päeva sõna – wet season

Mõtlesin, et peaks vist natuke veel kirjutama märjast hooajast. Teadupärast asub põhja-Austraalia ju troopilises kliimavöötmes, kus põhimõtteliselt ei räägita mitte neljast aastaajast vaid kahest hooajast – wet season & dry season, ehk siis maakeeli “kuiv” ja “märg” hooaeg. Kuiv hooaeg kestab siis märtsist/aprillist kuni novembrini ehk siis meie mõistes põhimõtteliselt läbi sügise, talve ja kevade ja märg hooaeg kestab siis umbes novembrist märtsini ehk siis läbi suve.

Märja hooajaga käivad kaasas äikesetormid, kõiksugused vihmad (hoovihmad, seenevihmad, uduvihmad vms), ÄÄRMISELT niiske (et mitte öelda MÄRG) õhk, soojad temperatuurid (25-35 kraadi), tihti vahelduv ilm ja meeletu looduse elavnemine. Taimed ja puud lähevad märksa rohelisemaks (pole nad ju pikka aega vett näinud), puhkevad õide, kõiksugused loomad ujuvad oma urgudest välja ja üldse elu läheb kuidagi lärmakamaks ja värvilisemaks. Meil näiteks on tuppa nii palju gekosid kolinud, et ei oskagi nendega enam midagi peale hakata.. eriti kahju on beebidest, sest nad ei oska endaga midagi eriti ette võtta ja siis nad saavad siin nö. koduvägivalla tagajärjel surma.. sest me ju ei oska nendega arvestada ja ikka astume neile koduste toimetuste käigus peale… või paneme midagi peale või jätame nad kuhugi alla.. mu hingel on vist praegu kaks gekobeebi elukest. Mis on tegelt kurb, sest nad on armsad!

Ja see õhk! Õhk on lihtsalt nii niiske.. Tihtipeale ei olegi aru saada, kas ma nüüd higistan nii räigelt või on see lihtsalt mu kehal kondenseeruv niiskus. Igatahes, ei ole harv nähtus, kui inimestel on nägu/selg/kael nii märjad, et reaalselt on näha veepiiskasid üksteise kõrval ja nired jooksevad lihtsalt näiteks mööda selga alla, nii nagu oleks just dušši alt välja astunud ja polekski vaevunud kuivatama.

Põhimõtteliselt näeb see siis siin Airlie Beachil välja nii et kohati on pilves, kohati päikesepaisteline, temperatuurid on praegu varasuvel umbes 25-30 kraadi kanti, vahepeal tibutab, vahepeal sajab hoovihma ja vahepeal paistab lauspäike. Aga samas, praegu mulle selline ilm meeldib. See tähendab natuke jahedamaid hommikuid (Jee, higivaba uni!) ja toredaid värskendavaid vihmasadusid päeval (mõnus jahutus 30 kraadisel päeval).

Ainuke asi mis mulle ei meeldi, on tuppa trügivad putukad! Vot need lendavad prussakad ja tirtsud ja sipelgad jms on tüütud. Eriti kui Di igakord kisama pistab ja mööda tuba ringi jookseb, ise samal ajal karjudes “Elina, Elina, Elina, mida ma tegema peaksin?!?” Maiks just eile rääkis, et kui nad paar päeva tagasi koos hommikust sõid, passis elutoas seina peal üks selline suur prussakalaadne putukas (meil on sellised lendavad, midagi prussaka ja maipõrnika vahepealset.. ja nad lendavad meile koguaeg tuppa, sest meil on rõduuks lihtsalt alalõpmata lahti). Igatahes, samal ajal oli meil Bree külas, kes magas elutoas madratsi peal ja see oli nii naljakas, kuidas Maiks mulle seda lugu rääkis. Ütles, et Di oli jälle veits hüsteeriasse sattunud teemal “appi, seal on prussakas” , mille peale Maiksul oli tekkinud küsimus, et mis ta nüüd tegema peaks, Breele pähe ronima või? Peab ütlema, et Di on üks äärmiselt tore ja lõbus tüdruk, kes lihtsalt kardab neid putukaid ja see lisab igale meie kooselatud päevale natuke vürtsi juurde. Alles eile istusin rõdul ja kuulasin kuidas Di mööda elutuba ringi jookseb ja mingi prussaka eest põgeneb ja jalanõusid mööda tuba laiali loobib 😀

