Farewell mu dingokesed

Täna hommikul ärkasime varakult. Pakkisime taaskord asjad, sõime viimast korda oma nunnus majas hommikust ja asusimegi jälle teele. Juba 7.50 istusime praami peal ja sõitsime taas Hervey Bay poole. Sadamast korjas meid taaskord peale buss, mis viis meid ilusti Hervey Baysse, meie vana hea rendiauto juurde. Ja 900km sõitu võiski alata. Nüüdseks oleme sõitnud juba üle 700km ja 250 kanti on veel jäänud. Selle ajaga olen üles pannud juba päris mitu blogi ja hulganisti pilte. Uueks sihtkohaks on meil Airlie Beach, kus kavatseme nüüd järgnevad paar päeva ilusad olla. Olge teie ka!

inimvaalad, püütonid, loomatuurid ja päikeseloojangud

Eile magasime päris pikalt.. mõnus oli. Sõime verandal hommikusööki ja tegime piipu. Päeval vedasime end basseini äärde ja tegime seal niisama tsirkust. Kuna hotellis on kaks basseini ja ainult üks neist küttega, siis jäi meile üks täitsa oma bassein. Kõik teised istusid küttega basseini ääres. Ja kusjuures, tõesti, kõik istusid basseini ääres, ujumas nagu väga küll kedagi ei näinud. Tegime siis seal igast vaalu ja korke  ja kuu peal kõndimist, kuni lõpuks saime teada, et meie päevituspaigast mõne meetri kaugusel magab püüton. Käisime teda vaatamas ka, oli teine just midagi pintslisse pannud. Enam ei olnud tuju neid vaalu ja värke teha.

Poiskad läksid kalale ja me Anuga käisime šoppamas. Ma šoppasin tervelt 8 postkaarti. Anu šoppas veits rohkem asju. Aga point jääb samaks. Käisime rannas jalutamas ka, nii naljakas oli vaadata, kuidas kõik paadid liiva peal seisid ja tõusu ootasid. Siin on tõusu ja mõõna vahe ikka pea 1,5 meetrit, nii et kui paadi liiga madalasse vette jätad, siis mingi hetk on paat täitsa veest väljas. Päikeseloojang rannas oli nagu üks päikeseloojang olema peab – maru ilus.

Õhtul käisime Anuga veel mingil tuuril, kus üks taskulambiga kutt näitas meile, nahkhiiri, kes tagurpidi puude küljes rippusid, ogaraid, mingeid konnalaadseid ja otseloomulikult seda sama püütonit, keda me juba näinud olime. Tuur ise midagi erilist ei olnud, aga tore oli niisama pimedas seal soomülgaste ja tiigikeste vahel jalutada. Mulle meeldivad need laudteed siinsetes rahvusparkides ja metsades, aga ainult siis kui nad on vanad ja kulunud ja viivad ühe pisikese pisikese sillani ühe pisikese pisikese järve ääres. Nii oligi.. silla asemel oli selline armas väike platvorm, kus peal kaks pinki. Ja kõrval kasvasid sidrunilõhnalised teepuud, mis lõhnasid nii, nii hästi.

liiv, sulla-mulla, metsikud koerad ja krokode kodu

Teisipäeva hommikul ärkasime varakult ja rentisime endale suure džiibi, et saare peal väheke ringi vaadata. Sellise autoga ja sellistes tingimustes on ikka täiesti seiklus omaette. Auto muudkui õõtsub küljelt küljele ja pea on pool ajast laes kinni. Sõitmiseks oligi põhimõtteliselt kaks varianti: kas väiksed, kitsad metsateed või lai-lai liivariba rannas. Mõlemad on omamoodi huvitavad, nii-nii erinevad ja äärmiselt värskendavad vaatepildid.

