ahoi kalakesed!

Kuna meie teisel Denhami päeval hakkas vihma sadama, siis otsustasime õhtul,endalegi ootamatult, et sõidame parem edasi. Kuigi siin on VÄGA soovituslik pimedas mitte sõita, otsustasime, et teeme seda siiski… meil lihtsalt oleks olnud järgmisel päeval nii palju sõita ja oleks olnud jabur ilusat päikesepaistelist päeva sellele raisata ja samas eelmisel päeval vihma pärast karavanipargis passida ja mitte midagi teha. Niisiis hakkasimegi pimeda hakul sõitma..

Kuna õhtuti ei ole võimalik eriti endale karavanipargis kohta broneerida, siis otsustasime, et ööbime ühes teeäärses rest areas. Need on siis sellised alad, mis tehtud tee äärde, et pikka maad sõitvad inimesed saaks vahepeal silma looja lasta.. meil on olemas selline voldik, mis näitab täpselt ära kõikide selliste puhkealade asukohad ja samuti selle, kas seal on wc’d, katusealused, lauad-toolid ja kõige olulisema: kas seal on lubatud ööbida. Tegelikult võib ööbida vaid vähestes, aga meie kogemus näitab, et õhtuti on pea kõik rest aread rahvast täis. Ja sealhulgas mitte meiesuguseid noori rändureid, vaid täitsa kohalikke karavanidega rändavaid perekondi.

Ööbisime siis ühes sellises. Hommikul pakkisime ennast kokku ja juba tunnike hiljem olimegi Coral Bays. Coral Bay on nö. värav Ningaloo Reefile, kus on meeletu kogus koralle ja kus elutsevad ka kõiksugu kalad ja mereelukad, alustades väikestest värvilistest kalakestest ja lõpetades kilpkonnade, raide ja riifihaidega.

Coral Bay meenutas oma rannaputkakeste ja pleekinud poe/kohvikusiltidega väga Kagu-Aasiat ja eriti vist Padangbai külakest Balil. Hoopis teistsugune kui kõik muud kohad 🙂 Linn ise oli järjekordselt megaväike.. või siis tegelikult, üks kohalik mees kellega jutu peale sain ütles mulle: „Mis linn?! Siin pole mingit linna, on lihtsalt kaks eravaldust: karavanipark nr 1 ja karavanipark nr 2, sinna vahele viis poekest ja ongi kogu lugu.“ Tõesti, kui hiljem kaardi pealt vaatasin, siis põhimõtteliselt nii ongi. Karvanipargid on ka nii kavalalt keset seda asustust, et põhimõtteliselt kulgeb liiklus neist läbi.

Coral Bays otsustasime siis snorgeldama minna. Võtsime selleks ühe tuuri klaaspõhjaga paadiga, mis oli üllatavalt lahe kogemus. Ma ei arvanud, et see klaaspõhjaga paat midagi väga juurde annab, aga pärast seda kogemust ütleks, et tavalised paadid on ikka täitsa mõttetud 😀 Mulle väga meeldis! Snorgeldmas käisime kahes kohas, esimeses saime vaadata rohkem kalu ja teises pigem koralle. Vesi oli selline paras 26 kraadi ja väga mõnna oli seal sulistada 🙂

Pärast paaditrippi sõime lõunat ja viskasime randa lebosse. Poisid käisid kuskil megakaugel snorgeldamas. Nimelt näidati meile paadil olles ühte kohta, kus on ka hea snorgeldada ja kuhu põhimõtteliselt pääseb kaldalt. Mina arvasin alguses, et nad teevad nalja, sest mulle tundus küll kallas nii kaugel olevat, et ma ei uskunud, et nad soovitaks kellelgi nii kaugele välja ujuda. Hiljem selgus, et see ei olnudki nali. Poisid olid kokku vist kaks tundi ära, nii et me Christine’iga jõudsime juba seitse korda muretsema hakata. Hiljem läksime veel mina, Sean ja Christine ka snorgeldama.. väga äge oli! Riif algab juba väga kalda lähedalt tegelikult ja ei pea üldse kaugele ujuma. Nii veetsimegi terve päeva rannas: päevitades, ujudes, snorgeldades ja niisama puhates 🙂

Kuna pidime niikuinii endale ööbimist otsima hakkama ja meie järgmine sihtkoht oli ainult 150km kaugusel, siis otsustasime, et sõidame parem selle 150km ära ja siis on palju toredam hommikul juba sihtkohas ärgata. Sõime õhtusöögi ära ja pakkisime ennast jälle kokku. Juba paari tunni pärast olimegi Exmouthis. Lükkasime ühte karavaniparki oma laagri jälle püsti ja jutustasime natuke niisama.

paljasjalgsed seiklejad

Kalbarrist sõitsime siis edasi mõnekümne kilomeetri kaugusel asuvasse Kalbarri National Parki. Tore oli nii varakult jõuda, sest põhimõtteliselt õnnestus meil peaaegu igal pool esimesena kohal olla ja alati kui ära minema hakkasime, siis tagasiteel kohtasime suuri turismigruppe. Ülihästi suutsime vältida neid! Kõigepealt käisime vaatamas tuhandeid aastaid vanu ja ülisügavaid jõesänge, mis kaljude vahele uuristatud – selline avatud tunne tuli seal ääre peal seistes ja lihtsalt alla ja kaugele eemale vaadates. Selline tunne, et maailm on lõputu ja me võime minna kuhu iganes tahame; kui hing ihkab, siis kasvõi sinna alla auku ronida 🙂 Käisime läbi ka kohast nimega Nature’s Window. See on siis selline „aknake“ ühes kaljurahnus, millest avaeb imeline vaade ümbruskonna kaljudele ja jõesängidele. Mulle meeldib WA punane muld ja eriti meeldivad mulle siinsed värvilised kaljud-kivid. Kord on nad tumekollased, kord aga täiesti punased. Kui rohelust on siinkandis natuke vähevõitu, siis muud värvid teevad selle tasa 🙂 Kulgesime veel natuke sealkandis ringi, turnisime-uurisime ja oligi aeg taaskord teele asuda.

