väike jutustus, mis ei olegi nii väga jutustus

Nii kaua olen juba plaaninud seda blogi kirjutama hakata, aga kuna nii kaua aega on vahepeal mööda läinud, siis on eriti raske alustada, sest lihtsalt kõik asjad on juba mälus segamini ja ei teagi kust alustada.

Peaks siis vist natuke tööst rääkima. Minu ametikoha nimetus on Food and Beverage Attendant, mis põhimõtteliselt tähendab seda, et ma töötan baaris, restoranis ja hommikusöögibuffees. Maiks töötab osakonnas nimega maintenance, mis põhimõtteliselt on nagu parandus-hooldusmeeskond ja kus töötades saab kõiksugu erinevaid asju teha. Põhimõtteliselt sõidavad nad oma väikeste traktor-sõidukitega ringi, parandavad torusid, uksi-aknaid ja jumal-teab-mida-veel.

Esimene nädal töötasin peamiselt baaris. Baar on meil selline suhteliselt tavaline, sees on ligikaudu 15 lauda ja õues veel umbes 12-13. Müüme nagu baarile kohane kõiksuguseid alkohoolseid jooke ja kulgeme peamiselt õhtuti. Kõikidest muudest maailma baaridest eristab meid see, et kuna Fitzroy näol on tegemist nö. “kuiva” kogukonnaga, kus alkoholi tarbimisele on seatud väga ranged piirangud, siis peame pidevalt jälgima, et kõik ikka seaduspärane ja korrektne oleks. Politsei käib meil külas umbes kaks korda päevas, alkoholi saavad kaasa osta ainult motellikülalised või töötajad (ja ei keegi muu!!!!). Kui sa oled kohalik ja elad Fitzroys, siis kahjuks sa ei saagi alkoholi endale koju osta. Lisaks ei tohi me serveerida ühtegi kanget alkoholi puhtalt, kell 12-14 müüme ainult lahjat õlut (kuni 3,5) ja omame ka nimekirja umbes 50st inimesest, kellel on eluaegne baarikeeld. Väga intrigeeriv. Ahjaa, ja purjus inimest meie baarist leida on praktiliselt võimatu, sest talle lihtsalt kelatakse alkohol enne ära kui ta purju jõuab jääda. Aga see viimane peaks tegelikult kehtima kõikjal Austraalias, mitte ainult meil. Aga ma millegipärast kahtlustan (ja tean ka), et mujal on see kõvasti leebem.

Lisaks baarile töötan aeg-ajalt ka restoranis. Restoran on meil natuke suurem kui baar, kokku on meil vist 36 lauda ja kui vaja siis mahutame ka rohkem ära. Maksimaalselt suudab restoran minu info põhjal mahutada 150 inimest.

Lisaks selle teen aeg-ajalt ka hommikusöögi buffeed. See tähendab siis seda, et valmistan saali hommikusöögiks ette, toon söögid välja, koristan laudu ja hiljem koristan jälle kogu saali ära ning valmistan õhtusöögiks ette.

Kuna baaris võimaldatakse mulle umbes 45 tundi nädalas ja ma sellega väga rahul ei ole, siis pärast kolme nädalat võitlemist anti mulle lõpuks ka paar vahetust housekeepingus. Seal töötavad meil põhiliselt tüdrukut Taiwanist, keda siinmail tuntakse koondnimetuse Team Taiwan all. Housekeeping on tüütu, aga samas ei midagi rasket.. lihtsalt igav.

Mul on tore boss. Baariboss. Teda võib külmruumi kinni panna või teda puhastusvahenditega pritsida või talle öelda, et ta ei tea ikka mitte kui midagi ja kõige hullem, mis selle tagajärjel juhtuda saab on näiteks see, et ta paneb sind ennast külmruumi kinni või midagi muud sarnast.