Käisime ja vaatasime enam vähem kõik saare vaatamisväärsused ära. Jalutasime Maheno laevavraki juures, vaatasime värviliste liivadega mägesid, ujusime Champagne Poolsis, jalutasime kaasa Eli Creeki vooluga ja nautisime niisama iseendeid. Maiksu põhipoint oli see, et saaks kuskil läbi vee sõita ja et ikka laias kaares vett pritsiks.

Champagne Pools on tõlkes šampanja basseinid. Need on sellised looduslikud basseinid, suurte kivide sees, kuhu laine tõusu ajal ookeanist vee sisse toob ja kuhu see vesi siis mõõna ajaks pidama jääb. Kuna lainetest tekib aeg-ajalt ka sellist mõnusat šampusevahtu, siis sellest on need basseinid endale ka nime saanud.

Eli Creek on üks väike oja, mille vesi on nii mõnusalt selge, et seal on lausa lust jalgupidi sees solistada. Eriti vahva oli üks isa oma kahe lapsega surfilauaga sealt alla mereni liuglesid. Üks tüdruk lamas surfilaua nina peal, isa lamas ülejäänud laua peal ja teine tüdruk oli isa seljas, endal käed kramplikult ümber isa kaela.

Nägime ka mõnda dingot. Kuna dingodel on praegu jooksuaeg, siis meid hoiatati, et nad võivad olla väheke agressiivsemad kui tavaliselt ja anti kaasa kohe mitu voldikut, mis õpetasid, kuidas käituda kui kohtud dingoga. Esimene dingo, keda me nägime, luusis lihtsalt kuskil turistide vahel ringi. Oli siuke kleenuke ja vähemalt peale vaadates väga tuim kutt. Järgmised dingod olid aga hoopis teistsugused. Nägime neid kolmekesi (vb rohkem isegi) peesitamas ühe liivaluite peal. Nemad oli kuidagi palju suuremad ja uhkemad. Tundusid sellise läikiva karvaga ja palju hirmuäratavamad.

Minu lemmikpaik oli üks väike metsatee, kus rada kulges ühe pisikese oru kõrval, mille põhjas kasvasid kõiksugustes erinevates rohelistes toonides palmid ja kõik see kokku oli rohkem rohelust kui üldse oskaks ette kujutada. Ja õues oli mõnusalt karge õhk..

Pidime auto kella kuueks tagasi andma, aga meil läks seal järvede ja luidete vahel tuterdades ettenähtust kauem aega ja nii jäimegi päris hilja peale. Mis tähendas seda, et Maiks sai täpselt nii rallida, nagu vist iga mees unistab. Kutt oli endaga lihtsalt nii rahul 🙂 Ma kujutan ette, et kui mul oleks juhiload, siis ma võib-olla tahaksin ka end seal liiva sees proovile panna.

Igatahes, oli väga äge päev ja seda on äärmiselt keeruline sõnadesse panna. Võib-olla üks pilt räägibki rohkem kui tuhat sõna ja kuna ma juba olen siin rääkinud juba vähemalt 426 sõna, siis soovitaksingi teil nüüd minna ja vaadata esialgu lihtsalt ühte pilti ja siis mõelda, et kas saite sealt poole rohkem teada, kui siit jutust.

456.

