aklimatiseerumine

Nii. Peaks nüüd vist natuke päris blogi ka kirjutama. Muidu läheb varsti juba kõik segamini.

Esmaspäeva varahommikul lahkusime Eestist. Mõned toredad olid meid ka lennujaama saatma tulnud,  arvestades kellaaega,  pidi see vist ikka tõeline eneseületus olema. Lennud sujusid täitsa okeilt, esimesed lühemad lennud olime suht koguaeg üleval ja siis saime selle viimase 12-tunnise lihtsalt maha magada, mis tegi seekordse tulemise väga-väga kiireks 🙂 Kuidagi järsku olimegi kohal. Viimasel Emiratesi lennul saime ikka mõnusalt laiutada ka, ma ei teagi kuidas meil peaaegu alati joppab nendel pikkadel lendudel nii, et saame endale terve rea või kaks istmeid. Ebareaalne kogus sööki sai muidugi selle ühe ööpäeva jooksul ära söödud, sest igas lennujaamas oli ju vaja õgida ja suht igal lennul sai hästi süüa ka, kuidagi lähevad need söögid neil järjest paremaks.. ja kui sa põhimõtteliselt aint paigal istud ja/või magad, siis ei kuluta ju seda kõike ära ka. Teisipäeva õhtul kohale jõudes oli ikka päris raske tunne juba 😀

Dubai lennujaamas

Dubai lennujaamas

Adelaide lennujaamas ja tollis läks üle ootuste kiiresti ja juba mingi 10-15 minutit hiljem seisimegi oma kodinatega lennujaama ees. Mul muidugi käed värisesid ja süda puperdas ja suht ataki tunne oli. Lihtsalt kõik need kuud sebimist ja jebimist ja ebaõnnestumisi ja takistusi ja mida-kõike-veel oli mõistusel veidi raske uskuda, et päriselt tagasi siin oleme. Maiksul muidugi lihtsalt suu kõrvuni peas. 

Lennujaamast korjas meid peale Emily, kellega olime eelnevalt kokku leppinud, et hakkame tema juures tuba rentima. Kokkulepe seisnes siis selles, et oleme tema juures lühiajaliselt, kuniks mingi enda koha rendime. Selliseid tube on Adelaides jalaga segada, meie otsustasime just selle toa kasuks, kuna see oli Maiksu koolile väga lähedal (ja seega kesklinnast väga kaugel) ja me ei teadnud, kui ruttu me endale auto saame sebitud. Point seisneski siis selles, et esimesed päevad-nädalad, kui meil veel muid kohustusi (töö) peale Maiksu kooli niikuinii pole, siis ta saaks ka auto puudumisel hästi lihtsalt kooli ja koju.

Maja, milles elame on selline suhteliselt uus (umbes aasta aega vana, googlemapsis on selle koha peal alles mingi vana maja, nii et sealt ei saa näidata), siin on kolm magamistuba, kaks elutuba, kaks vannituba ja väike tagaaed. Meie rendime siis kõige väiksemat magamistuba ja vannituba, teine magamistuba on tühi ja kolmandas elab Emily ise.

Kuigi arvestasime, et peame siia kanti kolima, et Maiks saaks auto puudumisel ka jala/bussiga koolis käia, siis reaalsus oli see, et teisipäeva õhtul mingi 10 ajal jõudsime siia ja kolmapäeva hommikul kella 10 ajal kammisime juba autoaedu läbi. Väljas oli mingi 35 kraadi sooja, päike paistis lagipähe ja otseloomulikult põles Maiks täiega ära. Kuigi me olime täpselt ühe palju väljas ja täpselt sama pikkade/lühikeste riietega, nägi tema paar päeva välja nagu tomat (kes nüüd näeb välja nagu nahka ajav tomat) ja minul ei olnud midagi viga 🙂 Igatahes, pärast miljonit tundi autoaedu valisime siis välja 98. aasta ford falcon sedaani. Või noh, olgem nüüd ausad, Maiks valis. Ma istusin pingi peal ja kaanisin vett,  kuni ta seal mingeid proovisõite harrastas. Tavaline väike auto, vanuse kohta võrdlemisi hea väljanägemisega (mida samas ei saa vist öelda mehaanilise seisukorra kohta). Sellesse autosse suhtume ka praegu kui ajutisse lahendusse,  mille kunagi lähikuudel millegi parema vastu välja vahetame. Kui see muidugi enne ära ei koole. Ptüi-ptüi-ptüi.

ford falcon

Ford Falcon

Vahepala: kui ma mõtlen kui palju veel kirjutada on, siis tekib endal küll küsimus, et miks krt ma nii detailselt kõigest kirjutama pidiiiiiiiiiiiiin?!

