vaikne värk

Kuna Maiksul on käsil kooliaasta lõpp, siis me viimase paari nädala jooksul eriti suuri tegemisi ette võtnud ei ole. Mina olen omaette oma asjadega tegelenud ja vahel kui midagi teeme, siis rohkem niimoodi paaritunniste ettevõtmistena, sest mitmeks päevaks aja maha võtmist Maiks endale hetkel lubada ei saa.

Oleme käinud mõned korrad rannas, sõpradega kokku saanud, söömas käinud ja niisama rahulikult võtnud. Ühel päeval jõudsime natuke linnast välja ka, aga just sellel päeval sattus olema natuke kehv ilm, nii et väga midagi über-erilist teha ei saanud. Aga vahel on tore lihtsalt niisama mööda külavaheteid kärutada ja omi asju arutada. See on meil kuidagi juba kombeks saanud, et vahel harva kui satume pikemalt autoga sõitma (no “pikemalt” all ma pean silmas tervet päeva), siis saavad neist kuidagi sellised “edasiviiva jõuga” päevad. Neil päevil arutame kõik oma eluolu ülitäpselt läbi ja unistame kõikvõimalikest tulevikuplaanidest.

Natuke käisime ikka rannas kaljude peal turnimas ja piknikku pidamas ka.. Tegime endale autosse mõnusa pesa ja lihtsalt vahtisime vett. Tore oli lihtsalt niisama olla vahelduseks.

20141026_135230

Paar korda olen käinud üksi mööda erienvaid Adelaide’i randu “matkamas”. Näeb see välja nii, et jalutan lihstalt nii kaua mööda rannaäärt kuni kopa viskab ette. Eelmisest korrast jäi muidugi natuke okas hinge, sest unustasin tagasiteel oma raamatu bussi 🙁

20141024_103100

20141025_135420

20141025_142239
Ükskord käisime siis ühel hipipeol. Tegemist oli ühe sõbra sünnipäevaga, kuhu kõik olid oodatud hipiks riietatuna. Me hullult plaanisime ja otsisime riideid ja mina küpsetasin kooke ja lõppkokkuvõttes… üldse ei viitsinud seal peol olla. Me kohe üldse ei viitsi viimasel ajal kuskil pidudel käia – parema meelega läheks käiks päevasel ajal pool maailma läbi, matkaks, ujuks, teeks igast erinevat veesporti.. aga vat peole ei viitsi minna. Kella üheksa ajal hakkab tavaliselt üks meist haigutama ja siis üritame ikka viisakusest mingi kümneni vastu pidada, pärast mida suht kiirelt koju ära loivame.

20141018_203627

Ja nii ongi siis välja kukkunud, et pidudel käimise asemel teen kodus süüa. Ja veel süüa. Ja siis natuke kooki. Ja siis natuke soolast. ja siis natuke kooki ka veel, sest.. kooki pole kunagi ülearu (haha, praegu meil on külmakapis nelja erinevat sorti kooki, mida mitte keegi süüa ei taha!)

Kaks kõige erilisemat asja mis viimasel ajal teinud olen, on 1)Pasta ja 2) Raw šokolaadikook. Pasta tegemise kohta arvasin alati, et see on mingi jube keeruline ettevõtmine ja kindlasti hästi raske on seda õigeks saada. Tegelikkuses oli see kõik väga lahe tegemine ja tuli superhästi välja! Ma ei ole vist kunagi ühegi oma söögitegemisalase saavutuse üle nii uhke olnud kui tol päeval selle pasta üle.