metsaparadiis Fraseril

Pärast loomaaeda istusime jälle autosse ja võtsime suuna Hervey Baysse. Plaan oli jõuda õhtusele praamile ja öö juba Fraseri nimelisel saarel veeta. Fraser on maailma suurim liivasaar, kus peal saab ainult 4wd autodega sõita ja mille nö “vapiloomaks” on vabalt ringi hulkuvad dingod. Õhtuks jõudsime õnnelikult Hervey Baysse, käisime sadamas söömas ja poole 10 ajal õhtul sõitsimegi praamiga Fraserile. Fraseril oli meil renditud villa Kingfisher Bay nimelises kuurortkülas. Terve see Kingfisher Bay ongi üks hotell ja selle hotelli juurde kuuluvad villad. Elumaju või kohalikke inimesi seal ei eksisteeri. Ometigi on Kingfisher Bay üpris suur, kuna villad ja hotelli erinevad tiivad on ehitatud väikeste soiste järvekeste ümber ja vahele. Kingfisher Bays on ka hulgaliselt muid hooneid (restoranid, baarid, spaa jne), nii et lõppkokkuvõttes tuleb selline väike armas külake kokku. Eriti nauditav on see, et igalpoole, kus vähegi võimalik, on kõik looduslik „võsa“ kasvama jäetud. See looduslik „võsa“ koosneb nii paljudest ilusatest põõsastest ja puudest ja lilledest, et silm kohe puhkab. Ja ümberringi on selline mõnus, värske ja hea lõhn. Selles „võsas“ elab ka hulgaliselt papagoisid (või siis lembelinde), kes õhtul 4-5 ajal annavad umbes 40kesi ühe suure ja uhke muusikalise etenduse. Koos liikumisega. Lisaks elab seal veel kõiksugu nahkhiiri (suuri!!), possumeid, püütoneid, konni ja konnalaadseid ning arvatavasti nii mõndagi veel.

Australia Zoo

Pühapäeva õhtul jõudsid siis Anu ja Maldar kohale. Kes veel ei tea, siis need on Maiksu vanemad, kes tulid meile külla ja kellega koos lähinädalail nii mõndagi ette kavatseme võtta.

Esmaspäeva hommikul laenutasime rendiauto ja sõitsime Australia Zoosse, et ka siis lõpuks ära näha see maailmakuulus krokodillikütt Steve Irwini kätetöö. Loomaaed ise oli päris tore – mulle meeldis, et palju loomad oli kas täitsa lahtiselt või siis nii öelda „pool-lahtiselt“. Pool-lahtiselt tähendas siis enamasti seda, et loomi ümbritses mingisugune poolik (näiteks minule vööni) aedik või sein, aga seda pigem inimeste eemale mitte loomade kinni hoidmiseks. Kui need loomad tahaksid, siis saaksid nad vabalt neist „puuridest“ välja, peaasi on just see, et inimesed neid koaalasid ja kuradeid liiga lähedalt kaisutama ei saaks minna. Sellised „puurid“ on tegelikult vahvad.. Saad looma lähedalt ilma tegelike puurile omaste metallvõredeta näha. Ja väga vahva oli ka see, et näiteks koaalad elasid tegelikult niisama puude otsas ja puu all oli lihtsalt silt, et siin puu otsas võib olla koaala. Ei mingeid võresid ega aedikuid. Aga kuna nende puude otsa ei ole alati kuigi hästi näha, siis sai koaalasid imetleda ka neis väikestes „pool-puurides“. Ma ei arvanud kunagi, et see koaala mingi eriline loom on, aga kui sa ikka näed teda endast mingi meetri või kahe kaugusel ja ta seal nii nunnult magab.. ilmselgelt ületab see igasugused nummikünnised ja tahaks teda kohe sülle krabada.

Kängurude alasid oli seal loomaaias samuti üpris mitu (kaks kui ma ei eksi), kuhu kõnnid lihtsalt sisse ja siis saad kängurudega koos hängida. Muidugi on need kängurud seal natuke ülesöödetud ja vist päris väsinud sellest meeletust tähelepanust, aga samas oli mul ikkagi hea meel, et sain nad ka nii lähedalt ära näha, ilma et nad kohe plehku paneks.

Krokodillid olid siiski oma aedikuis ja selle üle mul on hea meel 🙂 Oli suuri ja väikseid ja muigavaid ja koledaid ja.. magavaid. Üleüldiselt, palju loomad lihtsalt magasidki seal loomaaias.

