Bridport

Sel nädalavahetusel käisime jälle väljasõidul. Seekord sõitsime Launcestonist põhjapoole – mereäärsesse väikelinna nimega Bridport, kus meie sõpradel Danil ja Danil (Dani & Dan) on väike majake. Või tähendab õigemini, Dani vanematel on majake. Laupäeva hommikupoolikul kogunesime siis sinna – Dani ja Dan, Ma ja Maik, Jane ja Duncan, Luke ja Kasondi. Päeval käisime lähedal asuvas Waterhouse’i rahvuspargis kalal, vist oli kuvähis, sest Maiks sai mingi viis kala, samas kui teised ei saanud peaaegu midagi, kogu kamba peale vist kaks. Kõik oli muidugi parrot fishid, nendega eriti jageleda ei viitsi (ei ole mingid megahead kalad), nii et viskasime nad tagasi.. või kasutasime söödana (toimis küll).

Laupäeva õhtul sõime suuremates kogustes kaasavõetud sööke ja tsillisime niisama. Pühapäeva hommikul ärkasin mina mingi megavara üles, jalutasin alla randa (mis oli maja tagant vaid väikse jalgraja kaudu minnes vaid minutikese kaugusel) ja tegin seal paar downward facing dogi. Täiega mõnus oli. Eriti ilus oli talve kohta ja kõik oli kuidagi täpselt nii nagu pidi.

Kui hommikusöögi pannakad söödud, asutasid Kasondi ja Luke ennast minekule ja meie Jane ja Duncsiga otsustasime veel üht toredat randa uudistada – Sandy Point Conservation Area on selline lahe koht, kus saab liivaluidete vahel autoga kulgeda ja lihtsalt mööda inimtühjasid randasid ringi seigelda. See oli ikka überäge päev, sellisesse kohta ei ole meie oma autoga varem roninud, aga peab ütlema, et auto pidas äraütlemata hästi vastu ja kogu sõit oli ülimugav ja vinge 🙂 Poisid siis püüdsid seal jälle kala ja meie niisama lugesime, tsillisime, sõime ja piibutasime 🙂

IMG_4249

IMG_4303

IMG_4307

IMG_4308

2015-08-30 09.17.20

2015-08-30 11.10.46

2015-08-30 11.11.06

2015-08-30 11.15.25

2015-08-30 12.24.15

2015-08-30 12.59.38

2015-08-30 14.06.52

ja natuke videosid ka inimlastele:

[youtube https://www.youtube.com/watch?v=JKccG531Xiw&w=560&h=315]

[youtube https://www.youtube.com/watch?v=Ci2YUgrC5dc&w=560&h=315]

Narawntapu

Kuna laupäeval oli erakordselt ilus ilm, siis otsustasime väljasõidule minna. Minul läks hommikul juba eriti vara uni ära, nii käisin juba seitsme ajal natuke linna peal jalutamas ja kohvi joomas, nii et kui Maiks kella 9 ajal ärkas, olid mul juba suured plaanid. Nagu ikka, eksole 😀

Viskasime siis kiirelt mingid asjad kokku ja võtsime suuna Launcestonist vähem kui tunni aja kaugusel asuvasse Narawntapu rahvusparki. Pargis eriti rahvast ei olnud, tegime kiirelt ühe umbes kaheksa kilomeetrise matka ühe pisikese mäe otsa – jooksime umbes 42 korda “peaaegu” mingi väikse wallaby või pademeloni otsa ja nägime isegi paari päris suurt känguru. Neid tavaliselt siin Tasmaanias väga palju näha ei ole.. või noh, võrreldes South Australiaga on neid ikka väga vähe. Selle eest on siin aga igasuguseid suuremaid ja väiksemaid närilisi rohkem kui küll, teeääred on koguaeg laipu täis. Sellest kirjutasin mingi viis aastat tagasi pikemalt ka selle postituse lõpus.