2014-10-15 Pasta

Teine asi mida alles hiljuti tegin, oli siis see Raw kook. Raw tähendab inglise keeles toores ja see on üks viimase aja põhilisi “dieeditrende” (oi need inimesed saaksid kurjaks kui näeksid et ma niimoodi kirjutan sellest). Igatahes, asja iva seisneb selles, et kõik tooraine (ja ka lõppresultaat) peaks olema töötlemata (või siis võimalikult vähe töödeldud?) ja taimne. Nii ei kasuta need tegelased ei ühtegi piimatoodet, lihatoodet ega ka näiteks muna, suhkrut, jahu (kaerahelbejahu on okei nagu ma aru saan). Ega ma sellest toitumisstiilist otseselt huvitatud ei ole, aga pakkus huvi küll, et kuidas nad siis näiteks neid kooke teevad. Nüüd siis tean. Ja enam kunagi ei tee. Ei olnud minu stiilis asi see. Aga samas olen õnnelik, et ära proovisin, sest sain sellest kogemusest täpselt seda mida tahtsin – oma uudishimu rahuldada. Koogist mul kahjuks pilte ei ole.. välja nägi nagu üks täiesti tavaline šokolaadi-juustukook. Tegelikult koosnes see põhimass aga hoopis 80% pähklitest ja ülejäänud 20% oli vahtrasiirup, datlid, kookosõli (ainuke rasvaine mida sedasorti rahvas tunnistab) ja toorkakao. Huvitav oli käkerdada seda kokku aga samas ma juba tegemise käigus kirtsutasin isekeskis nina. Igatahes, oli väärt kogemus.. seda kooki ma arvan ma enam kunagi ei tee, aga võib-olla proovin mõnd muud – näiteks on mul üks porgandikook (ka toores!) endale retseptijärjekorda salvestatud. Ehk kukub see paremini välja.

Muud polegi. Mõned söögipildid veel siia lõpetuseks teile, haha.

2014-10-29 Söögid kodus

peedi-kitsejuustu lihapallid ja maguskartul 🙂

20141019_102133

2014-10-18-19 koogid 2014-10-18-19 koogid1

IMG_5897

IMG_5915

 Rohkem pilte seal kus ikka.

Adelaide Zombie Walk

Eelmine nädal toimus Adelaides igaaastane Zombie Walk. Mingil põhjusel magasime eelmisel aastal selle maha ja sel aastal ei suutnud õigeks ajaks otsust teha. Kui eelmisel aastal oleks käinud ja näinud kui äge see üritus on, oleks kindlasti see aasta ka kostüümi ja grimmiga osa võtnud.

Igatahes, ka pealtvaatajana oli üritus päris vinge – eriti kõikide nende zombiede keskel olla seal alas, kus alles tehakse grimmi ja seatakse valmis (meil palju sõpru võttis osa sellest üritusest). Kõige üllatavam oli see, et inimesed reaalselt võtavad päris tõsiselt seda üritust – hullult on ikka ära kostümeeritud ja mäkerdatud ennast. Kui mina arvasin, et tehakse lihtsalt mingi zombie näomaaling, siis tegelikult ikka minnakse palju kaugemale. Kõigepealt mõeldakse välja mingi hoopis teine kostüüm, nö. “tegelane, kes ma olin ENNE kui minust sai zombie” ja siis seejärel tehakse sellest alles zombie. Nii oligi seal palju pruute, politseinikke, haiglaõdesid, hullumaja patsiente ja isegi üks jõuluvana.

Pilte ma kahjuks ise ei teinud, aga näitan mõningaid mis sõbranna Olga tegi:

10708664_700414846708441_4086227125082427504_o

10641066_700410913375501_5828763415871122260_n

10641066_700410910042168_1755690535509705424_n

10641066_700410906708835_2153346902240924095_n

10641066_700410900042169_7814488324660571742_n

10606405_700421933374399_5007533815229177204_n

10606405_700421930041066_5406828716835743778_n

10473775_700423716707554_2119779514010257488_n

10473775_700423710040888_8126598393357854182_n

10360843_700422683374324_8284216299489236958_n

10473775_700423713374221_1351691384794851725_n

10606405_700421926707733_3603867406275962166_n

10360843_700422676707658_7043897251034123320_n

10360843_700422680040991_5782188747062439948_n

10360843_700422673374325_1826758238870539936_n

1779068_700414853375107_170954008348119009_n

1779068_700414850041774_3114506473338042631_n

1779068_700414840041775_1453776181350526710_n

 

True Grit ja tiimitöö :)

Samal õhtul kui Victor Harborist tagasi jõudsime suundusime jooksujalu ja koju jõudmata sellisele üritusele nagu True Grit Night Attack. Tegemist sellise lühema variandiga ühest takistusrajast, mis üheks nädalavahetuseks linna üles seatakse ja kus siis mõningate rahatähtede eest oma tiimiga (või üksi… või partneriga) seda läbida saab. True Gritil on tegelikult selline raskem rada ka, aga see millel meie käisime on rohkem sellistel kommerts-põhjustel tehtud.. et reklaamida oma seda suuremat üritust ja et sponsorid oma lippe lehvitada saaks.

