Cotton Tree ja Sunshine Coast osa 2

Kuna Andreile oli juba öeldud, et rohkem tema juures töötada ei soovita ja esmaspäeval oli alles vaja kunagi hilisemal hommikupoolikul intervjuule minna, siis otsustasime, et läheme hoopis väljasõidule. Kuna väljasõit langes kokku meie Q1st lahkumise päevaga, siis pakkisime end kogu täiega kokku ja asutasime minekule. Esimeseks sihtmärgiks võtsime Brisbane’i. Seal meie ettevõtmisi just kõige suurem edu ei saatnud – nimelt ei saa ikkagi igast lambipubides plätade ja maikaga lõunat söömas käia. Oh well, järgmine sihtpunkt – Sunshine Coast. Sunshine Coast on selline piirkond, mis asub Gold Coasti suhtes siis.. ee põhjapool, põhimõtteliselt lihtsalt teiselpool Brisbane’i.

Sunshine Coastil me eriti palju ringi uudistada ei viitsinud, sest päev oli juba end poolenisti läbi kulutanud ja me tahtsime pigem rahulikult passida kui ringi tormata. Sattusime sellisesse kohta nagu Cotton Tree, mis on üks väikene linnake/linnaosake Maroochydore’i külje all. See on selline natuke orgaaniline vabakasvatuslik hipsterpleiss, kus saab palju smuutisid ja külmpressitud mahlasid ja rohelisel aasal oja kaldal kasvanud lehmaliha ja vabakutseliste kanade mune süüa (Kanad freelance’ivad munade kokkuostjatele hahaha). Ei tegelt, üliäge koht on, võtsime endale sinna karavaniparki platsikese. See oli üks maruhää karavanipark, asub tema jõe ja ookeani nurgal ja on üks ütlemata populaarne koht. Aga ilus. ja mõnus. ja hää. Esimese pildi pealt on hästi näha milline meie nädalavahetus välja nägi. See pilt on täpselt selle koha pealt tehtud kus hängisime, sõime, magasime jne. Täpselt selle murulapi peal olimegi. Enam paremaks minna ei saa!

(sorri jälle telefonipiltide pärast)

2015-11-22 16.18.45

2015-11-21 18.38.31

 

2015-11-22 17.22.20

2015-11-21 18.36.25

 

Seal me siis jaurasime kuni esmaspäeva hommikuni. Ühel õhtul käisime päris linnas (Maroochydores) õhtust söömas. Maroochy kesklinn ja põhiline restode ja kohvikute tänav on Cotton Tree karavanipargist ainult umbes 15 minutilise jalutuskäigu kaugusel.. ja kohvikuid ja restorane seal juba jagub! Igas teises on elav muusika, omanäoline interjöör, mõnusalt lõhnavad toidud. Valisime endale söögikohaks ühe tapase koha (tapas on nagu.. ee.. hispaaniapärased suupisted/eelroad, enamasti jagamiseks mõeldud). Saime sealt ühe äärmiselt hea toidukogemuse, no nii head lammast ja siga pole ikka väga ammu saanud. Teenindus oli ka täiesti esmaklassiline ja muusika ilus. Kindlasti üks viimase aja lemmikõhtuid.

2015-11-21 18.43.10

Hiljem läksime tegime veel ühes piibubaaris õlled ja piibu ja nautisime niisama võõrast linna ja võõraid nägusid. Nii meeliülendavalt tore oli.

Järgmisel päeval käisin mina massaažis. Ma annaks kõik oma asjad ja riided ära kui saaks aint rohkem massaažis käia.. oooeeeh. Nii hea oli. Nüüd tahaks selle peale kohe minna….

Aga ühel hetkel tuli sellele imepärasele nädalavahetusele siis lõpp teha. Tore oli see, et tegelt on Sunny Coast Gold Coastilt ainult umbes kahetunnise autosõidu kaugusel, ehk siis saime veel esmaspäeva hommikuni seal olla. Kuna me oleme niikuinii äärmiselt varajase ärkamisega (5-6 ajal), siis ei olnud meie jaoks mingi probleem juba kella 8-9 ajal hommikul Gold Coastil tagasi olla.

