Vientiane

Pühapäeva hommikul otsustasime siis pidustuste hõngu maha jätta ja pealinna kaema minna. Mille kohta ma tagantjärele ütleks, et võib-olla ei olnud kõige parem otsus. Laos on üleüldiselt laiemale üldsusele vist suhteliselt uus sihtpunkt. Ja ennemuistsel aal piirdus keskmine külastaja vist Vientianega (pealinn). Ma usun, et Vientiane on vist ikka üpris kaua mingit hulka „turiste“ näinud. Mis tähendab seda, et siin on juba aastaid mingisugune turismitööstus eksisteerinud ja mõned asutused on juba aasta(kümne?)id eksisteerinud. Mis omakorda tähendab seda, et öömajade suhtes kehtib suht range reegel, et kõik mis on odav või keskmise hinnaga on vana ja kole. Kõik mis on puhas ja uus, on räigelt kallis. Luang Prabang ja Vang Vieng on aga hoopis teistsugused. Kuna nad on turistidele ikka võrdlemisi uued sihtkohad, siis on enamus majutusasutused ikka väga uued. Aga samas täiesti jõukohase hinna eest. Maksime väga mõnusate külalistemajade eest Luang Prabangis ja Vang Viengis pool hinda sellest, mida maksime mingite sitanikerdiste eest Vientiane’is. Ja me tõesti üritasime valida kõikidest halbadest kõige vähem halba.

Bussisõit Vientiane’i kestis lubatud 2,5 tunni asemel 4 tundi. Ma arvasin kohe, et see kaks ja pool tundi on võimatu. Aga noh, mis seal ikka, peaasi ju, et lõpuks kohale jõudsime. Tore oli avastada, et kaks eriti hubast Luang Prabangi kohvikut omavad nö filiaali ka Vientiane’is. Mõnna-mõnna. Ja veel toredam oli avastada, et kuna oleme „suurlinnas“, siis saab siin ka sushit süüa.

Esmaspäeval käisime vaatamas Patouxaid ehk Laose päris oma triumfikaart. See suur monstrum sai siis kunagi 1960ndatel ehitatud. Kuulujutt räägib, et triumfikaar ehitati täielikult rahast, mille USA oli Laosele kinkinud.. et Laos saaks ehitada endale uue lennujaama. Seepärast armastatakse triumfikaart naljatlemisi ka „vertical runwayks“ kutsuda. Silt triumfikaare juures ütleb aga väga vahvas inglise keeles, et triumfikaar ei ole tegelikult kunagi päriselt valmis saanud ja et lähedalt vaadates on see „isegi veel vähem muljetavaldav“. Minu arust päris hea huumor, arvestades, et nad kipuvad siin asja tavaliselt pigem ilustama. Ronisime sinna tippu ja tegime pilti ja uskuge või mitte, aga ka triumfikaare sees oli ka turg 😀 Siin lihtsalt ongi igalpool turg.

Hiljem käisime veel turul, sest leidsime ennast ootamatult kõikide nende võltside tehnikavidinate maailmast ja siis näppisime neid seal ikka tunde. Ja see on ju nii lihtne kui müüjad ilusti pakuvad istet ja muudkui veavad uusi nutitelefone ette 😛

Vang Viengi puhkepäevad..

Unustasin eelmises postituses mainida, et ärge siis pahandage, kui üks pildialbum ei ole väga hea kvaliteediga. Läbi kakase bussiakna ei annagi väga pilti teha. Eriti kui kõik on veel udune ka.

Laupäeval oli meil lebopäev (haha, nagu meil kõik päevad ei oleks lebopäevad). Vang Viengi kõige vanem külaline on umbes 30 kanti ja seetõttu on kogu meelelahutus siin just selline noorte ja laiskade keskne. Väga paljud siinsetest baaridest on nö. lebobaarid. Baaris on üks suur platvorm, mis on kaetud madratsitega ja millel on teatud vahemaade tagant ka piirded, nii et tekivad nagu väiksed aiakesed selle platvormi peale. Aiakese keskel on ka väike madal laud. Juhul kui sinna madratsile ja padjakuhjale end pikali visata, siis jääb see laud täpselt nagu see jalgadega kandik sulle sülle ja saabki sealt pealt endale terve päev läbi head ja paremat näost sisse ajada. Baari kahest kuni viiest telekast tuleb terve päev läbi AINULT a) sõpru; b) family guyd; c) simpsoneid. Ja nii tunnist tundi ja päevast päeva. Kõik hooajad üksteise otsa ja siis jälle algusest peale. On tõesti väga lebo seal passida ja puuviljakokteile juua ja pannkooke jäätisega süüa ja sõpru vahtida. Vahelduseks ka vähe teistsugune meelelahutus. Aga eks ka sellist passimise päeva ole vaja. Ja ärge parem proovigegi vastu vaielda, ma ju tean, et te kõik teete vahel kodus selliseid teleka vaatamise ja õgimise päeva. Aga kuna meil hetkel kodu ei ole, siis tuleb aeg sellises kohas maha võtta.

Ühel heal õhtul käisime väljas ka Austriast pärit paariga. Võtsime natuke õlut ja rääkisime niisama juttu. Oli tore vahelduseks kellegi teisega rääkida, st. ma vist rääkisin nad surnuks.

Esimesel päeval Vang Viengis öeldi meie külalistemajast meile, et terves linnas ei ole wifit ja telekavärk on ka katki, sest välk lõi kuhugi jaama sisse. Noh me muidugi uskusime, sest on ju tegemist ometigi Laosega ja vihma sajab siin ka koguaeg. Järgmisel päeval saime teada, et neil endal lihtsalt oli ruuter katki, aga nad ei tahtnud et me teise külalistemajja läheksime. Otsisime siis umbes terve hommikupooliku hotelli või külalistemaja, millel nett ka toas (mitte ainult fuajees) töötaks. Lõpuks suutsime ühe leida ja kolisimegi sinna ümber. Inimesed meie vanas külalistemajas olid väga pettunud. Ja oi kuidas mulle meeldib, kui inimesed, kes mind tahavad petta, on hoopis ise pärast pettunud.

Vang Viengis uitasime muidugi nagu alati mööda poode ja vaatasime ja tingisime ja kauplesime. See on meil juba selline tavapärane meelelahutus, ükskõik kuhu me ka ei lähe. Isegi Maiks viitsib poodides käia. Ainult riidepoodides ei tohi liiga kaua käia. Ja ühte kohta ei tohi seisma jääda, muidu on jamasti. Kui kiirelt edasi liikuda, siis on kõik korras. Kui ma ühte kohta liiga kauaks jään, siis Maiks hakkab jaurama ja siis on ainuke lahendus see, et ta peab minema ühe rahustava õlle võtma. Niisiis käimegi ja jaurame suht niisama nende müüjatega (sest ostmiseks peaks ju väheke kauem aega poes kulutama) ja kõnnime jälle edasi. Ja kui ma midagi reaalselt osta tahan, siis pean kolme korra vahel ära jagama poeskäigu, sest muidu Maiks ei jõua ühe korraga ära oodata 😛

tuubimine

Bussisõit Vang Viengi oli huvitav. Teekond oli äärmiselt põnev – sõitsime mägedes. Sel päeval olid pilved veel eriti madalal ja siis kulgesime vahepeal konkreetselt läbi selliste vähe tihedamate pilvekeste. Muinasjutuline oli. Asja võlu vähendas aga see, et umbes iga teine kohalik, kes bussis oli, oksendas. Ja mitte vaikselt ja tagasihoidlikult. Kui meie Eestis proovime ikka kuni viimase hetkeni tagasi hoida, siis tundub, et Laose inimesed talitavad täpselt vastupidi. Kui ikka juba natuke paha on olla, siis tuleb ikka kõiksuguste häälitsuste, liigutuste ja röhitsustega see oksendamine esile kutsuda. Ja nii nad siis teevad. Mõni teeb näiteks reaalselt „öääääk“ oma 20-30 korda järjest kuni lõpuks suudabki sellega oksendamise esile kutsuda. Oksendavad nad mingitesse väikestesse kilekottidesse ja siis reisisaatja peab neid muudkui lahtisest bussiuksest välja loopima. Ja need ülejäänud kes ei oksenda, need lihtsalt rögastavad kilekotti. Peamiselt naised kusjuures. Tõmbavad oma tati ninast läbi kurgu suhu endale ja siis sülitavad kilekotti. Ja teevad nad seda väga häälekalt. Ja nii seitse tundi järjest. Kusjuures, ükski hele inimene ei tee kogu teekonna vältel teist nägu ka mitte.

