasime juba viiest – mina tegin veel kiirelt viimase trenni Gold Coastil kuni Maiks Maddet ja Reimot peale korjas. Viimaste kuude jooksul on selgunud, et tegelt on kõik võimalik – ükskõik kus ja ükskõik millal saab trenni teha, kui ise tahta. Siiamaani olen elus alati lihtsama vastupanu teed läinud ja vabanduse leidnud kui midagi natukenegi liiga raske või tüütu tundub. Aga nüüd üllatan vahel ennastki.2016-02-26 05.19.41-1

2016-02-26 05.19.27

Trennipleiss Kati ja Andy maja taga, kell 5.20 hommikul 🙂

Kella kuue – poole seitsme ajal saimegi siis liikuma. Madde, Reimo, mina ja Maiks. Madde ja Reimo olid meil reisikaaslasteks, kuna nad said Tasmaaniasse farmitööd (kuna Madde tunneb mind, kuna mina tunnen Karmenit, kuna Karmen tunneb Marki, kuna Markil on kartulibisnes haha)  ja seltsis segasem ja miks mitte eksole 🙂 Valmistusime kõik selleks pikamaasõiduks hullult ette igast sarjade ja filmide ja raamatute ja ristsõnade ja mängudega, aga tegelt ei teinud neist ühtegi asja vist kordagi, lobisesime ja magasime niisama. Asju oli autos muidugi ebardilt palju, aga saime hakkama 🙂 Ennegi nii sõidetud. Ja iga kord imestan, et issand seekord mahtus ikka erakordselt palju.

2016-02-26 14.01.11

2016-02-26 14.02.36

2016-02-26 19.10.27

2016-02-26 19.27.05

2016-02-26 19.52.47

2016-02-27 08.18.26

2016-02-27 08.19.06

2016-02-27 08.21.26

2016-02-27 08.23.21

2016-02-27 10.08.25

2016-02-27 10.29.48

2016-02-26 15.28.51

Reede õhtuks saime 14 tundi ja 1200 kilomeetrit kirja. Sõitsime läbi sisemaa, tahtsime vältida suuremaid linnasid ja liiklusummikuid ja lahedat Austraaliat vaadata. Toredad väiksed maalinnakesed ja 44 kraadi sooja – see ongi “puutagune” Austraalia.

[youtube https://www.youtube.com/watch?v=pyYG1xABhDQ?rel=0&w=853&h=480]

WikiCampsi äpi abiga leidsime ühes imepisikeses 25 elanikuga linnakeses telkimisplatsi, mida hooldavad ja arendavad linnaelanikud ise – kasutada on suur laste mänguväljak, väliköök, toolid-lauad (nagu reaalselt kellegi kodu aiamööbel), soojad dušid, wcd jne. Maksmine selle eest kusjuures on annetuste põhine, nii et igaüks saab vastavalt oma võimalustele maksta. Ja ei mingid bookimist ja ette helistamist ja jauramist. Ise lähed, kasutad, koristad. Ilus nunnu kohake 🙂

Hommikul tegin ühe trennikava poolt ette nähtud kiirkõnni külavaheteedel. Vahtisin lambaid ja papagoisid ja sattusin lausa päris kaugele võssa ära 😀 Ebaõnnestub vahel mul see seiklemine 😀 Lõpuks ikka jõudsin platsile tagasi kui teistel juba telgid koos ja hommikusöök valmis. Mul on ikka üliüliüliväga vedanud, et Maiks viitsib mu trennidega alati arvestada, vahel kui kuskil telkimas oleme, siis aja kokkuhoiu mõttes ta pakub, et paneb näiteks ise laagri kokku kui ma tahan ees ära joosta või kõndida või midagi muud teha taolist teha ja siis sõidab mulle järgi. Siis ei pea ootama kuni ma ära teen ja siis tagasi tulen ja siis veel koos asju pakime. Ja sel korral aitasid Madde ja Reimo tal ka veel asju autosse toppida, nii et mina sain ilusasti oma asjad ära tehtud! Aitäh head inimesed!

2016-02-27 06.55.57

trennipleiss

2016-02-27 07.03.35

mis nii viga vehelda

Laupäeval oli meil tegelikult ainult 500km jäänud sõita, kuna Maiks oli eelmisel päeval nii tublit tööd teinud. Sõitsime siis selle kähku ära ja tuiasime niisama Melbournes ringi. Käisime nats rannas ja St Kildas söömas. Tahtsime vene poodi ka minna, aga kuna ma panin veits mööda mõne asjaga, siis jäi see meil kahjuks ära. Kella kuuest läks Maiks praami peale ja meie oma öömaja otsima. Niimoodi läksid asjad seetõttu, et praamipiletid olid ebanormaalselt kallid ja lennukipiletid ebanormaalselt odavad – otsustasime, et Maiks läheb praamiga ja meie lennukiga, säästsime selle lükkega igaüks vist umbes 100 dollarit. Mis tegelikult on täiesti arvestatav raha. Meie seiklesime siis natuke jalgratastega, natuke jala, natuke über-taksoga ja olimegi kohal – lennujaama lähistel airbnb kaudu bookitud ööbimiskohas. Koht oli tsill, omanik tsill ja öösel mäkist ostetud salat ka tsill. Mäkk hea, kõik hea (läheb mu eelneva trennijutuga täiega kokku eks haha :D).

2016-02-27 18.16.40

Pühapäeva hommikul veits pärast kuute lendasimegi juba Launcestoni. Maiksu praam jõudis umbes poolteist tunnikest enne meie lennukit, mis andiski talle täpselt piisavalt aega, et meile lennujaama vastu sõita. Käisime Launcestonis maalastele söögivarusid ja sooje riideid-tekke ostmas, Gorges ja City Parkis jalutamas ja sõit Ringaroomasse võiski alata. Poolteist tundi hiljem panimegi nad siis nende uues elukohas maha. Väike šokiteraapia tuli ikka ka – need näod, mis meid seal ära saatma jäid olid lihtsalt nii nunnult segaduses ja “appi-kuhu-te-meid-tõite” olekuga. Muhahahahaha, evil laugh. Ei tegelt, neil kõik hästi (Y)

2016-02-28 06.54.09

2016-02-28 08.05.37

2016-02-28 08.12.35

Leia pildilt paabulind (ylemine pilt)

2016-02-28 08.26.17

Ise rändasime edasi Jane ja Duncsi juurde sauna ja sööma ja pulmi arutama ja vihmametsa koristama ja aknaid pesema ja süüa tegema ja meisterdama ja patju õmblema ja suvemuljeid vahetama. Oh kui toredad on sõpradega taaskohtumised!