Pärast autoostu tegime muidugi väikse tiiru linnas. Käisime rannas ja uurisime niisama ümbruskonda. Neljapäeval kruiisisime ka suht niisama mööda linna ringi, registreerisime auto enda nimele ümber ja ajasime muid eluks vajalikke asju korda.

Reedel käisime veits kalal ja rannas.. kalalkäik oli küll lahe, jõudsime randa ja Maiks avastas, et ta jättis õnge koju. Rannaskäik oli ka sama lahe, sest suht tuus sellise vennaga rannas olla, kes paneb endale nii palju päikesekreemi peale, et nahk on selline läikiv valge, mille alt kumab natukene seda punast põlenud nahka. Maiks peab vajalikuks end nüüd nii sisse kreemitada, et ikka kogu ühe kuu kreemivaru oleks korraga peal. Siis igakord kui talle otsa vaatad, ei saa lihtsalt ilma naerma hakkamata olla. Ja tema alati küsib „MIS SA NAERAD?“.. sellise natuke etteheitva alatooniga 🙂 Reede õhtul käisime linnas Garden of Unearthly Delightsis ka.  See on siis selle Fringe festivali (millest kirjutasin eelmises postituses) raames püsti pandud suur park, kus toimuvad erinevad etendused ja kontserdid.

Juba mõni aeg tagasi lennukipileteid sebides (küsisin kunagi pakkumist ühest eestlaste reisifirmast, mis siin Austraalias teguteb), olime saanud kutse osalemaks kõikvõimalikel Eesti Maja üritustel (jep, Adelaides on Eesti Maja). Laupäeval oli siis selle seltsi/liidu/maja (ma ei ole jõudnud end veel päris kurssi viia sellega, seal kodulehel on neil neid liite ja alaliite nii palju, ma ei saa midagi aru) presidendi kodus Vabariigi aastapäeva barbeque.  See nägi siis välja põmst nii, et mingi 60 inimest (väidetavalt oli kokku läbi käinud mingi 90 inimest) kruiisis oma joogiklaasidega mööda aeda ringi ja tutvus üksteisega ja rääkis juttu. See oli isegi võrdlemisi tore üritus, tutvusime kõikvõimalike noorte ja vanade täis-; pool-; veerand-; kaheksandikeestlastega ja nende abikaasade, laste, sõprade ja üldse igasuguste inimestega. Vastuvõtt oli äärmiselt sõbralik.

siga

Vabariigi aastapäeva notsu (selle pildi varastasin fb-st)

Pühapäeval käisime jälle rannas ja kalal, ainult et selle erinevusega, et seekord oli Maiksul õng ka kaasas. Kreemiolukord oli jätkuvalt sama. Õhtupoole käisime korra Eesti Majas Vabariigi aastapäeva aktusel ka. Panime kellaajaga veits mööda, nii et jäime mingi 2 tundi ja 40 minutit hiljaks. Seda vist päris stiilseks hilinemiseks pidada ei saa 😀

Muidu oleme siin vaikselt asju paika sättinud, erinevaid dokumente korda ajanud, Maiksule kooliks vajalikke asju sebinud ja end niisama eluks-oluks ette valmistanud. Esmaspäeval käis Maiks siis esimest päeva koolis ka. See nädal on tal nö. orientation week, mis tähendab põhimõtteliselt seda, et on sellised ülikoolielu tutvustavad üritused, sissejuhavatad loengud, kordamistunnid (matemaatika ja akadeemiline kirjutamine) jne. Tüüp ise on kõige rohkem rahul sellega, et iga päev saab lõuna ajal tasuta subwayd. Kes veel ei tea, siis need on need pikad saiad, mida me niikuinii suht tihti ostame ja mida Maik Hamiltonil töötades iga päev kaheksa kuud järjest lõunaks sõi. Igatahes, mina tema neid kooliasju rohkem kommenteerida ei oska, kui ehk  nii palju ainult, et käisime sõitsime selle campuse läbi üks päev ja see oli ikka niiiiiiiiiiiiiii suur, et jala oleks seal vist suht raske liigelda. Ehk suudan kunagi Maiksule augu pähe rääkida, et ta ise kirjutaks sellest koolist.

subway

Subway

Esmaspäeva õhtul käisime rannas natuke õlunaadi nillimas koos kahe teise eesti paariga. Ah kui mõnus on ikak see, et saab õhtul randa minna ja lihtsalt kuhugi maha istuda ja juttu rääkida 🙂