Järgmiseks sihiks olime võtnud Shark Bay nimelise koha. Tegemist on väikse poolsaarega Lääne-Austraalia ranniku keskosas, kus põhimõtteliselt on üks asula – Denham. Lisaks on seal veel sellised kohad nagu Hamelin Pool, kus saab näha miljardite aastate vanuseid stromatoliite; Monkey Mia, kus saab varahommikuti delfiinidega kohtuda; Shell Beach, kus terve rand (ja üldse suur osa tervest poolsaarest tegelikult) on kaetud valgete merekarpidega; Peron National Park, kus saab raisid ja kilpkonni näha ja niisama vees sulistada; Eagle Bluff, kus kõrgete kaljude pealt on hea õnne korral võimalik ära näha kõik mereelukad (sh. Haid), sest vesi on lihtsalt nii selge ja tegelikult, iga uus nurgatagune pakub midagi uut ja imetlusväärset 🙂

Käisime neis kõikides kohtades. Tore oli. Väga armas väike poolsaar, kus tegelikult on WA olusid arvestades suht palju teha ja vaadata 🙂 Minu lemmikud olid ikkagi delfiinid – juba 60ndatest aastatest on mõned delfiinid pea igal hommikul randa tulnud ja sealne hotell on neid siis mingil määral toitnud. Kuigi lahes endas on väga palju delfiine, on rannas käinud alati ühe ja sama perekonna delfiinid ning kui vanad delfiinid väsinud delfiinide maale ära kolivad, siis käivad nende lapsed oma peredega ikka edasi. Kuna tegemist on ikkagi loomadega ja uudishimulikud tuistid võivad olla nii neile kui endale ohtlikud, siis on delfiinidega kohtumise juures mõned reeglid, millest mitte mingil juhul üle astuda ei tohi. Põhimõtteliselt käib asi siis nii, et seistaks peaaegu põlvini vees ja delfiinid ise hoiavad umbes meetrist või kahest distantsi. Vahepeal lähevad ka kaugemale, aga põhimõtteliselt saab neid tegelikult ikka väga lähedalt näha. Kuigi hirmsasti tahaks, siis delfiinide katsumine on keelatud. Aga sellest pole tegelikult väga midagi, sest nad on ühed parajad eputrillad, nii et ka lihtsalt nende  vaatamine on täiesti piisav elamus. Otseloomulikult sai fotokal aku tühjaks umbes täpselt  siis kui olime seal alles viis minutit olnud. See oli kõige närvesöövam asi maailmas ja ma olin endas ikka väga pettunud, et ma varem ei kontrollinud. Sest need delfiinid olid ikkagi nii nunnud ja häid pildivõimalusi oli palju.. ma lihtsalt polnud veel jõudnud õigeid seadeidki panna ega midagi, kui fotokas juba pildi tasku pani.

Shell Beach oli samuti tore, lihtsalt kõnni ja imesta. Tore oli näppida ja mängida nende merekarpidega. Leidsime täiesti juhuslikult ka selline sandbari (kuidas see eesti keeles on?), mis tegelikult ei olnudki sandbar või nö. shellbar. See oli siis selline väike maariba, mis ulatub veest välja ja moodustab sellise väikse poolkaare ning maismaa ja ookeani vahele tekib veel üks väike laheke. See maariba oli siis täielikult merekarpidest. Koht ise oli igati vinge – kuna ühtegi silti ega korralikku teed sinna ei viinud, siis saime täitsa omaette seal olla 🙂 Seal nägime ka ühte raid kohe päris-päris lähedalt.

Peron National Parkis nägime juba suuremaid raisid – tõenäoliselt olid need manta raid, kellele meeldib aeg-ajal veest välja hüpata ja siis suure plärtsuga vette tagasi maanduda. Mantad on tavaliselt ikka sellised paarimeetrised ja võivad kasvada isegi kuni 7 meetri pikkuseks. Ühed suured-suured „lendlevad“ olevused (kuna nende liikumine näeb veidi välja nagu lendamine). Ühte suurt merikilpkonna nägime ka vilksamisi, aga me vist ei meeldinud talle eriti, nii et ta pani kähku plehku. Peronis oli üldse lahe, natuke huvitavamad teeolud ja sai ikka mõnusaid manöövreid tehtud seal. Väike offroad ei tee kunagi paha (nii kaua kui mina kõrvalistmel karjuma ei hakka).