Aga tegelikult on lood siin ikka võrdlemisi head selle märja hooajaga – võib öelda, et asume põhimõtteliselt selle kõige alumises servas, mis tähendab, et meieni jõuab sellest kõigest veel suhteliselt vähe.. tuhat kilomeetrit põhjapoole on ikka kardinaalselt teised olud. On kümneid ja kümneid teid, mis igal aastal terve märja hooaja läbimatud on; kogukondi, mis kuudeks muust maailmast ära lõigatud saavad ja mõnikord ka natuke väiksemaid üleujutusi.  Aga tegelikult on selline teistsugune ilm ja kliima ju tore vaheldus!

konnailm

Vihmutanud on meil tegelikult juba mõnda aega – niimoodi vaikselt ja tasakesi, ei midagi erilist. Eelmise nädala lõpust alates lubas siis seda ametlikku esimest tormi – äikest ja muud möllu.. lasi ta ennast küll 5 päeva oodata, aga eile õhtuks jõudis kohale – üks maruäge ja tugev hoovihm! Natuke lõi välku ka ja teleka pidi panema kõige valjema peale, et üldse midagi kuulda oleks. Aga mitte sellest ma ei tahtnud rääkida. Vaid hoopis sellest, et see kena vihmasajuke tõi välja kõik maailma konnad ja pani nad meie maja taha krooksuma. Siinsed konnad krooksuvad ikka nii kõvasti, et öösel magamisegagi on raskusi. ja peale selle on nad veel nii suured, et kohe paha vaadata – sellised umbes 8-10cm läbimõõduga. Õhtul Kati veel küsis, et kas mul “konnamürki” pole, saaks vähemalt lahti neist.. sel hetkel tundus see päris naljakas.

Hommikul tööle minnes enam nii naljakas ei olnud, kui igal teisel sammul konnalaipu vältima pidin. Koledad laiakssõidetud plörakad, mis niimoodi vastu asfalti siledaks triigituna veelgi suuremad tunduvad. Ja see meeletu hais!

Uksekell heliseb.. !

Paar päeva tagasi oli mul nii igav, et ma joonistasin lausa sellise kõvera, mis siis näitas statistikat selle kohta, kui palju meil külalisi on käinud 😀 Kahjuks kadus see paber mul kuhugi ära.. tõenäoliselt oli see liiga ilus et niisama vedeleda ja keegi tahtis seda endale 😀

Aga külalistest räägiks siis. Juba umbes nädalapäevad pärast Omareni lahkumist tulid meile külla MEIE PÄRIS ESIMESED COUCHSURFERID!! Ise oleme ju surfanud küll teiste inimeste sohvasid, lõpuks otsustasime, et on aeg oma karmavõlga tagasi maksma hakata. Kohe kui oma profiili nii ära seadistasin, et meie juures vaba sohvat näitab, hakkasin saama meeletutes kogustes kirju.. või noh, keskmiselt umbes 4-5 päevas. Nendest kõigist tuleb siis nö.. terad sõkaldest eemaldada.. kui teid huvitab, siis teinekord võin rääkida, mille alusel me inimesi valime jne.. ja mille alusel tavaliselt valitakse.. ja üldse, millest iganes soovite 🙂

Igatahes, meie esimesteks külalisteks osutusid kaks Saksa tüdrukut – Ida ja Valerie. Nemad olid veel natuke rohelised couchsurferid, ainult mõned korrad surfanud ja mitte kunagi kedagi päriselt hostinud. Ja noh, nad olid natuke üldisemalt ka veits rohelised alles.. reisimises ja kõiges.. otse keskkoolist siia tulnud ja natuke eksinud ja natuke pea laiali otsas 🙂 Aga nad olid väga toredad vestluspartnerid ja väga viisakad tüdrukud! Kõik oli väga väga väga väga tore 🙂 Aga et ikka natuke nalja ka saaks ja päris igavaks ära ei kisuks, siis üks neist tüdrukutest mõtles, et ilgelt lahe oleks pesu väel mööda korterit ringi patseerida. See oli naaaaatuke, ainult naaaatuke naljakas. Eriti arvestades seda, et ta oli ikka väga heas vormis ja ta ise terve päev hullult tsekkas ennast koguaeg (siukseid asju lihtsalt paned tähele, sest mul on üks tuttav, kes teeb seda iga jumala päev, iga teine minut!) Ja noh, kes mina nüüd olen, et öelda, et ole hea pane natuke püksikest ka jalga endale ja pluusikest ka selga endale. Nii ta siis siin kulges 🙂