Mul olid väga suured eelarvamused Vang Viengi kohta. Vang Vieng on üks kuulus .. või siis kurikuulus koht Laoses. On neid, kes räägivad, et nad on veetnud kogu oma reisi parima aja Vang Viengis ja on neid kes ütlevad, et Vang Vieng on kõige labasem koht terves Laoses. Viimased kipuvad enamasti vaatama põlastavalt ka neid inimesi, kes siin vähegi aega veetnud on.

Vang Vieng on peolinn. Siinsed peod toimuvad enamjaolt jõel või selle ääres. Põhiskeem on selline, et hommikul või päeval renditakse endale üks suur traktori sisekumm, lastakse end tuk-tukil 3-4km ülesvoolu viia ja seal hüpatakse selle kummiga siis jõkke ja hakatakse tagasi linna poole kulgema. Teele jäävad nii mõnedki baarid, mille töötajad kõigile möödakulgejatele siis köisi loobivad, et neid oma baari tõmmata. Pea igas baaris on ka valik erinevaid köisi ja kiikesid ja torusid, mille abiga vähe põnevamalt vette saab hüpata.

Niisiis kui väheke Kagu-Aasias reisinud või reisivate inimestega suhelda, siis kipub üpris tihti kuulma, et Vang Vieng on üks kohutav koht, kus kõik joovad ja lällavad nii mis hirmus ja üldse, need inimesed, kes siin käivad on vist küll poolearulised. Seepärast olid mul ka väga suured eelarvamused selle koha suhtes. Aga kuna ta meile niikuinii täpselt tee peale jäi ja ühe päevaga 11 tundi bussis veeta oleks natuke liiga palju olnud, otsustasime selle koha üle vaadata. Ma olin tõesti valmis, et siin müttavad ringi mingid umbjoobes jõmmid ja kogu linn on täiesti ebanormaalselt ära laaberdatud. Tegelikkuses nägin aga lihtsalt täiesti tavalisi noori inimesi, kes ennast lihtsalt väheke lõdvemaks lasevad ja mõned õlled võtavad. Ma ei kohanud mitte ühtegi purjus inimest ja ma ei näinud ühtegi nii koledat asja, kui olen näinud Eestis ööklubides ja ma ei tundnud ennast mitte kordagi nii halvasti kui olen tundnud Eesti ööklubides. Isegi kõige „jõmmimad“ tüübid ei olnud veeranditki nii jõmmid, kui jõmmid Eestis.

Ja loodus on siinkandis lausa fantastiline! Nagu ma juba ütlesin siis meie teekong Luang Prabangist siia oli selline, et ma muudkui istusin bussi akna ääres suu ammuli.

Ja kõige naljakam on see, et need inimesed, kes põlastavalt kogu Vang Viengi fenomeni suhtuvad, ütlevad enamasti „aga jah, üheks päevaks on see tuubimine päris huvitav ettevõtmine“. Ja nad ei saagi aru, et tegelikult on kõik tulnud ju seda ainult üheks (okei, mõni üksik kaheks) päevaks tegema ja keegi ei ela sellises elustiilis 24/7. Ja need viltu vaatajad ei saagi aru, et nad on ju ise osa sellest massist, mis siis et see mass on iga päev erinevad inimesed.. mõte jääb ju samaks.. kummidel tolad, kes ennast baarist baari lasevad vedada. Aga lõppkokkuvõttes.. pärast pikki rännakuid kulub ju ka üks tore pidu marjaks ära.. kõigile.

hommikud Luang Prabangis

Kolmapäeva hommikul ajasime ennast siis varakult üles, et minna väikesele paadisõidule ja Pak Ou koopaid vaatama. Pileteid ostes küsisin müüjalt, et ega see mingi suure grupi värk ei ole. Tema kinnitas mulle, ei-ei, peale teie kaks inimest on veel. Hommikul kui meie „agentuuri“ kutt meid paadi väljumiskohta eskortis, ütles tema omakorda, et „not more than six people“. Alustasime oma sõitu seitsme inimesega. Mõnesaja meetri pärast peatusime tanklas, kus peale kütuse laadisime juurde veel ka seitse inimest. Nimelt on see neil selline skeem, et sadamast sõidavad välja kaks paati, mõlemas 6-7 inimest ja siis ülemuste või ametivõimude või jumal teab kelle silma alt välja jõudnuna, pannakse need kaks paaditäit inimesi kokku ühte paati. Ei teagi, mis nad sellest võidavad.. bensiiniraha ja üks kutt vaba päeva ehk?

Sõit koobastesse kestis kaks tundi. Vahepeal tegime ühe peatuse ka ühes väikeses külas, mis taaskord oli selline kokku lepitud skeem.. ma usun, et ei ole olemas paati, mis turiste sinna külla ei viiks. Terve küla oli üks turg, kõik inimesed olid majade ette letid püsti löönud ja müüsid seal siis oma kraami. Kusjuures, asjad olid täpselt samad, mis linnas turul või poodides, nii et ma ei kujuta ette, kas keegi seal kunagi midagi ostab ka. Ja kaks naist müüsid lihtsalt kive. Olid vist kuskilt jõeäärest või ma ei tea kust korjanud neid.. ja nüüd mõtlesid, et need on ülilahedad ja neid võiks müüa. Kivid ise olid umbes sellised, mida meil kuskilt rannast võib korjata, mõned ümmargused, mõned erilisema kujuga. Aga absoluutselt mitte midagi erilist.

Ja siis jõudsime koobastesse. Koopad asusid väga looduskaunis kohas, ümberringi karstikaljud ja jõgi ja üle jõe paistmas väike külake. Ja sellega kogu ilu ja ägedus piirduski. Koopad olid suhteliselt väiksed, taaskord Buddha kujusid täis (seekord väikseid ja puust.. neid pidavat seal 4000 kanti olema.. mida ma ei usu). Käisime siis esimeses koopas umbes kaks minutit ja teises koopas umbes neli minutit ja ronisime kahe koopa vahelisi treppe mööda umbes sada minutit ja oligi kogu lõbu. Sõitsime tagasi linna tund aega. Rahast ja raisatud ajast hakkas kohe kole kahju.

