eluring

Täitsa uskumatu kui palju aega jääb kohe üle, kui kooli enam ei ole! Pärast korralikult välja puhkamist olen nüüüd hoopis sellisesse tsüklisse sattunud, et ärkan hommikul seitsme ajal (kuigi pean alles kell 11 tööl olema) ja lähen õhtul selle võrra varem magama.. väga mõnus on! Mõnus vaikne eluke, ei pea ühest linna otsast teise tormama.. tunnid jäävad vist küll enamvähem samaks, minimaalselt 50 tundi nädalas teen ja kui hästi läheb siis 70 kanti parematel nädalatel 🙂

Ja eriti tore mõte oli see, et me tegelt käisime vahepeal minipuhkusel. MIs oli ülitäpselt ajastatud minu kooli lõppemisega ühele ajale, nii et nüüd tundub kogu see koolivärk juba mägede taga ja olen väga mõnusalt välja puhanud. Justkui täitsa uus elu oleks 🙂

PS! Täna tuli uus flybuys kaart, millega nii mõneski poes punkte koguda saab. Vot sellel hetkel kui uut kaarti uhke näoga rahakotti toppisin jõudiski kohale, et kohe-kohe läheme Eestimaale ära ja sama hästi võiks selle kaardi kohe prügikasti visata. Natuke kurb.

Originaalne Pealkiri

Nii lõpuks võtan ennast nüüd siis kokku ja hakkan kirjutama. Mida kõike me siis vahepeal teinud oleme..

Ükskord ammu käisime naabrilaste Alexe’i ja Joeliga kalal taaskord. Ikka seal samas Hydeaway Bays. Joel tõmbas ka väikse reefihai välja, aga peale selle jäi saak natuke kesiseks. Nägime küll jälle suuremaid haisid otse ranna ääres tiirutamas (kellele Alexe mingil mulle teadmata põhjusel järgi otsustas joosta :D), aga kätte kahjuks ei saanud. Aga noh, sest pole ka midagi, sest põhiline on see et sai jälle rannas lebotada ja teha mu lemmiktegevust nimega mitte-midagi-tegemine.

Ühel heal päeval, millest on nüüdseks juba vist 5 nädalat mööda läinud, saabusid meile uued rentnikud nimega Anna ja Joosep. Taaskord eestimaalased. Kui muidu olime siin Airlie Beachil suht kolmekesi püsivamalt (mina, Maik, Ailen.. ja noh alguses Kersti ja Joonas ka), siis nüüd tundub, et on natuke rohkem meid siia kokku tulnud. Ja noh, nagu ikka eestlastele kombeks, siis kuskilt kaudu tunnevad kõik ikka kõiki. Anna Ja Joosepiga käisime siis suurte vihmasadude ajal natuke sõitmas, vaatasime üleujutatuid teid ja kraave ja jõgesid. Pildid panen ka sellest 🙂

Ühel teisel äraütlemata toredal päeval saime Aileniga pärast kooli laguuni ääres kokku ja pidime niisama päevitama/ujuma/jutustama, kui aga kuskilt ilmus välja Andy (mu üks põhikliente töölt) ja ütles, et ikka kangesti oleks tarvis purjetama (kirjutasin purjutama alguses :D) minna. Läksimegi 🙂 Kurb oli ainult see, et fotokal sai aku marukähku tühjaks. Aga sellele vaatamata oli väga tore üritus – tegemist on iga kolmapäevase võistlusega, kus siis asjaarmastajad (umbes 20 purjeka kanti) teevad siin lahe peal ühe väikese võistluse läbi.. Mingi tähtsust sellel võistlusel ei ole, lihtsalt selline üritus, et kõik saaks ikka korra nädalas mere peale. Ja sinna saab siis tegelikult enamvähem ükskõik kes kaasa minna 🙂

Tibupühade (lihavõtted ei ole väga lahe sõna mumst) ajal käisime väikese grupikese õhtustamas, tore oli. Läkski selle peale nüüd kõht jälle tühjaks.

Ailen kolis nüüd linnast natuke välja Jubilee Pocketisse (mis on ikka kõige häirivam asi maailmas) ja rendib seal sellist meie koha sarnast pleissi.. noh, selles mõttes, et ka kaks korrust ja kaks magamistuba jne. Ja ta ka võttis endale siis ühed üürilised, kes jällegi läbi juhuste on otseloomulikult… eestlased! Karina ja Karl. Korraks oli tegelane nimega Henri ka seal diivani peal kräshimas, aga ta läks nüüd oma rada ja elab Cannonvale’is. Mis on ka siinsamas.