2015-11-22 17.22.33

Maiks viskas mind kuhugi kohvikusse ära tööd tegema ja läks ise intervjuule. Intervjuust sai proovipäev ja proovipäevast tööpakkumine. Kui Maiks parajasti sinna intervjuule sisse astus, sai ta uue kõne ühest teisest kohast, mis kutsus omakorda enda juurde intervjuule. Käisime siis pärastlõunal veel sealt ka läbi. Tegemist oli põhimõtteliselt täpselt sama pakkumisega – täpselt sama töö, täpselt sama palk, täpselt samad tööajad. Aga asukoht oli nõks kaugemal, nii et Maiks valis siis selle esimese variandi. Aga sellest juba pikemalt üks teine homme. Hopsasaa ja trallalaa, minge seiklema!

2015-11-21 18.36.41-1

Cotton Tree ja Sunshine Coast

Seitsme maa ja mere taga elasid kord kaks kõige kaunimat inimlooma isendit – Maiks ja Elina.

Tegelt. Juhtus meil siis selline muinaslugu, et Maiks pidi tööle saama ühe paadivenna juurde, kes pidi talle nagu disainikogemust andma. Vend (nimetame teda näiteks Oswaldiks) aga venitas ja venitas. Samal ajal Maiks otsis ikkagi igaks juhuks mujalt tööd edasi. Juhtuski siis nii, et juba esimesel Gold Coasti nädalal sai Maiks jutule ühe paadipoleerimisvennaga (nimetagem teda Andreiks), kelle juures tööle sai hakata. Käis siis meie anekdoodi peategelane mitmeid nädalaid Andrei juures paate poleerimas, ise samal ajal ikka Oswaldiga edasi kurameerides. Oswald muudkui venitas ja venitas oma asjadega aga samas nagu otseselt “Ei” ka ei öelnud. Andrei juures aga eriti head palka ega edasiarendavat töökogemust ei saanud.

Survestas siis see Maiks (nimetagem teda Maiksuks), mis ta survestas, kuni lõpuks läks Oswaldiga kokku saama. Selle kokkusaamise tulemusena lõid Maiks ja Oswald käed ja sai kokku lepitud, et Maiks alustab tuleva nädala esmaspaal Oswaldi juures tööd. Kurbrõõmsalt läks teatas meie telenoveela sangar Andreile, et nende suhtest siiski asja ei saa ja et antud töönädal jääb viimaseks. Kõik näiski sujuvat sama libedalt kui jõevesi läbi veskiratta.. kuni saabus paar päeva hiljem e-mail Oswaldilt, kus (nüüdseks) meie koomiksi pahalane teavas meie härrale, et tegelikult tema juures ikkagi tööd ei saa. Oh õudu! Oli ju Maiks oma leivaisa juba puu taha saatnud!

Täiesti ootamatu pöörde võttis etenduse süžee aga sel hetkel, kui peategelasele pakuti juba uut tööintervjuud, sedakorda siis jällegi saabuva nädala esimeseks päevaks! Hoidke nüüd oma piip ja prillid nii kuis saate, küll nüüd läks alles põnevaks!

Facepalm-Meme-18

Maiiii viiiitsi rohkeeeeem

Climb Everything, never stop exploring! Mount Warning ja Springbrooki rockpoolid

Ühel hüval päeval, mis oli tõenäoliselt umbes 12 miljonit aastat tagasi (detsembris) läksime Kerli ja Maiksuga väljasõidule, Mount Warningusse. Mt Warning on üks väikene mäekene, mis asub Gold Coastilt umbes tunni-pooleteist sõidu kaugusel. Ilm oli küll kehvakene, aga läksime ikka, ise pöidlaid hoides, et ehk läheb paremaks.

2015-11-14 11.55.27

IMG_5185

IMG_5187

IMG_5191

IMG_5192

IMG_5201

IMG_5203

IMG_5212

IMG_5208

2015-11-14 12.14.51

2015-11-14 12.14.48
Mt Warning ei ole üks nendest mägedest, mis kaugelt tundub suur ja ilus ja lähemale jõudes vaateväljalt “ära kaob”, sest sa oled poolenisti juba mäe otsa sõitnud ja enam ei olegi midagi vaadata. Mt Warning on selline mägi mis ikka lõpuni välja kerkib su ees nagu mingi suur.. muna. Kohale jõudes oligi vihmasadu peaaegu lõppenud.. samas oli see, et vihma just alles sadanud oli, meie jaoks ülilahe – mets lausa kihas elust! Siinsed vihmametsad on tõesti nii ääretult ilusad, et võibki vahtima jääda. Ja kurdiks võib ka jääda, kõik linnud ja sitikad kirevad nagu kuked.. kui neid oleks terve kammerkoor.