Meie järgmised külalised olid Tine ja Connor – nemad on abielupaar, meist 1-2 aastat vanemad, kutt on AMEERIKAMAALT ja pihv on Belgiast. Kuna pihv on aga palju aega oma kalli abikaasa seltsis veetnud, siis võib öelda, et nad on ameeriklased. Nemad ei olnud üldse rohelised, teadsid igast asju ja põnevaid lugusid. Käisime nendega natuke linnas ka patseerimas.. meil on siin üks selline jalutusrada, mõned kilomeetrid pikk ja seal on tore kulgeda 🙂 Aga-aga-aga, kuigi, kui nendega üleüldiselt “maailma-asjust” rääkida, siis tundub, et on täitsa targad inimesed.. ja mõtlesin juba, et vahi, ei olegi selline ameerikalik “meieolememaailmanabad”.. ikka on hea meel mul selliseid Ameeriklasi kohata! Eriti arvestades, et nad ise sinna mitte midagi parata ei saa, kui nad sellises suhtumises üles kasvatatakse. Aga noh, siis tuli ikka välja, et natuke ignorantsed olid nad muu maailma osas küll..

– Esiteks ütlesid nad mulle jutu käigus, et tõenäoliselt ma ei saa Ameerika filmide naljadest aru, sest ma ei ole Ameerikas elanud, seega ei mõista kohalikku, politiikat, kõiki neid nalju suurkorporatsioonide pihta jne. Mul nagu tekkis küsimus, et mille kuradi pärast siis üldse neid filme väljaspool Ameerikat müüakse, kui me keegi neist aru ei saa?!

– Teiseks nad ütlesid mulle täiesti lampi, et kahju, et ma ei tea kes Chuck Norris on, et tema olevat siuke mees, kes mängis ühes filmis (!!!) ja kelle kohta on internetis väga palju nalju (!!!!). Ei kallid sõbrad, pean teid kurvastama, ma ei suutnud oma suud siinkohal kinni hoida ja lihtsalt pidin vaikselt vahele torkama, et OH TEATE LAHEDAT ASJA!?!?!?!?! Meil on Eestis telekad ja arvutid ja mõnikord isegi internet!!!

– Kolmandaks. Uudistes näitas korra vilksamisi Obamat ja ma ütlesin umbes midagi sellist: “miks ta nii naljakalt kõnnib?”. Ja mida on sellises olukorras ühel ameeriklasel ikka muud öelda, kui et “oh, sa oleks pidanud George Bushi nägema”. Ma olin selle avalduse tagamõttest (et ma ei tea kes on Bush) nii rabatud, et ma ütlesin lihtsalt “MIDA???”, mille peale sain vastuseks, et vaata jaaa, meil oli enne üks teine president, kelle nimi oli George Bush.. ma lihtsalt ei osanudki mitte midagi teha, kui inimene siiralt vaatab sulle silma ja mõtleb, et ta peab harima sind milleski täiesti ennekuulmatus.

Ja noh selle tipuks oli muidugi see, et telkust näitas kuidas Maailma Kuningas Obama ise meil siin külas käis. Noh, mitte meil.. aga Canberras ja Darwinis ja nii. Ja siis ta pidas ühe ilmatuma mõnusa 28-minutilise kõne, mis sisaldas endas selliseid väljendeid nagu “us as the leaders of the world” (Meie kui maailma juhid/liidrid) ja “Australia and America helped to bring out the world from it’s economic crisis” (Austraalia ja Ameerika aitasid muu maailma majanduskriisist välja) jnejnejne. Mul ei olegi Obama vastu mitte midagi.. ta on täitsa tore sell, aga see üleüldine suhtumine.. mis aegajalt väga paljudes ameeriklastes välja lööb.. see on lihtsalt kurb. Ja põhiline on see, et minu arust – kuna nad on sellises keskkonnas üles kasvanud, siis neis kõigis on kasvõi killuke seda olemas. Isegi need ameeriklased, kellega oleme rääkinud sellest ja kes ütlevad, et nad saavad aru küll, et see on tobe suhtumine (ma ei mõtle aint seda Maailma Kuninga suhtumist vaid ka seda, et muu maailma osas ollakse natuke ignorantsed ja arvatakse, et kõik ülejäänud inimesed vajavad natuke valgustamist, kuna nad ei tea ju mitte midagi!), siis ikkagi mingil hetkel panevad nad siukseid pirne maha, et aint vaata ja imesta!