Rada ise oli 5 kilomeetrit pikk ja sisaldas endas 17 takistust, mille hulgas näiteks mudavannis okastraadi all roomamine; jäävanni sukeldumine (täiesti jääkuubikuid täis vann, kus reaalselt raske liikuda sees ja kus peab mingi plangu alt niimoodi läbi minema, et peabki üleni vee alla minema); üle seinte ronimine; 10-kilose liivakotiga treppidest üles-alla jooksmine ja palju muud põnevat. Rada tegelikult ise oli võrdlemisi lihtne ja läbisime selle meie oma tiimiga 55 minutiga – uskumatul kombel oli vist põnevus ja adrekalaks nii suur, et kordagi ei väsinudki jooksmisest ära (mina, kes ma ei jookse!). Tegelikult olen mina tahtnud juba mitu aastat minna ühele taolisele üritusele, mis sel aastal lõpuks ka Adelaide tuleb. Tegu siis sellise üritusega nagu Tough Mudder, mis on koguni 20 kilomeetrit pikk ja kus takistused märksa raskemad kui True Gritil. See üritus toimub aga kahjuks meie jaoks ebasoodsal ajal – siis kui pererahvas Eestimaalt külla tuleb ja kõik koos kuskil ilmapääl rändamas oleme – nii et sel aastal jätame selle siiski vahele. Samas eriti nagu kahju ei olegi, sest alternatiiv (ehk laste ja Mareni-Omari nägemine) on tuhat korda parem kui ükski takistusrada!

Aga nüüd tagasi ürituse juurde: tiimis oli meil 6 inimest – mina, Maiks, Maarja ja kolm kohalikku – Ben, Jamie ja Jodie. Jamiet ja Jodiet me varem ei teadnud, aga osutusid täitsa asjalikeks inimesteks ja täpselt nagu samal päeval soovinud olin – saimegi endale sõbrad just sealtkandist, mille kohta ütlesin, et tahaks et keegi kohalik natuke eluolu tutvustaks. Nii et varsti saab siis nendega kalale minna!

Raja lõpetuseks kostitati meid siis külma õlle ja uhkete True Griti t-särkidega. Õhtu lõpetuseks tulime kõik koos meile sauna ja õlunaadi limpsima. Kuna tol ööl keerati meil ka kella edasi, siis venis see õhtu meil lause hommikul neljani välja. Aga väga tore oli ja kindlasti teeme mõne taolise ürituse veel tulevikuski läbi!

1962621_719438821482309_7024822261187684075_n

Jälle natukene puhkust!

Sel nädalavahetusel käisime siis jälle oma igakuisel minipuhkusel. Maiks kuigi tihti kahte päeva järjest vabaks ei saa (no isegi kui saab, siis ikka on kooliasju vaja teha), nii et kui vähegi paistab kalendris selline auk tulevat, siis kohe organiseerime midagi nendeks päevadeks. Tegelikult ma arvan, et omamoodi on sellisel väga intensiivsel graafikul ka head küljed – kuna me teame, et aega peaaegu alati napib, siis püüame seda vähest mis meil on nii täisväärtuslikult kui võimalik ära kasutada. Ei saa enam jääda nädala ainukesel vabal päeval niisama koju telekat vaatama, sest päeva lõpuks on muidu süümekad kui suured – üks hinnalistest vabadest päevadest ju raisku lastud!

Esialgne plaan selleks nädalavahetuseks oli meil selline, et saame lausa neli (!!) päeva järjest vabaks võtta ja natuke pikemale väljasõidule minna. Planeerisime mis me planeerisime, aga mida lähemale see aeg jõudis, seda selgemaks sai, et nii pikaks ajaks me ära minna ei saa. Maiksul mustmiljon koolitööd teha ja kuigi ta juba terved eelmised nädalad peaaegu iga õhtu mitmeid tunde kontoris õppides veetis, siis lõppu ei näinud sel tulevat. Lõpuks otsustasime siis kahepäevase tripi kasuks. Sellel lühemal reisil oli muidugi oma boonused – see vabastas meid laupäevaõhtuks üheks teiseks ürituseks, kuhu mina juba pikemat aega minna olen tahtnud.

