väikesed uudisetüdrukud: lumi, possumimõrvar ja töömaniakid

Eelmisel esmaspäeval sadas jälle vihma nagu oavarrest ja hommikupoolikul oli meil tänu sellele paar tundi vaba. Käisime Kingstonis tööriiete ja –jalanõude varusid täiendamas. Tagasi sõites nägime, et Mt. Wellingtoni otsa oli törts suvelund sadanud. Päris kummaline oli näha keset suve siin ühte lumist mäetippu.

Ja ükskord oli tööl kurb päev. Läksime hommikul tööle ja avastasime oma rea otsa pealt ühe väikse lõksu püütud nunnu roosa ninaga possumi (jah possumi, mitte Opossumi). Ühes meie farmi osas nimelt käivad possumid õunapuid rüüstamas ja seepärast seatakse neile lõkse. Kusjuures, possumid ei söö mitte maha kukkunud õunu vaid ronivad puu otsa ja söövad seal. Igatahes, kui söögipausi ajal võileibu jäsasime, kostus lõksu juurest üks eriti nukralt kajav püssipauk. Ma ju tegelikult tean küll, et possumid teevad siin palju pahandust, aga ikkagi oli kuidagi kurb. Ja mind ikka väga-väga-väga-väga häiris see vahejuhtum.

Nädalavahetusel käisime siis põhumaja ehitamas jälle. Kahjuks sinna enam minna ei saa, sest Katrina ja Parren lähevad nüüd oma päriskoju ära.  Peab vist uut lisatööd otsima hakkama. Laupäeval tegime seal 15 tundi ja pühapäeval 8. Nüüd siis 16. päeva tööl. Aga täna jälle vihma sajab (ja mägede otsas lund) ja tõenäoliselt meil esimesed tunnid tööd ei ole, võib-olla isegi terve päev. Millest on väga kahju, sest raha on nii väga vaja.

Sorri kallis söberikesed, et meil teile midagi põnevat kirjutada ei ole. Aga mis ma siin ikka kirjutan, kui koguaeg ainult tööö, tööö ja tööö. Nii väga tahaks et see rahakene kiiremini koguneks (praegu eriti ei taha koguneda) ja saaks lõpuks siit niiiii külmast Tasmaaniast edasi liikuda. Siin on ikka väga kehv suvi sel aastal. Ja ärge saage valesti aru, Tasmaania on ikkagi üks ägedamaid saari maamunal. Lihtsalt mitte siis kui sa teed 63 tundi nädalas tööd ja koguaeg vihma sajab.

tere-kus-te-sõidate

Nagu te juba tõenäoliselt teate, liigume me siinmail peamiselt hääletades. Kuna autoostuks peab veel mõnda aega raha teenima, siis on kõige lihtsam poes, kalal ja niisama linna käia just hääletades. Hääletamisega seoses on mul teile kolm lugu rääkida, millest kaks võivad nõrganärvilisemad natuke muretsema panna (emad-isad-vanaemad-vanaisad, ärge lugege!).

Ühel heal päeval kui Lauraga Kingstonist koju hääletasime, sõitis meist mööda üks habetunud, tätoveeritud ja natuke määrdunud meesterahvas. Mõne minuti pärast tuli ta vastassuunast tagasi ja küsis kuhu me minna tahame. Vastasime siis ilusti, et Grove’i, mille peale tema ütles: „Hüpake peale!“. Autos leidis aset siis tavapärane vestlus suunal „kust-te-pärit-olete/Eestist/aa-kus-see-on?“. Umbes kaks minutit olime seal autos olnud, kui härra teatas, et tema ei ole väga palju reisinud, sest ta ei või Austraaliast lahkuda. Ilma, et oleksin seda vastust päriselt seedinud, küsisin kohe: „miks?“. Härra teatas ilma keerutamata, et sellepärast,  et tal on criminal record peaaegu igas osariigis. Sellele järgnes siis pikk jutt selles,t kus ta kinni istunud on ja et tegelt enam ta paha ei ole. Natuke hirmus oli küll, aga samas oli huvitav kohata inimest, kes oma elu pahupoolest nii avatult rääkis. Sai temalt kõiksugu küsimusi küsitud. Ja lõpuks pani ta meid ju siiski seal maha kus vaja oli, nii et väike hirm oli asjatu.