Matk Mt Warningu otsa läheb sinkavonka mööda mäekülge ja väikseid ojakesi ületades.. nii umbes 2 tundi.. Viimane lõik tuleb aga hoopiski üles ronida mööda kaljuseina, kus ennast sinna paigaldatud keti abil samm sammu abil üles vinnates kulub ikka päris korralikult energiat. See oli minu arust äärmiselt põnev osa ja seda oleks võinud isegi veel pikemalt olla. Nii äge! Vaated mäe otsast olid vinged – matka kindlasti väärt!

2015-11-14 12.25.29

2015-11-14 12.27.33

2015-11-14 13.04.09

2015-11-14 13.06.36

2015-11-14 12.37.27

2015-11-14 12.37.32

Tegime üleval väikese pikniku ja tsillisime niisama.. kui järsku avastasime, et kõigil hakkab vaikselt uni peale tulema. Hakkasime siis ruttu jälle alla liikuma, enne kui väsimus võitu saab. Mööda seda kaljuseina ja kette allaminek oli ka parajalt lahe, ma tõesti naudin selliseid olukordi, kus saab ennast natuke proovile panna.

2015-11-14 12.42.45 2015-11-14 15.22.44 2015-11-14 15.29.13 2015-11-14 15.36.08

Pärast mäkkeronimist üritasime mingit ujumisauku leida, aga üks mis vanasti kohalike seas popp koht olevat olnud, oli nüüd maaomanike poolt kinni pandud ja teises.. well teises tegid mingid hulljulged teismelised koerustükke ja ujumise isu läks natuke üle, isegi Maiksul. Aga ägedaid kohti nägime siiski ja vahel piisab ka jalgupidi vees solberdamisest.

Ma olen piltide tegemises üsna kehvakeseks jäänud… sorrid ja jutud, üritan edaspidi eeskujulikumalt käituda 😀

Lauraga Springbrookis

Springbrookis käisime üks kord Lauraga. Laural oli vaid mõned üksikud päevad jäänud siinmail olla ja nii siis võtsimegi hoopis Maiksult auto ja läksime kahekesi sekeldusi otsima. Käisime Springbrooki rahvuspargis, kus oli üks äraütlemata kena vihmamets ja tegime seal ühe matkakese. Tee Springbrooki märgib muidugi eraldi mainimist, sest tegemist oli äärmiselt käänulise ja kõrgel mäeküljel asuva isendiga.

2015-11-18 14.10.32

2015-11-18 14.10.41

2015-11-18 14.17.05

2015-11-18 14.54.43

2015-11-18 16.43.00

Pärast matkakest vaatasime veel 14 000 vaateplatvormi läbi ja rohkem ma ei mäleta sellest päevast mitte midagi.. oleks nagu kuskil midagi söömas käinud aga võib-olla see on mu kujutlusvõime vili.

Tasmaaniast Gold Coasti: Byron Bay

Hommikul Nambucca Headsis ärgates vaatasime veel netist, et seesama ummik seal maanteel oli veel varajaste hommikutundideni kestnud, sest selleks hetkeks kui tee lõpuks lahti tehti oli järjekord mõlemale poole juba mõnikümmend kilomeetrit pikk. Õnneks selleks hetkeks, kui meie sõitma hakkasime, lahenes kõik juba ära.

Meie uueks sihtkohaks sai siis Byron Bay. Byron Bay on selline väike turismilinnake Gold Coastist kõigest 70-80km kaugusel, kus palju surfareid, hipisid ja muidu paljasjalgseid ringi tuiab. Jõudsime sinna juba päris varakult kohale, kruiisisime nats ringi ja otsisime ööbimist, kuni lõpuks otsustasime täitsa kesklinnas asuva karavanpargi kasuks. See oli tõenäoliselt üks kallimaid karavaniparke, kus ma kunagi olnud olen, aga ta oli tõesti seda raha väärt just nimelt asukoha pärast. Karavanpark võtab enda alla minu arust peaaegu et kõige magusama osa kesklinnast ja rannast ja on väga hästi korra hoitud.