Ma ei oska enam mitte midagi kirjutada. Täna kuidagi ei ole selline päev, kus suudaks mingeid kirjeldavaid lauseid endast välja pigistada. Tahaks lihtsalt panna hunniku lihtlauseid ritta, mis tõenäoliselt ei omaks omavahel mitte mingit seost, aga see oleks aja raiskamine. Ja ausalt öeldes ma ei teagi, informatsiooni on nii palju, et ma ei oska sellest kuidagi valida neid asju, mis võiksid teid huvitada. Mis omakorda tähendab seda, et kui te midagi teada tahate, siis küsige. Ühel heal päeval, kui mul on jälle vaba päev või kui mul lihtsalt on lühike tööpäev (mida ei juhtu mitte kunagi), siis võib-olla räägin teile sellest, kui imelik on elada sellises suletud kogukonnas, mida tähendab dry community, aborigeenidega võitlemisest, deckil seksimisest, töökaaslastest ja kõigest muust. Seniks aga au revoir ja muud sõnad, tähistame nüüd oma vaba päeva filmide, magamise, filmide, magamise, filmide ja magamisega.

ma tahan teile juba nii ammu blogida, aga absoluutselt ei ole aega.. 🙁 Ma ei suuda uskuda, et me oleme siin juba kuu aega olnud ja ma ei ole veel sõnakesti tööst ja kõigest muust kirjutanud. Selline tunne on, et kui KOHE ei kirjuta, siis läheb kõik hoopiski meelest. Aga aega ei ole, aega ei ole, aega ei oleeee…

ps! peaks vist lisama, et selle aja jooksul on mul olnud kolm vaba päeva (mis on kulunud peamiselt magamisele) ja Maiksul kaks… et te ka usuks, et AEGA EI OLEEEE..

…et tööpäev põnevam oleks :)

Eile päeval olin üksi baaris tööl. Üritasin parajasti külmruumis õllevaati vahetada, kui järsku elekter ära läks. Ma juba veits kartsin, et ma käkkisin selle rõhumasinaga terve kompleksi elektri ära kui järsku selgus, et hoopis kontoris olevat elektrikapp tossama hakanud. Mehed tegid siis kapi lahti ja seal lihtsalt hängis üks suur-suur must püüton. Üks receptioni-kutt lükkas selle maopoisi siis ilusti kasti ja nüüd see maopoiss hängib garaaži ukse juures ja ootab vabadusse laskmist.

Inksi küsimuse vastuseks: Õhtuooteks joome õlut – Pärast tööpäeva lõppu on igaühele ette nähtud üks jook baaris 🙂

Fitzroy Schmitzroy

Juba hea jupike aega tagasi jõudsime siis oma rännakutega Fitzroy Crossingusse. Fitzroy Crossing on väikelinn, mis asub enamvähem poolel teel kahe põhja WA linna – Broome ja Kununurra – vahel, Fitzroy jõe ääres. Fitzroy Crossingus elab ligikaudu 2000 inimest ning ümberkaudses Fitzroy Valleys veel umbes sama palju. Kõigist neist elanikest umbes 80% on aborigeenid. Ülejäänud 20% kohta andmed puuduvad, aga mina oma vaatluste põhjal julgeks öelda et umbes 15% on valged ja 5% asiaadid. Lähim normaalne linn, kus on päris poed ja muu luksus, asub 400 km kaugusel.

Fitzroy jõgi on üks äärmiselt huvitav jõgi. Selle jõe suurus, laius ja vee hulk sõltub täielikult hooajast. Kesktalvel kuivab jõgi põhimõtteliselt täiesti ära, seevastu kesksuvel on see kümneid meetreid lai, kümneid meetreid sügav ja väga kiire vooluga. Praegu on siin vett suhteliselt vähe, ometigi on vool üpris kiire ja jõgi ise näeb ikka suhteliselt sügav välja. Sügavust proovida ei ole senini veel soovinud, sest selles elutsevad krokodillid, stingraid ja haid (!!!!), mis teevad minu jaoks selle paiga natukene vähemkutsuvaks. Maiksu sellised asjad ei heiduta mingil põhjusel. Ühel heal päeval jäi tal lant kuhugi kinni ja ta arvas, et on täiesti normaalne kui ta sellele järgi ujub. Noh, oleks ma seal olnud, oleks ma päris kindlasti kisama pistnud. Õnneks-kahjuks olin aga sel ajal mingeid omi asju ajamas ja kuulsin tema seiklusest alles hiljem. Samas tuleb ka ära mainida, et meie kandis elavad mageveekrokodillid (Freshwater crocodile aka Johnston aka Freshie) ja neid päris kõige suuremaid, soolase vee omi (Saltwater Crocodile, Saltie), eriti olla ei tohiks. Samas ei ole see mitte kunagi reegel, sest mõlemad liigid rändavad nii soolases kui ka magedas vees.