Selle nädala alguses saabusid meile külla aga Maarja ja Keidi, kes kräshisid siis omakorda meie elutuba. Ja siis kohe üks päev pärast neid laekus ka Lauri, kes ka sellele lastelaagri vaimule siin oma panuse annab. Eks need noored võimlevad siin omaette, kuni pererahvas tööl ja koolis käib. Millega seoses on mul ikka ülihea uudis: MUL ON AINT KAKS KOOLIPÄEVA JÄÄNUD!! See on maailmaparimjanatukeveel.

Paar päeva tagasi tegime Aileniga nii toreda hommikukohvi. Kuna meil kunagi kummalgi aega ei ole eriti, siis avastasime, et kõige “ühisem” vaba hetk mis meil on, on hommikuti enne kooli. Tuli siis Ailen ja võttis mind ühel heal hommikul kodust peale (koos suure kohvilaadungiga) ja sõitsime Cannonvale’i paadirambi?rämbi? (kes ütleb, mis see sõna eesti keeles on?) peale istuma ja kohvi jooma. Eriti tore oli täpselt seal vee piiril istuda, kell ülivarahommikul, loksuvaid paate imetleda ja kohvi lürpida. Mõnna 🙂

Täna on siis imetore laupäeva hommik ja mina olen koguni kaks vaba päeva välja võlunud. Mis on ses mõttes muidugi kurb, et Maiks on tööl. Just praegu jõudis kohale, et selle asemel et mõlemad see nädalavahetus vabaks võtta, siis ma võtsi nselle ja ta võtab suure tõenäosusega järgmise. See on nüüd küll natuke loll meist, aga asjad läksid vist sel hetkel segi, kui meil väike kämpingu-plaan tuli ja järgmine kolmapäev ja neljapäev oli vaja vabaks sebida. No igatahes, loodetavasti me ikka ühel heal päeval saame koos midagi toimetada.

Nagu ikka koolilastel kombeks, siis igal koolipäeva hommikul magan täiega sisse ja kui ma ikkagi viimasel hetkel üles ei tõuseks, siis magaks tõenäoliselt 10-11ni. Samas, näiteks täna, sellel imetoredal vabal päeval, ärkasin 7.20 üles ja kogu lugu. Kusjuures eile olin veel nö „vaba päeva preemiaks“ kella kaheni üleval. Kuidas selline lollus üldse loogiline peaks olema?

Nüüd istun keset seda lastelaagrit ja kirjutan blogi. Varsti peaks vist kõvemini lärmama hakkama, siis saab äkki need laibad ka siit maast lahti. Teie aga, minge vaadake pilte!!

PS! Ma just avastasin, et ma kirjutan nii segaselt: “me käisime” kirjutan siis kui käisime Maiksuga+teistega, või siis kui ma käisin teistega (Aileniga :D), teil vist päris keeruline aru saada, mis Maiks tegi. Ma siis ütlen ära. Üldjoontes me käime ikka koos igalpool. Aint mina käin vahepeal Aileniga hängimas ja tema käib kalu meelitamas ja pokkerit mängimas.

PPS! Jesus Christ, mis lauseehitused.

PPPS! see nelja tunnine piltide ülespanek olgu seda parem väärt! Kõik asjad olid mu vastu ja võttis lihtsalt ebareaalselt kaua aega, et see kõik ära parandada. Aga nüüd lõpuks valmis, nii et kõik marss pilte vaatama!

Endal on ka kohe kahju et blogi kirjutada ei jõua, nii palju jääb rääkimata ja kõige rohkem on kahju sellest, et nii palju esmaseid emotsiooone jääb dokumenteerimata. Eks elu on juba näidanud, et kõige rohkem on see blogi mu enda jaoks, kuhu on niii maruhea aastakese-kahe-viie pärast tagasi pöörduda ja jälle lugeda, et kuidas asjad siis tegelikult olid.

Ma isegi ei tea, mille pärast ma praegu seda blogi kirjutan, sest tegelt ju tean, et midagi tarka ma öelda ei kavatse.. kui aint ehk seda, mis just moment tagasi pähe lõi: see et ma siia üles kirjutan, et nii kiire on, on ju ka omamoodi dokumenteering sellest, et ükskord ammu oli kolekiire 😉

Luban, et varsti kirjutan!