Käisime jälle Rootsi saiakohvikus hommikust söömas. Väljas sadas paduvihma ja oli lihtsalt kuidagi morn hommik.. üldse vihma sajab siin väga palju. Otsustasime endale bussipiletid Vang Viengi osta. Põhimõtteliselt on siin reisimiseks kolm varianti: VIP buss, ekspressbuss ja väike buss ehk minivan. VIP buss on kõige peenem, konditsioneeriga ja reisisaatjaga ja saab vett ja värskendamise salfakaid ja vahel isegi koogikese ja vahel padja ka. Ja istmed käivad nii alla, et saad tagumisel inimesel peaaegu süles magada. Ametlikult ei peaks VIP buss mitte kuskil peatuma ehk siis tema reisiaeg peaks alati enam-vähem sama olema, sest ta ei pea vahepeal kanu peale võtma ja rollereid maha panema. Praktikas on ikka nii, et mingid inimesed on teistest võrdsemad ja kui kohalik tahab korra seisma jääda teelejäävas külas, et sealt kapsast osta, siis seda ta peab ka saama. Ekspressbuss on ka konditsioneeriga, aga ekspressbuss võib erinevates kohtades peatuma hakata ja siis võib sada aastat aega minna enne kui kuhugi kohale jõuad. Ja väike mikrobuss on lihtsalt nii väike ja seal ei saa kunagi jalgu sirutada. Viimane on siinmail äärmiselt oluline, sest kunagi ei tea, kui kaua üks reis kesta võib.

Küsisime siis erinevatelt piletimüüjatelt (kes kõik müüvad pileteid samadele bussidele) hindu ja sõiduaegu. Hinnad on neil müüjatel niikuinii koguaeg erinevad, aga nüüd saime teada et ka sõiduaeg on üpris erinev. Esimeses kohas öeldi meile, et VIP buss sõidab neli tundi. Teises kohas öeldi, et kuus tundi. Kolmandas kohas öeldi, et viis tundi. Ostsime siis kolmandast kohast piletid. Buss sõitis seitse tundi. Vahemaa on LP andmetel 168 km. Ja me peatusime ainult paar korda, et kohalikud saaks kapsast osta ja ühe korra, et bussipileti hinnas sisalduvat riisi süüa.

Unustame nüüd kõik korraks ära, et ma just sündmustest ette ruttasin ja liigume tagasi Luang Prabangi. Meie viimasel Luang Prabangi hommikul otsustasin siis lõpuks munkasid vaatama minna. Nimelt on Luang Prabangis kombeks, et mungad tulevad kell kuus hommikul välja ja siis kohalikud annavad neile süüa-juua ja vahel ka midagi muud head ja paremat. Asi näeb välja nii, et mungad käivad pikas rivis mööda tänavat ja inimesed põlvitavad maas ja panevad siis toitu munkadele nende korvidesse. Kusjuures, kui ma kõigest õigesti aru olen saanud, siis tegelikult põlvitama peavad ainult naised, sest naise pea ei tohi munga omast kõrgemal olla ja otsa ei tohi mungale vaadata. Need reeglid kehtivad just selle hommikuse protseduuri jaoks. Muul ajal saab vähemalt Luang Prabangis munkadega suht vabalt iga nurga peal juttu rääkida. Ainult naised katsuda neid ei tohiks mitte mingil juhul.

Iga päev muudkui rääkisime, et „homme“ läheme munkasid vaatama. Kuni oligi viimane hommik käes ja Maiks ei näinud väga sedamoodi välja, et ta üles hakkaks ärkama. Ärkasin siis üksinda üles ja läksin linna. Kahjuks jäin natukene hiljaks ja nägin kogu sündmust ainult kaugelt. Mis tegelikult oli vist ka hea, sest räägitakse et turistid rikuvad kogu selle värgi enamasti ära. Tegemist on kohalike ja munkade jaoks väga tõsise asjaga, sest minule jagatud info põhjal võivad mungad nähtavasti süüa ainult kaks korda päevas: esimene kord hommikustest almustest ja teine kord keskpäeval ja siis on eineks vesi. Nii et võib olla oligi parem kui ma ainult kaugelt neid nunnusid oranžis mehi kulgemas nägin. Ja sai ju neid tegelikult niigi palju nähtud, arvestades et Luang Prabangis elab üle 1200 munga ja see on pea kümnendik kogu linna elanikkonnast.

Peale mungavärki läksin pannkooke ostma. Esimene koht kust tahtsin osta, oli natuke õnnetu, aga minu jaoks ka übernaljakas. Tüdruk tuli välja. Keeras oma gaasipliidil gaasi lahti. Teate küll neid ümmargusi plaate, mille peal crepe või neid õhukesi pannkooke tehakse. Et lihtsalt plaadi peale pannakse otse tainas ja siis see küpseb seal ja siis pannakse täidis peale ja keeratakse kook kokku. Igatahes, vot sellel plaadil keeras tüdruk gaasi lahti ja siis üritas selle plastmassist küünlasüütajaga sinna alla tuld panna. Aga sellel süütajal oli mingi lapselukk peal ja tüdruk unustas selle lahti võtta. Klõpsutas seal oma 2-3 minutit ja ei saanud tuld alla plaadile. Kuni lõpuks jooksid vist mõtted temas ajus õigeid radu pidi ja ta sai aru, et tuleb see lukk maha võtta. Ja ta võttis luku maha.. ja kummardus näoga selle väikese augu ette, kust tuli see süütaja sisse lükata ja plaadile tuld anda.. ja vajutas nuppu.. Arvake ise ära kui suur leek sealt välja tuli. Õnneks oli vist ehmatus suurem kui tegelik kahju. Igatahes, pliks jooksis tuppa, siis jooksis uuesti välja ja keeras gaasi kinni, siis uuesti tuppa, siis uuesti välja. Lõpuks ütles mulle, et pannkooke ei saa, sest plaat on katki. Kui ma talle ütlesin, et näe põles ju ilusti ja üritasin veel selgitada, et nii juhtubki kui sa gaasi lahti jätad mingiks teadmata ajaks, siis ta sai mu peale pahaseks ja kisas ainult „broken, broken!“ Mis siis ikka, kihistasin omaette pihku naerda ja ostsin järgmisest putkast oma pannkoogid.

Külalistemajas oli Maiks ka vahepeal kargu alla saanud. Sõime siis hommikust ja oligi aeg 7-tunnisele bussisõidule suunduda.

vihmase ilmaga kaasnev igavus

Kui Kagu-Aasia naised käivad pidžaamades (päris tõsiselt, ma olen sellest kõvasti pilte üles pannud), siis siinsed mehed kasvatavad küüsi. Taaskord päris tõsiselt. Ma ei ole siin ühelgi naisel mitte kunagi nii pikki küüsi näinud, kui meestel on. Ja need meeste pikad küüned on pikemad, kui ükskõik millise naise küüned Eestis, keda ma tean. Ja ma räägin täiesti-täiesti tõsiselt. Neil on pikad, viimistletud, ilusad küüned. Ei mingit lakki ega midagi, lihtsalt naturaalsed. Thomhil, keda eile kohtasin, olid mõlema käe väikeste sõrmede küüned umbes kahe sentimeetri pikkused. Uskumatu, kas pole?

Eile sain teada, et Laoses elavad päris looduslikult tiigrid, šaakalid, leopardid, elevandid ja lõuna pool Mekongis isegi väga haruldased Irrawaddy delfiinid. Laoses on ka suur probleem salaküttidega ja kui me käisime Kuang Si kose ääres, siis seal oli ka selline eraldi ala, kus olid küttide käest päästetud nunnud suured mustad karud ja tiigrid. Tiigreid me küll ei näinud, aga kuskil seal pidi ka nende ala täiesti olemas olema. See oli ka kaardi peal näha, aga ma ei teagi miks me vaatama ei läinud..

Aga nüüd üks kurvem teema ka. Ajavahemikus 1964-1973 visati Laosesse üle kahe miljoni tonni pomme, mis teeb üks laadung lõhkekehasid igal kaheksandal minutil üheksa aastat järjest. Kurb lugu seejuures on aga see, et umbes 30% neist lõhkekehadest ei plahvatanud kunagi ja lebavad siiani laiali kusagil Laoses. UXO Lao, mis tegeleb nende sõjajääkide eemaldamisega Laosest on kahjuks viimase 12 aasta jooksul suutnud eemaldada vaid 0.49% maad katvatest lõhkekehadest. Jätkates samasuguse tempoga on Laos lõhkekehadest vaba umbes 100 aasta pärast.