Denham ise oli üks ütlemata tore väike linnake, eriti meeldis mulle peatänav (notegelt seal väga ei olnudki rohkem tänavaid), mis jooksis rannaga paraleelselt ja kus oli ilus roheline muru ja palmipuud 🙂 Peatusime Denhami kõige rannaäärsemas karavanpargis ja saime ka kõige rannaäärsema telgikoha. Kahjuks ei jõudnud ma esimesel õhtul pilte teha ja järgmisel päeval tuli meil plaanidesse juba väike muudatus, nii et jäidki pildid tegemata. Aga vähemalt olen ma ise näinud seda toredat kohta ja seda imelist päikeseloojangut. Õhtul istusime rannas ja tegime väiksed õlled. See oli vist meie tripi kõige pidusem päev 😛 Õhtul istusin veel natuke aega üksi rannas ja uudistasin läbi internetiavaruste Eestimaaiseid lugusid ja suhtlesin inimestega. Eriti mõnus koht kodustega rääkimiseks oli 🙂

Võib öelda, et kaks päeva kulgesime siis seal poolsaarel. Igati vahva koht! Ja see jääb kindlasti kauaks-kauaks meelde, sest need suured ja väiksed delfiinikesed on lihtsalt liiga armsad, et neid unustada!

Senini läbitud WA on ikka väga tühi maa ja kui aeg-ajalt asulaid näed, siis peab ikka oma varusid iga kord korralikult täiendama, sest kunagi ei tea, millal jälle poodi või bensukasse saab. Omamoodi lahe on see, et keskranniku kandis on olud väga liivased ja siis on äge igalpool paljajalu ringi paterdada 🙂

Liiv, liiv ja .. liiv

OOJEESUSMARIA, nii palju on kirjutada, et ise ka ei usu, et selle kunagi valmissaan. Aga eks ma hakkan nüüd tasapisi tootma, nii et järgneva nädala jooksul peaks teil kõvasti lugemist olema.

Teisipäeval alustasime siis oma järjekordset roadtripi. Pidime tegelikult juba hommikul sõitma hakkama, aga kahjuks on siin mõned teenusepakkujad ikka täitsa arulagedad, seega saime tulema alles õhtul. Umbes kella nelja ajal hakkasime Mandurahst sõitma. Võtsime suuna Perthile ja selle ühele põhjapoolsemale eeslinnale Northbridgele. Kuna tol päeval vihma sadas ja Perthi inimesed ei oska/julge/taha vihmaga sõita, siis liiklus kiirteel lihtsalt seisis.. sõitsime tavapärast 45-minutilist teekonda hoopis kaks ja pool tundi. See eest saime näha üliilusat öist Perthi, mis vist tõesti oli seda ootamist väärt! Northbridges saime kokku šotlase Christine’i ja iirlase Seaniga. Nad on selline vahva paar, kelle leidsime internetiavarustest. Põhipoint on siis rideshare ehk siis nö. sõidujagamine – kui kuskil on olemas keegi, kes tahab minna samasse kohta kuhu meie ja kui meie tahame kulusid kokku hoida, siis miks mitte minna koos 😉

Christine ja Sean olid meid tegelikult juba terve päev ühes kaubanduskeskusesoodanud, sest pidime ju algselt liikuma hakkama juba hommikul. Sellele vaatamata olid nad üpris rõõmsameelsed ja toredad 🙂

Kuna väljas oli juba neegermust öö, siis otsustasime, et sõidame täna ainult natuke Perthist välja ja jääme sinna ööbima, et siis hommikul varakult tegutsema hakata. Meie suureks imestuseks õnnestuski plaan ideaalkujul – jõudsime Lancelini, kus asuvad suured liivaluited ja kus saab liivalaua (haha, mis sõna, ing. k sandboard) ja autoga ringi rallida. Lükkasime sinna luidete vahele telgi püsti, võlusime auto voodiks ja üks ägedamaid ööbimiskohti oligi valmis. Kuna tol ööl oli täiskuu ja liiv oli niiii-niiii valge, siis oli see kõige valgem öö, mida üldse kunagi Austraalias näinud olen. Siin on ju teadupärast juba kuue ajal õhtul täiesti pime. Mõnus oli seal istuda ja täitsa kodumaine tunne tuli, kui keset ööd isegi ringi jalutada ja vaadata sai 🙂

Hommikul ärkasime, sõime hommikust ja mina jälitasin papagoisid. Neid oli seal palju ja nad ei olnud väga arad, nii et sain isegi paar pilti. Tahtsime minna ka lauda sõitma, aga kahjuks oli liiv niiske ja laud niiskel liival teadupärast ei libise. Ronisime, jooksime, kukkusime, püherdasime ja sõitsime seal siis niisama ringi. Väga äge oli! Kuna kell oli alles väga vara hommikul, siis ei olnud seal ühtegi inimest peale meie ja see tegi kogu selle „igav liiv ja tühi väli“ kogemuse veelgi mõnusamaks 🙂

Pärast liivaluiteid sõitsime Pinnacles kõrbesse, Nambung National Parki, vaatama sealseid lubjakivimoodustisi. Ma ei hakka siinkohal nende tekkelugu ümber jutustama, sest minu puhkuseaju ei ole praegu sellises olukorras, et tahaks mingit geoloogilist teksti inglise keelest tõlkida. Internet on teadupärast Tark Mees, nii et küsige temalt, kui teada tahate. Mõnusalt kollane oli seal.. kuigi arvasin, et see ala ja sellega kaasnev tühjus on natuke suurem. Aborigeenide legendi järgi on need lubjakivimoodustised noorte ja kartmatute aborigeenimeeste käed. Nimelt olevat legendi järgi noored, uljad mehed Pinnacleses tihtipeale liiva sisse kaduma läinud ja nüüd ongi näha vaid nende käed, mis üritavad liiva alt välja saada.

