tahaks olla ja mängida :)

Natuke antakse meile siin ikka vaba aega ka ja sel vabal ajal oleme siis kõiksugu erinevaid asju teinud. Kuna Maiksul on natuke rohkem aega kui minul, siis tihtipeale käib ta kalal. Minu üksi kulutatud vaba aeg läheb peamiselt magamisele.

Esimesel nädalal käisime siin lähedal asuvas rahvuspargis nimega Geikie Gorge.  Võtsime niisama väikese jalutuskäigu ette. Kuna Gorges õhk peaaegu üldse ei liigu, siis ei kannata seal eriti kaua olla – marupalav hakkab. Lootsime ka krokodille näha, aga tol korral veel ei näinud. Selleks hetkeks me veel ei teadnud, et krokodille leidub siin tegelikult ohtralt ja nende nägemine ei ole mingi eriti suur sündmus.

Teisel nädalal käisime samas rahvuspargis, aga seekord otsustasime väikese paadituuri ette võtta. Paadituur kestis tund aega ja selle käigus nägime ikka oma 50 krokodilli. Tore väike kulgemine oli. Gorge ise on ütlemata kena – värvilised kaljuseinad, väiksed vee poolt uuristatud õõnsused seal sees ja hulgaliselt loomi, linde, kalu elutseb seal ka. Eriti vahva oli ühel hetkel kui korraga hängisid ühes kohas kakaduud, krokodillid ja kängurud 🙂

Samal päeval otsisime ka kalastamiseks sobivat kohta ja leidsime gorgest natuke allavoolu sellise kena jõeäärse kohakese. Natuke oli hirmus ka, sest tegelikult oli seal mingisugune aed ja värav ees, aga kuna uudishimu oli suur, siis otsustasime ikkagi selle väravakese ilusti lahti teha ja sealt sisse sõita. Koht ise oli superäge, puud kasvasid otse jões ja üle jõe. Teine hirmus asjaolu minu jaoks on see, et kuna oleme ikkagi sügavas outbackis ehk siis nö. „eikellegimaal“, siis on siin ka seda va faunakest väheke rohkem kui kõikjal mujal. Minu suurimaks hirmuks seejuures on dingod. Olin just äsja lõpetanud raamatu „The Dog Fence“ lugemise, mis räägib sellest ülipikast dingoaiast, mis läbi Austraalia kulgeb. Seetõttu arvasin iga krabina olevat lähenev dingo 😀

Ühel vabal päeval oli meil linnas tivoli. Äärmiselt kummaline, Fitzroy on ihtsalt selline Palivere suurune kohake ja pealegi veel keset täielikku pärapõrgut.. ja järsku oli linnas tivoli. Ja veel viis päeva järjest! Ühel õhtul käisime siis seal.. sõitsime isegi ühe atraktsiooniga. Väga naljakas oli! Aborigeenid olid muidugi ülisillas.. jooksid seal paljajalu ringi ja ostsid kõikvõimalikke asju kokku!

Umbes nädalake pärast tivolit toimus meil siinkandi teises baaris (Crossing Inn) kahe töökaaslase ärasaatmispidu. Tore oli! Eriti meeldivad mulle Crossing Inni turvamehed – kaks Uus-Meremaa kutti, täitsa tõupuhtad maoorid! Ja oi kui suured nad on! Sellised kaks jõmmi, kes räägivad eriti mõnusa aktsendiga inglise keelt ja kes tegelikult on marusõbralikud! Siinkandi üks vahva asi on see, et kõik tunnevad kõiki ja väga ruttu elab kogukonda sisse. Seda muidugi eriti siis kui töötad baaris.. mul on juba poes-linnas-baaris käies koguaeg keegi tuttav ees, kes ikka kuskil kaugelt „Hey Elina, How’s it going?!“ karjub. Eriti need kaks maoori-kutti siis. Neil on naised-lapsed ka siin täitsa olemas ja tunduvad oma elukest Fitzroys täitsa nautivat!

Eelmisel nädalavahetusel toimus Fitzroys rodeo. Kuulu järgi olevat tegemist WA suuruselt teise sellelaadse üritusega. Ma pean tunnistama, et mina ei uskunud, et päriselt eksisteerib selline inimliik nagu kauboi. Ma teadsin ju küll, et on olemas need cattle stationid ja üleüldiselt kõik see hobuste ja pullide ja kõigega jändamine aga ma ei arvanud, et need inimesed päriselt on ka nagu Ameerikamaa filmidest nähtud. Kuigi rodeo ise algas alles reedel, hakkasid need va kauboid juba teisipäeval-kolmapäeval väikselt linna sisse voolama. Kõik muidugi oma kauboisaabaste ja teksapükste ja uhkete vääde-mütsidega. Ja otseloomulikult triibuliste-ruuduliste särkidega, mis ilusti-kenasti püksi topitud. Sealjuures oli nii mõnigi neist vendadest täpselt siuke „Howdy-ho, I’m from Texas“ kutt.