IMG_5114

IMG_5121
Tegime väikse pikniku, käisime rannas lugemas ja päevitamas, linna peal jalutamas ja õhtul Byroni kõige popimas pubis Beach Hotelis  õhtust söömas ja õlut nautlemas. Sellega oli veel selline kurbnaljakas lugu, et paar päeva hiljem facebooki skrollides sain teada, et minu kunagine väga hea sõber Bree, kes vahepeal elas mitu aastat UKs, oli täpselt sel samal õhtul, ses samas pubis.. ja me ei näinudki! Neli aastat on sellest möödas, kui viimati nägime – kui ta meil Airlies külas käis ja klubis molli sai, lolololoo ja trallalaa, sellest loost saab lähemalt lugeda siit. Helistasime ja naersime selle üle veel pikalt – nad tegid põhimõtteliselt sama trippi, mis meie aga vastupidises suunas.

IMG_5131

IMG_5140

IMG_5143

IMG_5144
Hommikul ärkasime megavara, et teha kiirelt ära ka matk Byron Bay tuletorni ja ühtlasi ka mandri-Austraalia kõige idapoolsema punkti juurde. Kaardid ja legendid väitsid, et vähemalt kahetunnine tripp, aga kuna meil oli parkimisraha ainult ühe tunni eest, siis tegime topeltkiirusel. Tegelt oli jumala normaalne kiirus, sai veel tsillidagi selle aja sees. Matk kulgeb natuke linnas ja natuke võsas ja natuke rannas, aga väga ilus ja lihtne tripp on, eriti soovitatav matkavõõrastele inimestele 🙂

IMG_5167

IMG_5169

IMG_5172

IMG_5177

IMG_5181
Matk tehtud, võtsime suuna Gold Coasti poole. Meil oli esimeseks nädalaks sebitud elamine ühes share houses, kuhu võisime kell 12 sisse kolida. KUna enne seda oli vaja veel natuke aega parajaks teha, sisi tegime Currumbinis rannaääres vaadet nautides ühe kiire hommikusöögi ja kruiisime kõik rannaäärsed suburbid läbi. Ja lõpuks saigi kell 12 ja võisimegi oma ESIMESSE Gold Coasti peatuspaika sisse kolida..

PS! Nagu piltidelt näha, jätkub ka meie tuvikaka saaga.. veel päris mitme nädala piltidel on need mustad täpid peal.. seepärast peabki tihedamini pilte ja blogi uuendama, siis ehk märkaks ka varem, et objektiiv mingi jamaga koos.

Tasmaaniast Gold Coasti, Ma-ei-tea-mitmes-päev: Nambucca Heads

Pärast kahte päeva Port Stephensis tuli meie reisiseltskonda täiesti enneolematu muudatus. Nimelt sõitsime ühe tunnikese võrra lõunapoole tagasi ja viisime Maiksu Newcastlesse rongi peale. Rongiga seikles Maiksuke Sydneysse ja lendas sealt siis edasi (tagasi) Tasmaaniasse, kus tal oli veel üks eksam vaja ära teha, et ilusti aasta ära lõpetada.

Kui Maiksu maha olime pannud, võtsime ise suuna põhjapoole – algul plaanisime ainult nats sõita ja siis kuskil poes käia, aga kuidagi ootamatult sai “veitsast maast” peaaegu 400km. Ühel hetkel sattusime mingisse suurde praamijärjekorda, ainult, et mida polnud olid praam, sadam, ookean ja muud asjad mis on vajalikud praamijärjekorra tekkeks. Ehk siis tegelt oli juhtunud mingi õnnetus ja tee oli kinni pandud. Seisime seal siis mingi tunnikese ära ja hakkasime uusi plaane tegema. Ümber selle ummiku sõita ei olnud võimalik, nii et meile jäi kaks valikut – passida seal kus olime või sõita tagasi lõunapoole. Levi eriti ei olnud, aga mäletasime, et just mõned kilomeetrid enne keeras maantee pealt maha üks väike teeke ühte väiksesse ookeaniäärsesse linna. Mõeldud-tehtud – sõitsime siis tagasi lõunapoole.

Sel õhtul lõpetasimegi siis sellises väikelinnas nagu Nambucca Heads. Tegemist oli ühe päris nunnu linnaga, kus oli suur kogus pensionäre ja väga väike kogus teisi vanusegruppe esindavaid inimesi. Karavanipargis panid vanakesed peo püsti, mis kulmineerus umbes kell pool 7 õhtul sellega, et…. trummipõrin… kõik läksid oma karavanidesse ära telkut vaatama!  Osad naabrid olid meie pärast isegi mures, nähes et meil on terve pudel Moscatot kahe peale (mis on teadupärast kordades lahjem kui vein) ja et me selle enne söömist lahti tegime. Hoia ja keela, mis sa selle hukkas noorusega peale hakkad!