Järgmiseks sõitsime Jurien Baysse. Jurien Bay on lihtsalt selline väikelinn, kust pääseb kõiksugustele saartele, et merilõvisid ja muid elukaid vaadelda. Meie piirdusime jalutuskäiguga rannas ja sillal. Tore pisike kohake 🙂

Öhtuks jõudsime väikelinna nimega Kalbarri. Kuna jõudsime nii hilja ja karavanparkides telefonidele enamasti pärast viite ei vastata, siis otsustasime, et kämpame rannas. Ahjaa, teel õnnestus meil üle sõita ühest kängurupoisist. Nad ei saa ikka mitte midagi aru, ta hüppas meil põhimõtteliselt niimoodi auto ette, et vist isegi meetrit ei jäänud üle..st, ta hüppas nagu vist murdosa sekund enne sinna kohta, kuhu meie autoratas jõudis. Ragin-krigin-hüpe ja paha tunne.

Jällegi oli suht valge öö ja istusime-jutustasime seal päris pikalt. Rand ise oli ka vahva, oli täpselt selles kohas, pankrannik lõppeb ja liivarand algab, ühes terve Kalbarri National Parki põhivaatamisväärsuses – Red Bluff Beachil. Selle peale oleks muidugi võinud varem mõelda, et kui sellises kohas kämpad, siis kindlasti ei saa see päris seaduslik olla.. aga noh, ega siis ümbruskonna nautimise käigus ei jõua ju nii kaugele ette mõelda. Hommikul kell viis olevat keegi onkel Seani ja Christine üles ajanud ja 200 dollarise trahviga ähvardanud. Kuigi nad üritasid alguses uuesti magama jääda pärast seda, ei suutnud Christine siiski päriselt maha rahuneda ja kella kuue ajal äratasid nad ka meid üles. Tegelikult oli see tore, saime mõnusalt varajase äratuse oma päevale.. nii jõuabki palju rohkem tehtud 🙂 Valget aega ongi ju enamvähem kuuest kuueni ainult. Sõime Kalbarri rannas asuvate barbequede juures hommikust ja asusimegi jälle teele 🙂

Teie kõikide kurvastuseks pean ütlema, et meie puhkus ei ole veel kaugeltki mitte läbi 🙂 Me lihtsalt puhkame nii, et poolteist nädalat aktiivset puhkust, 2 nädalat passiivset ja siis jälle poolteist nädalat aktiivset. Ja praegu on kõige vingem voor!

ja väike lisainformatsioon. Me sõidame mingit sadat kilomeetrit juba sada aastat, sest vihmaga jääb elu Perthis seisma. Me seisime sõna otseses mõttes keset KIIRTEED lihtsalt sellepärast, et vihma sajab. KO-HU-TAV. Ja tänu sellele jupitamisele saab meil bensiin ka kohe otsa. RÕÕÕM!!

Headaega Mandurah!

Näe, veel palju aega on mööda läinud. Mis me siis tegime.. ? Ma olin mõned päevad natuke haige, lihtsalt lebasin diivanil ja mitte midagi ei jaksanud teha ja lihtsalt selline eriti nõrk oli olla. Maik siis toimetas ja (ülla-ülla) käis kalal.

Eelmisel kolmapäeval käisid meil külalised – Jane ja Duncan. Käisime natuke ookeani ääres hullamas – poisid püüdsid kala ja me Janega rääkisime maailmale ringi peale ja siis veel teistpidi tagasi ka. Loomulikult ei puudunud toredast õhtust ka tulipunane päikeseloojang ja selle mõnuse triibu sees hüppavad delfiinid. Aaaaah, ilus. Mõnus. Hea.

Esmaspäeval rändasime jälle Perthi radu ja Laura käis külas. Tegime Lauraga õlled ja veel mõned ja asi oli juba päris intrigeeriv. Lõppes see sellega, et Laura sõitis rongiga kaugemale kui vaja oleks olnud ja siis pidi tagasi sõitma. Ja siis helistas mulle keset unenägu kuskilt elektriliinide alt.

Öösel tulid Kat ja Andy ka koju. Täna oleme terve päev ärasõiduks valmistunud. Pidime natuke oma autokest upgrade’ima ja terve päev ootasimegi siis seda. Nüüd istumegi lõppude lõpuks autos ja sõidame Perthi poole. Väljas sajab meeletut padukat aga kuskil ikkagi põleb midagi.. kõik kohad on tossu ja kärsahaisu täis ja meie „põlengutega harjunud silmad“ tunnevad kohe päikese järgi ära kui kuskil on tulekahju. Päike lihtsalt võtab eriti müstilise väljanägemise neil puhkudel.

Kokkuvõttes võib öelda, et oli superäge puhkus oli. Tõesti, see maja, see linn, see ookean – lihtsalt suuuper! Ja ausalt, MINA, KASSIINIMENE, hakkan neist koertest väga puudust tundma. Kõige sõbralikumad koerad maailmas!

tsill, häng & co

Mis ma teile nüüd räägin. Puhkame siin Mandurahs. Mõnus on. Jätkuvalt. Pühapäeval käisime linnas festivalil, kõiksugu toredusi sai näha. Ja tänavamuusikuid kuulata. Ja kunstimuuseumis käia. Ja ilmad on väga ilusad olnud, nii et linnas on lausa lust ringi jalutada 🙂

Esmaspäeval käisime Perthis. Mõned asjad vajasid toimetamist. Parkisime auto parkimismajja ja kulgesime jala kesklinnas ringi. Väga palju linna enda kohta rääkida ei tea, aga see osa kus meie jalutasime, oli armas.  Sattusime sellisele huvitavalt jalakäijate tänavale, kus oli palju treppe, pinke, jalgradu. Armas 🙂 Käisime vaatasime ka Perthi põhiranna Cottesloe üle ja koju sõitsime läbi Fremantle. Freo kohta räägitakse väga kenasid jutte, aga kahjuks olid teetööd ja ümbersõidud nii närvesöövad, et ei jõudnudki nagu seda Fremantle’it uurida ja selle kohta mingit arvamust kujundada.

