Elu on väljakutsed (peatükk: Elina)

Esimesel kolmel nädalal pärast Adelaide’i asumist me tööd ei otsinud, kuna sel hetkel viisa tööd teha ei lubanud. Kolmanda nädala lõpuks oli kihk tööle minna juba väga suur. Alguses luurasime internetis, plaaniga sealsed töövariandid läbi proovida ja kui see ei toida siis reaalselt-füüsiliselt tööd otsima minna. Reaalsus oli see, et ühel heal päeval kui Maiks koolis oli saatsin mina tema postkastist umbes kahekümnele paadiehitus firmale kirja, kus rääkisin (justkui ma oleks Maiks), et olen selline tore sell ja huvitatud paadiehitusest. Juba esimese päeva õhtuks tuli pakkumine, mille Maiks ka vastu võttis. Diil oli siis selline, et töö on ühes väikeses paadiehitusega tegelevas firmas, kus Maiks saaks kooli kõrvalt suht nii käia nagu ise heaks arvab. Suht nii on elu ka läinud – väga mõistev ja vastutulelik ülemus, au ja kiitus talle!

Minu töö võttis mõned päevad kauem aega (mingi 3-4-5 äkki?! Ei mäleta enam..). Saatsin mõned e-mailid ja ühel hetkel tuli ka üsna mitu pakkumist. Kusjuures, meie kummagi puhul ei vastanud ma mite konkreetsetele tööpakkumistele, vaid valisin ise netist erinevaid potentsiaalseid töökohti ja saatsin lihtsalt kirja. Käisin siis erinevatel intervjuudel, mille hulgast lõpuks valisin välja ühe üpris toreda kohviku. Tegemist oli siis sellise antiikmööblipood/kohvik asutusega, kus pakuti üsna palju Poola päritolu sööke. Hästi toreda miljööga koht, kuigi omanik oli natuke kontrollifriik.. iga asja jaoks oli uskumatud süsteemid välja mõeldud (kahvleid sai ikka pintsliga pestud ja igat spinatilehte salfakaga kuivatatud ja iga asja jaoks oli kindlat värvi rätik jne jne jne). Lõppkokkuvõttes oli tore kogemus, sain kokkamise valdkonnas jälle mõnevõrra targemaks. Aga asjaolude sunnil (teised ja natuke paremad tööpakkumised) ma sinna aga kauaks pidama ei jäänud.

Ja siis ühel päeval… oli kuvähis. Istusime ühtede Eesti sõpradega meil ja vaatasime neile netist tööd, kui järsku neiu Marta (au ja kiitus, ever grateful!) ütleb, et vaata Elina siin on üks huvitav tööpakkumine. Mina tol hetkel üldse ei viitsinud süveneda ja olin pigem nagu „ja-jaa, midaiganes“. Tema ikka räägib edasi, et päris naljakas pakkumine ja vaata kindlasti. Kuni lõpuks ütleb, et ma saadan sulle. Vaatasin siis ka mingil hetkel hiljem selle pakkumise üle. Pakkumine seisnes siis selles, et otsitakse superkangelast, kellel peaks olema supervõimed (seal oli neid üpris mitmeid välja toodud). Ma täpselt enam ei mäleta, mis seal oli.. aga ülipikk töökirjeldus ja väga muhedalt kirjutatud. Ühel heal hommikul enne tööd, kui tegelt pidin kellegagi Eestist skaipima (ei mäletagi enam kellega), mõtlesin et ah-mis-mul-ikka-kaotada ja kirjutasin sellele tööpakkumisele vastuse. Valisin siis sarnase lähenemise nagu tööpakkumises ehk siis kirjutasin, et olen neljandat põlve superkangelane ja tulen superkangelaste maalt ja kirjeldasin oma supervõimeid superinnukalt. Eks ta üks väga pikk ja ülde-mitte-ametlik kiri tuli, aga kuidagi selle tulemusena suutsin endale intervjuu aja skoorida. Intervjuu oli väga pikk ja põhjalik ja suur oli siis mu üllatus, kui juba samal päeval telefonikõne sain, mille sisuks siis põhimõtteliselt see, et töökoht on minu! Töökohaks on siis põhimõtteliselt üks interneti-turunduse agentuur, mis praegu veel suhteliselt väike aga paari kuu pärast peaks suure identiteedi-muutuse läbi tegema ja vähehaaval ka suuremaks kasvama. Minu töönimetus võiks põhimõtteliselt olla segu projektijuhist, juhi assistendist, kliendihaldurist. Alguses nagu ei jõudnudki kohale, et päriselt ka nüüd mingi mitte-ettekandja-köögikata töö olin suutnud saada. Eks ma siis vaikselt püüdsin kohaneda, samal ajal ise koguaeg pablades,et ei tea, mis must ikka arvatakse. Päriselt hakkasid asjad alles siis kohale jõudma, kui anti ligipääs kogu dokumentatsioonile ja selle käigus jõudsin ka minu positsioonile kandideerinud inimeste CV’de ja kirjade ja neile antud hinnangute juurde. Käed värisesid ikka päris korralikult kui enda oma lahti tegin. Aga peab ütlema, et sellest hinnangute-failist, mis tegelikult kahe inimese omavaheline vestlus oli, sain ikka väga palju motivatsiooni ja eneseusku juurde! Järgmine positiivne elamus oli see kui pärast esimest nädalat saatis mu nö. „boss“ (haha, ta ise küll vist asjadele nii ei läheneks) kogu meie kliendibaasile välja kirja, et saage tuttavaks, see on Elina ja ta on superlahe. Kiri oli jälle mingi miljon tähemärki pikk ja sisaldas kõige muu hulgas ka seda, et kuniks keegi mulle head tiitlit välja ei paku, on mu ametinimetus lihtsalt Super Elina. Selle kõige peale maandus minu postkastis siis jällegi mustmiljon kirja teemal „teretulemast Elina!“. Vaikselt olen paar viimast nädalat nüüd sisse elanud.. õpin väga väga väga väga palju uusi toredaid asju (ja kohe-kohe lähen ühele koolitusele veel) ja olen niisama tore.

