liikurid

Olen juba ammu tahtnud kirjutada autodest. Jep, lugesid õigesti. Mina, Elina, hakkan kirjutama autodest. Kuni Austraaliasse tulemiseni ei arvanud ma mitte midagi sellest, et eestlased kõik oma Jeepide ja maasturitega ringi sõidavad. Siia tulles avastasin aga, et Austraalias tähendab 4wd (4 wheel drive ehk nelirattavedu) ikka hoopis midagi muud kui Eestis. 4wd autod on ostetud ikka selleks, et sõita läbi läbimatute kohta ja ületada ületamatuid takistusi. Ja selliseid kohti Austraalias ikka jätkub. Ikka päris palju on kohti, kus sildid näitavad, et „ainult 4wd“ ja need teed on tõesti sellised, et mina ei julgeks sinna 4wd’igagi minna. Samas on see nii väljakutsuv ja põnev, et tõesti tahaks, et meil oleks ka 4wd ja saaks sõita mööda poriseid künkaid ja orgusid ja autot ja iseenda närve katsetada.

Teine variant, mis Austraalias Eestiga võrreldes ikka väga populaarne on, on „ute“, mis on siis selline tavaline kastiauto, millel ees väike kabiin. Enamasti kahe inimese oma, vahel kolme ja uuemad ka mahutavad ka 4-5 inimest. Osadel on taga lihtsalt selline plaat.. mis oleks nagu kast, aga samas ääri tal ei ole. Teistel on taga kast. Ja kolmandad saavad oma kastile ka nii öelda „kuudi“ peale panna. Ute’id on farmerite asendamatud abimehed. Minu farmikogemused on sellised, et väga paljudes kohtades kasutatakse ute’i tööliste, töövahendite jms transportimiseks. Tavaline on see, et autokasti ronib nii palju rahvast kui mahub (me oleme sõitnud seal ikka mingi rohkem kui kümnekesi) ja siis viiakse kuhugi farmi teise otsa. Kes teab kui ohutu see on, aga farmerile hoiab see kõvasti aega kokku, sest farmid on kohati ikka väga suured. Viimane väga põnev kogemus oli selline, kus meil oli vaja ikka päris kaugele saada ja sinna jõudmiseks tuli päris pikalt ka suurema maantee peal sõita. See oli selline kahe otsaga asi, oli näha, et kutt tahtis võimalikult kiiresti sõita, et mitte vahele jääda, et meid nii veab, aga samas ei saa ju väga kiiresti ka sõita, need on ju ikkagi elus inimesed, kes sul seal kasti äärepeal istuvad. Ka tavalised töömehed nagu ehitajad ja teetöölised ja muu sellid sõidavad väga palju ute’idega ringi. Enne Austraaliasse tulekut seostus ute minu jaoks ainult õudusfilmidega. Neis sõitsid alati pahad tegelased just selliste autodega ringi.

Minu lemmikautodeks siin ongi saanud just sellised vanad robustsed ute’id ja jeep’id. Nad näevad nii toredad välja – ei ole sellised ilutsevad linnamaasturid ja omavad alati peal üpris arvestatavat porikihti. Alati mõtlen kadedusega, et kust nad nüüd läbi sõitnud on. Mõnus on vaadata, kuidas siinmail on need autod kasutused just seal kuhu nad kuuluvad. See muidugi ei tähenda, et ei oleks linnamaastureid ja et keegi endale niisama jeep’i ei võiks osta. See osa on täpselt samamoodi olemas nagu Eestis. Ainult erinevalt Eestist on siin ka suur roll sellistel vanadel karmidel maasturitel, mida reaalselt saab kasutada ja kasutataksegi kuskil off-roadi sõitmiseks. Ja selliseid ute’sid nagu siin, Eestis praktiliselt ei näegi. Ja varem ei osanud ma neis ka mingit otstarvet näha, siin on nad aga tõesti mingitele inimestele täiesti asendamatud. Peaks hakkama rohkem autosid pildistama, siis te ehk näeks, mida ma selle kõige all silmas pean.