Pärast matka leidsime aga ühe ägeda kämpla, kus natukene aega kalapüüki teesklesime. “Teesklesime” sellepärast, et tegelt me juba ammu ühtegi kala saanud ei ole, nii et sama hästi võiks lihtsalt ilma konksu ja söödata õnge rannaliivale püsti panna ja teeselda, et püüame kala. muhahaha

2015-08-22 13.46.06

2015-08-22 15.06.45

Raamatukogulane

Ma vist sellest ei olegi kirjutanud, et vahepeal teesklesin ma päris pikalt, et olen ka Maiksu ülikoolis üliõpilane. Seda seetõttu, et tervele maailmale arusaamatutel põhjustel ei saanud meie teenusepakkuja meile KUUS KUUD koju Internetti pandud. Vaatamata meie iganädalastele kõnedele ja ponnistustele. Ja ei, ka teenusepakkuja vahetamine ei oleks aidanud, sest probleem oli hoopis ühes lollis seaduses ja ühes lollis juhtmevedajas… aga see on liiga pikk ja liiga sitt jutt, et seda siin ja praegu rääkida.

Peaaegu terve selle aja kasutasin mina siis töö tegemiseks kodus mobiilset internetti. St, tegin telefoniga neti ja siis ühendusin sinna võrku arvutiga. Aga üllatus-üllatus, loomulikult oli sellise neti näol tegemist äärmiselt ebastabiilse ühendusega. Sai ikka korralikult nutetud ja ropendatud selle taga, kui vahepeal lihtsalt kõik asjad ja ühendused ära hangusid, aga samas tead et kliendile sai pakkumine lubatud juba tund aega tagasi. Kasutada sellist internetti pool aastat järjest päevast päeva selleks ,et oma ainsat sissetulekuallikat elus hoida on üks krdi suuremaid katsumusi, mis mul elus läbida on tulnud 😀 Maksma läks see mulle parematel kuudel umbes $500 kuus. Nii et, EI SEE EI OLNUD LAHE.

Kui aga Eestist tagasi tulime ja meil kodus mingid majajamad olid (magamistoas sadas lagi natuke pähe), siis otsustasin, et lähen töömeestel eest ära ja hängin parem Maiksuga koolis. Lõpuks nägi see välja niimoodi, et läksingi iga päev kell 8.30 Maiksuga koos kooli, tema läks oma teaduskonda, mina läksin raamatukokku ja veetsingi terve päeva, nädala ja lõpuks vist isegi kuu seal teeseldes, et ma kuulun sinna 🙂 Seal oli hea tsill töötada, kiire ja tasuta internet, mugavad ja suured tööpinnad, võrdlemisi vaikne ja töötegemist soodustav õhkkond. Lõunapauside ajal sai kohvikust müslit ja jogurtit ja raamatupidamisosakonnas töötavate tsikkidega jalutamas käia. Täitsa nagu päris.

Eelmisel nädalal saime siis lõpuks koju neti.. kuus kuud ootamist mõjub ikka närvikavale päris halvasti. Ja harjumatu on siiani – nüüd saab ju lausa Youtube’ist videosid vaadata ja Adobe’ile update’e teha – vahi aga luksust. Ja enam ei peagi VIDEOLAENUTUSES käima. Jap, nii rikkad oleme!

.. aga raamatukokku vist rohkem ei lähe..

rannamuumid

Endal on ka naljakas kirjutada, et üks nädalavahetus käisime lumemaailmas ja siis kohe järgmisel solberdamise jalgupidi rannavees. Ja nende kahe koha vahemaa on linnulennul vähem kui 100 kilomeetrit. Aga mis siin ikka – nii oligi. Eelmisel reedel käisime Jane ja Duncsi juures Ringaroomas saunas ja laupäeval Tomahawkis kalal. Sain ka veits rannaliival sõitmist harrastada. Ja väljas oli lausa väga meelas 16 kraadi sooja, nii et natuke sai isegi liiva peal ringi aeletud ja jalgupidi vees käidud ja igasugu rannakarpe uuritud.