Aga, kõigepealt väljasõidust. Reede hommikut alustas Maiks koolis eksamiga ja mina autos töötades. Sõitsin nimelt Maiksuga kooli kaasa, sest kuna sealt edasi liikusime niikuinii lõunapoole, siis tundus mõttetu pärast tema eksamit raisata veel tund või rohkemgi mulle koju järgi tulemisele. Pärast eksamit sõitsime siis Adelaidest lõunas asuvasse Victor Harborisse, kus muidu juba mustmiljon korda käinud oleme (peamiselt surfamas või vaalu vaatamas), aga kuhu kunagi ööseks ei olnud veel jäänud. Seekord reserveerisime siis ka majutuse ühes vanas ajaloolises hotellis.

IMG_4713

IMG_4717

IMG_4735 Kokkuvõttes võib öelda, et oli väga tore – kuigi oleme seal linnas nii palju kordi käinud, siis ööseks jäämine on ikka hoopis teine asi. Kui tavaliselt oleme seal suht igalpool ainult autoga ringi sõitnud, siis seekord parkisime auto enamvähem kohe hotelli parklasse ära ja käisime ülejäänud aja jala ringi. Esialgu pidasime rannas natuke piknikku, siis jalutasime niisama linnas ja lõpuks sättisime ennast linna lähedal asuvale saarele pingviinituurile. Granite Island (tõlkes nö. graniidisaar”) on pisike saareke, mis on Victor Harboriga ühenduses ühe maailmatuma pika sillaga, mille peal on muideks võimalik sõita hobutrammiga! Meie valisime taaskord siiski jalutuskäigu kasuks, kuan see trammivärk tundub üks päris ee.. ülerahvastatud ettevõtmine olevat.

IMG_4749

IMG_4755

IMG_4757

IMG_4765

IMG_4797
Tegime siis tunnikesega saarele ringi peale ja asusime pingviinihaigla ees oma tuuri algust ootama. Nimelt on Granite Islandil üks imepisikeste pingviinide koloonia – härrad ja prouad pingviinid asuvad igal hommikul suure ookeani poole teele (ja ujuvad seal 30-40 km kaugusele!) ja saabuvad igal õhtul jälle oma kodusaarele tagasi, urgudes elavaid beebisid toitma. Esialgu saimegi siis pingviinihaiglas elavaid patsiente uudistada ja hiljem juba reaalselt ööpimeduses kojusaabuvaid lapsevanemaid luurata. Ühed ütlemata naljakad linnud on nad küll.. kuigi suuruselt pigem sellised kodukana taolised (jupp maad saledamad muidugi), siis käitumiselt on täpselt nagu telkust nähtud päris-pingviinid. Tatsavad ühelt jalalt teisele ja kallutavad joostes keha naljakalt ettepoole. Kõige naljakam on vast see kuidas nad lihtsalt paigale tarduvad mitmeks-mitmeks minutiks. Mind reaalselt ajas täiega naerma. Kohmakad ja naljakad olevused! Lõpuks pidime tegelikult sealt tuurilt põgenema, kuna giid üli üks üpris veider vennike ja kuna me arvasime, et kaks tundi pingviinide vaatamist on päris pikk aeg juba! Mingi 10 minutit plaanisime kuidas vaikselt haihtuda, ise tasakesi naeru kihistades. Lõpuks saime hakkama. Selle käigus oleks Maiks äärepealt muidugi mingile pingviinile otsa kõndinud, aga no mis sa ära teed, kui nii kiire on 😀

IMG_4986

IMG_5026

IMG_5040
Järgmisel päeval käisime natuke linnas ja natuke rannas ja siis veel natuke linnas ja siis veel natuke rannas ja oligi aeg suunduda järgmisele meelelahutuslikule ettevõtmisele (haha, milline keelekasutus!) – hülgetuurile. (järgnev lause loe kurjakuulutava muinasjutuvestja häälega): Nimelt on Granite Islandi taga veel üks väike saareke, kus elavad pingviinipoiste kurjad vaenlased – HÜLGEPOISID JA MERILÕVID! neid käisimegi siis vaatamas. Kuna meri oli võrdlemisi laines, siis väga lähedale sellele kivihunnikule (mõned kutsuvad seda hunnikut saareks) me minna ei saanud, aga sellele vaatamata nägime ikka päris hästi ära need loomakesed. Natuke meenutasid koeri mulle ausalt öeldes.