See kõik paneb ikka veel kohe igapäevaselt imestama, et mis krdi kohas oma elus me endale nii palju positiivset karmat kogusime, et nüüd tööalaselt nüüd sellised lotovõidud oleme suutnud saada! On täiesti uskumatu, et teeme mõlemad sellist tööd, millest alles mõned kuud tagasi rääkisime kui ultimate dream’ist!

Kirjutan Maiksu tööst ja koolist millalgi eraldi postituse, praegu läheb muidu kuidagi pikale see asi siin. Lisaks on kell juba palju ka, peab varsti tudile sättima.

Elu on pesapunumine!

Viimati elasime siis Alexi ja Meliga Greenhill Roadil, kus rentisime tuba. Oli tore aeg ja väga toredad korterikaaslased aga lõpuks sai kellegi teise kodus elamisest juba küllalt. Eks ta oligi meil ju algusest peale kokku lepitud kui maksimaalselt kaheksa nädalane vahepeatumine. 

Otsisime, mis me otsisime, kohe üldse ei tahtnud see otsimine meil sujuda. Saime ühe päris hea diiliga juba peaaegu lõpuni välja mindud, aga kahjuks osutus selle maja omaniku isiklik pööning (loe: mõistus) natuke ebareeglipäraseks ja ootamatult kukkus see diil meil viimasel hetkel läbi. Selleks hetkeks olime oma peades juba sinna majja sisse kolinud ja oiiii kui suur oli siis pettumus, kui saime teada, et omanikutädi nupust natuke nikastanud on. Sellest hetkest vajutasime siis koduotsimise gaasipedaali põhja. Peab ütlema, et Adelaides väga head valikut ei ole hooajaväliselt, nii et valida oli meil kas väga uberike möbleeritud kohtade või möbleerimata normaalsete kohtade vahel. Lõpuks sai siis kõiki asjaolusid arvestades valitud möbleerimata maja, kus nüüdseks juba kolmandat nädalat elame.

Maja ise asub kesklinnast umbes 10 minuti autosõidu kaugusel ühel pisikesel tänaval, linnaosas nimega Marleston. Tegemist on ühe poolega paarismajast, mis tegelikult vist alles mõni nädal enne meie sissekolimist valmis sai (ja mis nii mõneski kohas vajab ikka veel putitamist). Plaanilt on maja selline piklik, kus on üks hääääästi pikk koridor… siin kirjelduse juures kiilusin mingi kaks tundi tagasi kinni ja otsustasin et teen hoopis maja plaani. Mõtlesin et teen paintis mingi eriti tagasihoidliku aga leidsin hoopis mingi saidi kus sai väga lihtsalt üpris vahva plaani teha! Nii, et siin ta on, mitte küll päris mõõtkavas ja õigetes värvides (ei viitsinud liiga palju ka panustada ühte jaburasse majaplaani), aga mingi aimduse saab ikka. 