Kokku on nende sõja ajal lõhkemata jäänud pommide pärast tagantjärele surnud juba vähemalt 13 000 inimest, kellele lisandub igal aastal mõnikümmend. Eriti kurvaks teeb kogu loo see, et minu arvates Laos ei olnud seda isegi mitte kuidagi ära teeninud. Laos oli tol ajal kuulutatud neutraalseks riigiks ja kuigi ei Vietnami ega ka USA väed ei oleks tohtinud riigiterritooriumi enda eesmärkide saavutamiseks kasutada, jooksid ometigi läbi Põhja-Laose teed, mida vietnamlased kasutasid oma sõjamoona vedamiseks. Loomulikult USA teadis seda ja tänu sellele sai Laosest läbi aegade kõige rohkem pommitatud riik elanike arvu kohta. On välja arvutatud, et iga Laose elaniku (nii täiskasvanute kui laste kohta) maandus riigis üle ühe tonni lõhkekehi. Täna võib ainult kolm provintsi kaheksateistkümnest öelda, et neil ei ole probleeme lõhkekehadega.

tsill ja häng ja haigused Luang Prabangis

Esmaspäeva hommikul ärgates oli Maiksul jälle palavik. Ma siis kappasin kohvikusse ja tõin meile koju süüa. Jõime kohvi ja sõime ja olime niisama. Väljas kallas nagu oavarrest ja midagi targemat nagu ei olnudki teha. Pärastlõunal läks ilm paremaks ja ma võtsin jalgratta, et linna peale toimetama minna. Nimelt oli Maiksul apteegitellimus ja mul endal postkaarditellimus ja nii ma seal ringi kulgesin. Luang Prabang on väike ja äärmiselt vaikne linnake, kõigi nende teiste kohtade kõrval, kus me seni olnud oleme. Siin on lausa lust rattaga ringi sõita ja ühele ning teisele poole muudkui „sabaidii!“ hüüda. Käisin turul värsket salatikraami ostmas ja apteegis Maiksule ravimeid ostmas ja postkontoris ka. Astusin läbi ka päris mitmest turismiputkast, kus erinevaid laeva-, bussi-, lennukipileteid müüakse ja uurisin meie võimalusi ümbruskonnas ringi vaadata.

Pärast paari tunnikest linna peal tuterdamist läksin külalistemajja tagasi ja otsustasime koos, et peaksin minema meile järgmiseks päevaks laevapiletid ostma ja midagi õhtusöögiks ka tooma. Läksin siis laevapileteid ostma, sattusin aga nii vahva müügipoisi Thomhi peale, et jäime kohe pikemalt jutustama. Tal oli sõbranna ka, aga sõbranna inglise keel ei olnud eriti hea, nii oli temast päris raske aru saada. Aga vähemalt ta püüdis minuga rääkida, mõned siin ei proovi kohe üldse. Jutustasin nende kahega seal vist oma pool tunnikest või rohkemgi, nad olid kõigest väga huvitatud ja muudkui küsisid mu käest kõiksugu küsimusi, nagu „kui palju inimesi Eestis elab?“; „kas sa oskad Euroopa kaarti joonistada?“; „mitu korda elus sa oled reisinud?“; „kas sinu riigis on raske koolis käia?“. Nad rääkisid mulle pikalt ja laialt kohalikust koolisüsteemist ja sellest, kelleks nemad oma unistustes saada tahaks. Thomh rääkis, et tema tahaks väga õppida veelgi rohkem inglise keelt, aga et Luang Prabangis on see raske, sest neid kes algtaset oskavad õpetada, on palju, aga kui ükskord oled juba algtaseme saavutanud, siis nii öelda edasijõudnute keelt ei oska sulle keegi kuigi püsivalt õpetada. Nii ta näitaski mulle oma nelja või viite väääga suurt ja paksu inglise keele õpikut, millele ta kuskilt küüned taha oli saanud. Ja nüüd püüabki Thomh ise õppida. Ja välismaalastega rääkida, et võimalikult palju praktiseerida. Lubasin talle ühe inglise keelse raamatu viia, mida juba tükk aega kaasas olen tassinud.

Õhtul oli Maiksul veelgi kõrgem palavik ja nii ma siis põetasin teda siin. Enne veel pidasin maha ühe suure sõja kutiga, kelle käest ma ratta laenutasin. Nägin ka koledamat poolt Lao inimestest. Tuleb välja, et kui neil emotsioonid vähe üle keevad, siis võivad nad väga koledasti käituma hakata. Päris tühja koha pealt.

Teisipäeval pidime minema paadiga sõitma.. aga Maiksu tervis oli jätkuvalt kehv ja seepärast jäi minemata. Ma ei tahtnud üksi ka minna, niigi palju juba üksi ringi tatsatud. Vedasin ennast hommikul siis sinna piletimüügikohta ja õnneks oldi seal väga mõistvad ja öeldi, et võime järgmisel päeval sama piletiga minna. Ostsin siis turult kana (vist?) ja juustu (hallitas) ja saia ja tegime hommikusöögiks veel eilsest alles jäänud värske kraamiga kanasalatit. Nüüd hakkab päev jälle õhtusse jõudma ja Maiksu tervis on juba parem. Loodame, et ehk homme tuleb kenam päev ka. Huvitav kokkusattumus on olnud see, et iga kord kui Maiks on haige, siis väljas sajab täiega vihma. Ja kui Maiks on terve, on väljas ilm ka hea 🙂

Kuang Si ja jalgrattad :)

Pühapäeva hommikul otsustasime rentida jalgrattad, et natuke Luang Prabangis ringi vaadata. Oi kuidas mulle meeldivad siinsed jalgrattad! Need on natuke nagu need kokukad, mis meil Eestis vanasti olid.. Igatahes, mulle meeldib ratta peal sirge seljaga istuda ja mulle meeldib, kui mu rattal on korv. Kui kellelgi on Eestis sellist jalgratast odava raha eest ära anda, siis ma võin osta, kui koju tulen, AUSÕNA!

Kulgesime siis ratastega mööda jõe äärt, kuni otsustasime natukene lõunat võtta. Istusime maha ühes tagasihoidlikus kohvikus, mille osad sildid ütlesid „Scandinavian Bakery“ ja teised „Swedish Bakery“.. või siis „Bake House“ jnejne. Olime just oma lõunat lõpetamas, kui nägime, et üks Sawngthaewi juht on kangesti hädas. (Ah et mis see Sawngthaew on? See on selline väikene kastiauto, mis on natuke ümberehitatud, nii et selle kastis saaks inimesi vedada. Vaadake piltide pealt. Ma edaspidi kutsun seda kastikaks). Kastika juhi häda seisnes selles, et ta oli suutnud kolmele kutile müüa transpordi Kuang Si koskede äärde ja nüüd oli tal kiiresti vaja juurde leida 2-3 inimest, et kutid ümber ei mõtleks ja minema ei läheks. Samas ei saa ta ka ainult kolme inimesega minna, sest siis ei teeni ta selle reisu pealt ise suurt midagi. Otsustasime, et  kuna tahtsime ju niikuinii kosed üle vaadata, siis võime ju ka kutid ootamisest päästa. Peale mõningast sebimist saimegi lõpuks teele asuda. Koskedeni pidavat olema umbes 45 minuti sõit. Olime juba oma 15 minutit sõitnud, kui jõudsime bensiinijaama, kus kastika kutt tahtis tankida. Kahjuks bensiinijaamas bensiini ei olnud. Pidime tagasi linna sõitma. Tankisime. Alustasime teekonda otsast peale 😛 Pärast 45 minutit ja üpris huvitavat teekonda jõudsimegi nö. „kohale“. Koskesid ei paistnud kuskilt ja meie kastika kutt ütles, et peame maha hüppama ja „juu voook, tuu minuts!“ Mis siis ikka, hakkasime kõndima. Oli küll jah ainult paar minutit kõndida, aga taaskord olime kõik terve kambaga tünga saanud. Kõik ülejäänud masinad sõitsid ilusti väravasse välja, meie oma mingil põhjusel aga ei soovinud. Natuke nõme oli seal ülesmäkke vantsida, kui ülejäänud turiste täis autod meist mööda kihutasid.

