Mina ei saa aru, järelikult pole loogiline.

Üks õhtu kui pliksid külas olid ja spontaanselt väikest mereannivaagnat tegema hakkasime, siis juhtus selline inetu lugu, et torkasin ennast ühe külmunud krevetiga. sain imetillukese haava, 2x3mm ehk. Juba paar tundi hiljem läks kole jubedasti paiste ära ja oli samasugune veel järgmisel hommikul ka. Läksin siis ilusasti tööle.. mis tuleb välja, et ei olnudki nii hea mõte. Sõrm läks veel kaks korda suuremaks, tõusis palavik ja terve selle kalapoekese oleks tahtnud täis oksendada. Õhtul käisin arsti juures ka, sain teetanuse süsti (sest ma küll ei mäleta millal ma seda viimati sain) ja antibiootikumid. Kõige põnevam on see, et palavik läks nagu tõesti alla, aga näpp on nüüd kolmandat päeva selles maksimaalsuuruses. Ei oskagi enam midagi peale hakata, kole valus on. ja kole lillaks hakkab ka kiskuma.

PS. Ja kõige hullem on selle juures see, et kuna ma anatoomiliselt ja üldse neis valdkondades väga tark ei ole, siis ma üldse ei saa aru kogu sellest asjast ja ja ja ja mis on ühe väikse jonnaka Elina kõige suurem mure? See kui ta millestki aru ei saa. Mina ei saa aru, järelikult pole loogiline.

Pilt

saareseiklus :)

Eelmisel kolmapäeval käisime siis väikesel Eestimeelsel väljasõidul. Kokku oli meid seitse inimhinge, kelle seas mina, Maik, Ailen, Karl, Karina, Getter ja Mirko. Lasime ennast paaditaksol South Molle’ile viia, kuhu olime enda jaoks koguni terve campgroundi reserveerinud. Rentisime kaasa ka kõik stingersuitid, snorgeldamisvarustuse ja kaks kajakki. Kolmapäeva varahommikul panime oma laagri sinna püsti ja lebotamine võiski alata! Sai meeletus kogustes lamatud, külge keeratud, veel lamatud ja siis veel lamatud. Käisime ka kajakkidega sõitmas, niisama rannal jalutamas ja ujumas. Otseloomulikult kujunes sellest üks suur söömalaager. Head ja paremat oli meil ikka meeletus koguses kaasas ja suu käis põhimõtteliselt kogu see kaks päeva. Snorgeldama ma kahjuks ei jõudnud, kuna kui ma olin parajasti põlvist saadik vees kogu oma varustusega ja Karl tegi mulle ettepaneku minna ja lahti harutada tema kivi taha kinni jäänud konks, juhtis Maik minu tähelepanu asjaolule, et sealsamas vees üks väike haipoiss just endale sõpru otsib. Oli küll suht väike (hai kohta), aga mul läks igasugune snorgeldamise isu üle. Selle krdi konksu tõin küll ära aga rannast ikka väga kaugele minna ei julgenud 😀

Ja muidugi sai ka hulganisti kookospähkleid lõhutud ja söödud ja küpsetatud ja maskeeritud ja jumal teab mida veel tehtud. Saared ja kookospähklid sobivad omavahel ikka kole hästi kokku.

Igatahes, kokkuvõttes võib öelda, et oli üks kuradima vahva seiklus ja sinna saarele oleks võinud lausa jäädagi. Ei ole ammu midagi nii toredat teinud ja see mälestus jääb küll väga pikaks ajaks meelde.

Aga jõudsid meil siis just ühes külalised ära minna (tüdrukud rentisid oma korteri, Lauri ja Laura liikusid edasi lõunasse, Anna ja Joosep läksid Eestisse), kui juba on uued kohal. Seekord Joonas ja Triin, kes on siin nädalasel puhkusel 🙂

Pildid ikka seal kus alati.