Antud juhul oli jutt siis peamiselt ikkagi maapiirkondadest. Linnas sõidavad kõik oma väikeautodega ringi. Või linna-jeepide ja linna-utedega Linna all ma mõtlen ikka suurt linna, mitte Huonville’i.

maapuhkus ja linnapuhkus

Vabariigi aastapäev ei piirdunud tegelikult ainult liputseremooniaga Hobartis. Käisime ka Mt. Field’i nimelises rahvuspargis, kus pidavata olema ilusad kosed. Olidki ilusad, üks kohe päris kõrge, aga kahjuks oli nii palju puid ees, et suurt midagi ei näinud. Kahju oli ka sellest, et kuna praegu ikkagi suvi ja suht kuiv aeg, siis vett nendes koskedes on üpris vähe. Aga tegelikult oli tore metsas hiigelsõnajalgade vahel jalutada ja koskesid vaadata. Plaanisime minna ka ühe järve äärde jalutama, aga kui kohale jõudsime, näitas auto termomeeter, et välja on 11 kraadi sooja ja kuna meil olid kõigil ikka väga suvised riided seljas, siis piirdusime väikese jalutuskäiguga järveni ja tagasi. Jalutuskäik ümber järve oleks võtnud tunnikese ja selle ajaga oleks me vähemalt kringliks külmunud. Kui mitte rohkem.

Õhtul tulime Hedi juurde ja kokkasime süüa. Rääkisime niisama juttu ja olime toredad. Hommikul läks Hedi tööle ja meie Maiksuga magasime mõnusalt kaua. Kui üles ärkasime, hakkasime plaane tegema. Esialgu plaanisime botaanikaaeda minna ja siis ehk kajakkidega sõitma. Kui bussiga linna sõitsime, siis leidis Maiks, et botaanikaaed on natuke liiga kaugel ja et käime parem poodides ringi. Käisime Subway’s söömas ja töllerdasime siis niisama mööda linna. Pärastlõunal pikutasime Salamancal ühes pargis ja jõime vaikselt õlut. Ühel heal hetkel tuli võttis Hedi meid peale ja sõitsime Sandy Baysse, kus meil olid reserveeritud kohad kajakituurile. Kajakituur oli oma hinna kohta igav ja mage ja mõttetu. Ei meeldinud ta meile kellelegi, giidid olid saamatud ja kohad, kuhu nad meid viisid, olid ka mingid täiesti ajuvabad, kus mitte midagi vaadata ei olnud. Ainuke positiivne külg oli see, et kajaki endaga sõitmine oli tore.

Õhtul jälle olime niisama, sõime ja vaatasime telksu ja rääkisime juttu. Hommikul ärkasin ma mingil kummalisel kombel juba 7 ajal üles. Maiks magab ikka veel, aga kui ta üles ärkab, siis teeme mingid põnevad plaanid tänaseks.

… peod selleks palveks nüüd sean.

Ka meil oli täna Eesti Vabariigi aastapäev. Ka meie tähistasime. Omamoodi, aga siiski. Meie väikese Tasmaania väikeses pealinnas Hobartis on üks väikene plats – International Wall of Friendship. See on selline väike armas kohake, kus seinal on ka eestlaste pandud kivi, vapiga ja väikese kirjaga Eesti kohta. Hommikul kogunesid sinna mõned eestlased – peamiselt vanem generatsioon, kes siia kunagi sõja ajal põgenenud. Mõned nende lapsed ja lapselapsed. Üks kena tüdruk oli isegi rahvariietes. Tahtsime minna vaatama, kuidas nemad siis siin ka seda va aastapäeva tähistavad. Asi lõppes sellega, et mina ja Maiks tõmbasime (väga ja väga suur uhkusega) lipud vardasse. Laulsime kõik koos hümni. Ja läbi see meie väike salakohtumine ühel varajasel hommikupoolikul saigi.

See oli tegelikult väga väga armas üritus. Ja oli äärmiselt uhke tunne kusagil kaugel Tasmaanias, ühel imetoredal päeval Eesti hümni saatel Eesti lippu vardasse tõmmata.

Nii kaugel ära olles saavad mõned asjad ikka täiesti uue tähenduse. Täna kuulasime autos natuke mõningaid laule, mida ammu kuulanud pole ja vägisi kippus nutt peale. Need tähendasid kuidagi palju rohkem, kui olid varem tähendanud. Ausalt.

