NT – QLD

Darwinisse jõudsime 5.30 hommikul. Kõikide nende teel kohatud seesmiselt surnud asiaatidest lennusaatjate ja tolliametnike kõrval oli küll selline tunne, et Austraalia piiriametnikel oli hea meel meid näha! Kõik oli nii lõbus ja lihtne. Too easy!

Auto oli täitsa samas kohas, kus me ta jätnud olime. Tegime kiired hommikusöögid ja hakkasimegi idakalda poole sõitma. Sellest sõidust ei olegi midagi väga rääkida. Natuke üle 1300 kilomeetri tühjust, mõned üksikud bensiinijaamad.. palju laipu teede ääres, alustades väikestest hiirtest kuni lehmadeni välja. Päeva tipphetk oli see, kui nägime ülilähedalt kolme dingot, kellest üks oli alles nii väike, et mind tõesti terve ülejäänud päev kummitas, et kuidas ta seal tühermaal selle kõrge rohu sees hakkama saab. Nad läksid ülirahulikus tempos üle tee ja vaikselt vantsisid sealt põõsaste vahele. Jäime seisma ja saatsime neid pilkudega. Nad oli ka tegelikult väga uudishimulikud, kõndisid väga rahulikult, ise terve aeg üle õla meile otsa vahtides. Kahjuks nad ei reageeri nende kutsete peale, millele koerad, nii et lähemale tagasi nad ei tulnud.

Öhtul hakkasid mingid hiired paarikaupa üle tee jooksma. Ei tea, mis värk nendega oli, pole varem sellist asja näinud. Ööbisime ühes motellis Mt. Isa lähedal. Üpris normaalne oli isegi. Hommikul ärkasime siis 5.30 jälle üles ja hakkasime edasi sõitma. Nüüdseks oleme siis umbes 5 tundi sõitnud ja eluisu tahab küll otsa saada. Siin ei ole isegi midagi vaadata eriti.. kõik on lihtsalt kollane tühermaa. Eilse päevaga lugesin veel ühe 350lk raamatu läbi – The Horse Whisperer (eesti keeles oli vist „Hobulausuja“ eks?) Väga põnev oli, ma arvasin, et mäletan filmist, mis juhtuma hakkab, aga ega tegelt ikka ei mäletanud küll. Nüüd tahaks filmi uuesti vaadata 🙂

eile oli täna

Fitzroyst viis lõputu must maantee ja selle valged vööd meid Darwinisse. Aega võttis see kauem veel kui Tallinna linna ehitamine ehk siis üks terve päev (1500km). Darwinis olime ühe öö ja sealt lendasime juba läbi Singapuri ja Helsinki tagasi Eestisse.

Eesti aeg oli üks ütlemata tore ja kiire aeg. Need kolm nädalat lendasid nii kähku.. ja järsku oligi kõik jälle läbi. Aga mul on hea meel, et meil oli vähemalt see kolm nädalatki. Ma arvan, et ma ei hakka siin pikemalt kirjutama, mis me Eestis tegime.. te olite ju ise kõik kohal!

Taaskordne Eestist lahkumine kujunes kuidagi kurvaks sündmuseks. Pikemalt sellel ei peatuks, ei ole vaja endale siin ise kurba tuju põhjustada.

Lend Helsinkisse väljus isegi varem kui oleks pidanud ja seetõttu jäi meil kauem aega, et põhjanaabrite pealinna lennujaamas ringi vahtida. Uni oli juba koledasti peal ja üldse ei viitsinud oodata.

Finnairi lend Helsinkist Singapuri möödus üllatavalt kiiresti ja ei olnudki nii ebameeldiv, kui senised pikamaalennud olnud on. Oma roll oli vist selles, et kuna Maiksu kohal ekraan ei töötanud ja ta pidi filmide vaatamiseks üle vahekäigu kolima, siis sain mina pea terve lennu kahel istmel laiutada 🙂 Uskumatu, aga magasingi vist täitsa 8 tundi! Isiklik rekord taaskord purustatud.

Singapuri lennujaam on igati uhke ja ilus, ainult netti tuleb tikutulega taga otsida ja jumal-teab-mis selleks kõik ära teha. Tüütu! Aga see eest on siin väga toredad lamamistoolid, kus igati mõnus lösutada 🙂

Seniste lendude ja ootamiste käigus olen siis suutnud juba ühe terve raamatu läbi lugeda – Justin Petrone „Minu Eesti 2“ – 350 lehekülge läks nagu lepase reega! Ega ta nüüd teab mis elumuutev kogemus ei olnud, aga igav ka kindlasti mitte!