Maiks on nüüd iga päev kalal käinud. Üks päev tahtsime krabisid ka püüda, aga kahjuks ei õnnestunud. Nimelt on hooaeg tegelikult just-just lõppenud, aga me lootsime, et äkki see paar nädalat siia-sinna ei loe ja leiame ikka midagi. Aga ei leidnud kahjuks 🙁 See oli kurb, sest meil oli kõik varustus juba olemas ja siinsed Blue Manna Crabid pidid päris maitsvad olema! Iga õhtu kui Maiks kalalt tuleb, siis ta jälle räägib kui lähedalt ja kui palju delfiine ta nägi. Ja igakord mina mõtlen, et järgmine kord lähen ka 🙂

Aga eile käisin mina hoopis Zumbas. Jep, õigesti lugesite! Kes veel ei tea, siis zumba on uus popp nö. aeroobika, mis tegelikult on inspiratsiooni saanud Lõuna-Ameerikast ja peaks peamiselt toetuma salsarütmidele.. vist?! Igatahes, telekas koguaeg reklaamib seda karglemist ja ma siis mõtlesin, et oleks lahe ära tsekkida. Seda pigem nagu vaatamisväärsuse kui trenni mõttes, sest ma ei ole trenni mõttes kunagi selline grupis kargleja olnud.  No tasus küll ära! Esimesed kümme minutit ma ei saanud üldse midagi pihta ja see oli nii naljakas, et kõhulihased said kindlalt treenitud. Kuna zumba on Austraalias väga popp, siis toodetakse neid zumba treenereid vist suht kiirkorras peale ja meie treener oli küll natuke mööda. See meenutas natuke põhikooli kehalise kasvatuse tundi ja seda veerandit, kus pidime aeroobikakavasid tegema. Ja tema oli siis umbes nagu mingi kõige nõrgema rütmitaju, fantaasia, liikumisvõimega tüdruk meie klassist. Ega ta midagi nagu otseselt halvasti e teinud, aga midagi head seal ka ei olnud. Ja ülejäänud osalised olid kõik keskealised, “natuke” käest ära naisterahvad, kellest umbes kaks said üldse pihta sellele, mida tegema peab 😛

Aga tore oli õhtul sealt koju jalutada.. ja ma ei kartnudki pimedat! Vaatamata sellele, et siin on väga kehv tänavavalgustus. Mõnusalt soe õhtu oli ka 🙂

life is a garden and we’re diggin’ it!

Kolmapäeval õhtul jõudsime siis Mandurah’sse. Teel ei toimunud midagi põnevat peale kolme vähepõneva seiga, mida võiks loetleda kui 1) ringis hängivad lambad; 2) kivi kellegi ratta alt meie esiklaasis; 3) pärast 4000km sõitmist suutsime lõpuks viimasel paarikümnel kilomeetril ära eksida ja mõnekümne kilomeetrise ringi teha. Väga kõva saavutus! Palju õnne meile teie kõigi poolt!

Mandurah’s sõitsime siis suht ilma pikema sissejuhatuseta(okei-okei, Laura viisime couchsurfima) Kati (Katarina aka Kat) ja Andy (jälle Andrew) juurde. Nemad on siis need persoonid, kes puhkusele läksid ja kelle maja me hetkel koduks kutsume.

Õhtul oli meil väike jalutuskäik koertega, barbeque ja niisama tsill ja häng. Tahtsime Kati ja Andy ilusti viisakalt ära saata, aga meie graafiku juures on äärmiselt raske 22.30ni üleval olla. Kuidagi pidasime vastu 🙂

Järgmisel hommikul ärkasime siis juba kahekesi! Või noh, neljakesi, kaks koera on meil ka nüüd (tulid majaga kaasa) 😛 Ääretult mõnus oli magada täitsa omas toas ja siis kulgeda poolalasti mööda maja, kokata, aias hängida, telekat vaadata ja kõiki kõige tavalisemaid asju teha, mis sellel hetkel väga eksklusiivsed tundusid! Ja lisaks koertele saime kaasa ka veel ühe auto.. millega me veel sõitnud pole, aga vb millalgi varsti 🙂

Käisime koertega jalutamas ja poes söögipoolist hankimas. Hommikusöögiks tulid meile külla Jane ja Duncan. See on ikka nii äge kui väike võib vahel maailm olla! Üks meie päris oma eestlane siin saare peal [või noh, selle väiksema (Tasmaania) saare pealt] on koos oma peikuga siin just rändamas ja mingite sugulaste pulmas ja nii sattuski, et juhtusime samal ajal samas kohas olema. Mõõõõnus! Meil oli üks ütlemata tore päikesepaisteline hommikusöök, mis kulges juba täiesti märkamatult lõunasse ära!

Pärast kuid õunafarmis ja 4000km sõitmist on maailma ägedaim asi suuuuuur telekas ja selles pesitsev videolaenutus, mille kasutuseks meil täielik voli on! Maiks käis natuke kalaõnne proovimas ja ma kasutasin siis neid telekamõnusid ära. Kuradima äge on ikka niisama lösutada ja MITTE MIDAGI teha. Eriti kui on selline mõnus puhkusemaja kasutada 🙂

Õhtul käisime veel koertega kulgemas. Nii äge oli.. nad on muidu üpris sõnakuulelikud ja toredad ja targad koerad, aga kuna vihma hakkas sadama ja me otsustasime nende tavapärasest tiirust veidi lühema teha, siis ei saanud nad üldse aru, kuhu nad minema peavad.