IMG_5136

IMG_5205

IMG_5229
IMG_5314

IMG_5363

IMG_5386

IMG_5413

IMG_5448

IMG_5449
Tore oli üle pika aja mere peal olla – eriti sellise väga kindla alusega, mis isegi säärase tormise ilmaga üldse väga ei loksunud ja raputanud. Ainult korra kui seal “saare” all valetpidi lainesse jäime võttis seest õõnsaks. See kogu ettevõtmine oli iseenesest selline väga lühike, siuh sinna ja siuh tagasi, üritus, aga tegelt oligi nii tore – väga konkreetne ja ei oldud püütud teeselda, et tegelt me võiks veel siia reisi mingi 100 sihtkohta sisse toppida. Selle jaoks neil on eraldi tuur, aga kõik kolm korda kui mina sinna kohti kinni panna olen üritanud, on see olnud täiesti täis bookitud.

IMG_5532

IMG_5573
Pärast hülgetuuri mõtlesime esialgu minna surfama (esimest korda sel hooajal!), aga kuna laine oli end selleks ajaks täiesti pudruks ära solkinud, siis me ei hakanud väga pressima sinna.. Mõtlesime et peab ikka järgmine kord hommikul vara tulema. Sõitsime hoopis rannikut pidi edasi järgmisesse linna ja sellega ühenduses olevale saarele ja avastasime sealseid kaugemaid sopikesi, kus “maainimesed” kalal käivad. Leidsime kõiksugu põnevaid kohti, aga kuhugi siiski ise pikemalt peatuma ei jäänud. Mõtlesin terve see päev, et tahaks et oleks mingid sõbrad, kes sealtkandist pärit ja tunneks läbi ja lõhki seda eluolu seal. See kõik seal näeb lihtsalt nii eee… võõras ja veider välja, et ma ei oska nagu ette kujutadagi, kuhu auto saab/võib sõita, kus õnge leotada maksaks ja kus haid varbad küljest näksavad.

Õhtupoole tegime veel vahetult enne Adelaide’i sissesõitu väikese pikniku ühe rahvuspargi ja veiniistanduse piirimail, vaatasime mägesid ja üle viinamarjade ookeanisse laskuvat päikest ning pidasime õhtuks sõjaplaani!

… ja siia lõpetuseks lisan nüüd paar pilti nendele kodustele, kes siin viimasel ajal on palunud, et võiks vahepeal fotoka Maiksu kätte ka anda, siis saaks mind ka mõnel pildil näha. No vaadake nüüd nii palju kui süda lustib (või siis nii kaua kui neid üht ja sama nelja pilti vaadata kannatab)! ja rohkem pilte näeb ikka seal kus alati. 

IMG_4771

IMG_4818

IMG_4830

IMG_4838

Ahhaa, Ahhaa, mul selge on A!

Muidu vabal ajal oleme siis sellist tavalist linnaelu elanud.. laupäevahommikul kohvikus käinud ja niisama peale tööd rannas kajakaid chipsidega toitnud ja linna peal töllerdanud ja tööd teinud ja tööd teinud ja koolis käinud ja kodus õppinud. Maiksul see semester on nüüd koolis päris intensiivne olnud (eelmine oli vist kõige lebom üldse ja jättis petlikult mulje, et nüüd ongi edasi äkki lihtsam), nii et temal väga palju aega enam olnud ei ole. Aga natuke ikka pigistab kuskilt välja ja saame vahel midagi toredat koos teha. Ja isegi kui palju aega ei ole, siis püüame ikka mõne hommikusöögi kuskil kohvikus või massaazhi mõnes salongis tema tihedasse ajakavasse ära paigutada. Või käime kinos. Või söömas… ma ei tea kas asi on minus või tundub nagu meie elu keerleks ümber söögi?! 😀