Nägime veel igasugu linde ja sisalikke ja draakoneid ja iguaane ja tiigreid ja elevante ja sipelgasiile ja teisi loomi. Mõnus jalutuskäik oli. Ja minu isiklik uus lemmik on sipelgasiil. Olin teda varem looduses ka näinud, aga see, kes seal loomaaias elab, oli ikka erakordselt tore 🙂

uued tuuled

Teisipäeval lõpetasime töötamise.Pärast seda oleme planeerinud erinevaid asju ja muudkui uuendanud kõiksuguseid lennundusega seotud lehekülgi. Natuke pingeliseks kiskus isegi vahepeal.

Õuntega on selleks korraks nüüd kõik. See oli ikka kuradi hea tunne, kui see kõik ükskord läbi sai. Mõnus. Kogu paberimajandus Andrew ja kontoriga läks ka paremini, kui arvata oskasime. Saime ilusti kätte kõik oma palgatõendid, pensionifondi andmed ja allkirjastatud viisapaberid, mis peaks meil kunagi laskma siia riiki veel teist kordagi aastaks tagasi tulla.

Kolmapäev-neljapäev olime siis niisama asjalikud, vegeteerisime ja planeerisime ja hoidsime pöidlaid. Reedel oli Robi sünnipäev, rahvast oli palju ja pidu oli päris okei isegi. Sinnamaani, kuni Rob mulle öelda otsustas, et me Maiksuga peaks selle valetamise ära lõpetama, kuna kõik teavad ju et me oleme tegelikult venelased. See vestlus oli tegelikult jupp maad pikem, aga põhipoint oli see, et nüüd kus ta ennast suht rihmaks ära tõmbas võttis siis lõpuks julguse kokku ja tuli ütles mulle ilusti kõigi nimel (keegi teine muidugi ei jaganud tegelikult tema arusaama) otse näkku ära, et ei ole mõtet jahuda mingist kujutletavast riigist nimega Eesti, kui me tegelt oleme venelased. Minu silmis tõmbas ta endale korralikult vee peale ja.. ausalt öeldes.. mis sa ikka vaidled siukse vennaga. Nii et andke andeks kõik eestlased, kes te kunagi põrkute Tasmaanias valearusaamadega Eesti kohta – see on osalt ka minu süü. Ma lihtsalt ei viitsinud peaga vastu seina joosta ja ütlesin Robile, et tal on õigus ja et me jäime ikka päris haledalt vahele oma valega. Tema arvas see peale, et vähemalt nüüd on tõde väljas.

Järgmisel päeval oli meie lahkumispidu. Algul ei tahtnud asja kohe üldse vedama saada, kuna kõigil oli eelmisest peost veel natuke „haige“ olla. Ilm ka ei soodustanud. Õnneks tuli ühel heal hetkel Steve, kes oli selle õhtu puhuks oma naise ja lapse ka kaasa võtnud ja siis me pidime lihtsalt kargu alla ajama ja välja minema. Väljas oli kole külm ja tuuline ja vihmane, nii et meie lahkumispeol jäigi saun tegemata. Kolisime hoopis seltskonnaga meile ja mängisime seal. Õhtu tippesineja oli Patrick, kes kümneid ja kümneid kordi ühte reklaami otsast lõpuni üksi läbi mängis. Selle ühemeheshow juurde käis alati püsti tõusmine, kätega „kanaliigutuse“ tegemine ja valjuhäälne laul „Chicken tonight-chicken tonight“. Ja siis parematel juhtudel ka lõpulause „Mom, can we have chicken tonight tomorrow?“

Ühel teisel heal hetkel tuli ka Andrew. Tegelt ta tuli juba päeval korra, ütles et peab pulma minema ja tõi peo jaoks kasti õlut. See oli tegelikult äärmiselt naljakas, kuidas õhtu lõpuks Andrew oma uhke peoülikonnaga meie hüti põrandal mingi suvalise madratsi peal maas istus ja meiega lihtsalt kuhugi kaugetesse vestlustesse uitas. Kui nüüd pooljoogist Andrew’d uskuda, siis järgmisel aastal on kõik töötajad tema farmis 100% eestlased. Igatahes, selle ilusa aja Tasmaanias tegi veel ilusamaks armas lõpp. Pidu oli tore ja inimesed veel toredamad. Mul on hea meel, et nii toredaid inimesi kohtasime. Mul on hea meel, et meie tööandja meiega väga rahul oli. Ja mul on hea meel, et me just sel muidu väga õnnetul 4.jaanuaril õigel ajal õiges kohas olime.