Laupäeval oli meil siis vaba päev ja läksimegi seda rodeot kaema. Päeva esimesel poolel toimusid sellise võistluse nagu campdraft finaalid. Võistlus seisneb siis selles, et ühes pisikeses aedikus peab üks hobusega kauboi suutma ühe lehmadest teistest eraldada, ku ital see õnnestub, siis tehakse kibekiirelt väravad lahti ja ta ajab selle lehma suurele platsile, kuhu on püsti pandud neli posti. Eesmärk on tal siis ajada see lehm ümber nende postide, nii et moodustub number kaheksa ja siis veel kaarega viimase kahe posti vahelt läbi ning selleks on ette nähtud 30 sekundit. Äärmiselt intrigeeriv vaatepilt oli – nad võtsid ikka väga sügavaid kurve, tolmu lendas igas ilmakaares, mehed kukkusid hobuste seljast, lehmad jooksid niisama hirmunult mööda platsi ringi jne jne jne. Mõnel vennal see üritus isegi õnnestus ja sel juhul elas rahvas asjale ikka täiega kaasa.

Päeva teises pooles toimus siis kurikuulus bullriding. See ongi siis see telkust nähtud üritus, kus suured ja vihased pullid pannakse väikestesse aedikutesse (mis on umbes-täpselt nii suured, et nad vaevu mahuvad sinna – ümber pöörata ei saa), üks värviliste pükstega kauboi ronib talle siis selga, värav lastakse lahti ja onkel peab siis võimalikult kaua pulli seljas püsima, kusjuures kinni tohib hoida ainult ühe käega. Vot see oli alles hirmus üritus! Kuigi meid ja pulle eraldas aed, oli mul ikka oma turvalisuse pärast päris suur hirm naha vahel. Tavaliselt nägi see siis välja nii, et pull tormas ajast välja, umbes 1-10 sekundi pärast kukkus vaene vennike ta seljast maha (mõni jäi jalgupidi nööridesse ja jumal-teab-kuhu kinni ja lohises järgi) ja siis tuli kõige hirmsam osa.. väljak on ringikujuline ja publikut eraldab pullist lihtsalt üks lihtne metallaiake. Mingil põhjusel pakub neile pullidele huvi just publik ja siis nad hakkavad mööda seda aia äärt jooksma, ise konkreetselt inimestele silma vaadates ja eriti kõvasti puhkides. See on hirmus, uskuge mind! Selle jaoks on siis väljakul ka kaks klouni, kelle ülesanne on pullid siis ühe värava kaudu platsilt välja juhtida. Ikka väga tihti panid need pullid hullu ja ajasid neid kloune taga, mille peale klounid ülikiirelt üle aia ronisid!

Üritasin siis parajasti ühele töökaaslasele selgeks teha, et need pullid suudavad küll üle aia hüpata kui tahavad ja et minu hirm tegelt ka ei ole paranoia, kui üks pull, keda parajasti sinna tema puuri aeti ja võistluseks valmis seati, otsustas, et tema ei lähe. Selle asemel otsustas ta üle aia tulla! ÕNNEKS-ÕNNEKS oli tegemist aiaga, mis eraldas pulliplatsi võitslusplatsist, mitte võistlusplatsi publikust. Ühesõnaga, see pull RONIS (mitte ei hüpanud) üle selle aia, jäi aia vahele kinni PAAR korda ja murdis vist tuhandest kohast ühe oma jalgadest. Kui ta lõpuks üle aia sai, oli vaene loom nii segaduses, valudes ja vihane, et ta lihtsalt tormas oma kolmel jalal mööda platsi ringi, neljas jalg nagu mingi nöör lipendamas järgi. Otseloomulikult lasti see vaene loomake maha.. Mingil põhjusel oli kogu see vaatepilt minu jaoks niivõrd häiriv, et mu hommikusöök otsustas, et parem oleks seal kuskil põõsa all lebada.

Sel nädalal oli meil vaba päev neljapäeval. Kuna üks siinsetest tüdrukutest (Bree) võitis juba sada aastat tagasi töö juures ühe võistluse ja sai auhinnaks õhtusöögi kahele restoranis (ja ta kutsus mind), siis ootasime juba väga pikka aega,et saaks koos ühe vaba päeva/õhtu. Kuna aga töötame baaris/restoranis, siis on see suht võimatu, sest meie tööaeg on ALATI õhtuti. Sel nädalal siis orgunnisime nii, et meie vaba päev oleks ühel päeval. Lisaks oli muidugi ka Maiksul vaba päev (see antakse meile õnneks ilma küsimata, graafikud tehakse alati nii et paaridel oleks koos vaba päev). Niisiis otsustasime, et päeval läheme kõik koos väikesele tripile ja õhtul teeme Breega väikese tüdrukuteõhtu.

Eelmisel õhtul pärast tööd küpsetasime kella poole üheni öösel Breega järgmiseks päevaks pirukaid kaasa (Saime isegi peakokalt, kes on muidu täielik tropp, ahjuplaadi). Kõik tüdrukud muudkui hiilisid pliidi ääres ja lunisid süüa 😛 Ja siis olid kõik muidugi väga imestunud, et kuidas üks tavaline inimene, oskab selliseid pirukaid teha. Väga keeruline tõesti!

