hip-hip-hurraa!

Saime siis mõni aeg tagasi Maiksu esimese semestri tulemused ka kätte. Tegelikult läks väga hästi ja mina olen küll uhke tema saavutuste üle! Need lisafaktorid, et

1) tegemist on ikkagi päris keerulise erialaga;
2) õppetöö toimub inglise keeles;
3) kooli kõrvalt tuleb veel tööl ka käia

lisavad tema juba niigi toredatele tulemustele minu silmis veel rohkem kaalu!

Flinders University’s toimub hindamine nii, et on neli positiivset hinnet ja üks negatiivne. Kui Eesti 5-palli süsteemiga võrrelda, siis pigem kasutaksin võrlusena 2-6 hindeid (ehk siis 2 on negatiivne hinne ja 3; 4; 5; 6 positiivsed), mitte 1-5 (sest minu kui eestlase peas on juba kinni see mõte, et 2 on negatiivne, mitte positiivne hinne).  Põhimõtteliselt näeb see järjestus siis välja nii (kõige paremast tulemusest alustades ja kõige kehvemaga lõppetades)

  • High Distinction (HD)
  • Distinction (D)
  • Credit (C)
  • Pass (P)

___________________

  • Fail  (F)

Ja Maiksu tulemused olid:

Digital Electronics – High Distinction (kõige kõrgem hinne)
Computer Programming – Distinction (paremuselt teine)
Mathematics – Distinction (paremuselt teine)
Engineering Design – Credit (paremuselt kolmas)

Ei ühtegi läbikkukkumist ega “napilt-läbi-saamist”, jee! Minul on küll väga hea meel, eriti kuna see oli ju alles esimene semester ja Maiksu jaoks täiesti uus, harjumist vajav olukord (ega see väljamaal koolis käimine pole mingi naljaasi, tuleb välja)

Aga ühesõnaga: hip-hip-hurraa, elaguelaguelagu!, jeeeeee!, ja kõik muud rõõmu ja austust väljendavad ütlused!

elu on hälve

No nii. Ei  tea, mis põhjusel mul see blogipostitus postitamata on jäänud. Tegelikult sai see juba väga ammu kirjutatud, aga mingil põhjusel olin ta mustandina salvestanud. Panen ta ikkagi sellisel kujul üles nagu ta kirjutatud sai tol korral. Kena lugemist!
______________________________________________________

Reede hommikul juhtus siis selline naljakas lugu, et hakkasin voodi kõrvalt maast arvutit võtma ja kiilusin poolkükkis-poolpüsti asendisse kinni. Ei saanud enam ei üles ega alla. Maiks üritas seal samas voodis alles magada, samal ajal kui mina oma ülikummalist võimlemisharjutust sooritasin. Pärast umbes 10 sekundit sain aru, et see ei ole mingi tavaline ajutine ebameeldiv asend, vaid et kohe päriselt ei saagi liigutada. Mäletan, et ütlesin Maiksule ainult “ai-ai-ai-ai-ai-ai-ai-ai-ai-ai-ai-ai-ai-ai-ai-ai-ai-ai-ai-mai-saa-liigutada-mai-saa-liigutada-mai-saa-liigutada-ai-ai-ai-ai-ai-ai-ai-ai-ai”. Kusjuures väga rahulikult ja aeglaselt. Kuidagi Maiksu abiga sain siis mingisse robotasendisse voodisse pikali ja lamasin seal mõnda aega. Mõne aja pärast proovisin püsti tõusta ja isegi sain. Kõndisin siis isegi natuke ringi, aga ikka jubedalt ebameeldiv oli olla. Pidin tol päeval veel ühte kohta minema ja mõtlesin, et küll läheb üle.. esimesed tund-kaks justkui nagu läkski paremaks. Aga kui siis sinna kohta jõudsin, siis läks tegelikult ikka jupp maad hullemaks.. nägi see siis välja nii, et mul põhimõtteliselt puudus kontroll oma parema jala üle ja vasak oli ikka ka üpris kahtlane. Ühel hetkel lihtsalt enam ei jaksanud ja mõlemad jalad lihtsalt kadusid alt ja kukkusin täitsa kokku (ja nutsin eriti meeleheitlikult). Siis oli asi juba natuke palju halvasti ja Maiks tuli mulle järgi, et kõige lähemasse kliinikusse erakorralisele vastuvõtule minna.

Käisime siis seal ära, nutt tahtis koguaeg kangesti peale tulla, kuna istuda ega astuda ei saanud. Arstionu pani kähku diagnoosi ära (mille käigus ma oleks äärepealt täiesti pulksirgena voodi pealt nägu ees põrandale kukkunud) – Spinal disc herniation, mida rahvasuus nimetatakse slipped disc‘iks. Põhimõtteliselt on see siis nagu ühe selgroo diski prolaps, mis eriti lühidalt kokkuvõttes tähendab põhimõtteliselt seda, et pehmendus kahe selgroolüli vahelt diski purunedes kaob ära ja need närvid, mis sinna vahele jäävad on koledasti häiritud. Minul sattusid need siis mõjutama minu alaselga, paremat jalga ja puusa.. ja õige pisut vasakut jalga ka. Arstionu oli väga sõbralik ja tore (ja mõjus selles olukorras väga rahustavalt, mis ongi kõige olulisem!) ja ütles, et praegusel juhul mingit oppi vaja ei ole tõenäoliselt, paranemine võtab aega olenevalt inimesest mõned nädalad kuni mõned kuud  ja peab lihtsalt hiljem taastusravis käima hakkama.. Koju jõudmine toimus ikka läbi nutu ja pisarate.. tagantjärele vaadates (no selles olukorras on isegi üks-kaks päeva tagantjärele) oli ikka üüüübernaljakas, kui Maiks üritas mul pükse jalast ära võtta, et saaks koduriided panna. Mina seisan/istun (ei mäleta et oleks saanud istuda sel momendil, aga kuidagi olin seal poolpüsti vms) magamistoas kirstu juures (meil väike kirst voodiotsas), Maiks tõmbab püksid alla, aga mina nii palju jalga maast lahti ei saa, et saaks need püksid ära ka võtta (no talla alt) ja ulun nutta. Hirmus enesehaletseja ikka küll 😀

Järgnevad päevad möödusid siis diivanil istudes/pikutades, väga kangete valuvaigistite all ja eriti haleda enesetundega.. Kõndida sain aint nii et üks puus/jalg oli teisest koguaeg mingi 15cm kõrgemal vist (nii et vasakust põlvest jalg koguaeg kõverdatud ja parem jalg tikksirge all) või siis vastupidi, nii et mõlemad jalad põlvest kõverdatud ja üleni kummargil asendis. Aga siis vaikselt läks iga päevaga paremaks ja nüüd olen juba täitsa kobe tädi.. lihtsalt üle ei tohi pingutada ja mentaalselt tuleb valmistuda… järgmiseks korraks. Sest see on suht enam kui kindel, et viimaseks korraks see ei jää.

Aga kes tahab näha kuidas ma kõndisin, siis vaadake seda videot, täpselt selline ma välja nägingi (see on natuke kurb/valus, aga meganaljakas video):
[youtube=http://youtu.be/p1UvxxYIv3U]