Kosed ise oli kõige ägedamad, mida ma kunagi näinud oled! Kuigi ega seal väga mingeid „koskesid“ tegelikult polnudki, üks suurem ja teised sellised pisikesed. Aga need sinakasrohelised basseinid, mis seal koskede vahel asusid, need oli tõesti lahedad! Oleks tahtnud, et seal poleks olnud mitte ühtegi inimest peale meie ja et oleks võinud lõpmatuseni igalt poolt alla hüpata! Eriti äge oli veel see, et .. ma ei tea kui paljud teist teavad kes või mis on Dr. Fish. See on selline „teenus“, mida siin kagu-Aasias peaaegu igal pool osta saab, et lükkad oma jalad vanni või akvaariumisse ja siis väiksed kalad söövad su surnud naharakud ära. Tegemist on äärmiselt kõditava protseduuriga, eriti kui kalad juhtuvad näljased olema. Vot need väikesed kalad on päris tasuta olemas neis väikestes basseinides seal väikeste koskede vahel, kus me väikestviisi ujusime. Igatahes, et saada teada, milline see koht oli, peate pilte vaatama.. sest mina ei oska seda kirjeldada. Aga minu jaoks väga väga muinasjutuline koht.. tahaks et selline oleks enda kodu juures ja et mitte keegi terves maailmas ei teaks, et see üldse olemaski on! Ujusime ja hüplesime seal ja kõik oli vahva.. kuni pidime linna tagasi sõitma.

Kuna aga päev oli juba siiamaani nii nunnu olnud, siis otsustasime, et läheme ja võtame veel ühe sauna ka. Reklaamiti välja kui taimne aurusaun ja me arvasime, et raudselt on mingi selline 40-50 kraadine tagasihoidlik ruumike. Tegelikult oli see ühe aurusauna kohta väga kuum ja sidrunheina lõhn tegi selle veel eriti uimastavaks. Ühe korra hakkas mul ikka nii palav, et pidin sealt kiiremas korras välja jooksma. Igatahes, väga uudne, aga samas väga positiivne saunakogemus! Et asi ikka ametlikult traditsiooniline oleks, võtsime ühed Lao õlled ka ligi. Ja pärast veel ühe tunniajase kuuma piparmündi massaaži. Mööönus. Ja siis sõitsime oma jalgratastel (mille me endale terveks päevaks ju rentinud olime ja mis meid terve päev saiapoe ees ootasid) läbi õhtuse Luang Prabangi tagasi külalistemajja. Ilus oli.

Luang Prabang

Laupäeva hommikuks oli meil Baniga kokku lepitud, et ta tuleb ja viib meid lennujaama. Pakkisime siis oma asjad ja läksime alla. Bani aga ei tulnud. Kutt vist otsustas meid lihtsalt üle lasta. Otsisime siis ruttu endale uue tuktuki. Jõudsime juba asjad kõik peale sättida ja maha istuda, kui kutt järsku teatas „sorisori“ ja et tema sõber on probleemides ja ta ei saa meid lennujaama viia. No selge, ronisime siis järgmise tuktuki peale. Seekord jõudsime õnneks ilusti lennujaama. Lennujaamas üritas see sama kutt meil nahka veel korralikult üle kõrvade tõmmata. Nimelt ütles ta meile, et meie kokkulepitud summa oli mõeldud ühe inimese kohta ja et tema arvestas et me maksame ikka kahe inimese eest, seega topelt (vaatamata sellele, et siin ei ole veel keegi kunagi arvestanud hinda ühe inimese kohta, alati on ikka hind tuktuki kohta). Kuna olime aga juba mõnda aega Kambodžas tuktukidega ringi sõitnud, siis teadsime täpselt, et isegi meie pakutu talle oli juba ülemaksmine, nii et saatsime venna pehmelt öeldes seenele. Ta küll protesteeris, aga kui küsisin talt, et „mis sa nüüd teed, kutsud politsei või?“, siis vist leppis suht vastumeelselt saadud rahaga. On ikka ühed väiksed vastikud junnid need transpordivennad siin. Enamjaolt. Ban oli normaalne.. sinnamaani muidugi, kuni ta meid üle lasi..

Lennujaamas maksime muidugi kumbki 25 Ameerikamaa dollarit riigist väljumise maksu. Juba väga närvidele käib see kõige eest maksmine igal pool. Lennuk oli väike ja lend lühike (aga sitt), kuid õnneks juba poolteist tundi hiljem olimegi Luang Prabangis, Laoses. Siin maksime muidugi jälle 30 Ameerikamaa dollarit viisa eest ja veel ühe dollari ametnikele kohvirahaks. Seekord üritasime meie protesteerida, aga onud ei andnud lihtsalt enne passi tagasi, kui olime selle „kohviraha“ ära maksnud.

Väljast võtsime takso. Olime just autosse istunud ja paar meetrit isegi sõitnud, kui taksojuht lasi akna alla ja hakkas teise taksojuhi suunas midagi karjuma. Karjusid seal vastastikku ja selle tulemusena topiti meile veel kaks inimest taksosse. Nõme värk küll, aga kuna siin peab pileti ette ära ostma, siis ei olnud nagu midagi vinguda ka, raha oli juba makstud. Sellega veel muidugi taksojuhi idiootsused ei lõppenud. Kuigi meie ütlesime piletit ostes selgelt, millisesse külalistemajja me minna tahame ja nad nõustusid sellega, siis jäi taksojuht siiski mingis eriti lambises kohas seisma ja ronis taksost välja. Vehkis sealt kätega, üritades öelda, et tema edasi ei sõida. Näitas kuhugi suvalises suunas ja saatis meid sinnapoole. Kui ma talle ütlesin, et selle eest me küll ei maksnud, siis tegi ta näo, et ei saa mitte midagi inglise keelest aru. Sellel tänaval muide, kuhu meil oli vaja keerata, ei olnud mitte kõige vähematki viga, teised masinad keerasid sinna täiesti vabalt sisse ja viisid kliendid ilusti kohale. See vend oli lihtsalt idioot. Tänu sellele me muide oma külalistemaja üles ei leidnudki. Võtsime esimese, mis tundus viisakas. Lihtsalt ei viitsi mingis 35 kraadises kuumuses neid kotte tassida, eriti kui üks meist on just terveks saamas ja teine haigeks jäämas.