Ja kõik te kes te nüüd tahate kommenteerida, et AGA MUL ON ÜKS AMEERIKA SÕBER… ! Mul on ka. Ta on päris normaalne vandersell. Kõik ei olegi ühe puuga löödud.

Aga üldkokkuvõttes olid need kolm intsidenti kokku healjuhul 3 minutit pikad ja ülejäänud 48 tundi oli meil väga lõbus ja tore 🙂 Lihtsalt need kolm minutit olid üpriski märkimisväärsed 🙂

Ja nüüd meil on väiksed rendipihvid, kellele rentisime oma teise magamistoa.. mis ta siin ikka tühjalt seisab! Saksa-Türgi päritolu Dilek ja ja ja ja ja täitsa Eesti päritolu Kati. Eks me siis varsti vaatame mis lihast pihvid on 🙂

Ega see mingi naljaasi ei ole..

.. et naabrite nimed näikse Elina ja Maik olevat. Olen juba mitu korda kuulnud, et keegi seal Elina hõigub, aga eile kui Maiksuga rõdul olime, siis kuulsime mõlemad.. millele järgnes kohe ka nimi Maik. Hahahahahahahaha, peaks minema tutvuma vist..

või ei?

või jaa?

või ei?

 

üüüüüüüüüüüüüüüüüüüüüüüüüüüüüüüüü

Sellenädalase joonistusvõistluse teemaks on “kuidas ma ükskord oma uute punaste pükstega auku kukkusin, sealt välja ronisin, uude ja veidi suuremasse auku kukkusin ja kuidas lõpuks kõik ikkagi hästi lõppes!” Nagu näha võite, on seekordse võistluse teema väga laiahaardeline, nii et kasutage oma fantaasiat ja üllatage meidki!

Taas oleme eetris juba mõne päeva pärast!

Saatemeeskond ootab teie joonistusi, kallid lapsed, aadressil

11/2 Lewis St

Airlie Beach, 4802

Queensland

Australia

NB! Rasvakriitidega joonistatud pildid ei lähe kahjuks enam arvesse!

ja et te teemast mööda ei joonistaks siis:

ja ma üldsegi soovitan natuke alla kerida, sest ma pressisin teiste postituste vahele veel uusi postitusi!

back to reality

Esimene tööpäev pärast Mareni ja Omari lahkumist oli natuke raske. Kuidagi eriti hull üleminek.. eile kui lennujaamast koju jõudsime, oli nii imelik siin tühjas korteris omaette olla. Juba lennujaamas oli nii sürr neid läbi selle klaasi vaadata.. oleks tahtnud lihtsalt juurde kõndida ja öelda, et kuulge lähme teeme nüüd ühed õlled või lähme telkima või lähme laguuni äärde. Aga kahjuks ei saanud.

Täna hommikul oli kuidagi eriti kummaline jälle tööriided selga tõmmata. Ilm tundus jälle tavapärasest kuumem ja juba tööle jõudes olin omadega täitsa läbi. Samas tööpäev ise oli täitsa tore ja läks isegi päris kiiresti 🙂 Pealegi mulle meeldib laupäeviti ja pühapäeviti tööl käia, siis saab rohkem palka ja kuidagi terve päev on selline tunne nagu ajaks labidaga kulda kokku 🙂

Aga nüüd olen siis taas kodus ja mõtlen, et kuskilt peab ju nüüd edasi minema. Selline „elu enne“ ja „elu pärast“ tunne on 😀 Ja sellise järelkajaga lähengi teen nüüd hoopis ühe lasanje oma mehikesele, kes kohe-kohe töölt tuleb. Me ju ometigi üle kahe kuu esimest korda päriselt kahekesi, nüüd saame täitsa kodu mängida 🙂

(see postitus on tegelt kirjutatud 05.11.2011, sorri et nii hilja üles läks)