Koerad ise on siis väike nunnu cairn terrier Banjo ja natuke suuremstaffordshire terrier Hollie. Hollie vist päris puhas staffy ei ole, aga ma ei tea täpselt neid koerasegusid 😀 Banjo on siuke 13-14-aastane kutt, kes on täiega boss. Ta on vist päriselt ka suur koer väikse koera kehas vangis. Hollie on 2-aastane pliks, kes on nii energiline, et see on ebanormaalne 😛 Mõlemad armastavad hullult inimesi ja tahavad koguaeg kaissu ja kallistada ja paitamist ja üldse.. füüsilise kontakti vajadus on neil ülisuur. Üldjoontes on väga sõnakuulelikud: ootavad autotee ääres, kuni lubatakse üle minna ja saavad aru väljenditest nagu „diivani pealt maha!“; „kus su pall on?“; „istu!“; „oota“; „tualett“; „tahad jalutama minna?“; „õue!“ jne. Kõige naljakam on see, et kui neile söök kaussi valmis panna, siis nad enne sööma ei hakka, kui selleks loa on saanud. Esimene kord unustasin ja mõtlesin, et miks nad mind nüüd nii kurbade nägudega vaatavad. Kui siis „okei“ öelda, siis see mõjub nagu stardipauk 😛

Eile oli meil ka sellien mõnus lebopäev.. mina ärkan hommikuti tavaliselt 5-6 ajal ja Maiks magab umbes 8-9ni. Siis ma hommikuti toimetan siin omaette 🙂 Eile päevitasin õues ja lugesin raamatut. Krt, isegi kirjutada on nii mõnus seda juttu.. et ei pea nagu kirjutama et korjasin õunu vms! 😀 Eile käisime väiksel šopingtuuril, aga kõht lääääks nii tühjaks, et see šoping väga kaugele ei jõudnudki. Ja infosõltlane Elina käis jälle endale paberit korjamas visitor centres, võite piltidelt vaadata 😀

Otseloomulikult käisime koertega väljas ka. Hollie on üks pulgasõltlane. Taotsib ümbruskonna kõige suurema pulga ja siis üritab seda terve tee kaasas vedada. See on ülinaljakas, sest eile ta korjas üles mingi 1,5 meetrise pulga ja ei suutnud seda tassida. Pidime iga kahe meetri tagant seisma jääma, et ta saaks kepi maha panna ja seda kohendada.

Ja õhtul laenutasime filmi ja lebotasime niisama. Ahjaa, tegin marjakorvikesi (issand, kui haigelt see kõlab) ka! Mõnus õgimine ja telku, nom-nom-nom.

Ja tänane päev oli jälle niiiiiiiiiiiiiiii mõnus. Hästi ilus ilm oli.. Ärkasin seitsme ajal ja läksin koertega välja. Tund aega jalutasime ja jooksime ja uudistasime väikeste paatidega mängivaid onukesi ja teisi kutsusid ja mängisime rannas magavatele bäkkbäkkeritele, et me oleme kohalikud ja ajasime kassi taga ja tassisime erinevaid pulki. Ülejäänud hommikupooliku hängisin aias – siin on nii hea soooeee! Lõpuks kui Maiks ka üles ärkas pidime ju ometigi veel hängima, sest muidu pole õige värk! Lõpuks päeval otsustasime linna minna.. pidime uuesti šopingtuurile minema, sest olime ühes poes eile tünga saanud natuke ja siis muidugi pidi asja käigus veel mõned produktid üle vaatama. Siis käisime veel kõiksugu erinevaid asju uurimas, millest ma praegu üldsegi ei kirjutaks.

AGA-AGA-AGA, kõige parem osa päevast!! Päikeseloojangu käisime ühel väiksel delfiini-kanali-kruiisil. Nii mõnus oli! Mandurah on üks paganama ilus koht! Võtsime väiksed õlled ligi, kulgesime seal kanalite peal ja nautisime neid ägedaid vaateid, nägime mingi eririkka bossi maja, mis laevakapteni sõnul maksvat üle 7 miljoni Austraalia dollari ehk siis vanas head Eesti rahas (sorri, ma ei oska eurosid) ligi 80 miljonit. Delfiine nägime ka niii-niiii mitu korda ja niii-niii lähedalt. Nad tulid täiesti laeva kõrvale ja siis tegid seal kõiksugu kino. Muidugi mul oli kõigil neil hetkedel kaameral kõik valed funktsioonid ja suurest ärevusest vajutasin kõiki valesid nuppe korraga ja eriti midagi välja ei tulnudki.. Aga väidetavalt nad möllasid mingi kalaparve keskel ja selle juurde käis väga uhke show! Nad lihtsalt keerlesid ja keerlesid ja keerlesid ja hüppasid ja hüppasid ja hüppasid ja see oli niiiii ilus! Ja nii tuhat korda järjest. Kõige ägedam oli see, et lõpus nägime veel delfiinibeebit ka! Ema ja beebi ujusid laevaga kaasa mingi 5 minutit.. iga 10 sekundi tagant tulid pinnale ja saime neid imetleda 🙂 Oleks nii väga katsuda tahtnud ja nendega koos ujuda ja mull-mulll-mulllll-mulllll… mul on emotsioonid nii laes!!