Darwini lend lükati meil nüüd natuke edasi.. ametlikult pidime välja lendama 40 minutit tagasi ja uue aja järgi täpselt praegu. Tegelikult tuli aga lennuk suht alles sisse ja ma arvan, et nii pea ei lähe me veel kuhugi.

Aga egas midagi, tore oli teiega inimesed! Teinekord jälle!

praegu oli eile

Ma tean, et ma olen üks seesmiselt ussitanud inetu jõhkard, et teile juba poolteist kuud blogi pole kirjutanud. Või ma isegi ei tea kui kaua. Vaadake, kahjuks on elus lood nii, et kui on palju huvitavat ja põnevat käsil, ei ole kohe kindlasti aega seda kõike kirja, sest nii palju põnevat jääks ju tegemata, kui peaks vahepeal pool aega kirjutamisele kulutama. Samas on jälle vastupidi ka – siis kui midagi ei toimu, pressin teile siin täietsi mõttetutest sündmustest mingit imevärki välja 😛 Tegelikult asi muidugi nii hull ei ole, aga seda pean küll ütlema, et Fitzroys oli üks ütlemata põnev elu ja selle kõrvalt kirjutamiseks kahjuks aega ja energiat ei jätkunud. Elu tahab ju ometigi elamist!

Minu viimased seiklused Fitzroys kujutasid endast peamist tüdrukutega põõsaste vahel ninjarollide tegemist, jõel lohvidega allavoolu kulgemist, mudas hullamist, kalal käimist ja tööd.

Kuigi Fitzroy asub võsas on seal ometigi palju teha. Meie vabade päevade põhimeelelahutusallikaks oli jõgi. Praegusel hooajal seal eriti palju vett ei ole ja eriti mõnus on sellisel 35-kraadisel päeval lihtsalt keset jõesängi põlvist saadik vees hulpida. Veel toredam on sõita paar kilomeetrit ülesvoolu ja suurtel lohvidel või kummimadratsil mööda jõge alla kulgeda. Ja veel toredam on ennast liivamägedest alla otse jõkke rullida..  Ja veel toredam on.. veel toredam on tegelikult teha ükskõik mida, kui sul on toredad inimesed kellega koos seda teha. Mina leidsin küll endale ühe väga vahva tüdrukutekamba, kellega võiks kõiksugu lollusi koos teha. Sest mina olen tegelikult veel väike ja rumal ja mulle sobivadki praegu lollused paremini!

Meie lahkumise puhuks korraldasid mõned toredad inimesed kohtumised põhibossiga ja küsisid, kas võib erandkorras ühe väikese peo maha pidada ja öörahu natuke kaugemale edasi lükata. Toredal kombel suutsid nad kõik seda meie eest saladuses pidada. Väga vahva üllatus oli! Tracey küpsetas veel kõigi lemmikut cob loafi ja nii me siis sel viimasel õhtul seal vaikselt kulgesime. Lõpus kui meid oli lõkke äärde umbes 15 alles jäänud, pidasid kõik eriti armsad kõned meie kohta.  Ja siis tuligi aeg head aega öelda. Natuke nutsime tüdrukutega ja natuke nutsime veel ja siis natuke veel. Äraütlemata kurvad on need lahkuminekud! Eesti inimestega on teistmoodi, ma ju tean et nad jäävad alles sinna, kus nad alati on olnud.. aga siin kohatud inimestega on natuke teisiti, väheseid neid saab uuesti näha. Ja see kõik ei saa mitte kunagi olema sama.

Hommikul leidsin veel Tracey kirjutatud ülipika kirja, mida lugedes nutsin vist küll poolt teed Darwinisse. Kõige kurvem oligi oma väikseid ninjasid Breed ja Traceyt maha jätta. Ja Neili, kes oli nii võrratu boss ja sõber – inimene, kes isegi minusugusesse närvipuntrasse suutis alati rahu süstida.

Kuigi Fitzroys oli asju, mis mind mõnikord südamepõhjani vihastasid, armastan ma seda kohta ja neid inimesi vist aegade lõpuni. See aeg oli lihtsalt nii eriline. Ja nüüd on see läbi.

„If only you could make now last forever,“ Frank said on one of those nights while they lay on their backs watching a huge half-moon roar up out of the dark shoulders of the mountain.

„I guess that’s all forever is,“ his father replied. „Just one long trail of nows. And I guess all you can do is try and live one now at a time as good as you can without getting too worked up about the last now or the next now.“

 Nicholas Evans, The Horse Whisperer