Jõgi on põnev vaatamisväärsus ka väljaspool hooaega – näiteks selle aasta märtsis otsustas ilmataat natuke rohkem vihma pakkuda kui tavaliselt (ja seda tegelikult umbes 600 km ülesvoolu) ja jõgi tõusis üle kallaste ja ujutas põhimõtteliselt terve Lodge’i üle. Inimesed evakueeriti ja väikse künka otsas asuva karavanpargi wc-bloki ümber kogunes umbes 170 kängurud. Kusjuures, see küngas on tõesti väike, laiuselt-pikkuselt mitte suurem kui 50×50 meetrit. Õnneks on siin üleujutustega arvestatud, ning enamus hooneid asub postide otsas – alumine korrus on täiesti tühi, nii et sinna postide vahele võib vabalt autosid parkide ja ülemisel korrusel elavad inimesed. Need majad mis postide otsas ei asu, on ehitatud küngaste peale, nii et vesi neile ligi ei pääseks.

Kuna Fitzroy Crossing on peamiselt aborigeenide asula, siis on siinkandis väga ranged alkoholipiirangud. Alkoholipoodi kui sellist ei eksisteeri ja kohalikul inimesel alkoholi otsmise võimalus põhimõtteliselt puudub. On küll mõned erandid, aga sellest räägin siis, kui oma jutuga sinnamaale jõuan.

Täpselt kaks nädalat ja üks päev tagasi jõudsime siis Fitzroysse. Meie uueks elu- ja töökohaks sai Fitzroy River Lodge, mis on põhimõtteliselt siinkandi üks kahest majutus- ja toitlustusasutustest. Lodge’is on motell, budget-toad (odav majutus, backpackerite hinnaklass vist enamvähem), safaritelgid (telgid, milles on konditsioneer, wc, dušš jne), karavanipark ja telgiplats. Lisaks on meil siin üpris suur töötajate asula, mis koosneb kuuest majast/platvormist. Lodge’i territooriumil on ka bassein, tenniseväljak, barbequed, restoran, nö. „konverentsisaal“ (mis tegelikult täida ka sellist nö. restorani rolli), baar, töötajate jõusaal (naljanumber suht) ja töötajate lõkkeplats.

Meie elukoht asub ühel platvormil, mida kutsutakse Deckiks – ühe suure platvormi peale on paigaldatud kolm suurt konteinerisarnast asjandust, mis on siis täitsa toredateks tubadeks kohendatud. Kokku on meie deckil 12 tuba ning enamikes neist elatakse üksinda. Meie tuba on pisike, aga samas on tal kõik olemas mida vaja – voodi, telekas, külmkapp, kapp, laud, wc, dušš jne. Peale meie decki on siis veel viis maja –ühes neist elab meie kõige suurem boss oma naisega, teises minu boss (ja tema… ee… „sõbranna“, kes tegelt elab meie deckil) ja kari Taiwani tüdrukuid, kolmandas-neljandas elavad lihtsalt kõiksugused inimesed ja viiendas, mida kutsutakse Bitches Blockiks, elab kari plikse (sellest siis ka see nimi). Bitches Blockis on ka jõusaal, köök, pesumasinad, raamaturiiulid (jee!) jne, mida kõik kasutada võivad.