Täna hommikul pakkisime veel viimased asjad ja sõitsime sakslastega lennujaama. Kummaline oli farmist ära sõita, kõik asjad kaasas. Kummaline oli maja oma asjadest tühjaks teha. Kummaline oli head aega öelda, kui tead et suurt osa neist inimestest ei näe enam kunagi. Kummaline.

Aga veel kummalisem (loe lahedam) on lennata Brisbane’i. Otsida üles üks vahva vaatega kahetoaline korter, mis täna ööseks üüritud. Käia väike tiir linna peal. Tulla tagasi „koju“. Minna teha kiiremad ringid basseinis. Istuda rõdul ja vaadata jõge ja paate ja linna ja silda. Juua mõnusat külma õlut. Ja oodata.. nii väga oodata, et iga 5 minuti järel vaatad kella ja mõtled, et kell on vist seisma jäänud ja et see ei saa tegelt nii vähe olla.

Läheb paremaks.

“puhkus”

Pärast aiavärvimist ütles Andrew, et saadab meid puhkusele. Oma rannamajja. Neljapäeval sõitsime siis rõõmsalt sinna ja A näitas meile ära, mis täpselt teha tuleb. Ütles veel, et me ei pea midagi tegema kui me ei taha ja võime niisama puhata. Näitas kus on väike matkarajake, rand, kajakk ja muu selline. Eks ta vist lootis, et me ei tee midagi ja ta ei pea meile maksma. Aga kus sa sellega, me tegime nende kolme ja poole päeva jooksul üle 30 tunni tööd, kokku pea 70h.

Tööks oli maja ettevalmistamine värvimiseks ja muidugi värvimine ise. Õunte korjamise kõrvale päris mõnus ja loominguline vaheldus, aeg läks tunduvalt kiiremini, kui tavaliselt siin puude vahel läheb. Eriti mõnus oli töötada, kui lainte kaldaga kohtumise hääl muudkui kajas kõrvus. Poisid käisid ühel õhtul kajakiga merel kalal ka. Seekord kahjuks ühtegi kala ei saanud. See eest on nad igasugustel suvalistel õunakorjamise õhtutel saanud siinsest jõest paar jala. Menüü on üpris kalarohke olnud. Ja ühel heal õhtupoolikul nägid nad oma jutu järgi seal jões delfiini. Ja kalaparved pidavat koguaeg näha olema juba kaugelt. No vot neid värke ma nüüd küll ei tea.

Täna pidime alustama õunte korjamisega uuesti. Alustasimegi. Aga ilm oli sitt ja väss oli peal ja.. paha siga, mitu viga. Üleüldiselt tunnistame ausalt üles, et ei viitsind eriti midagi teha ja tulime pärast esimest kasti koju ära 😀 Kord nurume ise tööd juurde ja siis jälle ei viitsi teha, kui tööd antakse. Aga noh, eelmine nädal saime niigi kumbki 50 tunni kanti kirja, nii et pole hullu. Parem puhkan õunte päeval ja töötan maja kallal, kui vastupidi. Järgmisel nädalavahetusel saame arvatavasti jälle komandeeringusse 🙂

Ja nüüd on meie väikeses haiglas “vaikne tund”.