Külalistemaja peremees oli ütlemata viisakas tegelane ja külalistemaja ise ka võrdlemisi nunnu majake. Üldse mulle väga meeldib see Kambodža ja Laose külalistemaja bizniz 😛 Need majad on alati sada korda puhtamad kui mingid suured hotellid ja neist majadest saab alati sada korda paremat teenust, sest „teenindaja“ ehk omanik on ise reaalselt huvitatud klientide rahulolust. Igatahes, meie väikses toas on taaskord kõik mida vähegi tahta võiks, lisaks tasuta piiramatu kogus kohvi, teed ja banaane 🙂

Esimeseks Laose-uudiseks osutus siis see, et Maiksul oli kama kaks, kas oleme Laoses või Senegalis, sest tal oli palavik ja ta tahtis ainult magada. Sama hästi me oleks võinud Eestis olla ja ta poleks vist ikkagi teist nägu teinud. Nii oligi siis, et Maiks keeras kerra ära ja ma hakkasin toimetama. Viisin riided pesemisse ja pakkisin asjad lahti. Hiljem läksin natuke linna ka. Käisin ööturul ja otsustasin ronida linna keskuses asuva Phu Si nimelise mäe otsa, mille tipus olevat üks tore tempel ja veel üht-teist mida vaadata. Hakkasin siis vaikselt minema. Teel käisin ka ühes pisikeses templis, kus olid seinte peal mingid ütlemata ägedad joonistused. Tore oli ka see, et tavapärane annetuste kutt oli kuhugi kadunud ja sain rahulikult ringi vaadata, ilma et keegi koguaeg peale passiks. Aega võttis, aga asja sai, nii jõudsin lõpuks ka üles mäe otsa. Mäe otsast avanes tõesti tore vaade. Luang Prabangi puhul on tegemist poolsaarega, mis lõppeb kahe jõe nö. „kokkusaamiskohas“. Nii oligi eriti vahva vaade mõlemale poole, sest ükskõik kummale poole sa ka ei vaadanud, ikka oli seal linn, jõgi ja taamal kõrguvad mäed. Rahvast oli tipus õnneks suhteliselt vähe ja nii sai rahulikult istuda ja vaikselt loojuma hakkava päikese valguses all toimuvat linnaelu uudistada. Mõne aja pärast otsustasin vaadata, kuhu sealt mäetipust siis rada ka edasi viib. Minu suureks üllatuseks, jõudsin üha lahedamatesse kohtadesse. Nimelt hakkas rada teiselt poolt mäge tasapisi alla kulgema ja teele jäid kõiksugu huvitavad kohad. Mõned väiksed platsid pinkidega, kust uusi vaateid imetleda näiteks. Aga ka kohad, kuhu oli püsti pandud oma 5-10 kuldset (kulla värvi, mitte kullast) Buddha kuju. Seal oli nii lamavaid, istuvaid kui ka seisvaid Buddhasid. Iga päeva kohta oli olemas oma Buddha, nii vähemalt ütlesid sildid: esmaspäeva Buddha, teisipäeva Buddha jne. Trepikäsipuudeks olid pikad-pikad draakonisabad ja trepi lõppedes uhke draakonipea.

Veel leidsin ühe sellise koha, kus Buddha kujude tagant läks sissekäik koopasse, kus oli aga veel rohkem Buddha kujusid. Muidugi oli seal ka karp, kuhu annetusi panna, et mungad saaksid koobast „veel ilusamaks“ teha. Ja ka see polnud veel kõik. Nägin ühte koobast… KUS OLI BUDDHA JALAJÄLG. Uskuge või mitte, aga tõesti, nii nad arvavad siin. Võin panna selle oma usuimede nimekirja sündmuseks nr 2. Olen vist unustanud teile rääkida sündmusest number üks. Number üks oli see neitsi Maarja kuju Ho Chi Minhis Notre Dame Katedraali ees, mida umbes viis aastat tagasi läks vaatama tuhandeid inimesi, sest levisid kuulujutud, et Maarjakene tihkus nutta.

Peale kõiki neid kujusid ja päikeseloojangut ja muid ägedaid asju (mis tõesti olid ägedad!) läksin uuesti öömarketile. Öömarketil müüdi jälle nii palju käevõrusid ja kotte, et ma oleks võinud need kõik osta.. kui mul oleks raha olnud. Selle asemel ostsin Maiksul arbuusisheiki ja koogikesi ja läksin külalistemajja tagasi. Maiks vaatas õndsa näoga telekat ja oli juba väheke paremas konditsioonis. Tõmbasime koogid sisse ja oligi aeg jälle kerra keerata.

Siem Reap ja Angkor Wat

Neljapäeval käisime Angkori templites. 9.-13. sajandil asus siinmail (ja ka suures osas Vientamis, Tais, Laoses, Myanmaris ja isegi Malaisias) Khmeri Impeerium. Selle suure impeeriumi kõige suurem pärand on aga just nimelt praeguse Kambodža loodeosas asuv Angkor, mis omal ajal oli terve keisririigi pealinnaks ja kus parematel aegadel olevat elanud koguni miljon inimest, samal ajal kui tolleaegses Londonis elas vaid 50 000.

Angkor on üks kõige olulisemaid arheoloogilisi kohti Kagu-Aasias. Angkori Arheoloogiline Park laiub 400km², mis on täis erinevate ajastute varemeid kõikvõimalikest templitest, aedadest, basseinidest jne.. ja natuke ka metsa 😛 Sealhulgas loomulikult maailmakuulus Angkor Wat, Angkor Thom, Bayon ja näiteks ka Ta Prohm, kus on filmitud Tomb Raider. Tänaseks on UNESCO loonud väga laiaulatusliku programmi, et kaitsta kõike, mis Angkoris juba avastatud ja ka seda, mis veel vanade kihtide all peidus.

Meie avastasime siis siiski kogu Angkori ala keskust ja selle tuntumaid templeid. Siinkohal peaks vist kirjeldama, mismoodi see templite avastamine välja näeb. Enamik tuntumatest templitest on väga suured ja neis ringi vaatamiseks läheb enamasti vaja umbes tundi. Muidugi, kui Angkor Wati ennast korralikult näha, peaks varuma kaks kuni kolm tundi. Tegemist on tõesti suurte maa-aladega, kus peal meeletult varemeid ja kus pea igale poole ka inimesi lastakse. Nii võetaksegi linnast endale tuk-tuk, kes sind terve päeva vältel ühe vareme juurest teise juurde viib ja senikaua kuni sina varemetes ringi turnid, sind ootab. Minu lemmikosa kogu selle templivärgi juures oligi see, et enam-vähem igalepoole võib ronida ja sisse minna ja ei pea lihtsalt kuskilt kaugustest vaatama. Kuna ma olen üpris kindel, et templite kirjelduste lugemine kellegi blogist ei ole kindlasti pooltki nii põnev kui nende nägemine oma silmaga, siis ma ei hakka siia kirjutama midagi sellest, mis oli millises templis. Ma lihtsalt ei näe sellel mõtet. Ütlen lihtsalt, et kogu see Angkor on üks suurejooneline ja vägev koht, kuhu tasub kindlasti tulla (vaatamata sellele, et ta täiesti puu taga asub)!

Angkoris kohtasime ka neid kahte blondi härrasmeest, kes meid juba Can Thost alates (ja läbi Phnom Penhi) jälitanud on. Naljakas juba, erinevates riikides niimoodi kogu aeg nendega kokku põrgata.

Ühel heal hetkel hiilis meile ligi üks pisike käevõrusid müüv tüdruk, kes muudkui küsis „where are you from, where are you from?“ Kuna keegi siin kunagi „Estoniat“ ei tea, siis ma ei viitsinud sellele tüdrukule vastata. Ega te ise ka ei jaksaks nende müügiinimestega koguaeg suhelda. Tema aga käis peale nagu uni. Lõpuks üks meist ütles „Estonia“. Tema aga seepeale vastu:„if I tell you the capital of Estonia, will you buy?“ („kui ma ütlen sulle Eesti pealinna, kas sa siis ostad?“). See oli äärmiselt  naljakas ja ma pidin nõustuma. Nii kui olin öelnud jah, ütles tema „Tallinn“. Nii maksingi ühe käevõru eest sama hinna, mille eest hiljem nägin inimesi ostmas koguni viite võru! See ongi lugu sellest kuidas täie mõistuse juures olevad inimesed võivad langeda ühe koolieeliku lõksu.. Käevõru ise on üks ütlemata kole võru..

