hommikused sekeldused

*Läksin siis mina hommikul bussi peale ja tahtsin osta piletit, mille peale bussijuht küsis mult õpilaskaarti (meil on uus bussijuht!). Näitasin. Vaatab ja vaatab ja ütleb: “kena pilt… ma olen sind facebookis näinud!” Mille peale esimesel reas istuv naine ütleb bussijuhile: “aga mina olen SIND facebookis näinud!”

*Bussipeatusest koolini on umbes 400 meetrit. Tulen siis mina bussi pealt maha, kui järsku hakkab paduvihma sadama. Kuna mul vähe riideid seljas, arvuti tilpneb poolenisti kotist välja ja alles olin palavikus, otsustan ühe kiirema spurdi kooli teha. Kohe bussipeatuse lähedal jooksen mööda ühest naisest, kes minuga samas suunas kõnnib. Olen siis mina juba pea terve selle tee maha jooksnud ja ainult üle tee on veel jäänud minna, kui järsku kuulen, et keegi jookseb mu selja taga. Keeran ringi ja see sama naisterahvas kellest varem mööda jooksin seisab nüüd hingeldades minu ees ja ütleb ühe hingetõmbega: “sa-jooksed-nii-kiiresti-kas sul-on-vaja-kaugele-minna-mul-on-veel-üks-vihmavari-kotis!”

*Koolikaaslasel Judyl on juba mitu päeva mure hingel olnud. Muidu ta jääb koguaeg hiljaks aga nüüd hommikuti seisab juba 15 minutit enne kooli parklas ja justkui ootab seal kedagi või midagi. Küsin mina siis kolmandal päeval, et miks sa seisad siin niimoodi. Ja siis Judy räägib mulle vist oma elu kõige südantlõhestavama loo (no ta tõesti oli megamures selle pärast), kuidas ta oli mingit autot seal parklas müksanud eelmisel reedel ja ilusti oma numbri jätnud kaks korda kojamehe vahele, aga autoomanik ühendust ei võta. Judyl suur mure oma karmavõla pärast. Täna hommikul otsustasin siis temaga koos oodata. Ja vahi-vahi autoomanik on ei keegi muu kui minu arstionu! Arstionu hakkab Judy mure peale kõva häälega naerma ja ütleb, et tal on tegelt koguaeg nii kiire ja tal suht ükskõik milline ta auto välja näeb.

Need on mu kü-la-li-sed!

Sõbrapäeval (no ei ole olemas sellist päeva!!) saabus meile taaskord külla sõber Tõnis ja mõned päevad hiljem ka Kaido ja Rauno. Maja oli jälle rahvast täis ja elu mõnus. Meie käisime muidugi sama kenasti koolis/tööl edasi nagu ikka ja poisid toimetasid siin omaette. Nädalavahetuse võtsime muidugi vabaks (koguni kaks päeva! Ennäe imet!). Äraütlemata tore aeg oli. Laupäeval käisime Cedar Creek’i koske vaatamas, aga kuna seal oli marupalju inimesi, siis ujuma ei läinud. Läksime hoopis Conway Beachi, kus sai natuke ranna peal autuga sõita (oi, kuidas mulle meeldib ranna peal autuga sõita!!), kala püüda, toredaid pilte teha ja õlunaadi sisse kaanida. Nii mõnna oli!

Pühapäeval sõitsime Hydeaway Baysse. Kõigepealt oli vaja muidugi sõita Dingo Beachi ja sealt mingisugune jabur kogus friikaid osta ja siis mingisse täiesti jaburasse kohta sõita ja vaadata, kas see tee on normaalne, et sealt kuhugi alla vee äärde sõita. Ei olnud normaalne. Õnneks see oli nii ebanormaalne, et meil ei tekkinud isegi vaidlust, kas peaks või mitte. Ilmselgelt polnud vaja sinna minna. Edasi sõitsime siis Hydeaway Baysse. Kuna praegu on stinger season, siis ilma selle üliõhukese kalipsota vette minna ei ole väga tark. Mõtlesin, et lähen proovin siis laenutada meile need kalipsod (stinger suit) ja Härra Laenutusmees laenutaski mulle viis uhiuut kalipsot täitsa ilma rahata! Vahi, kus on alles toredaid inimesi maamunal! Seadsime ennast siis sinna rannale sisse. Rauno ja Maik tegelesid õngitsemisega ja mina, Tõnis ja Kaido peesitasime niisama vees ja liival ja vees ja liival ja vees.

Maik sai muidugi kohe esimestel minutitel ühe Giant Trevalli kätte, mille me pärast piltide tegemist muidugi sama targalt lahti lasime. Kuna ma olin eelmisel päeval Conways juba nii ära põlenud, siis lamasin lihtsalt seal rannal stinger suit seljas ja rätik üle pea, et jumala eest veel rohkem päikest ei saaks. Ülinaljakas oli see, et tõus tuli päris kiiresti, mis tähendas seda, et Maiks pidi mind mööda randa edasi lohistama iga kord kui lained jälle üle varvaste käisid. Sellest on üpris humoorikad pildid ka!