Pilt

Pilt

Ah et küsite, miks meile kolm magamistuba ja kaks vannituba ja kontor ja muu jamps? Eks ikka sellepärast, et teid kõiki kauge maa külalisi vastu võtta! Tegelikult oli nii, et vaatasime kahetoalisi ka (et ikka üks külalistetuba oleks olemas juhuks kui keegi tuleb), aga nende hinnad jäid juba suht samasse kanti kui suurte majade omad ja otsustasime, et lihtsam on võtta suurem maja, üks magamistuba aeg-ajalt rendile anda ja sellega oma maksekoormust vähendada 🙂 Ja Maiksul oli see kontori tingimus viimastel otsingunädalatel ikka väga kindlalt paigas. Nii, et nüüd meil ongi oma magamistuba väikese garderoobi ja eraldi vannitoaga, kaks lisamagamistuba, üks vannituba, üks wc, avatud köök-sööginurk-elutuba, kontor, pesumasinaruum, garaaž, väike taga- ja eesaed ja üks 780 km pikk koridor 😛

 Mööbliga oli siis selline lugu, et siin majas meil mitte midagi peale pliidi sees ei olnud. Ei külmkappi, pesumasinat ega ühtegi voodit. Absoluutselt mitte midagi. Nädalakene siblimist ja maja on enamvähem sisustatud, mõned väiksed asjad veel puudu (nagu näiteks öökapid, diivanilaud, korralik telekalaud.. ja teistesse magamistubadesse võiks ka natuke üht-teist juurde sebida). Ostma pidime lõppkokkuvõttes päris palju asju, aga suure osa saime ka tasuta (Maiksu boss põhiliselt, jeii!). Oli küll üpris suuri väljaminekuid, aga päris uskumatu on mõelda, et näiteks suure, rohkem kui 50 tollise teleka saab osta 7 tunni töö eest, pesumasina 11 tunni töö eest ja diivani-külmkapi-voodi-madratsi saab kokku umbes nädala palga eest. Ja saaks veel palju odavamaid, kui ei suudaks mingi nipiga kõikidest kõige kallimaid välja valida 😀 Ostsime tegelt kõik asjad küll kasutatult, aga väga korralikud ja suht uued. Ning jep, peab taaskord tõdema, et mulle meeldib kui sissetuleku suurus ja toodete-teenuste hinnad omavahel normaalses suhtes on. Näiteks põhimõtteliselt kõik kööginõud ja –tehnika, potid-pannid jne on pärast kahte tööpäeva võimalik täiesti uued osta ja kogu köök ära sisustada 🙂

Tuli väga segane jutt, aga arvestades, et ma ei ole väga ammu midagi kirjutanud, siis teeme nii, et oleme rõõmsad selle üle, et vähemalt seda segast juttugi lugeda saab, eks?! 🙂 Sest mul on veel plaanis mitu-mitu postitust kirjutada, pilte teha, teile kõigile e-maile saata ja palju muud teha, nii et ma üldse ei jaksa seda kõike üle lugema hakata!

Jääge moodsaks! 

vabandused-vabandused!

No tere tere vanad ja noored kered! Päris piinlik, et nüüd nii kaua jälle mööda on läinud ilma blogimata. Kõige piinlikum on iseenda ees, sest endal on ikka kõige parem oma vanu seiklusi ja meenutusi sirvida ja nüüd on nii palju asju dokumenteerimata jäänud! Selleks on mul päris mitu head põhjust, esiteks: aega ei ole (no ma ei jõõõõõõuuaaa igaleeeepoooooole) ja teiseks.. mida ja kuidas kirjutada on sel aastal ka tõsiseks probleemiks saanud. Eks ma hakkan nüüd siis algusest peale.. kahjuks pean nii mõnegi inimese kurvastuseks teatama et teatud väike osa postitustest läheb nüüdsest parooli alla, kuna lihtsalt ei näe põhjust kõige isiklikumaid asju siin suurele maailmale pasundada. Aga ärge te muretsege, see saab olema tõenäoliselt napp kümnendik kogupostitustest ja võin üpris kindlasti öelda, et enamik kes vähegi parooli küsima julgevad tulla selle ka saavad, lihtsalt päris suvalistele ei taha nagu kõike avaldada. Aga nüüd asja juurde! Otsustasin lahutada oma pikad jutud erinevateks postitusteks, et teil pikast lugemisest silmad peast ei kukuks ja uni peale ei tuleks. Head lugemist!