Eile kui meie Maiksuga tööl olime, käis Laura üksi Kingstonis. Tuli ja läks nagu ikka – häälega. Sel ajal kui mina arvasin, et Laura peaks juba tagasiteel olema, tuli temalt sõnum, mis tsiteeris tema ja autojuhi vahel aset leidnud vestlust:

Autojuht: „So you wanna blow my dick a bit?“

Laura: „No, thanks“

Autojuht: „You can’t blame a guy for asking“

Helistasin siis kohe Laurale ja küsisin, et appi-issand-mis-värk-oli-jne. Laura ainult naeris teiselpool. Küsisin, et mismoodi see välja nägi, et oli mingi eriti perversne olukord või. Ja kujutate ette, neiu vastas „ei olnud tegelikult, jumala normaalne oli, ta nagu niisama jutu sees küsis.“

Aga nüüd üks rõõmsam lugu ka. Eelmisel esmaspäeval kui Kingstonis käisime ja koju tulema hakkasime, võttis meid peale üks mees, kes meile pikemalt mõtlemata või meie tausta uurimata kohe tööd pakkus. Küsis ainult, kas me tahaksime nädalavahetusel tööd teha, ütles, et tööks on põhumaja ehitusel abistamine ja meie nõustumise peale ütles, et tuleb võtab meid laupäeval kell 7 peale. Niisiis käisimegi eelmisel nädalavahetusel oma elu esimeses põhumajas. Väga vahva nägi välja ja väga põnev oli osaleda milleski täiesti teistsuguses. Parren ja Katrina on siis paar noori SA-st, kes endale siia suvekodu ehitavad. Kõige sürrim kogu asja juures oli see, et nad on viimased kuus nädalat seal nö. „objektil“ telgis elanud. Koos oma pooleteist aastase pojaga. Elektri olid nad alles mõni nädal tagasi saanud, dušš asub õues ja wc-pott pandi sel samal päeval paika kui meie sinna läksime. Ehk siis meie elamistingimused tunduvad selle kõrval ikka täiesti kuninglikuna. Laupäeva öö vastu pühapäeva veetsime siis ka seal ja pühapäeva pärastlõunal tahtsin ma juba nii väga „koju“ et ainult vahtisingi koguaeg kella. Lihtsalt nii ebamugav oli olla üleni värvi, pahtli ja tolmuga koos ja mõelda, et peaksin elama seal, pesema õues ja kõik mu asjad oleks mingites kilekottides, kastides, telgis jne. Lisaks sellele oli veel ka erakordselt tuuline ja külm ilm, nii et tõesti – minu austus neile seal vastu pidamise eest. Hea uudis on ka see, et tõenäoliselt saame ühe nädalavahetuse seal veel tööd teha. Mis omakorda tähendab seda, et suure tõenäosusega tuleb meil koos õunafarmi tööga 18 tööpäeva järjest. Aga noh, talverasva (loe: raha) me ju siia Tasmaaniasse koguma tulime, nii et mida rohkem saame töötada, seda vähem kuid kulub meil ka soovitud summa kogumiseks. Loodame lihtsalt, et energia ja selge mõistus enne otsa ei saa. Praegu tundub küll aeg, et aeg venib nagu kaamlitatt või härjaila või misiganes sarnane ja siin tuleb ikka mõnda aega veel hängida.

väiksed uudisepoisid

Oleme nüüdseks siis natuke üle kahe nädala tööl käinud. Suht okei on – kõikon täpselt nii nagu ennegi, välja arvatud see osa, et meile jagati mingid hullud juhendid tööreeglite kohta, mis kõigile palju nalja pakuvad. Sest tegelikult on need reeglid sellised, et neid rikutakse umbes igal teisel sammul. Ka Andrew ise viskas üks päev Maiksu õunaga, mille peale ma muidugi ei saanud jätta märkimata „we will not tolerate apple throwing“. Mis siis järjekordselt kõigile palju nalja pakkus. Lisaks on meil seal kirjas sellised reeglid nagu, et käsi, jalgu ja muid väljaulatuvaid kehaosi ei tohi masinatesse toppida, tööl peab kandma varrukatega pluusi ja üldse peab olema liigeldes ettevaatlik, sest istanduses võivad mängida lapsed 😛

Üleeelmisel pühapäeval käis Maiks kalal ja meie Lauraga Kingstonis jalutamas. Tore on nii, et kui ma ei viitsi Maiksuga kalale minna, siis mul ikka on midagi teha. Ja eelmisel laupäeval käisime Lauraga Salamanca Marketil ja ma sain taas oma armsa Tasmania pusa omanikuks. Kulgesime kõikvõimalikes telkides ja putkades ja imestasime imeilusate riiete üle. Mõnna päev oli.

Sel laupäeval oli selline tore päev, et Maiks käis Kingstonis ja ostis meile jalgrattad. Minu jalgratas on maailma kõige ilusam jalgratas ever made! Valge ja helesiniste kleepsudega, pruuni sadula ja punutud korviga. Väga väga äge! Ainuke kurb asi on see, et väga kehvasti läheb edasi, eriti siinsel mägisel maastikul. Üks päev kui koju sõitsin pidin kõige viimase mäe peal kolm korda seisma jääma 😀 Maiksu ratas on tavaline meeste maastikuratas, suht sini-must-valge, ainult et valge asemel on helehall. Nüüd ta saab sellega kalal käia.. ainult et pärast esimest päeva oli tal tagumik nii haige, et ta ei tahtnudmingist rattast midagi kuulda 😀

Eelmisel aastal oleme oma siinse sotsiaalse positsiooni osas head tööd teinud– vanamehed muudkui toovad ja pakuvad meile asju, mida meil võiks vaja minna – alates pottidest-pannidest kuni uhiuute silikoonist jäävormideni välja. Õlut voolab ojadena ja üldse on tore.

Täna on vaba päev, sest taas on käes järjekordne public holiday – Hobartis on regatt ja see on ju ometigi suuuuuur püha. Nüüd teeme piipu ja sätime end Kingstonisse randa ja kalale. Maiks just tuli ja teatas naisperele uudise ühest mapoisikesest, kes naaberputka all elab. Tegemist oli ühe umbes 1,4 meetrise tiger snake’i isendiga. Nagu sellest vähe oleks, nägin ka paar päeva tagasi tööl ilusat läikivat musta maopoissi kuivanud rohu sees silkamas.

Edit: Nüüdseks oleme juba rannast tagasi. Mõnus oli sulistada (kuigi vesi oli külm) ja niisama hängida. Turnisime kividel ja näppisime kõiksugu molluskeid. Koju tulles leidsime eest maolaiba ja kirja „Snake dead. Trust me. Robbie“ (Madu surnud. Usaldage mind. Robbie). Vaatamata sellele pidi Maiks minu tungival nõudmisel end õhtul voodist püsti ajama, tule põlema panema ja kõik kapi alused ja tagused läbi vaatama, sest muudmoodi ma ei olnud lihtsalt nõus magama jääma. Madu polnud, thank god.

äikesetorm, koopad ja Eesti kiirkursused

Väga põnev oli tagasi tulla sellesse maailma ja osade asjade üle juba teist korda imestada. Esimestel päevadel elasin läbi kolm väga huvitavat telefonikõnet.

Kõigepealt helistasin Telstrasse, et aktiveerida kõnekaarti. Tädil teiselpool läks väga kaua aega ja ühel hetkel ta lihtsalt ütles, et nüüd arvuti mõtleb natuke.. ja hakkas lampi umbes sellist juttu rääkima:

-„Näe, vihma hakkas ka sadama.. ei tea kuidas ma täna koju küll lähen..“

-„eee..mmm…ee..ma ka ei tea“

-„Ma pole harjunud vihmavarju kaasas kandma“

-„eee..ahah“

-„Üldsegi praegu peaks ju suvi olema..“

-„ee..peaks jah..“

-„Hmm.. äkki ma ei tulegi homme tööle, kui ikka niimoodi sajab.. nii teie kaart on nüüd kasutamiseks valmis!“

-„aitäh“

-„no worries“

…..

See kõne oli väga šokeeriv, värskelt Eestist tulnuna ei osanud kohe midagi kosta. Paar päeva hiljem pangaga vesteldes olin juba märksa jutukam.

Helistasin siis panka, et aktiveerida oma uut salasõna. Esimese asjana küsis ta mult kahte salaküsimust, mille kunagi endale seadistanud olin. Üks neist oli muide eestikeelne ja väga naljakas oli kuulata kuidas tädi seda välja hääldada püüdis. Naersime siis jupp aega mõlemal pool toru. Tema selle üle, et mina ei suutnud küsimuste vastuseid meenutada ja mina selle üle kuidas tema hääldas. Lisaks jõudsin talle teha Eesti kiirkursuse. Seda siis kui ta küsis mis keeles see esimene küsimus oli. Vestlus jätkus umbes nii..

-„Kuidas teil ka ilm seal Ranelagh’s on?“ (pangas on minu asukohaks märgitud naaberküla Ranelagh. Olin alguses äärmiselt segaduses, et kuidas ta küll teab kus ma olen)

-„Natuke vihmane“

-„Kas teile juba see äiksetorm ka jõudis? Meil siin Hobartis oli kõva torm“

-„Aa.. ei, meil ei olnud väga midagi, lihtsalt veits sadas“

-„noh, vedas teil siis..“

-„jep..“

-„nii kehv suvi see aasta.. eelmine aasta mul oli nii kena puhkus, käisin esimest korda elus Cockle Creekis.. kuigi ma olen Tasmaanias terve elu elanud, polnud sinna veel jõudnud.. nii ilus koht“

-„Jaa, ma käisin ka seal eelmine aasta! Väga äge!“

-„Ooo.. kas sa Hastingsi koobastes ka käisid?“

-„jep, seal kus see bassein oli!“

-„just! Sinu salasõna on nüüd uuendatud, saad kohe internetipanka kasutama hakata“

-„aitäh“

-„no worries“

Kolmas telefonikõne, mille võtsin, oli maksuametisse. Tegelikult helistasin Laura nimel ja küsisin et kas TFN (maksunumber) on juba valmis. Laura ise oli tööl ja sel numbril saab helistada ainult mingitel tööaegadel.

-„Kuidas te esitasite TFNi taotluse?“

-„internetis..“

-„Aga kuidas te saite esitada internetis, austraallased Tasmaanias ei saa internetis teha?“

-„ee..õõ..äää…misasja? aa, et ma ei ole austraallane tegelikult“

-„oih, suured suured suured vabandused. A kes te olete siis?

-„eestlane“

-„oo, pikk maa kodust siia tulla“

-„jep“

Meie hetkel üsna igavates tööeludes on isegi uue külmkapi saamine blogimist vääriv sündmus

asjad pidime kahjuks ise sisse ostma.

 

Täna selgus mida teeb lagipähe paistev päike inimese ajuga:

Maik: Mängime siukest mängu, et ma ütlen laulu nime ja siis sa laulad seda. Ja kui sa ei oska siis sa kaotad.

Elina: Mille ma kaotan?

Maik: Aja

Elina: Mis aja?

Maik: Selle aja mis sul kulus sellele laulule. Ja siis mina saan selle endale.

..viis minutit hiljem..

Maik: Noh, miks sa ei laula nüüd?

Elina: Sa ei öelnud ju mida ma laulma pean..

Maik: ..noh, ma ju ka ei oska seda mängu..