Valgel laual rätiku all palav leib.
Madal on uksepiit, lapsed on läinud siit,
Leib jahtub, oodates neid.
Kõrge taevas, madalad, suitsunud laed.
Trepil on valget lund, puud on täis karget und.
Ootamist tiksumas aeg.

sala Salamanca

Laupäeval käisime Hobartis Salamanca turul. Kui ma esimest korda Salamancal käisin, siis ma ei saanud aru, millest selline haip ja reklaam, üks täiesti tavaline turg ju. Aga nüüd, teisel korral, mulle täitsa meeldis.

Salamancal müüakse nii palju ilusaid kleite ja seelikuid, et nendes riidetelkides mul koguaeg silm puhkab. Veel toredam on aga see, et nii palju on ka ilusaid ja elegantseid naisi, kes neid kleite ja seelikuid seal kannavad. Endale üllatuseks avastasin, et päris suur osa Salamanca müüjatest on sellised toredad segud hipitädidest ja mustlastädidest: pikad maani kleidid, pearätid, hiiglaslikud kõrvarõngad ja palju-palju käevõrusid. Neid ei ole seal palju, aga mõningaid ikka kohtab. Lisaks omavad nad koguaeg sellist salapärast, vandeseltslaslikku laia naeratust, nagu meil oleks omavahel mingi suur saladus jagada, millest tõesti maailmas ainult meie kaks teame. Kui ma selle peale seal turul mõtlesin, siis tegelikult ehmatasin päris korralikult, kui üks väga kena tumedanahaline naine mulle veel silma ka pilgutas. Täpselt nagu teades, mida ma mõtlen.

Lõhn, mis Salamancal hõljub, on nii mõnus segu kõiksugustest erinevatest asjadest. Viirukitest, lõhnaküünaldest, looduslikest kosmeetikatoodetest ja toitudest: juurviljadest, puuviljadest, värsketest marjadest, vürtsidest ja kahjuks natuke sekka ka praevorsti ja friikartuli lõhna.  Aga sellisest putkast möödudes võib alati millelegi muule keskenduda.

Ja need helid Salamancal! Terve Salamanca peale on enamasti ikka oma 3-5 tänavamuusikut. Kes mängib didgeridood ja trummi, kes parmupilli, kes laulab niisama kitarri saatel jne. Minu isiklik lemmik on viimasest Salamancast, kui jäime päris lõpuni, kui kõik oma putkasid juba kokku pakkisid. Üks noor tüdruk, kes puhastas oma kookide ja šokolaadide külmletti, lihtsalt hakkas laulma üle platsi. Vot see oli armas. Ja didgeridoo ja trummide ja kitarriga mees meeldib mulle ka väga.

Mulle meeldivad Salamanca kasutatud raamatute letid. Nii mõnus on nende lettide ümber uidata ja vaadata neid raamatuid ja lugeda nende lühikirjeldusi ja mõelda, millist ma tahaksin lugeda.

Ja veel meeldib mulle üks vana habemik, kelle ilus must koer on mingi suvalise köie otsa seotud ja kes käib ringi, seest õõnes kepp käes. Ma ei tea, kas see on ka didgeridoo, sest see ei näe väga sedamoodi välja. Aga samas, maha ta seda keppi naljalt ei pane (kui siis ainult enda jala peale), nii et võib-olla on tõesti tegemist muusikariistaga.

Muidugi ei ole Salamanca mingi muinasjutumaa, kus kõik on ideaalne. Seal müüakse väga palju ka mingeid suveniire: teesärke, postkaarte. Mõni isegi üritab sulle midagi konkreetselt pähe määrida. Ja hamburgeriputkad on nõmedad.

Ma arvan, et kõik ei näegi Salamancas seda, mida mina seal sel laupäeval nägin. Ma ei näinud ju ka seda esimesel korral. Ja ei näe võib-olla ka järgmisel. Ma arvan, et see oleneb täpselt sellest, millises meeleolus sa oled. Sellel laupäeval oli mul täpselt selline uitamise tuju, kus ma ei tahtnud üldse süveneda müüdavatesse asjadesse, vaid lihtsalt niisama ringi vaadata. Salamancal peab oskama rämpsust kõrvale vaadata. Siis on seal mööönuzz.

Jalutasime veel niisama linnas ringi, ostsime mingit pudi-padi. Päris mõnus oli, isegi Maiks ütles, et talle meeldis linnas uidata ja mööda poode käia. See oli üks ütlemata vägev jalutuskäik. Ja nii lihtsalt saime häälega linna ja koju tagasi ka.