toored õunad

Ah et mis me nüüd siis teeme või? Lihavõtete ajal pidi meil olema neli vaba päeva, aga kuna Andrew on vahel kena inimene, siis saime Jasminiga esmaspäeval aeda värvida. Neil oli samal ajal pereüritus nimega Easter Monday. Andrew vanemad pojad (vanem u 15-aastane ja noorem mingi 10 ehk) tegid igasugu trikke meile võimalikult lähedal ja võimalikult häälekalt, et me neid ikka märkaksime. Motokross ja saltod batuudil, ei midagi uut meie paljunäinud silmadele. Ülejäänud pere jauras lihtsalt vahelduva eduga toa ja õue vahet. Pärastlõunal tuli vanaisa Ian (kes oli vaba päeva puhul kuidagi eriti vaikses meeleolus) ja viis kõik oma paadikesega merele. KÕIK väljaarvatud meie muidugi. Meie jätkasime kenakesti selle aiaga ja umbes viiendaks tunniks olime väga alamotiveeritud. Viimasele aitas kaasa ka see, et poisid käisid vahepeal läbi, rääkisid kuidas neil vaba päev läheb ja ütlesid, et lähevad kalale. Ja me värvisime “rõõmsalt” edasi.

Teisipäeval alustasime siis uue hooga korjamist.. ja lõpetasime mõned tunnid hiljem uudisega, et õunad ei ole siiski veel “päris õiged” ja tööd pole arvatavasti kuni esmaspäevani. Rõõm missugune. Kuna sõnumitooja oli Ian ja tema meile kunagi mingit muud tööd ei paku, siis ootasime juba kangesti tööpäeva lõppu, et saaks Andrew’lt midagi muud lunima minna. Mul oli juba plaan paigas, et mis me kõik ütleme ja kui kurvad näod me teeme ja milliseid argumente kasutame. Tegelikkuses nägi asi välja nii, et kõndisime neljakesi (eesti-saksa esindus) kontori poole, kui nägime et Andrew ülimureliku näoga aknast vaadates meie tuleku peale (arvatavasti) sügavalt ohkab. Ma juba veits värisesin eesootava vestluse ees. Astusime sisse.

Andrew: “What do you want?” (ta küsis seda tegelikult suure naeratusega ja üldse mitte kurjalt)

Mina ja Jasmin (kooris): “to work”

Andrew (mulle ja Jasminile): “I have work for you tomorrow”

Andrew (poistele): “You want to work as well?”

Poisid: “Yep”

Andrew: “9 o’clock at my place”

Ja ei läinudki mu kurbi koerapoja silmi ega põhjalikult läbimõeldud argumente vaja. Täna on töö. Ja edaspidi võtame üks päev korraga. Tänast päeva võtsin ma “korraga” nii, et ärkasin jumala lampi kell 5.30 üles. Rõõmupäev-rõõmupäev. Nüüd olen õues trepi peal istunud viimased kaks tundi ja ootan, et muu maailm ka üles ärkaks. Kuradi igav on nii.

lõunarindel muutusteta

Õunte korjamine läheb iga päevaga aina lihtsamaks. Mitte, et see nüüd mingi pidu ja pillerkaar oleks, vaid lihtsalt.. harjumus on tekkinud ja töö tundub nüüd märksa lihtsam. Enam ei valutagi kõik kohad (ainult randmed mõnikord harva) ja tööpäevad ei tundugi ilmatuma pikad.