Kööki meil tegelikult vaja ei lähe, sest kolm korda päevas on meile söök tagatud. Hommikusööki võime minna sööma siis kui ise tahame ja see on tavaliselt continental – saiad-värgid, helbed-krõbinad, kohvi-tee jms. Kui vähegi võimalik käime tavaliselt söömas umbes kella poole 10 ajal hommikul, sest kell 9 lõppeb restoranis külaliste hommikusöök ja siis tuuakse kõik hot buffee jäägid töötajate söögiruumi. Enamasti on seal siis peekon, grillitud tomatid, oad, vorstid, erinevad munad, croissantid, magusad saiakesed, jogurtid, puuviljasalat ja lisaks siis kõik see, mis muidu ka meie hommikusöögis. Lõuna on meil tavaliselt 12-12.30 ja sel ajal sööme enamasti võileibu – kokad panevad lihtsalt kõik materjali välja (ja seda materjali ja valikut on tavaliselt ikka päris normaalselt) ja lihtsalt ise meisterdad endale sealt, mida soovid. Mõnikord on lõuna ajal lisaks ka midagi eelmisest päevast või lihtsalt midagi, millest nad köögis vabaneda tahavad. Õhtust sööme juba kell 16.30, mis on minu arust täiesti idiootne, aga no mis sa ära teed, eksole 😛 Õhtusöögiks on mei ltavaliselt 1-3 erinevat sooja toitu/kastet vms. Näiteks mõnikord kui on ainult riis, siis saab vähemalt valida mitme erineva kastme vahel. Lisaks on alati ka salatit ja köögivilju. Enamasti on tegelt ikka nii kartuleid, riisi kui ka näiteks makaronisalatit. Tihtipeale ka kooki või midagi muud magusat (paar korda on puding olnud). Mõnikord saame nii head sööki, et tahaks ennast täiesti oimetuks süüa.. näiteks eelmisel nädalal oli meil barbeque ja need ribid, mida tol õhtul pakuti, olid lihtsalt parimad maailmas! Tihtipeale saab veel õhtuti köögist sõprussidemeid omades kooki või muud head-paremat. Ja kui mõnikord töö tõttu kohe üldse ei ole võimalik sööma minna ja unustad teistele öelda ka, et nad sulle kõrvale paneks, siis tulevad kokad ikka vastu ja teevad sulel midagi. Eelmisel nädalal juhtus mul nii ja sain hoopis endale menüüst midagi meelepärast valida 🙂 Lisaks veel terve karbitäie kooki ka magustoiduks koju kaasa.

Nii palju siis praegu sellest.. arvestades, et selle kirjutamine mul kaks nädalat aega võttis, siis ma ei teagi millal ma ükskord kaugemale jõuan oma lookestega. Loodame, et enne kui kõik meelest jõuab minna 😛

veel natuke rannapuhkust :)

Hommikul otsustasime, et tahaks veel ühte toredat rannapäeva ja valisime siiskõikidest ümbruskonna randadest Lakeside’i, mis asub Cape Range National Parkis. Vot see oli alles mõnna rannake 🙂 See on selline väike laheke, mis on kohati liivane ja kohati kivine – perfektne meile, sest kivid on ju hea koht kalapüügiks. Kõige vahvam oli see, et seal ei olnud mitte hingelistki! Maiks viskas õnge vette, mina tassisin oma matkatooli täpselt veepiirile ja hardcore lebo võiski alata. Kõik teised käisid paar korda snorgeldamas ka, aga mul ei olnud väga tuju.. ma pigem passisin ja sulistasin niisama. Käisin paar korda ujumas ja võtsin päikest. Eriti mõnus päev! Õhtupoole tulid ka mõned inimesed juurde, aga ikkagi ei oli tegemist väga eraldatud kohakesega ja kordagi ei tekkinud sellist ülerahvastatuse tunnet.

Õhtul käisime veel Exmouthi rannas õhtust söömas.. ilus väike rannake, palmid, väiksed muruplatsid ja barbequed.. väga meeldiv koht õhtustamiseks.

Kuna järgmisel päeval tahtsime minna Karijini National Parki, mis asub Exmouthist päris kaugel, otsustasime juba läbi proovitud pimedas sõitmise kasuks. Pärast väga ägedat päeva rannas hakkasimegi siis õhtul sõitma. Käisime läbi ühest roadhouse’ist, et bensiini võtta. Seal oli väga kummaline, bensiinijaama kutt hüppas peaaegu aknast sisse, küsides mida me soovime, mingisugune orkestrimuusika üürgas üle kogu roadhouse’i, maja ees hängis kamp aborigeene ja wc’s hüppasid ringi 4-5cm pikkused rohutirtsud. Õudne.

Kusjuures, siinse öise sõitmise juures ei ole kõige õudsemad mitte kängurud ja muud kohalikud loomakesed, vaid hoopi see, et siinsed cattle stationid (loomafarmid?!) on hiiglasuured ja enamasti kulgevad need loomad vabalt ringi ehk siis AEDU EI EKSISTEERI. Nii ei olegi väga ebatavaline keset musta ööd, keset musta teed äkki musta lehma näha. Või korraga kuute lammast, kes kõik suruvad ennast üksteise vastu üheks suureks hunnikuks ja ei saa aru kuhu poole nad põgenema peaks.

