tööuudiseid

Paar päeva tagasi olin siis rõõmsalt üksi Fishis tööl. Tegin parajasti prepi, väikseid asjakesi, mida siinmail potato scallopiteks kutsutakse, kui ühel heal hetkel läks midagi natuke väga palju valesti ja kukutasin ühe väga lameda väljanägemisega metallist asja fritüüri, mille peale fritüür pahandas ja mind üleni õli täis pritsis. Natuke tuli pisar silma, aga kõige rohkem tuli hoopis eestikeelseid roppusi suhu. Keerasin siis kraani lahti ja tahtsin käe külma vee alla panna. Aga, ennäe imet! KEEGI TROPP (meeldetuletus: ma olin üksi tööl) oli kraanist kuuma vett lasknud ja siis kraani lihtsalt külma peale keeranud aga ei olnud oodanud, et vesi ka külmaks läheks. Lasin siis endale mõnuga sinna kuuma vett ka peale. Üks jäse (halvem käsi) oli täitsa kole ja kõht ka puha põlenud. Üritasin ennast siis igatpidi keerutada seal kraani all ja samal ajal tangidega kõike seda jura fritüürist kätte saada. Väga hästi ei õnnestunud, eriti arvestades, et kraanikausi ja fritüüri vahe on mingi 3 meetrit. Olin igatahes juba väga parajalt leilis. Hakkasin siis väiksest apteegikapikesest seda geeli otsima, mida põletuste puhuks endale peale võiks määrida. Alustuseks suutsin selle kapikese põrandale laiali kukutada. Siis veel natuke ropendada. Siis seal hunnikus tuhnida… kui äkki justkui läbi paksu varahommikuse udu meenus, et KEEGI TROPP  oli eelmisel päeval koristades (ma üksi koristasin seda kappi) geeli minema visanud, sest see oli pool aastat üle realiseerimiskuupäeva. Lõpuks ei jäänud muud üle kui Indiasse (restoran) helistada ja öelda, et ma väga tahaks, et keegi mulle kalapoodi külla tuleks, sest kangesti on tarvidus apoteekasse ravumi järgi minna. Mille peale terve India (riik) läks vist sabinasse ja nad kohe üldse ei suutnud ära otsustada, mida tegema peaks. Esialgse info järgi pidi keegi kibekiirelt tulema ja mu olukorda leevendama. Järgmisest telefonikõnest selgus, et nii kibekiirelt ikka ei saa, sest see kes pidi tulema mu olukorda leevendama, oli hoopis kuhugi mujale läinud kellegi teise olukorda leevendama, aga tema asendaja, kes tuli esialgselt tema olukorda leevendama, tuleb nüüd minu olukorda leevendama. Kolmandast telefonikõnest selgus, et minust oleks arukas nüüd ilusti kassast suuremad rahatähed välja võtta ja pood kus-seda-ja-teist jätta ja apteeki minna. Nii toimisingi. Hiljem tahtis veel natuke nutt peale tulla, aga õnneks olin vapper väike tüdruk ja ainult ropendasin.

Selle jutu pühendan sünnipäevaks oma armsale sõbrale Annile, kellel loodetavasti on mõlemad käed alles!

Townsville :)

Tsautsau!

Kuna videoblogi ei osutunud nii populaarseks (te vist ei viitsinud seda lõpuni vaadata eks), siis kirjutan jälle.

Eelmisel laupäeval käisin töökaaslastega väljas, sest meie Peruu-kutt Eduardo naaseb nüüd viieks kuuks sünnimaale. Oli nagu selline hüvastijätupidu 🙂 Eriti kaua ei olnudki, rohkem veetsin tegelikult aega McDonaldsis burgerit süües ja üksi bussipeatuses istudes, kui klubis.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.. Pühapäeval magasime siis kella üheni õndsat und, kuni lõpuks ärkasin selle peale, et sain bossnaiselt sõnumi küsimusega minu enesetunde kohta. Mul oli enesetunne täitsa okei ja kõik tundus seda va klassikalist rada suunduvat.. et kella neljaks tööle jne. Tegelikult pakkus aga bossnaine välja, et ma võiks hoopis vaba päeva võtta, kuna Maiksul ka ju ometigi vaba päev. Noh, mõeldud-tehtud. Läksime veel Indiast läbi ja võtsime hommikusöögiks ühed naanid (need on need ümmargused india saiad) ja ostsime Happy High Herbsist uue piibu 🙂 Ja sõit Townsville’i võiski alata!

Tegelikult pidime Townsville’i sõitma alles järgmisel päeval.. meil olid nimelt viisa jaoks röntgeni ja meditsiinilise kontrolli ajad kinni pandud. Kuna aga ootamatult skoorisime oma vabade päevade hulka veel pool päeva, lahkusime juba pühapäeva õhtul. Autos bookisime endale hotellitoa täitsa kesklinna ja tegime igasuguseid plaane Townsville’i ja üldse elu kohta. Kolm tundi sõitu möödus kõige kiiremini üldse! 🙂

Kella kuue ajal jõudsime siis kohale. Vaatasime siis oma toa üle ja läksime välja sööma. Sõime Cactus Jackis, mille näol on tegemist Mehhiko restoraniga, kus kogu miljöö ja söök oli isegi täitsa tore, ainult et mingil põhjusel tuli kõlaritest ikka LFMAOd või Rihannat. Ja õhtul käisime veel kinos ka! Nii tore oli selliste lihtsate asjadega oma aega sisustada 🙂

Hommikul tegime ära oma röntgenid.Nende tegemise ja arstiaegade vahele jäi meil üsna mitu tundi vaba aega, mille sisustasime eriti mõnusa hommikusöögiga Coffee Clubis, Castle Hilli otsas käimisega, Reef HQ akvaariumi ja Dome Theatre’iga. Kõige ägedam oli vist see Dome Theatre, mis on põhimõtteliselt siis see nö kuppelkino, kus oled suure kaare all peaaegu lamavas asendis ja vaatad filme 🙂 See oli üüüüberäge! Mis muidugi ei tähenda, Castle Hill või akvaarium kehvemad oleks olnud 🙂

Arsti vastuvõtud kujunesid pikemaks kui arvata oskasime aga kui lõpuks sealt tulema saime ja migratsiooniametisse e-maili saatsin, et nüüd on tehtud, sain põhimõtteliselt kohe vastuseks, et viisad käes! Nüüd võimegi siis ametlikult siin riigis olla veel 27.maini.

Tagasitee kulges jälle ülikiiresti, sest meil ikkagi vaja terve maailm läbi rääkida ja planeerida ja vaielda nii öelda „nende asjade lammutamise tehase üle, mille valmistamise tehas on alles pooleli“. Naljakas on kuidas mõnikord läheme mingitesse detailidesse nii sisse, et ise ka ei usu ja siis argumenteerime hullult mingite asjade üle, mida absoluutselt veel olemaski ei ole. Ja siis ühel hetkel üks tuletab teisele meelde, et kuuled vä, seda ei ole ju tegelt olemas! Ja siis hakkame mõlemad naerma 🙂

Panen Picasasse üles mingeid täitsa suvalisi pilte nüüd, mingitest täiesti suvalistest üritustest ja asjadest segamini, sest väga midagi asjalikku panna ei ole. Pooled pildid tehtud telefoniga, ärge mingit ülimegafutut kvaliteeti oodake!