Aga teate, see Mandurah on ikka tõesti äge! Natuke futu ja veider kohati, aga ikkagi nii äge. Kõik majad on uued ja teed on puhtad (autoteed oleks ka nagu iga hommik üle lakutud) ja muru on 2mm pikk ja pargid on iga nurga peal (päriselt ka iga nurga peal) ja vesi on koguaeg lähedal ja inimesed on ilusad ja head! Linn asub ookeani ääres ja pool linnast asub üldse ookeani ja järve vahel.. ja sellest omakorda pool asub kanalite ääres.. kuhu on siis ehitatud niiii suured ja niii kallid ja niiii uhked majad. Ja nii palju asju toimub siin.. ja kõiksugu lõbustused.. ja festivalid.. ja delfiinide nägemiseks ei pea kruiisile minema, sest me oleme juba niisama kõndides ka näinud ja  ohhhh, elu on niii ilus praegu, et ei suuda kohe ära imestada. Mu lemmikhobi on nüüdsest puhkamine!

PS! Delfiinid olid väga ilusad, kui ma veel ei öelnud!

tagasi tsivilisatsioonis :)

Esmaspäeval sõitsime siis Nullarbori. Sel päeval läbisime kokku umbes1450kilomeetrit. Maiks oli ülivägatubli autojuht ja istus roolis kokku roolis isegi üle 16 tunni. Tänu sellisele toredale asjale nagu erinevad ajavööndid võitsime päevale juurde 1,5 tundi ja saime rohkem maad läbitud. Ööbisime siis ühel teeäärsetest puhkealadest. Ma ei osanud kunagi arvata, et ka enamus karavanirahvast ja üldse tundus et väga paljud sõitjad lihtsalt sinna puhkealadele kõrvale tõmbavad ja seal magavad. Arvasin, et mingeid motelle-külalistemaju on rohkem ja et mingid lahedamad kasutavad neid. Tegelikkuses sõidavad vist väga paljud täpselt nii nagu meie – nii kaua kui vähegi võimalik, siis lasevad silma natukeseks looja ja sõidavad jälle edasi. Eilse sõidu käigus jõudsime omadega lõpuks siis ka Western Australia (WA) osariiki ja see oli esimene kord, kui siin päriselt nö. “piiripunkti” nägin. Nimelt ei või siin enamikesse osariikidesse puuvilju ja juurvilju sisse viia ja WA puhul oli isegi vastav piirikontroll olemas. Ületasime ka Austraalia pikima sirge, mis on tervenisti 146,6 km pikk 🙂

Kuna Nullarbor on selline lage paik, siis on seal väga väga väga kenadpäikeseloojangud ja –tõusud. Ja hommikune uduvihm oli hoopis teistsugune kui seda kuskil mujal näinud olen.. päikesetõusuvalguses oli see eriti sätendav ja võluv. Nägime ka ühte toredat vikerkaarepilve, mis oli põhimõtteliselt nagu vikerkaar ainult, et ühtegi värvi temas ei olnud (püüdsin pildile ka jäädvustada, vaadake kas leiate :P).

Teisipäeva hommikul sõitsime siis veel 50km mööda Eyre Highwayd ja jõudsime Balladoniasse. Edasi oli meil võimalik sõita mööda põhimaanteed umbes 400km oma sihtpunkti Esperance või valida vähe huvitavam alternatiiv – umbes 270km mingit kahtlast teed, millest esimene kolmandik oli vaid 4wd autodele, teine kolmandik lihtsalt kruusatee ja viimane kolmandik asfalt. Otsustasime Balladonia bensukast teeolude kohta täpsemalt järele küsida. Tädi bensukas isegi ei küsinud meie käest, mis auto meil, vaid ütles kohe, et seal me lõhume oma auto ära ja levi ega mitte ühtegi inimest seal ei ole ja üldsegi pole mõtet sinna minna ja autost jääte ilma seal kohe päris kindlasti. Me siis mõtlesime, et läheme ikka vaatame seda teed.. et noh algust või nii.. ja siis otsustame. Tee algus oli nagu üks tavaline kruusatee, veits aukus, roopas, treppis, aga noh, kes siis Eestis mööda vana Nõva teed sõitnud ei oleks 😛 Hakkasime siis sõitma. Mida kaugemale jõudsime, seda hullemaks asi läks. Esimene tund oli meil keskmine kiirus umbes 40km/h kanti, teine tund üldse alla 20km/h.. Pärast kahte ja poolt tundi olime siis läbinud 61km.

Terve see aeg istusin mina eriti kramplikult, küüned iseendale kintsu surutud ja kirusin mõttes meid kõiki ja üldse kogu maailma. Ega see tee nagu väga 4wd ei olnudki, kinni jäämise ohtu seal ei näinud küll olevat, aga see tee oli lihtsalt nii treppis, et mul oli tõesti koguaeg siuke tunne, et kohe kukuvad kõik jupid auto küljest ära, alustades tulede ja ukselinkidega lõpetades auto sõiduvõimelisuse mõttes vähe olulisemate asjadega.