Eile käis Maiks päeval koolis (tal on praegu pikemad päevad isegi, kui päris õppetöö ajal olema hakkavad) ja õhtul käisime ühte tuba vaatamas. Tahame ikka tuba edasi rentida, kuna veel ei tea, kuskandis me tööle hakkame ja nii kaua kui see selge ei ole, ei taha ka mingit oma korterit/maja vms rentida. Adelaide on Eesti mõistes ikkagi meeletu suur linn ja ei viitsi eriti pärast kuskil kaugelt tööle käia. Sellest kohast kus me praegu elame tahame aga ära kolida sellepärast, et see on ikka linnast meeletu kaugel ja bussiga on väga raske linna ja tagasi saada. Võtab lihtsalt nii meeletu palju aega ja organiseerimist. Maiksul on lihtsam autoga 20 minutit kooli sõita kui minul siit tund aega bussiga linna. Seda enam, et autosõit on kordades odavam. Ja siinkandis ei ole meil kummalgi töömõttes mitte midagi teha, sest see on selline konkreetne magalarajoon.

Muidu on meie elu suht igavavõitu praegu veel, sest tööle me ei või oma viisatingimuste järgi minna enne 4.märtsi ja kuna koolis on Maiks alles kaks päeva käinud, siis meil eriti sõpru ei ole kellega hängida. Aga noh, me ju teame, et see on ainult ajutine, küll meil varsti on miljon töö- ja koolikaaslast, kellega igasugust nalja teha.

Väike videojupp ka teile:

http://www.youtube.com/watch?v=PPIcYvemAXg

Ps! Vabandused, praegu ei ole me fotokaga veel ühtegi pilti teinud, nii et saan näidata ainult telefoniga tehtuid.. ja neid on ka umbes nii palju ainult, et kahe käe sõrmedel saab kokku lugeda. Kvaliteet pole kõige parem, aga ehk saate mingi aimduse…  Ja üle ka ei viitsi lugeda, nii et sorri kõikide sõnakorduste, kirjavigade, puuduvate kirjavahemärkide ja seosetu jutu pärast. 

Mõtlesin,et näitan teile kui vanamoeliselt, aga samas nii nunnult Austraalias töö- ja elukoha soovitusi antakse: lisan siia Maiksu ühelt endiselt tööandjalt saadud soovituse..

This is to certify I have known Maik Mäesalu for a period of 2 years. Maik worked for me for 3 months back in 2011 as a painter. I have found Maik to be a very responsible person and I value his honesty and workmanship. Maik is reliable, punctual and hard working. He interacts well with co workers and is well liked by all.

Please don’t hesitate to call me if you need to ask me any questions concerning Maik. My contact details are as listed above. I wish Maik the best of luck in his ventures and would not hesitate to re-employ Maik if he returns back to Hamilton Island.

vot nii tore mees ongi mul.

Adelaide

Oleme siis nüüdseks peaaegu nädala tagasi Austraalias olnud ja otsustasin alustuseks anda ülevaate linnast, kuhu sel korral elama asume. Kes veel ei tea, siis seekord on meie elukohaks Adelaide, mis on South Australia (SA) osariigi pealinn. Et anda mingigi ülevaade Adelaidest, toetun nüüd natuke wikile ja muudele allikatele Internetis: Adelaide on suuruselt viies linn Austraalias ja siin elab 1,23 miljonit inimest. Katab ta umbes 20 km suuruse ala ida-lääne suunal ja 90 km suuruse ala põhja-lõuna suunal. Adelaide linna planeeriti algselt sellise nö. „võrestikuna“, mis plaani pealt näeb välja veidi nagu ruuduline vihik 🙂 Ikka väga süstemaatiline on see kesklinna plaan, oma täpselt läbi mõeldud parkide ja laiade peatänavatega. Nagu ka alljärgnevalt pildilt näha võib, siis ümbritseb kogu kesklinna üks hiigelsuur park (tegelikult siis mitu-mitu väiksemat parki) ja kesklinnas sees asuvad pargid on väga konkreetse mustriga paigutatud.

Pilt

Müstiline, kuidas üks linn on algusest peale nii läbi mõeldult planeeritud. Mis muidugi ei tähenda, et kesklinnast väljaspool kohati täiesti ajuvabasid planeeringuid poleks (umbes et ei viitsi üle ühe kraavi silda teha, siis teeme nii, et poodi peab 800 meetri asemel 3km ringiga sõitma). Vaatamata sellele reklaamitakse Adelaide’i igalpool välja kui „20-minuti linna“, mille point seisneb siis selles, et väidetavalt on kõik olulised asjad linnas (kesklinn, lennujaam, rannad)  vaatamata sinu asukohale 20-minutilise autosõidu kaugusel. Praeguse kogemuse põhjal on see vist tõesti enamvähem kehtiv, sest meie elame ajutiselt ikka väga äärelinnas, suht nii kaugel kesklinnast kui saab ja sõidame tõesti nii lennujaama kui kesklinna u 20 minutit, randa alla kümne minuti. Samas ei kehti see muidugi ühest linna otsast teise sõitmise kohta, see võtab ikka üle tunni kindlasti.