Kuni eelmise nädalani tegelesime värvi järgi korjamisega – korjasime ära ainult kõige punasemad ja suuremad õunad, et mõne nädala pärast tagasi minna ja ka ülejäänud õunad (selleks ajaks juba ka punased ja suured) ära korjata. Eelmisel nädalal alustasime strip pickinguga – korjasime puud täitsa paljaks, ükskõik, mis seal siis peal ka oli või ei olnud. Kahjuks ei olnud kõik õunad veel siiski valmis ja pidime väikese pausi sisse tegema. Õnneks pani Andrew poisid veel tunnipalga eest „värvikorjamise“ järelkorjet tegema ja mina ning Jasmin saime töötada igasugustes muudes kohtades. Vahepeal pakkisime shedis õunu, mis oli tegelikult päris tore. Tädid, kes seal tavaliselt pakivad, tegid meile pausideks kohvi ja kommikarbid olid neil niikuinii koguaeg kõrval ootamas. Nii et pakkides ei tundnud me millestki puudust. Pakkimine näeb välja nagu üks pakkimine ikka.. suur õunakast keeratakse tagurpidi sellise masina peale, mis tasapisi sulle sealt õunu ette laseb. Ilusad õunad pakid kilekotti ja kaalud üle. Teooria järgi peaks igas kotis olema üks kilogramm õunu, aga tegelikult on seal tavaliselt vähemalt 100 grammi või vahel isegi kuni 300 grammi rohkem. Isegi kui kaal näitab 1005 grammi, peab ikkagi ühe õuna juurde panema, sest kilekott kaalub ka umbes 5-6 grammi. Enamasti proovime esimese 10 kotiga ära mitu õuna on vaja, et saada üks kilo ja pärast seda enam kotte ei kaalu, kuna õunad on niikuinii juba varem suuruse järgi sorteeritud ja siis saab lihtsalt arvu järgi neid kottidesse panna. Õunad, mis ei ole nii ilusad, lähevad kas mahlaõunte kasti või mingisuguste õunasnäkkide kasti (ma ei kujuta ette ka, mis asjad need õunasnäkid on), aga see vahe on juba veidi liiga spetsiifiline. Kui kilekottidega jauramine üle viskab, siis võib minna seista ka selle masina taha, mis kilekotid kinni paneb. See on natuke kiirem töö ja esialgu kui veel käpas ei ole, võib oma käed päris ära lõhkuda, aga üldjoontes meeldib mulle see töö märksa rohkem.

Kui enam midagi pakkida ei ole, siis saame vahepeal natuke aeda värvida (mina ja Jasmin jällegi). Aiavärvimine on ka päris mõnus töö, kui välja arvata see osa, et Andrew ei kujuta vist ette kui palju värvi tal kulub ja seepärast saab meil see koguaeg enne tööpäeva lõppu otsa.

Igatahes, nüüd siis oleme jälle õunu korjanud. Eile vedas meil ikka väga ja väga ja väga: Korjasime nelja ülipikka rida kümnekesi. Kuidagi õnnelikul kombel suutsime me Maiksuga päeva alguses seisma jääda kõige õigemas kohas: saime kõige suuremate õunte ja kõige paremate puudega rea. Lõppkokkuvõttes oli see kindlalt meie parim päev siin.. ja nii mõnigi teine ütles, et see oli vastupidi – kõige halvem päev, sest kõik õunad olid nii väiksed. Viimased paar päeva on üldse motivatsioon laes olnud ja iga päev alustan sportliku hasardiga, ise arutledes, et kas teeme vana rekordi üle või mitte.