Lapsi, kes asju müüvad, on templites meeletult palju. Osad neist niii väikesed, et nende kurbadesse silmadesse ja paljastele jalgadele vaatamine tekitab suurimat kurbust, mis ühe võõra lapse vaatamisest üldse tekkida saab. Samas on osad neist nii ülbed ja nahaalsed, et tekitavad omakorda suurimat viha, mis ühe võõra lapse nägemisest tekkida saab. Ja siis on seal sellised sõbralikult lahedad ja mõnusa huumorisoonega tegelased, kellega jauramine sinult mitte ühtegi tükki vähemaks ei võta, vaid pigem just juurde annab!

Sel päeval uitasime templites kokku 10 tundi. Meie tuktukijuht Ban oli meiega väga kannatlik, sest vaevalt ta ootas, et „terve päev“ tõesti kümmet tundi tähendab. Ta oli üldse selline viisakas ja lahe kutt. Õhtul käisime veel korra vanal turul ja oligi aeg jälle kerra tõmmata.. et järgmisel päeval jälle varakult Bani tuktuki ronida 🙂

Reedel oli meil ka kavas mõningate templite vaatamine. Sel päeval sõitsime rohkem ringi ja käisime natuke väiksemates templites. Need templid ei olnud nii restaureeritud ja peened nagu mõned esimese päeva omad, seepärast oli seal palju vähem rahvast.. mis mulle kohe kangesti meeldis. Üks viimaseid püramiidtempleid, kuhu otsa ronisin, oli nii äge, et unustasin seal aja täiesti ära ja Maiks pidi mind otsima tulema. Mina aga olin juba teiselt poolt alla läinud lehmi vaatama ja karjustega juttu rääkima. Käisime nagu päkapikk ja maja. Kuni lõpuks nägin, et Maiks seisab seal tipus ja vahib nõutu näoga ringi 😛

Sel päeval käisime templites umbes viis tundi. Kui tagasi oma hotelli jõudsime, keeras Maiks jälle kerra. Mina läksin otsisin endale aga motokuti ja lasin ennast turule viia. Kuna mu plätud on juba kolm korda katki läinud, siis mu üleüldine missioon peaaegu iga päev on uued plätud leida. Mis näib olevat võimatu ettevõtmine, sest need tõesti ei lähe mulle jalga. Nagu alati, ei leidnud ma sealt turult midagi. Otsisin endale uue motokuti (jälle tavapärane vaidlemine kiivri üle) ja lasin end uuele turule viia.. ja ka sealt ei saanud plätusid. Kuigi ma vist ei võta ise oma probleemi piisavalt tõsiselt.. üks mees üritas mulle meeste crocse müüa.. need isegi läksid mulle jalga.. ja ma ei ostnud neid. Vot liiga valiv olen vist 😛

Õhtul käisime Maiksuga koos veel ööturul ka, kust ma sain endale plätud!! Oh seda õnne ja rõõmu. Seal turul kohtasime ühte kõige vastikumat müügimeest, kes kasutas vot nii koledat taktikat, et mul läks lausa süda pahaks. Vaatasime ja näppisime seal pluuse. Mul oli tõsine plaan endale paar toppi osta, valisin juba värve välja. Kui müügimees järsku surmtõsise näoga ütleb.. „kliendid on mind täna nii palju vihastanud.. vaata seda seelikut.. selle hind on viis dollarit minu jaoks.. ja klient pakub mulle kaks dollarit ja naerab minu üle.. (pikk paus ja hõõrub käega otsaesist).. MA VIST TAPAN ENNAST ÄRA NÜÜD..“ Ma vaatasin talle momentaalselt otsa, lootes leida sealt mingit muiet või märki sellest, et ta tegi lihtsalt lolli nalja. Aga tema etendus oli päris tõsine etendus ja ta üritas mulle oma „kurbade“ silmadega otsa vaadata.. mis oli nii vastik! Ma ütlesin talle ainult seda, et ma ei osta talt mitte midagi ja kõndisin minema. Isegi mina tean, et see seelik on väärt kaks dollarit, sest olen ostnud juba kaks sellist seelikut, ühe korra kahe dollari eest ja ühe korra kolme dollari eest. Päris kindlasti ei maksa ükski müügiinimene selle eest viite dollarit! Ja sellise ma-tapan-ennast-ära trikiga püüda inimestes mingit haletsust tekitada.. VASTIK!

ja karavan liigub edasi

Esmaspäeva hommikul tuli Elma ja võttis meid peale. Sõitsime ühte parki, kus Elma käib esmaspäeviti ühte elevanti toitmas. See elevant on ainuke, kes Phnom Penhis Khmer Rouge’i üle elas ja nüüd erinevad kohalikud (enamjaolt lääne inimeste) ärid, restoranid, kohvikud on teinud omavahel kokkuleppe selle elevandi ülalpidamiseks. Talle tuuakse süüa ja kõike, mis tal vaja on, lisaks maksavad nad elevandi omanikule 150 dollarit nädalas palka. Lihtsalt, et ta elevandi eest hoolitseks. Lisaks saab elevandi omanik muidugi tulu ka selle pealt, et turistid võivad elevandiga sõitmas käia. Esmaspäeva hommikuti on siis Elma kord elevantsi söötmas käia. Nunnu. Igatahes, söötsime sellele elevandile ikka päris korralikud kilod banaane, arbuuse, õunu, dragonfruiti.

Kuna eelmisel päeval olime juba piisavalt ringi tuuritanud, siis see päev oli meil rohkem selline kohaliku meelelahutuse ja vaba ajaga tutvumise päev.

HAHAHAHA!! 😀

Mina: „Maiks, mis me veel tegime sellele päeval kui me käisime elevanti söötmas?“

Maik: „Käisime postkontoris.“

Mina: „Ja veel?“

Maik: „Kas me seal marketil ei käinud? Mina ostsin trussikud. Ma kannan neid praegu.“

Pärast postkontorit ja marketit käisime siis ühes Liibanoni restoranis, kus sai piipu teha, mis oli vahelduseks päris põnev ja mõnus ettevõtmine, kuna piibuga on viimasel ajal kitsas käes olnud. Koht ise oli väga viisakas ja mugav ja privaatne, nii et täitsa tore oli seal aega veeta. Seepeale tuli aga kole suur uni, nii et läksime natukeseks koju magama. Mul oli natuke kahtlane olla ja üritasin voodis umbes kaks tundi järjest uinuda. Ei õnnestunud. Lihtsalt nii palav ja kahtlane oli olla. Igatahes, õhtuks võtsin end jälle kokku ja läksime uuesti linna. Käisime jälle mõnusat Angkori õllekest mekkimas. Kui olime parajasti nautlemas oma esimesi õllesõõme, avastasime, et kõrval lauas istuvad kaks meest, keda olime kohanud ka Can Thos. Nende samade meeste laua ja menüüd varastasin ma ükskord ühes restoranis ära.. aga nad olid toredad mehed, siuksed 45aastased ja blondid ja kahtlase huumoriga. Naljakas, olime juba täiesti uues riigis ja vägagi uues kohas ja eriti lambises väikeses baaris. Ja Can Thost ei tule siia isegi otse bussi.. ega lennukit.. ega midagi.