Lisaks sattusime ühel hetkel mingi hiidrohutirtsude parve sisse ja need lihtsaltlendasid vastu esiklaasi surnuks ennast. Kuna tegemist oli päris suurte putukatega, siis need laksud, kui nad vastu klaasi lendasid, olid päris valjud ja häirivad.

Ööbimiseks valisime taaskord rest area. Sellel hetkel kui sinna sisse keerasime, siis ma olin küll natuke hirmul ja mõtlesin, et mingid abobandiidid on vist sildid ümber tõstnud ja üritavad meid kuhugi võssa suunata. Pidime seal mingite kahtlastel pimedatel kruusateedel keerutama. Aga õnneks  ei olnud puhkealale jõudis mingit kahtlust selle asukohas, sest see oli lihtsalt inimesi täis.

Järgmise päeva plaan oli meil miis Karijini National Park ja siis lihtsalt tuim Broome’i sõit. Kuna teatud põhjustel hakkas meil lõpus natuke kiire, siis pidime kõikidest põnevatest asjadest kõige põnevamad välja valima. Karijini oli überäge! Nagu ma vist juba mainisin, siis mulle väga meeldivad need WA punased kaljud ja Karijini on põhimõtteliselt neid täis! Üliägedad väiksed looduslikud basseinikesed kaljude vahel.. kuhu mina väga ei julgenud sisse hüpata aga see eest Maik hüppas meie kõigi eest.

Edasi sõitsimegi Broome’i. Mustmiljon kilomeetrit ja pool päeva hiljem olimegi kohal. Valisime kõikidest karavaniparkidest tõenäoliselt linna kõige sitema. Põhimõtteliselt olime senini suutnud suuri masse ja eriti just bäkkereid vältida, nüüd aga maandusime keset mingit läbu ja prügimäge. Karavanipark oli nagu mingi näkane mustlaslaager ja tundus, et need inimesed elavad seal juba pikemat aega. Oleks pilti teinud, aga kuidas sa teed niimoodi, keelegi puude vahel asuvast „elutoast“ või „köögist“ pilti, kui kõik on lageda taeva all ja ka omanik ise näeb, et ma seal fotokaga vehin?

Hommikul tegime kiired linnaga tutvumise ringid – käisime Gantheaume Pointimajakat juures. Seal nagu otseselt mingit majakat ei olegi vaadata, aga lahe rannik ja väidetavalt mingid sajad miljonid aastad vanad dinosauruste jalajäljed (mida mina muide ei usu). Lisaks käisime ka niii-niiii-niii kiidetud Cable Beachil korra, oli küll nummi koht, aga samas.. suht tavaline linnarand. Nägime ka kaamleid.. 10-15 oli neid vist umbes.. aga need olid need tavalised tuurikaamlid, mitte mingid metsikud.

Ja oligi aeg Christine’i ja Seaniga hüvasti jätta, sest meid ootas hoopis uus seiklus veel 400km Broome’st sisemaa poole.

Unustasin eelmises postituses mainida, et Coral Bays sain koguni kolm korda mingite lollakate meduuside käest kõrvetada. Midagi hullu ei olnud, lihtsalt kõrvetada saanud kohad andsid tunda – täpselt nagu oleks käe/jala kõrvenõgestesse toppinud.

Üldkokkuvõttes võib öelda, et WA on väääääga palju tühja maad, aga iga suure tühja maalapi järel on ootamas taaskord killuke paradiisi – ilusad rannad, suured luited, vägevad kaljud ja palju muud. Igati nauditav tripp oli.. samas ei soovitaks seda mitte mingil juhul kellelegi kes tuleb siia ainult paariks nädalaks – on ju jabus kulutada pool siinoldud ajast autosõidule.

Ja veel üks vana võlg on klaarimata – olen vist unustanud rääkida, kuidas meüldse selle Mandurah maja endale elamiseks saime. Nimelt on Internetis päris palju selliseid lehekülgi, kus puhkusele minevad inimesed otsivad endale maja- ja/või koera/kassihoidjat. Ühelt selliselt leidsimegi Kati ja Andy maja. See oli tõesti üks ägedamaid kogemusi siinoldud aja jooksul ja kindlasti kui võimalus tekib, tahame midagi sellist veel teha!

Järgmised lood juba meie praegusest asukohast Fitzroy Crossingust.. seda siis kui ükskord nii palju aega leian, et see elupikk postitus ära kirjutada. Seniks aga – toredat suvealgust teile sinna kodumaa pinnale!