paus

Ja ongi meie reis mõneks ajaks seisma pandud, aga eks ta kulgeb läbi elu (ja loodetavasti ka maailma) varsti jälle edasi! Aitäh teile kõigile, kes te lugemas käisite. Ja veel suurem aitäh teile, kes te sellest monoloogist siin vahel ka kahekõne suutsite teha. Ja veel suurem aitäh teile, kes te selles seikluses oma rolli mängisite. On kurb ja on rõõmus ja on liiga palju emotsioone korraga..

AITÄH TEILE KÕIGILE, ET TE OLEMAS OLETE!

London Stansted

Nüüd kirjutan juba London Stansted lennujaamast. Eelmise postituse ja praeguse hetke vahele mahtus kolm tundi und Kuala Lumpuri hotellis, lennujaama sõit, 14-tunnine lend Kuala Lumpurist Londonisse ja nüüd siin lennujaamas ka juba seitse tundi magamist. Lend Londonisse oli parem kui oodata oleks osanud, kuna istusime kolmeses reas ja meie vahele oli üks tühi koht jäetud. Söök oli ebameeldiv, nagu alati ja selleks ajaks kui ma otsustasin endale võiku osta, olid need juba otsas. Õnneks saab Airasia pikematel lendudel laenutada ePlayerit, milles mõned filmid, seriaalid, muusika ja mängud. Selle aparaadiga saab päris korralikult aega parajaks teha, sest kui ikkagi film on põnev, siis ei mõtle ju selle vaatamise aja jooksul, et huvitav kui palju meil veel lennata on. Ja siis kui film läbi saab, ongi juba märkamatult umbes kaks tundi eelmisest kellavaatamisest möödas 🙂

Umbes pooleteist tunni pärast tehakse lahti meie Tallinna lennu check-in ja 3 tunni pärast asumegi oma kodutee viimasele väikesele jupikesele. Nüüd on aga aeg veel natuke pikutada, et juba mõne tunni pärast Eestis ikka piisavalt energiat jaguks 🙂

hüvasti Laos

Teisipäeval tuterdasime veel niisama mööda Vientiane’i ringi. Ausalt öeldes ega me midagi muud viimane nädal aega ei olegi teinud kui põhimõtteliselt ainult „aega parajaks“. Kui sa juba tead, et sa lähed koju.. kui sa juba tead, et see kuupäev on nii lähedal.. ja kui sa oled juba nii kaua mööda ilma ringi tuianud, siis tundub kõik kuidagi nii mõttetu. Isegi kui enne mingit koduigatsust ei olnud, siis sellest hetkest, kui ostad pileti, algab üks suur ootamine. Sest sellest hetkest sa ju tead, millal sa lähed ja kui kaua sinna on jäänud.. ja siis on tõesti raske millelegi muule keskenduda.

Ja teisipäeval lendasime siis Kuala Lumpurisse. Kuna Vientiane’i ja Kuala Lumpuri vahel iga päev lennud ei toimu, siis peame veel siin ka aega parajaks tegema. Jõudsime õhtul nii hilja, et pärast seiklusi lennujaamas ja taksode ja busside ja veelkord taksodega, leidsime endale öömaja alles pärast keskööd. Hiline kellaaeg ei takistanud meid aga taastamast pikaks ajaks katkenud sinasõprust piibuga. Kuala Lumpuris saab piipu nimelt umbes täpselt iga nurga peal teha. Siin on toredad araabia baarid ja restoranid, mille töötajad (mehed!) on nii sõbralikud ja abivalmid, et lausa lust on neis baarides käia. Suurest kojuminemise ärevusest suutsin end jälle nii elevile ajada, et kehatemperatuur tõusis taaskord üle 37.

Hommikul ärkasime üles ja läksime linna, et oma suurejoonelisi Kuala Lumpuri avastamise plaane ellu viia. Plaanide elluviimine lõppes sellega, et meil ei olnud veel esimest punktigi täidetud, kui avastasime Maiksu kehal asetsevate füüsiliste tõendite kaudu, et meie külalistemajas on mingid lutikad öösel Maiksust paremaid palasid valimas käinud. Pärast seiklemist uue öömaja otsinguil, jauramist vana külalistemaja ja veel saja asjaga, olimegi ümber kolinud üle tee asuvasse poole kallimasse hotelli. Tähistasime seda ühe mõnusa piibuga. Tegime veel viimaseid väljamaa toimetusi ja nüüd ongi aeg juba tudule minna. Ma ei tea kuhu see päev kadus.. Maiks paneb mõnusat und juba kolm tundi järjest ja kuna kell näitab juba 03.48, siis on vist tõesti minul ka aeg minna 🙂