Nendel päevadel kui Maiksul pole aega minu meele lahutamiseks ja mul tagaaias lamamisest kopp ees on, otsin endale tegevust mõne sõbranna seltsis. Näiteks ühel toredal laupäeval käisime Maarjaga ratastega Bel Airis (Tegelt Maiks viis autoga ära sinna meid, aga see selleks! 😀 Ma poleks elu sees rattaga sealt mäest üles saanud, terve nädal oleks seda ratast mingi 15 kilomeetrit järjest ülesmäkke lükanud ja ohkinud seal). Igatahes, läksime siis ratastega sõitma ja koaalasid otsima ja piknikku pidama. No ma ausalt ei tea mis mul arus oli kui seeliku ja kingadega sinna kohale ilmusin. See viga sai õnneks kohe karistatud ka, kui esimese künka otsas varbast terve kopsikutäie verd väljutasin. Ei tegelt, see oli suht normaalne, eriti arvestades et me olime ratastega läbi mingi imeväikse tunneli roninud ja need jumal teab kuhu kaasa vedanud ja kõik mööduvad inimesed meid niikuinii nagu poolearulisi vaatasid. Kahepeale kokku tegime siis salvrätikust ja suitsupakikilest (mitte minu omast!) ja patsikummist mulle ühe uhke tohterduse ja seiklus võiski jätkuda. Imekombel oli see tohterduse nii hea, et see ei läinud isegi mustaks ja rõvedaks järgneva kuue tunni jooksul, haha! Vaatasime seal siis koaalasid ja surnud sisalikke ja moslemeid ja gallasid ja nautlesime niisama.. oli üks selline keskmisest toredam päev ühesõnaga.

Minu jaoks kõige meeldejäävamaks seikluseks osutus aga hoopis see, et minu ratas ei tahtnud ikka Maarja omaga võrreldes üldse edasi minna. Ma pidin isegi mäest alla väntama! Korra käis küll peast läbi, et äkki autos transportides läks kuskil midagi paigast, aga ega ma peale sellise pealiskaudse kontrolli midagi väga ellu seal ei viinud. Vahepeal kiskus küll kole raskeks, aga Eesti naine on tantsulõvi, nii et pole siin vinguda midagi, tuleb ikka lakka loopides ja möirates edasi rühkida. Koju jõudes enam nii lõvi ei olnud. Kõige vähem lõvi olin sellel hetkel kui pärast 35 kilomeetrist üles-alla “rattasõitu” teatas Maiks mulle teatava uhkusega hääles, et mul olla esipidur kogu see aeg peal olnud.

Elu ongi üks ilmatuma suur õppetund. Seekord õppisin siis seda, et ei tasu ilma meheta kodust üldse välja minna.

 

Sportlane võib olla ta!

Üks minu väga vingetest sünnakinkidest sõbranna Maarjalt oli see, et käisime koos footyt vaatamas. Footy näol on siis põhimõtteliselt tegu rugby taolise spordialaga, mis on siis siinkandi üks populaarsemaid spordialasid. Ametlikult on selle nimi Australian Rules Football (aussie rules) ja kohalike sõnul tal midagi rugbyga väga pistmist ei ole.. aga noh, meile eestlastele on need kaks ikka rohkem sarnased omavahel kui footy ja korvipunumine, nii et tõmban ikka paralleeli rugbyga, loodan et tulihingelised spordifännid suudavad mulle selle andestada.

10612784_10152695742602866_5024123073948220419_n

Väga palju täpsemalt ma sellest mängust rääkida ei oska, kui siis ehk nii palju, et mõlemal meeskonnal on platsil 18 mängijat, kelle elu eesmärk on pall platsi ühes servas (mõlemal võistkonnal oma servas) asuvate pikkade valgete postide vahelt läbi lüüa. Poste on kokku neli, kui keskelt läbi lööd palli, siis saad kuus punkti ja kui kummaltki poolt äärest, saad ühe punkti. Mängijad võivad palliga joosta, seda sööta ja jalaga lüüa. Nii mõnedki reeglid selles mängus on sarnased ükskikute reeglitega korvpallis ja jalgpallis – näiteks ei tohi palliga niisama mööda platsi ringi udutada, vaid peab seda teatud vahemaa tagant põrgatama (15 meetrit). Samuti on kasutusel näiteks 50-meetri “penaltid”, mida kutsutakse nii öelda “vabalöökideks”, mille saab endale teenida vastaspoole füüsilise vea tõttu (näiteks õlgadest kõrgemale “ründamine”) ja kindlasti mõnel hea põhjusel veel, mida mina praegu kahjuks ei tea.. Mäng ise on võrdlemisi füüsiline, ikka korralikult lennatakse üksteisele sisse. MIngeid kaitsmeid selles mängus ei kasutata, nii et tihtipeale lõpetavad mängijad oma karjääri võrdlemisi tõsiste vigastuste tõttu. Mäng ise toimub üüüüratu suurel ovaalil, kus mehed jooksevad ühe mängu jooksul keskmiselt maha umbes 8-10 kilomeetrit.