Päeva tipphetk oli kindlasti see kui Rauno õnge otsa üks väike Shovelnose’i poisike jäi. Ikka jupp aega sai sellega taieldud ja sellest on meil nüüd mõned videod ka näidata, vaadake isuga, monteerisin oma ropendamised välja. Pärast pikka ja toredat ja lõbusat ja vinget ja väsitavat ja ikkagi toredat päeva läksime koju ja tellisime indiat. Üks krdi mõnus söömaaeg oli 🙂

Poisid olid meil siis kokkuvõtteks päris kaua külas. Tõnis vist koguni 9 päeva ja Rauno-Kaido 6. Ülimalt tore aeg ja meenutada on isegi natuke kurb.. kurb et läbi sai see kena aeg. Ikka nii tore on külalisi vastu võtta ja nendega kõiksugu toredusi teha. Eriti tore on see kui külalised põrandaid pesevad üllatuseks ja kotlette teevad ja koguaeg „perenaine-perenaine, kas sa õlut/süüa/autoust lahti/abi vajad?“ küsivad. Oeh, nii tore, nii tore..

Nüüd oli meil siis väike paus.. nädalake või nii ja juba ongi uued elanikud. Prantsuse neiud. Väga viksid ja viisakad siiani, käivad hiirvaikselt ringi ja mitte kuidagi ei seda olemist…

Aga nüüd on mul aeg magama minna. Elu on üks väike nihverdis ja tahab et ma asjalik oleks järgnevad neli päeva. Viiendaks päevaks jälle suured plaanid tehtud, nii et peab vastu pidama. Mitte, et see nüüd ületamatult raske oleks, rohkem nagu tore..

tark mees voodis

Maiksust on meil saanud unesrääkija. Tema viimase paari nädala parimateks paladeks võib lugeda selliseid väljaütlemisi:

  • “Said selle krabi kätte vä?”
  • “Pane kõik asjad kokku!”
  • “Võta oma rusikad ära siit!!!”

Need ütlemised tulevad alati sellel hetkel, kui ma lähen natuke hiljem voodisse, siis kui tema magab. Siis ta täpselt sellel hetkel ütleb neid, kui ma teki alla poen. Igakord ma ikka naeran. Mõnikord saab temaga pikemalt ka räägitud, kui ma küsin midagi teemakohast vastu ja ta siis edasi jutustab 😀

EDIT: Marje kommentaari/küsimuse peale tuli meelde, et üks öö kui hakkasin magama minema, siis Maiks isegi rääkis inglise keeles.

Maik: “It’s quite dark in here.”

Mina: “Oh really? sa võid muga tegelt eesti keeles ka rääkida. Ja muideks, sa räägid unes jälle.”

Maik: “Siin on päris pime.”

Ilmselgelt tal on valikuline kuulmine: selle osa kuulis ära, et eesti keeles võib rääkida aga mitte seda osa, et ta unes jutustab 😛

bussipiinad, napakad lapsed ja veel napakamad täiskasvanud

No tere neiud ja noormehed.

Üsna mitu päeva on möödunud viimasest sisukast blogist 😀 Vabandused 🙂 Käime siin jätkuvalt koolis ja tööl. Viimastel nädalatel on nii välja kujunenud, et mina käin hommikul koolis ja lähen sealt otse tööle, kokku veedan väljaspool kodu niimoodi ühe satsiga 13 tundi. AGA, see on seda väärt, sest suutsin oma graafikud nüüd nii teha, et saan vajaliku arvu tunde kooli+tööd tehtud esmaspäevast-reedeni ja nädalavahetus jääb täiesti vabaks 🙂 Mis on igati teretulnud! Maiks isegi võttis ka kaks nädalavahetust järjest vabaks ja nii oleme vahepeal isegi mingisse rutiini sisse saanud.

Kui muidu on Airlie mõnus väike kohake, kus igalepoole on ainult mõnisada meetrit jalutada, siis kool asub mul hoopis ühe tobeda koha peal Cannonvale’is. Selleks pean sinna ja tagasi sõitma bussiga. Ja otseloomulikult, kuna pean sinna minema hommikul kell 8, siis sõidan bussis koos 30 koolijütsiga. Bussist jään ma muidugi alalõpmata maha ja siis pean natuke kutsikasilmi tegema ja ennast teise koolibussi peale nihverdama. Nende kahe bussi vahe seisneb selles, et esimene on tegelikult tavaline liinibuss, mis paksult koolilapsi täis (Airlies pole kooli, enamus lapsed sõidavad 25km kaugusel asuvasse Proserpine’i) ja teine on päris koolibuss (ühe konkreetse kooli oma), kuhu lihtsurelikud tegelikult peale minema ei peaks. Aga kuna bussijuhid on kõik ühe firma omad, siis nad juba natuke teavad ka mind ja vahel ikka võtavad peale. See koolibuss on muidugi veel toredam, seal pole ma veel kordagi pidanud midagi maksma 🙂

Üleüldiselt on see hommikune bussisõit naljakas. Päris esimestel päevadel vaatasid kõik lapsed mind nagu ilmaimet (no tõesti, ei sõida teisi tavainimesi nende varahommikuste bussidega). Mõne päeva järel sain juba selgeks, kus keegi istub ja tegin koolivormidel ka vahet. Pärast esimest nädalat oli mul juba üks päris oma sõbranna (no ta on mingi kuuene) ja nüüdseks tean juba umbes 5 lapse nime, kellega hommikuti koos bussi eesotsas istume.