Ajalooliselt erineb Adelaide teistest osariikide pealinnadest nagu Sydney, Brisbane, Hobart jne selle poolest, et Adelaide sai asutatud just vabadele migreerujatele, mitte ei põhinenud vangide kolooniatel. Adelaide on tuntud nn. „kirikute linnana“, kuna teiste linnadega võrreldes on siin tõesti palju kirikuid. Kesklinn on üldse üks suur segu ajaloolisest ja modernsest arhitektuurist, kohati on need väga erinevaid ajastuid sümboliseerivad hooned isegi üksteise külge/peale/alla (!!!) ehitatud. Adelaide’i tuntakse ka kui festivalide linna, sest on üks kindel aeg aastas, kui Adelaides ja selle lähiümbruses toimub kümneid ja kümneid festivale ja meie õnneks on see aeg just praegu. Umbes kahe kuu vältel on siis käimas nii palju erinevaid üritusi, et tegelikult on väga raske valida, kuhu minna ja mida näha. Praegu näiteks on käimas üks suuremaid festivale nimega Fringe, mis hõlmab endas veel väiksemaid festivale ja tuhandeid-tuhandeid üritusi. Seisneb see siis erinevates kontserdites, etendustes, tsirkustes, näitustes jne. Näiteks meeletult palju on erinevate koomikute showsid ja kõiksuguste indie-bändide kontserte. Ühel õhtul võib üle linna olla Fringe’i raames koguni 250 erinevat üritust toimumas, nii et täiesti arusaadavalt on meil väga raske sealt hulgast mingit valikut teha.  Ja et kõik need toredad üritused siis veel lõbusamalt sujuksid, tuleb selleks ikka natuke veini ka kõrvale võtta (räägin mina, kes ma veini ei joo, haha :D). Adelaide ja South Australia toodavad umbes 50% Austraalia veinidest ja 65% Austraalia veiniekspordist. Nii, et lisaks kõigele muule meeldib SA’le ja Adelaidele ennast ka veinipealinnaks nimetada.

Kes vähegi kaarti vaadanud on, teab nüüdseks, et Adelaide asub täitsa ookeani ääres. Enamus sellest rannikust on liivarand, mis teeb rannaskäimise väga mõnusaks. Seda seetõttu, et kuna liivaranda on nii palju, ei teki selliseid jaburaid ülerahvastatud alasid (no Glenelg ja Henley nädalavahetusel välja arvatud ehk), kus rätiku mahapanemise ruumi ei ole. Igaüks valib endale meelepärase koha selle 90km ulatuses ja kõigile jätkub ruumi 🙂

Ilma kohta võin kirjutada praegu ainult seda, mida Internetist leidnud olen, sest aastat siin ju elanud ilmselgelt ei ole 🙂 Väidetavalt jäävad suvekuudel (nov/dets-veeb/märts) temperatuurid ikka sinna 25-35 vahele (paar korda kuus esineb ka üle 40-kraadiseid päevi);  sügis-kevad (aprill, mai, september, oktoober) on selline natuke jahedam – 20-25 kraadi; ja talv (juuni, juuli, august) umbes 10-20 kraadi. Need on sellised natuke meelevaldsed numbrid, ei hakanud iga kuu kohta eraldi statistikat tegema, üritasin lihtsalt mingit ülevaadet anda, et umbes oleks teada, kuhu kanti need temperatuurid jäävad 🙂

Kõike seda kokku võttes võiks välja tuua veel ühe huvita fakti: 2010. aastal on The Economist valinud Adelaide’i üheks kümnest maailma kõige elamisväärsemaks (ma ei oskagi seda kuidagi paremini eesti keeles öelda) linnaks. Hoiame siis kõik pöialt, et meile ka siin meeldima hakkab!

Edit: Üks fun fact ka: Adelaide on tegelikult üks vana inglise tüdrukunimi ja selle nime on näiteks Katherine Heigl (Izzie Grey Anatoomiast) oma tütrele pannud 🙂

vanad võlad

Mingil kummalisel põhjusel jäid mul viimased postitused siia kirjutamata eelmisel korral. Nii, et kõik need hüvastijätupeod, viimased kalalkäigud ja haiglavisiidid jäidki dokumenteerimata. Well, nüüd on vist tiba hilja ja uued jutud tulevad juba peale. Aga eks me kõik õpi ju oma vigadest..