Põnev voor oli see, et tee peal oli päris mitu väravat, mis mingil põhjusel olid vanu riided – eriti aluspesu ja rinnahoidjaid – täis seotud. Sellest hetkest, kui ühelt neist väravatest lugesin, et siin üritatakse dingosid mürgitada, ei tahtnud ma enam üldse autost välja tulla. Isegi kui iga kümne minuti palavuse pärast akna all lasin, siis umbes minut hiljem panin selle kinni tagasi, sest mu peas hakkas jooksma väga huvitav dokumentaalfilm pealkirjaga „Tõestisündinud lugu: kuidas dingod autoaknast sisse hüppasid ja Elina ära sõid“. Hirrrrmus! Minu hirmufantaasiat toitis väga hästi ka üks nümfilegend, mida Nullarbori kohta räägitakse. Nimelt olevat seal alates 70ndatest aeg-ajalt nähtud mingit noort blondi naist koos kängurudega öösiti üle autotee jooksvat. Tänase päevani vannuvad vahel koguni terved bussitäied inimesed, kuidas nad öösel bussitulede valguses seda neiut mööda teed kalpsamas on näinud. Noh, ajaks mil olin end vaimselt juba täiesti läbi kurnanud, jõudsime lõpuks siis kauaoodatud kruusatee osani. Vaimset kurnatust lisas ka muide see, et kõik sirged näisid lõputud ja pärast iga sirget oli jälle uus sirge. Esialgu oli pettumus suur, sest algus oli sellel teel küll täpselt sama, mis eelmisel lõigul. Hiljem läksid aga olud vähe paremaks ja sai siis seal lennuväljalaiusel teel endale sobivat rada otsides isegi vähe kiiremini sõita. Kuskil sellel lõigul elasime läbi ka oma ainukese kaotuse selle raja käigus – lällari antenn otsustas, et tema eluiga on nüüd läbi ja ta parem lahkub väärikalt ja lenneldes ja läheb üksi kuhugi põõsastesse surema. Isegi kui teda otsima läksime, oli ta ennast juba hästi ära suutnud peita.

Esimene lõik asfalti oli nii meeliülendav, et oleks võib-olla isegi ehk äkki (mitte) nutma hakanud.. aga siiski ei hakanud. Sest asjad ei olnud nii hullud. Aga mulle väga meeldis see Esperance’i maakonna idee, et peaasi, et on asfalt, mis sest, et see on täpselt ühe auto laiune ja kui keegi peaks vastu tulema, siis peaks teelt natuke välja sõitma. Antud hetkel oli mul selle kitsa asfaldiriba üle niiiiii hea meel ja ma mõtlesin, et vaat kui toredad mehed, et ei teinud poole lühemat aga kaherealist teed. Sest tõesti – seal oli üherealine täiesti piisav, sest kogu selle rohkem kui 6 tunni jooksul ei näinud me ühtegi inimest, ühtegi autot, ühtegi looma.. mitte midagi (kui minu kujutlustes kohatud dingod ja paljad naise välja arvata). Kui ma enne arvasin, et Nullarboril on tühjus, siis ma ei teagi, mida selle koha kohta arvata. Oleks siis vähemalt kaamleid näinud..

Eile jõudsime siis Esperance’i nimelisse linnakesse. Vaatasime natuke linnas ringi ja sõitsime siis Cape le Grand rahvusparki Lucky Bay randa kämpama. See oli kõige ägedam rahvuspark, kus ma käinud olen! Väga korralik köök, sooja veega (päikeseenergia!) duššid, tualetid ja nii ilus rand! Lucky Bays on nii valge ja nii peenike liiv, mis tänu tõusule ja mõõnale on suht koguaeg märg ja selline hoopis teistsugune, kui kusagil mujal. Liiv on selline natuke kleepuv, näeb välja nagu mingisugune geel ja on nii-nii säravvalge! Vesi Lucky Bays on helesinine ja rand on eriti ilusa poolkaare kujuga. Lõunapoolses servas on ägedad suured liivaluited, kus vahel on nii tuulevaikne ja soe, et tahaks seal terve päeva lamada. Hullasime siis seal liivas ja lainetes ja isegi päike tuli üle mitme päeva välja! Maik käis kalal ja nägi suurt raid 🙂

Õhtul tulid randa paar kängurud, kes kohe üldse inimesi ei peljanud ja kellelevõis kohe päris lähedale minna. Kuna olime eelnevatel päevadel suht vähe maganud, pugesime sel õhtul juba enne kaheksat pessa ära. Kui ärgates kööki kolimiseks hommikusöögikotti kokku panin ilmus ei kusagilt välja üks känguru, kes arvas, et see kott on sinna talle pandud. Püüdsime teda küll ära ajada, aga teda ei näinud see väga huvitavat. Mingil hetkel ta vist siiski avastas, et seal kotist ta midagi kätte ei saa ja lahkus. Söögi ajaks ilmus ta siiski uuesti välja ja passis meie laua kõrval, tõenäoliselt lootes meilt mingit söögipoolist saada. Kuna kängurude söötmine ei ole siin soovitatav tegevus, siis me talle midagi ei andnud. Kuigi näha oli, et ta oli harjunud inimestelt süüa saama. Üritas seal eriti nunnu välja näha.. aga me siiski tegime südamed kõvaks ja juhindusime loosungist „let nature feed the wildlife!“

Pärast sööki lahkusimegi juba nii armsaks saanud Lucky Bayst ja otsustasime veel uuesti Esperancest läbi käia. Salamisi lootsime merilõvisid näha aga kahjuks see meil ei õnnestunud. Nimelt on Esperance’i rannas üleval sildid, mis ütlevad, et sealkandis elutsevad merilõvid, kes on väga ettearvamatud ja võivad hammustada, seetõttu ei tohiks nende lähedal ujuda.

Nüüd siis sõidamegi oma roadtripi viimase sihtkoha Mandurahi poole. Veel natuke (600km) WA tühermaad ja väikelinnu ning olemegi kohal!