Tavaliselt on meie bussijuhiks üks vana torisev onu Ian, kes minu vastu on mingil põhjusel märksa sõbralikum, kui nende väikeste põngerjate. Aga ühel hommikul mõtlesin küll, et tahaks sellest bussist lihtsalt välja hõljuda, sest no nii lolli juttu ei ole minu kõrvad enne kuulnud. Iani asemel sõitis hommikust kooliringi keski vanem naine. Üks esirea lastest, kelle nimi on Maddie, on meil natuke kiiksuga. Päris tõsiselt, tal ei ole pööningul kõik asjad päris õigesti sorteeritud. Ma ei saa aru, kuidas selline laps kuskil tavakoolis käib ja niimoodi tavabussiga sõidab. Ta on äärmisel häiriv. Muidugi kohati on mul temast kahju aga enamus ajast on ta lihtsalt häiriv, sest sa mitte kunagi ei tea, mida ta järgmiseks ette võtab. Näiteks üks päev ta ulgus nagu mingi krdi hundikutsikas terve see 15 minutit mis mina seal bussis olin ja üks teine päev ta lihtsalt nokkis nina ja pühkis oma sõrmi siis teiste mööduvate laste peale ja ühel kolmandal päeval pani ta nätsu endale talla alla ja vajutas täiesti sinna tossumustri vahele kinni. Seejärel nokkis selle sealt jälle jupphaaval välja ja pani suhu tagasi. Aga tagasi nüüd selle päeva juurde, kus lolli juttu oli minu jaoks terve eluea varu. Bussimutt ja Maddie sattusid sellisesse vestlusesse.

Maddie: „Where’s Ian?“

Bussimutt: „I shot him.“ (jah, te lugesite õigesti!!!!)

Maddie: „No, you didn’t“

Bussimutt: „Yes, I did.“

Maddie: „No, you didn’t“

Bussimutt: „Yes, I did.“

Maddie: „No, you didn’t“

Bussimutt: „Yes, I did.“

Maddie: „No, you didn’t“

Bussimutt: „Yes, I did.“

Maddie: „No, you didn’t“

Bussimutt: „Yes, I did.“

Maddie: „No, you didn’t“

Bussimutt: „Yes, I did.“

Maddie: „No, you didn’t“

Bussimutt: „Yes, I did.“

Maddie: „No, you didn’t“

Bussimutt: „Yes, I did.“

Mingil hetkel juhtus bussimutt mulle tahavaatepeeglist otsa vaatama ja nähes neid kannatusi minu silmis, ta arvas, et mu piin on põhjustatud Maddiest ja üldsegi mitte sellest, et üks täiskasvanud inimene ühele pooletoobisele lapsele sellist juttu räägib. Bussimutt mõtles, et oleks naljakas Maddiele öelda, et kui ta ei usu, et Bussimutt Iani maha lasi siis küsigu minu käest. Ja siis vaatab krdi pool bussi mulle otsa. No mida ma peaksin sellises olukorras ütlema?!?!?!?! Ma tegin näo, et ma ei saa mitte midagi aru. Järgnes vestlus:

Maddie: „No, you didn’t.“

Bussimutt: „Yes, I did.“

Maddie: „No, you didn’t.“

Bussimutt: „Yes, I did.“

Maddie: „No, you didn’t.“

Bussimutt: „Yes, I did.“

Maddie: „No, you didn’t.“

Bussimutt: „Yes, I did.“

Sel hetkel ma tahtsin lihtsalt APPPPPPPPI karjuda ja läbi bussipõranda vajuda. Aga oh ei, kus sa sellega, pidin seda vestlust veel järgnevad 10 minutit kannatama.

Pärast kooli sõidan siis rõõmsalt bussiga tagasi linna ja lähen tööle. Tööl on kõik vanaviisi. Väljaarvatud need intriigid, mis meil poiste vahel on (nagu krdi naised noh!) ja see, et mina pean siis püüdma neid lahendada. Lõpplahenduseks pakkusin välja, et üks probleemsetest noormeestest läheks Indiasse tööle (kuna Indiast oli just kaks ja pool inimest lahkunud ja niikuinii oli kedagi uut vaja). See lahendus tundus kõigile meeltmööda ja mulle anti siis vaba valik keegi uus tööle võtta ja välja koolitada. Praegu meil siis käib üks neiu.. ühe päeva käis proovikal ja oli suht okei, nii et täna tuleb uuesti. Muidu oli täitsa tore tüdruk aga pärast tundi aega töötamist ütles: „ära sa mind süüa tegema küll pane, ma ei oska!“. No mida sa siis üldse tulid siia??? No eks näis, täna hakkab nagu väike Miki süüa tegema. Mulle ka väljakutse 🙂