Järgmisel hommikul startisime siis kell pool 9 hommikul ja võtsime suuna Windjana Gorge’i poole. Windjana asub siit umbes 150 km kaugusel. Tee sinna on KOHUTAV!!! Asi nimelt selline, et üle poole aastast on see tee üldse suletud, sest siinmail uputab lihtsalt nii hullusti. Nüüd umbes paar nädalat tagasi tehti see teekene jälle lahti ja hooldatud seda sestpeale vist küll ei ole. Samas, mida sa tahad ühest teest, mis põhimõtteliselt mitte kuhugi ei vii, kus ääres mingit elu ei toimu ja mis asub lihtsalt kuskil kõrbeservas. Tee oli siis kohutavalt treppis, aukus ja kohati ka üleujutatud. Meie 150km pikkune sõit võttis aega natuke üle kolme tunni. Windjanas võtsime ette siis ühe matkaraja, mis viis meid gorge’i. Seal nägime ka ühte kroksi madalas vees peesitamas ja talle sai isegi päris lähedale hiilida ja pilti teha. Otseloomulikult otsustas Maik keset jõge asuva sure kivirahnuni ujuda, sinna otsa ronida ja sealt alla hüpata. Mina istusin muidugi jõest ohutus kauguses ja üritasin endale sisendada, et need krokodillid on tegelikult pisikesed. Windjana Gorge on Geikiega võrreldes ikka märksa võimsam ja ägedam 🙂

Tagasiteel oli meil plaanitud järgmise rahvuspargi külastus, milleks oli Tunnel Creek. Tunnel Creek on siis selline koobas-tunnel, mis kulgeb umbes 750 meetri pikkuselt läbi ühe kalju ja umbes pool teekonnast tuleb läbida läbi vee. Olime ennast varustanud taskulampide ja asusime siis teele. Esialgu oli tegemist rohkem nagu väikeste lombikestega, kus vesi umbes põlvini ja väga üle 20 sammu vees ei pidanud kulgema. Umbes koopa keskel on üks osa kaljuseinas sisse varisenud ja seal on selline valgem ja julgem paik. Pärast seda keskosa läheb vesi aga sügavamaks. Oli siis parajasti jõudnud kõige sügavama kohani ja valmis jälle vette minema, kui korraga nägime seal kõrval ühte krokodilli niisama hängimas. Vot see oli hirmus. Ma üldse ei tahtnud sinna vette minna, seda eriti, kuna me olime piisavalt lollid, et seda krokodilli oma taskulampidega häirida, nii et ta minema läks. Oleks ju nii lihtne olnud läbi vee minna ja samal ajal tal silma peal hoida, nüüd aga kui teadsime, et ta seal kuskil vees on (aga kus täpselt?), oli asi märksa hirmsam. Asja tegi muidugi veel hullemaks see, et vesi oli seal kohas mulle umbes rinnuni ja teekond päris pikk. Põhimõtteliselt üritasime selle läbi joosta (mis rinnuni vees ja kottpimedas, väga nõrkadega taskulampidega) ei ole võimalik. Me Breega muidugi kisasime nagu napakad. Maiks lihtsalt kulges seal kuskil. Kuidagi see kõik meil igatahes õnnestus. Muidugi pidime veel pärast sama teed tagasi ka tulema. HIRMUUUUUS!!!! Aga samas olen maru-uhke enda üle, et ära tegin!!

Tagasiteel käisime läbi veel ühe minigorge juures, mis kuulu järgi on inimtekkeline. Olime pikast sõidust juba üpris tüdinenud, ei viitsinud seal kaua hängida. Korra nägime tee ääres ka ühte dingapoega/rebast, kelle tegelikus olemuses me selgust ei saanudki. Ta oli selline suht väike, aga samas rebase jaoks liiga pikkade jalgadega ja korralike rebasesaba ei näinud tal ka olevat. Paaris kohas ületasime ka suht sügavaid-laiu jõgesid, mis oli tegelikult päris äge!

Terve päeva ajasime siis pirukaid näost sisse.. kuni tuli meie kokkulepitud õhtusöögi aeg. Läksime siis restorani ja tegime korralikud kolm käiku, pluss veel mustmiljon õlut, mida kõik teenindajad meile poolsalaja ette vedasid. Kogu asi päädis sellega, et mul oli kõht nii täis, et ükski õlu mulle enam ei mõjunud, viimase jätsingi lauale, sest lihtsalt ei mahtunud enam sisse. Ja nüüd üks huvitav fakt – JAH, ON KÜLL VÕIMALIK NII ÜLE SÜÜA, ET KOLM PÄEVA ENAM MINGIT SÖÖKI NÄHA EI TAHA. Põhimõtteliselt on mul nüüd kolm päeva kõht niimoodi valutanud, et täitsa muretsema paneb kohe. Nii kaua kui midagi ei söö on kõik korras, aga kohe kui midagi söön, hakkab eriti hullult valutama. Nagu Eesti jõulud, ainult et 768 korda hullem. Paha on olla 🙁

Ja pilte näeb sealt kust alati, siinne Internet ei võimalda väga pilte üles panna siia blogisse.

Posted in: bla

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *