velofoobik Laura

Tere lapsed, täna ma tahan jutustada teile loo ühest väikesest tüdrukust nimega Laura. Laura on selline neiu, kes käib jala päevas umbes 10 km (+ see mis niikuinii iga päev käiakse). Jalutab siin hommikuti tööle mingi 4km ja õhtul tagasi ja tööl seisab terve päeva püsti. Õhtuti kui ta meilt ära läheb on õues juba pime ja Laura kardab kangesti et põõsast tulevad loomad. Täna läks ta isegi varem minema, et valges jõuda.

10 minutit pärast tema lahkumist sain smsi: “K*******e, nägin päris elus lippavat jänest, nüüd saab ainult hullemaks minna! Appi, mis loomad mind ees ootavad.”

10 minutit pärast smsi sain telefonikõne, mille teiselpool otsas poolhüsteeriliselt naerev Laura, kes ütleb, et pull on keset teed ja kole hirmus on.

Õhtul msnis:

Laura ütleb: leidsin teepealt selle jalgratta spidoka

Laura ütleb: ja pastaka ja ühe täiesti heas korras ketsi

Selline lugu siis teile täna õhtul.

taaskohtumine :)

Laupäeval, 22. jaanuaril asutasime siis end taaskord Austraalia poole teele. Miks ja milleks, seda peate vist küll mingis isiklikumas vestluses küsima. Mitte, et siin midagi salapärast oleks, vaid lihtsalt.. ei oskagi kohe niimoodi otse ja üheselt öelda.

Lennud kulgesid nagu ühed pikad lennud ikka – tüütult ja väsitavalt. Minul läksid jälle jalad paiste just nagu kogu kehas olev veri oleks jalgadesse valgunud. Aga eks see 3+13+9+1 tundi istumist teeb oma töö. Kõik lennud väljusid laias laastus plaanipäraselt, ainult Melbourne-Hobarti lend hilines veidike. See oli üldse üks väga huvitav tšukside ettevõtmine. Lend pidi väljuma kõigepealt ühest väravast, siis viimasel hetkel muudeti väravat ja lükati mingid teised lennud, mis sealt uuest väravast pidid minema, edasi. Seejärel otsustati ümber ja ikkagi lasti need teised lennud enne ja meid muudeti taas algsesse väravasse tagasi.

Esmaspäeva õhtul kell 5 jõudsime siis Hobarti lennujaama. Olime juba varem bookinud endale ühe väikese rendiauto, mille ka pärast pikale veninud paberite täitmist kätte saime. Tegime ka vahepeatuse kauaigatsetud Subways ja tankisime kered head ja paremat võileivakraami täis. Ütlemata mõnus söömaaeg! Seejärel kulgesime läbi juba tuttavate paikade Lollarasse. Väga rahustav oli sõita mööda lemmikteed mägede ja orgude vahel, sihiks meie väike päris oma majake. Lollaras võtsid meid vastu meie päris omad vanamehed, kes ülevoolavalt kallistada ja suudelda tahtsid. Natuke suutsin kõrvale põigelda, aga osad musid läksid ikka pihta.

Otsustasime sel õhtul Andrew’d mitte tüütada, tööpäev oli juba läbi ja ei hakanud talle koju ronima. Püüdsime Laurat Huonville’i backpackerisse ööbima paigutada, sellest aga ei tulnud kahjuks midagi välja. Niisiis veetsime esimese öö kõik koos meie väikeses putkas.

Järgmisel päeval tegime kohustuslikud šopingud – ostsime kõiksugumugavuseks vajalikke tarbeid (tekid, padjad jne). Jaurasime taaskord Laura hosteliga ja kulgesime niisama ringi. Kolmapäeval oli Australian Day ehk siis suur pidupäev. Käisime meiegi ookeani ääres oma esimest 2011 Aussie barbequed tegemas. Mõnusad kohalikud burgerid tulid. Ja väga nunnu koht oli. Tegime ka väljasõidu Mt. Wellingtoni otsa. Napilt jõudsime enne kui mõlemalt poolt tulevad pilved otse vaateplatvormi ees kokku said.

Esimesed kolm päeva ajasimegi siis erinevaid asju ja õhtuti passisime meil. Neljapäevast alates läksime meie Maiksuga tööle ja Laura hängis Huonville’is. Reedel otsustas Laura meie naaber-farmi (väga-väga lähedal, mõnisada meetrit meist) helistada. Eriline true blue luck story: Laura sai kohe tööle. „Kohe“ nagu „kohe“ selle otseses tähenduses – ta korjati kohe sealt kus ta parajasti seisis peale ja viidi tööle. Nüüd on ta siis kaks päeva tööl käinud – kirsse sorteerimas. Just oligi tal lõuna ja saime all jõe ääres kokku 🙂

Tööl on kõik enamjaolt sama nagu eelmisel aastal. Thinnime ja prune’ime praegu. Esimesed päikesepõletused on käes ja esimesed klatšid vahetatud. Sisseelamine võttis aega mingi 5 minutit 🙂 Uuemaid uudiseid vahetades saime intrigeeriva loo osaliseks, milles peategelased Ian ja Ben, tegusõnaks vallandamine. Lisaks suri vahepeal ära ka minu siinsete vanameeste Top10-s esimest positsiooni hoidnud Lionel (loe siit) – sellest on ütlemata kahju. Auto, mille talle müüsime, seisab ikka Huonville’is tema maja ees, minu õmmeldud lillad kardinad juba kuid nukralt päikese käes pleekimas.

Nüüd on siis laupäev. Maiks läks kalale ja mina ravin oma haiget kurku ja köha asjade ümber sättimise ja koristamisega. Ilm keerab nagu siinmail ikka iga kümne minuti järel äärmusest äärmusesse. Hommikul oli pilves ja külm, mille peale lasin Maiksul enne ära minemist kaminasse tule teha. Selle ajaga kui jõe ääres Lauraga lõunatamas käisin jõudis ilm minna väga palavaks ja päikeseliseks ja nüüd mul on põhimõtteliselt Soome saun toas. Oh joy, oh joy!

Tore on näha, et mingid asjad on samad nagu varemgi. Hommikuti tuleb telkust jätkuvalt minu lemmik hommikusaade, poes on tooted ikka samad mis ennegi ja inimesed on sama rahulikud ja lõõgastunud 🙂 Hea on tõdeda, et ka teiselpool maakera on üks pisike kohake, mis mulle juba nii tuttav ja oma!

Nüüd jääb ainult üle järgnevate kuude jooksul palju-palju-palju tööd teha, et siis Tasmaania sügisest soojematele jahimaadele põgeneda (sügis tuleb mõne kuu pärast, praegu on veel suvi:P)

EDIT:  Calvini murutööd on lõpuks ometi vilja kandnud!!