Ühel heal hetkel tuli jälle Elma ja mõtlesime, et läheme sööma. Valisime välja ühe Saksa restorani, mida peab üks Elma sõber (pigem ütleks tuttav, nende arusaam sõbrast on veits kahtlane, nagu austraallastel). Kuna Elma mees on ka sakslane, siis teab Elma siin linnas päris palju sakslasi. See mees seal restoranis oli vähe imelik, ei meeldinud ta mulle eriti. Pahandas lausa minuga, et ma saksa keelt ei oska. See olevat täiesti möödapääsmatu vajadus maailmas tegutsemiseks (nüüd ma siis tean)! Noh igatahes, sõime natuke kartuliputru ja guljašši ja musta leiba ja lonksasime elavat õlut peale. Möööönus oli. Pärast sööki tegime veel kiired ringid kohalikes ööklubides ja oligi aeg vaikselt kerra tõmmata. Ega kaua ei jõudnudki seal keras olla, kui üks mõnusalt kuum sisetunne (ja äärmiselt külm välistunne) andis teada, et mul on palavik. Kuigi toas oli nii vastikult palav ja lämbe, et hingatagi oli raske, olid mul külmavärinad.

Terve järgmise päeva passisin siis oma palavikus ja uues sündroomis “seahigistus” ja higistasin selle käigus umbes täpselt terve korteri täis. Kas te olete kunagi niimoodi higistanud, et terve nägu on läbimärg, nii et kõik on kaetud suurte piiskadega ja kõik lihtsalt voolab ülikiiresti mööda nägu alla ja siis kukub kuhugi? Mõnusalt detailne kirjeldus, eks ole.. aga mis teha, nii oli. Ja see oli äärmiselt põnev mu jaoks, Maiks pidi igakord vaatama, kui ma järsku ilma etteteatamata jälle umbes ühe minutiga sellise oleku suutsin saavutada. Ma ei ole kunagi kedagi isegi suures kõiketeadjas televiisoris näinud niimoodi higistamas 😛

Kui Elma kuulis, et ma ta voodi haigevoodiks olen muutnud ja selle täis higistada kavatsen, siis ütles ta, et me ei jumala eest kuhugi sööma ei läheks, sest ta saadab meile õhtusööki. Õhtusöögiks oli kartulisalatit ja guljašši ja salatit ja see kõik oli nii paganama hea, et ma võiks seda veel sada korda süüa. Maiks oli vist eriti rahul, sest muidu oleks suht tõenäoliselt pidanud tema minema kuskilt süüa otsima. Hommikul ta vaeseke pidi juba ühe korra üksi turul käima, et armetule haigekesele süüa tuua. Ta tõi kolm coca-colat (ma ei joo cocat), 2 võileiba (mille ta ise ära sõi) ja arbuusi, banaani ja apelsini. Nii et mul oli täielik puuviljadieet.

Kolmapäeva hommikuks sõime siis jälle guljašši 😀 Päriselt! Pärast hommikusööki pakkisime asjad, otsisime tuk-tuki ja läksime bussijaama. Mina kõõlusin taaskord erinevate dimensioonide piirimail ja mõtlesin, et kui hea see mõte ikka oli sellises olekus hakata kuhugi minema. Aga noh, nagu ütlevad uued Eesti vanasõnad „enne tegutse, siis mõtle!“ või „parem pooli asju kahetseda, kui kõik asju karta©“. Ühesõnaga, tehtud-mõeldud ja järsku olimegi jälle bussis, mis meid „kõigest!!“ kuue tunniga 315 kilomeetri kaugusel asuvasse Siem Reapi pidi viima.

Siinpool maailma on kõik koguaeg väga valmis jälgima, et sa ikka selle koha peal istuksid, mis su pileti peale on kirjutatud. Kui viimane mees bussi tuli ja buss samal hetkel liikuma hakkas, siis pani bussisaatja istuma selle mehe ikka täpselt sinna, kuhu mehe pilet ütles – ühe teise (lapsega!) mehe kõrvale, kuigi üle poole bussi tagumisest otsast oli tühi. Eestpoolt olid aga kõik piletid piinliku täpsusega välja müüdud, nii et kõik võõrad pidid üksteisega koos istuma. Lõpuks võtsime julguse kokku ja lihtsalt kõndisime bussi viimasesse pingiritta, sinna kus viis istet kõrvuti on. Keegi ei peatanudki meid! Kuigi pead muudkui pöördusid ja pöördusid, kui me neist möödusime. Ja vaatasid veel mitmeid kordi tagasi, kui olime juba mõnda aega oma viie istme peal laiutanud. Igatahes, pühitsesime oma õnnelikku teekonda bussi ühest otsast teise mõnusa kahe ja poole tunnise uinakuga.

Kahe ja poole tunni möödudes äratas mind üles see, et buss oli seisma jäänud. Oligi aeg teha riisipeatus. Mul on nendest peatustest nii kõrini. Koguaeg on vaja teha mingi poole tunnine peatus, et bussijuhi naine ka saaks ikka oma värgid ära müüdud ja et kõik väiksed inimesed saaksid riisi süüa (nad on nii väiksed, et neile vist ei mahu korraga nii palju kõhtu ja siis nad peavad tihedamini sööma).

Väga nauditav bussisõidu juures oli vaade. Tee ääred oli täis eriti väikseid ja lihtsaid hurtsikuid ja lapsed jooksid paljalt ja pühvlid passisid vees, ainult pea paistmas.. Ma oleks võinud 500 korda selle bussi kinni peatada ja ikka ma poleks saanud piisavalt palju pilte teha, et rahule jääda. Seepärast ma ei pidanud bussi ühtegi korda kinni 😀 (tegelikult ma ei usu, et see buss oleks seisma jäänud, ükskõik kui väga ma oleks ka tahtnud). Igatahes, maapiirkonnad Kambodžas on kõik üks lõputu postkaart, mis on nii muinasjutuline, et lihtsalt tahaks sinna maailma päriselt sisse astuda.

Umbes kuus tundi hiljem olimegi siis Siem Reapis. Võtsime pärast mõningast tingimist ja seiklemist tuk-tuki ja sõitsime linna. Suutsime suht ruttu leida endale normaalse hinna ja kvaliteedi suhtega hotelli. Puhkasime ja nautisime oma konditsioneeri (mida meil vahepeal juba nii kaua ei olnud). Õhtul tuli mul kange magusaisu peale ja otsustasin, et maksku mis maksab, šokolaadi pean ma saama. Siin on muide väga raske kuskilt šokolaadi leida. Vähemalt minul. Igatahes, suutsin siis Internetist mingid „supermarketid“ välja peilida ja läksin otsima kedagi, kes mind sinna viiks. Maiks mõtles, et parem on hotellis telekat vaadata. Kuigi ma alguses mõtlesin, et ei taha sellepärast jala minna poodi, et väljas on juba pime, siis pärast tuli välja, et oli ikka ainuõige mõte endale moto leida, sest pood oli ikka kuradima kaugel. Nagu te juba aru saite, leidsin endale moto ehk siis tavalise rolleri, mille juht viib sind kuhu iganes sa minna tahad. Vaidlesin siis selle motokutiga, sest ta arvas, et see on normaalne, et mina pean ilma kiivrita sõitma, aga tal endal on kiiver peas. Ja mulle ta ei olnud nõus seda andma. Ma veel usuks mingi venna „no problem“ argumente, kui tal endal kiivrit poleks. Aga kui ta oma kiivrit mitte mingil juhul mulle ei ole nõus andma, siis ma küll ei kavatse sellise vennaga sõita. Lõpuks ta siis laenas oma mingilt sõbralt mulle kiivri ja saimegi poes käidud.

Ülejäänud õhtu valmistusime mentaalselt järgmise päeva templimaratoniks telekat vahtides ja internetis passides ja endast viimased haigusepisikuid välja ravides.

Aga ühte ma teile soovitan Kambodža kohta, mida peate nüüd kõik oma ülejäänud elunatukese jooksul kaasas kandma: ärge te siin palavikku küll jääge!