Meie kruiisisime nagu kõikidest noortele neidudele mõeldud Hollywoody komöödiatest näha võib –  aknad lahti, muusika lõugamas, ise täiega kaasa üürates – mööda linna ringi. Normaalne. Sisterhood of the travelling pants. Vahepeal võib küll käituda nagu 16aastane. Või siis koguaeg, ega ma kätt ette ei pane.. kui soovite.

2015-10-24 15.50.53

 

Tasmaaniast Gold Coasti: Port Stephens

Port Stephensisse jõudsime oma Hunter Valley veinipäeva õhtuks. Port Stephensis olid meil igasugused põnevad suve nautlemise plaanid, aga kahjuks arvas ilmataat, et.. fuck it, hakkame parem sadama! Ja nii ta siis kallaski seal.. Laurale pidime telgi kohale lausa oma suure varjualuse püsti panema, et vihm ja tuul teda minema ei viiks/ära ei uputaks. Telgi kõrvale tekkis mingil hetkel reaalne oja 😛 Pildil võite kõik imetleda seda sensuaalset valget tooli mille me kuskilt prügikasti kõrvalt rottisime. Jõhkardid

Port Stephensi pilte nähes saab teile üsna kiiresti selgeks, et mingi tuvi on meile objektiivi peale kakanud – mingid toredad mustad täpid. Aga.. ma ei tea, ma arvan et mustade täppidega poolhalvad pildid on paremad kui mitte ühtegi pilti, nii et pigistage üks silm kinni eksole.

IMG_5059

Nende paari päeva jooksul käisime erinevaid randu ja matkaradu avastamas, tuiasime niisama karavanipargis, sõime-jõime ja luurasime teiste karavanipargi elanike järgi. Väidetavalt oli seal üks naine, kes tuli Laurale wcs vastu ja ütles midagi eesti keeles. Luurasime mingi pool tundi aga wcst see inimene mitte kunagi ei väljunudki. Läks vist läbi torude.

IMG_4994

IMG_5009

IMG_5012

Hommikul käisime Maiksuga rannas päikesetõusu vaatamas – maruilus oli. Mingid tüübid läksid reaalselt juba siis surfama kui väljas alles täitsa pime oli ja esimene päikesekumagi veel horisondi tagant paista ei tahtnud. Hullud!

IMG_5061

IMG_5066

IMG_5083

Ma pean veelkord ütlema, et ma ei tea, mis mul arus oli, et ma õigel ajal neid asju ära ei bloginud, ma reaalselt ei mäleta mitte midagi enam. Mõttetu on veits teha neid emotsioonituid raporteid. Aga noh, ma teen nad ära, siis saab järje peale asjadega. Jee! NOT

Tasmaaniast Gold Coasti, viies?? päev: Blue Mountains

Coledaleist oli meil tegelikult grandioosne plaan suunduda Sydneysse. Pean vist taustaloona rääkima, kuidas me kuus aastat tagasi üldse Coledale’i sattusime. Töötasime sel ajal Oranges, NSWs farmis ja mingite pikkade pühade tõttu anti meil 4 päeva vabaks, mille jaoks meil oli suursugune plaan – minna Sydneysse. Hakkasime siis meie neljakesi kõik rõõmsalt sõitma. Sõitsime ja sõitsime kuni olime kuskil Sydney suburbias ja avastasime, et linnas ei ole tegelt ikka üldse lahe ja otsustasime, et nii ei lähe kohe teps mitte ja on vaja hoopis kuhugi maale ja mereäärde minna. Nii siis hakkasimegi hoopis lõunapoole linnast välja sõitma ja arutama, et võiks leida sellise ranna, kus saaks otse rannas ööbida ja kala püüda ja niisama rannas olla ja oleks normaalsed köögid ja wc-d ja muud jutud. Ja vahivahi, 70km hiljem kukkuski meile Coledale sülle.