Ma vist ei olegi siin rääkinud sellest õunakorjamise tehnoloogiast. Lühidalt öeldes näeb see välja nii, et hommikul lähme farmi ja võtame traktori. Sõidame sinna, kus meil parajasti järg on ja pargime traktori kahe rea vahele, kuna enamasti korjame kahte rida korraga. Traktori taga on meil kolm bini ehk siis kasti. Ühte kasti mahub natuke üle 400 kilo õunu. Esimesena korjame täis traktorile kõige lähema kasti, siis järgmise ja lõpuks viimase. Vahel teeme sohki ja korjame keskmisesse või viimasesse enne, aga tegelikult nii ei tohi teha, sest muidu traktor ei taha märja ilmaga eriti sõita. Ja Tasmaanial ei tea kunagi, millal sadama hakkab. Korjamiseks kasutame kotte, mis ripuvad kõhu peal ja käivad alt lahti. Maiksul on natuke suurem kott kui mul (sest ta on natuke tugevam ka) aga kokkuvõttes öeldakse, et üks kott on umbes 20 kilo kanti. Tehnoloogia seisneb selles, et ülevalt paned õunad sisse ja kui kott täis saab, siis tõstad üle kasti ääre, toetad kotipõhja vastu kastipõhja ja teed koti alt lahti. Ja kui siis end ilusti aeglaselt püsti/eemale libistada, siis jooksevad õunad kotist välja. Teoorias peaks see käima nii, et mitte mingit kolinat kuulda ei ole ja ükski õun viga ei saa. Praktikas on nii, et vahel on käru (ja kastid) nii viltu (meil on „vähe“ künklik siin), et õunad voolavad suure kolinaga teise kasti otsa. Samamoodi peaks õunu kotti panema nii hellalt ja vaikselt, et ükski õun vastu teist ei kukku. Praktikas on õunakobarad vahel nii suured, et kui sealt ühte õuna puutud, kukuvad ülejäänud kümme sulle ise meetri kõrguselt kolinaga kotti. Minu lemmikud on suured õunad ja väiksed puud, sest ma lihtsalt vihkan redelit. Need redelid on suured ja rasked ja metallist ja nende pulgad on nii peenikesed ja ümmargused, et toetuspinda väga palju ei ole ja tallaalused saavad ruttu soonitud. Ja kahekesi ühe rea korjamine on ka minu lemmik, siis ma ei pea seda redelit seal puude vahel nii palju ringi vedama ja siis mul ei kao suunataju ära.

Õunte korjamine kõrvalmõjud lisaks soonitud tallaalustele on kättepäevitunud kindad, kriimustatud jalad-käed (meil kasvavad vahepeal mingid okastega värdjad seal puude vahel), sodi silmas (10 korda päevas), redelipulkade toetusjäljed säärtel (ja vahel ka kintsudel) jne. Viimased on isegi üks päev pärast rasket „redelipäeva“ näha. Lihtsalt selline lohk on umbes 30 sentimeetri kõrgusel maast jalgade sees. Tekib see sellest, et ei taha ju ühe käega koguaeg redelist kinni hoida vaid ruttu mõlema käega korjata. Ja siis toetan alati jalgu vastu järgmist redelipulka. Sinikad on kiired tulema 😀 Kõige ägedam on see, et suur osa sellest sodist, mis sealt puude otsast alla kukub, kui õunu korjame, kukub tavaliselt pluusi kaelusest sisse. Mu „lemmikud“ on kõrvahargid – umbes kümmekond pean neid tavaliselt ikka pluusi seest välja koukima. Vastikud kakased putukad, öäk öäk öäk. Ahjaa ja üks huvitav kõrvalmõju veel, nõrganärvilised vms, pange nüüd blogi kinni: kuna jalad on pidevalt märjad.. siis varbaküüned tahavad terves suuruses pealt ära tulla. Ma detailidesse rohkem ei hakka laskuma, aga kui keegi teab, mida selle vastu ette võtta, siis andke meile ka teada.

Aga seltskond on tegelikult tore (imelikumad on nüüdseks lahkunud) ja nalja saab ka päris palju. Ja iga päevaga hakkab see korjamine üha normaalsem töö tunduma.

Nüüd on meil neli päeva puhkust, kuna on ju ometigi lihavõtted. Kõik poed on kinni (väljaarvatud viinapood) ja inimesed õgivad kodus oma perega koos kana. Ma üritasin mune värvida, aga ei tulnud välja. Joonistasin Jasminile muna peale Saksamaa ja Eesti ja Austraalia lipud ja tegin käed külge (nii et lipud hoidsid üksteisel käest) – tõeline klišee, vt ka „ühinenud rahvad“, „sõprusriik/linn“, „läila“, „cheesy“ jne

Maik läks kalale ja ma joon õlut ja surfan oma unistustes ringi, mis umbes mõne nädala pärast saavad tõeks. Muhahahahahhahahahahahahahahahahahahahaa, mönuuuz