20140921_145435
Mäng mida meie vaatamas käisime oli meie osariigi liiga finaalmäng, kus omavahel võtsid mõõtu Port Adelaide ja Norwood ning pealtvaatajaid oli ligikaudu 45 000. Täiesti omaette elamus on olla sellisel väljakul 45 000 hullumeelsega, kes teevad selliseid hääli, mida mina varem kuulnudki ei ole. Ovaal ise pidavat olema üks selle riigi parima “heliga” ovaale, mis on sihtotstarbeliselt nii ehitatud, et heli ülihästi leviks. Ja leviski, nii hästi lausa, et tegemist oli täiesti ebainimliku häälega! Istusime seal kahekesi särasilmil ja ei jõudnud seda lärmi ära imestada. Täiesti ainulaadne kogemus! Ja nii põnev oli vaadata, kuidas inimestele tõesti näis korda minevat, mis need 36 venda seal väljakul selle ühe laperguse palliga jändavad!

Imekombel olid meil veel sellised piletid, millega sai ovaali ülemisse otsa ka minna ja ei pidanudki all pööbli seas istuma. Haha, nali. Tegelt käisime ikka suht terve selle ovaali läbi.. Maarja meil väikestviisi “hoonete-huviline”, nii et pool aega taidlesime lihtsalt seal maja peal ringi 😀

Igatahes – üks ütlemata äge kogemus ja kindlasti tahaks millalgi veel minna! Selleks aastaks sai küll hooaeg läbi aga see eest peaks iga hetk krikett hakkama, mida ka kindlasti vaatama plaanin minna. Kuuldavasti võib üks kriketimäng kesta kuni viis päeva järjest – ei tea kas ma peaks siis töölt vabaks võtma viieks päevaks kohe või lihtsalt arvutiga seal tribüünil istuma?

Need kes tahavad vaadata, kuidas ennast aussie rules footballis vigaseks saab joosta, võivad alloleval videol klikata.

[youtube https://www.youtube.com/watch?v=qlG3qqtWNy8&w=560&h=315]

Ma olen jälle 22!

Aga minul oli vahepeal sünnipäev! Tavaliselt ei oska ma enda sünnipäevaga midagi peale hakata.. nii ka sel aastal.. lükkasin seda otsust edasi mingi mustmiljon aastat – inimesed muudkui küsisid ja küsisid, et mida ma tahan teha ja mina ei suutnud otsustada. Kuni lõpuks asjade käik tegi otsuse minu eest – kui tavaliselt võin oma töökohustusi liigutada ja painutada nii kuidas ise heaks arvan, siis just sünnipäeval kuhjus järjest üks viivitamatut tähelepanu vajav asi teise otsa. Minu esialgsest plaanist “varem” lõpetada sai siis nii palju asja, et veel poole seitsme ajal õhtul tegin kontoris tööd, haha.

Kaheksa ajal läksime aga siiski paari sõbra ja Maiksuga välja sööma. Käisime Pressis – siinkandi üks “hipimaid” söögikohti, kus selline moodne seltskond keha kinnitamas käib, haha. Tegelt ta mingi supereriline koht ei olegi, lihtsalt selline keskmisest pubist natuke toredam. Söögid on seal ka natuke teistsugused – see on seesama koht kus mõned kuud tagasi lambaajusid söömas käisime.

Pärast õhtusööki võtsime kingituseks saadud Steven der Horsti shokolaadikoogid ühes ja läksime juba tuttavasse sünnakohta – Windy Pointi. Eelmisel aastal käisime ka täpselt sealsamas kohas täpselt sest samast shokolaadikohast ostetud kooke söömas mu sünnipäeval. Teevad need võlurid ikka häid kooke küll seal Steveni juures (no päriselt on ka üle mõistuse hea!)

Sel aastal oli supertore üllatus Eestist kohe päris mitu pakki saada! Meil on nüüd reaalselt KILODES Eesti komme ja shokolaadi ja maiustusi! Ja minul veel hunnik meigitooteid! Aitäh teile kõigile kes nii nunnult meeles pidasid! Ja kõigile neile ka, kes helistasid või sõnumi saatsid või kõneposti laulsid või lihtsalt kuidagi meeles pidasid. Enamus pakid ja tervitused jõudsid suht õigel ajal, nii et oli ikka täitsa sünnatunne! 🙂