No aga siis seekord.. seekord rääkisin mina juba kaks kuud varem, et seekord ikkagi peame Sydneysse minema.. head logardid ikka küll, kuus aastat siin riigis juba (vahelduva eduga küll) olnud ja ikka veel pole Sydneys käinud. No saabus siis see päev.. ja kohe üldse ei tõmmanud 😀 Sõitsime hoopis kuhugi suburbiasse jälle, korjasime Laura peale (Laura on Maiksu täditütar – neile, kes veel ei teadnud) ja sõitsime hoopis Blue Mountainsisse.

IMG_4674

IMG_4690

IMG_4710
Blue Mountains on üks Austraalia suurimaid vaatamisväärsusi, mis meil ka tol kuue aasta tagusel korral mingitel erinevatel põhjustel vaatamata jäid, kuigi väga tahtsime minna koguaeg. Aga kord oli ilm sitt ja kord oli pühade aeg ja ööbimiskohad täis bookitud jne. Kärss kärnas, maa külmunud, nokk kinni, saba lahti ja muu taoline, teate küll. Ja muidugi, ärme unusta kõige olulisemat – loll on see kes vabandust ei leia.

IMG_4730

IMG_4732

IMG_4739

IMG_4754

IMG_4741
Täna on mingi ajalooline postitus, koguaeg kukun kuhugi vanasse aega tagasi, hahaha. No igatahes, kuigi Blue Mountainsisse lubas suht kehva ilma, loivasime ikkagi kohale ja tegime isegi ühe matkakese. Matkake koosnes mäest alla minemisest, oru põhjas kõndimisest ja siis miljardist trepiastmest üles tulemisest. Aga väga tuus matk oli (Y).

IMG_4825

Pärast põhiliste vaatmisväärsuste ära vaatamist (mis tegelt kestiski põhimõtteliselt terve päev) sõitsime oma ööbimiskohta. Sedakorda üsna sügavale metsa, taaskord ühte rahvusparki. See oli üks päris ilus koht – väike järveke kaljuserva ääres ja täiesti sürri värvi puud ja taimed – loojuva päikese valguses nägi see kõik täiesti müstiline välja… aga selliseid asju pildile muidugi saada ei õnnestunud.. Maiks käis ujumas ja meie Lauraga lürpisime veini juua. Mõnuuuuuuus…

IMG_4860

IMG_4881

IMG_4927

Tasmaaniast Gold Coasti, kossa päev: Coledale

Kui eelnevaks kaheks ööbimiseks meil väga pikalt ette planeeritud ei olnud midagi, siis kolmandaks-neljandaks päevaks küll. Kunagi ammu-ammu, umbes täpselt kuus aastat tagasi käisime Joonase ja Aileniga sellises kohas nagu Coledale suvitamas. Ja kuna sealne karavanipark asub otse rannal ja sealveedetud aeg meile eriti hästi meelde on jäänud, siis otsustasime ka seekord seal paariks päevaks peatuda.

Ega me seal suurt erilist tegelikult ei teinudki – püüdsime kala, päevitasime, võimlesime, käisime jalutamas ja linna peal tuiamas. Ühe korra üritasime matkale ka minna, aga kui olime karavanipargist umbes 300 meetri kaugusele jõudnud hakkas suurt-suurt rahet sadama ja pidime hoopis kuskil baaris varjuma. Üritasime ikkagi minna kui suurem sadu järgi jäi, aga ega sel asjal enam seda sama nägu ja/või tegu enam polnud.

Coledale’is ongi tegelt mõnus niisama passida – päikesetõusu saab vaadelda otse voodist, vaalad kruiisivad mööda, rand on reaalselt 10 sammu kaugusel. Coledale’i rannas on veel selline põnev asi, et randa kivide peale on üks päris suur bassein ehitatud, mis siis tõusu ajal ilusti ookeani vett täis läheb. Minu arust võiks selliseid rohkem olla 🙂

Sorri, pooled pildid jälle telefoniga tehtud – kvaliteet jätab soovida.

IMG_4577

IMG_4670

2015-10-19 16.32.23

2015-10-19 16.47.44

2015-10-19 17.56.372015-10-19 16.32.19

2015-10-21 06.16.58

IMG_4591

IMG_4579
2015-10-20 07.12.56

2015-10-20 07.38.47

2015-10-20 07.38.51

2015-10-20 07.47.58

2015-10-20 07.48.12

2015-10-20 07.52.52

2015-10-20 07.53.44

2015-10-20 07.55.29