IMG_3952

IMG_3957

IMG_3978

IMG_4004

ja väike video ka..

[youtube https://www.youtube.com/watch?v=xooMmxu5XUU&w=560&h=315]

talvemuumid

Heihopsti väikevend ja naksitrallid. Meil on nädalavahetus. Tegelt kohe lõppeb. See nädalavahetus mõtlesime siis tsekkida Launcestoni külje all asuvat suusakuurortit. Ega me sellest midagi eriti ei teadnud, sest netis väga palju infot ei ole ja kohalike seas see ka mingi eriti popp ettevõtmine ei tundu. Veebikaamerast ei olnud ka eriti hästi aru saada, kas tegemist on mingi väikese lumekihiga või lörtsiga või korraliku lumega.

Google Maps väitis, et tee mäele on 60.4 km pikk ja võtab aega… tervelt 1 tund ja 39 minutit. Reaalsuses võttis tegelt muidugi mingi 55 minutit ja me üldsegi ei kihutanud. Ei tea, miks Google maps arvas, et sinnasõit nii aeglane on.

Kodust välja sõites näitas termomeeter 11 kraadi ja mida lähemale mäele, seda madalamale kraad kukkus. Mõned kilomeetrid enne kohale jõudmist saime aga teada, et meid ootab ees valik kahe võimaluse vahel – kas peame oma autole ketid alla panema või hoopis kohalikku maastikuauto teenust kasutama. Kuna kette meil muidugi ei olnud, siis läksime “bussiga”. Tegelt oli minul muidugi hea meel, et bussi valisime, see mäkke sõit oli ikka päris järsk ja kitsas ja ma oleks tõenäolisekt südamerabanduse saanud kui Maiks oleks sõitnud. See onkel, kes masinat juhtis, sai sellega täitsa ideaalselt hakkama 🙂 Teel nägime mõningaid väikeautosid ka, kes ilma kettideta üles olid sõitnud.. no ei läinud neil eriti hästi.

10 mintsa hiljem olimegi üleval ja ohhhh seda üllatust kui selgus, et tegemist ongi päris talve ja päris miinuskraadide ja päris lume ja veel rohke lumega! Ben Lomondi mäe näol on tegemist sellise suht väikese kuurortiga – Kuutsekast vist nõks suurem. Rahvast oli suht normaalselt, mitte liiga palju. Tsekkisime kõik laenutused ja pubid ja möllud üle ja vahtisime niisama inimesi. Naljakal kombel kohtasime seal Harleyt – Harley oli see tüüp kes meile viis ja pool aastat tagasi Bruny Islandil oma snorgelamisvarustust laenuks pakkus ja meid pärast hiljem veel koju ära viskas (No kõigepealt saare ühest otsast teise ja siis praami peale ja praami pealt koju, vot selline vend!). Nüüd astus lampi järsku juurde ja ütles “Elina and Maik!”. Uskumatu! Me muidugi seisime nagu kaks töllmokka seal ja ei saanud sõnagi suust. Samas nii imeline moment, et ei jõudnud pärast ära imestadagi.

Tol päeval me kauaks mäele ei jäänud, sest tegelikult oli tegemist juba hilise pärastlõunaga ja meil oli esialgne plaan lihtsalt vaatama minna, mis seal ka pakutakse. Me polnud isegi vastavalt riietatud, mis muidugi oli mäele jõudes natuke piinlik, et ise tuleme Eestist ja nüüd ei oska talvele vastavalt riidesse panna ennast 😀

Igatahes, suur plaan on nüüd tehtud, lähinädalatel läheme veedame ühe toreda päeva seal 🙂

IMG_3783

IMG_3810

IMG_3821

IMG_3829

IMG_3830

IMG_3831

IMG_3841

IMG_3863

ja väike video ka allatulekust 🙂