The end of the world is closer than you think

Kuigi asume juba päris-päris lõunas, leidsime eile, et tegelikult annab ju veel rohkem lõunapoole sõita. Hedi tuli oma ägeda punase masinaga meile järgi ja hakkasime sõitma. Esialgu arvasime, et jõuame rohkem, aga kuna Hedil oli hommikul tegemist ja see ärasõit ka venis natuke, siis jõudsime Hastings’i koobaste juurde alles pärast lõunat. Tahtsime minna koopaid vaatama, aga kuna järgmise tuurini oli veel tunnike aega, siis saime aega parajaks teha infopunkti taga basseinis. Reklaamivad suurelt välja, et loodusliku sooja veega bassein (28 kraadi), tegelikult oli tegemist täiesti tavaliselt ja võrdlemisi mõttetu basseiniga. Asus ta küll kenas kohas, aga tõesti, sellist täiesti täiesti tavaliselt basseini minu arust küll nii reklaamida ei ole mõtet. Lisaks oli seal veel oma 20 last, kes mängisid basseinis Marco Polot. Mis võttis veel ära viimasegi võlu.

Igatahes, koopad olid ägedad, tõesti suured, kõige kõrgem koht oli vist 25 meetrit. Sellised suured saalid ja väiksemad käigud, kõik kaunistatud nende imeilusate „purikatega“. Koopad pidid tegelikult minema veel väga väga kaugele edasi: selleks, et jõuda suurima koopa lõppu, peaks läbima 9 tunnise matka. Ja mõned olid ikka tõesti sellised väga suured.. ikka sellised.. kooliaula mõõtu 🙂 Ühesõnaga koopad olid üliägedad, ainult giid oli äärmiselt tobe inimene ja ta üldse ei meeldinud mulle.

Sõitsime veel natuke lõunapoole.. tegelikult nii kaugele kui sõita sai. Nüüdseks oleme käinud ära Austraalia lõunapoolsemais tipus, kuhu tee viib. Edasi peab juba kanuutama ja rändama ja seiklema, et sinna päris lõunapoolseimasse jõuda. See matk võtaks 7 päeva ja seda me pole kahjuks kavasse võtnud.. veel 😀

Oli äärmiselt mõnus päev, saime Hediga heietada kõiksuguste teemade üle ja mõnus oli kodust välja saada. Ja mulle tõesti meeldisid need koopad 🙂 Kahjuks piltide peale midagi erilist ei jäänud, sest valgustusega on seal nii nagu on ja välguga ei tule kunagi midagi ilusat välja. Lõpetasime selle toreda päeva koogi ja kakaoga.

Täna otsustas Maik, et oleks aeg juukseid lõigata. Temal. Ja et mina pean lõikama. See oli nii naljakas. Tõesti, umbes 10 minutit peale alustamist hakkasin ma täiesti ohjeldamatult naerma ja Maiks muudkui ütles „lõpeta ära“ ja see ajas mind veel rohkem naerma ja siis ma naersin ja naersin ja naersin, kuni Maiks sai mu peale juba päris kurjaks. Noh, et tema ju ei näe mis käki ma kokku olen keeranud tal seal kuklas ja et ma ei tohi nii naerda. Aga see oli niiiii naljakas! Lõppkokkuvõttes tuli tegelt isegi päris hästi välja, nii et peaksin kaaluma nüüd hoopis juuksuriks hakkamist. Muhahahaa, see oleks alles äge!

hingetõmbehetked

Eelmisel nädalal lõppes meil mõneks ajaks töö. Lõpuks oli meid siin töötamas juba 10 – meie, kolm kanadalast ja viis prantslast. Lisaks veel need, keda mulle meeldib eluaegseteks nimetada (vaata ka: vangla, surmanuhtlus, igavik jne). Töö pidi lõppema esialgselt teisipäeval aga kui ma teisipäeval nägin, et neid puid on veel paganama palju, siis tuli ikka korralik ahastus peale. Käärid olid juba mitmendat päeva nürid ja olime siledalt maalt kolinud mäe peale, kus redeliga jändamine oli äärmiselt ebamugav ja ebastabiilne. Enne seda olime koguaeg harvendanud – kuna meie olime nö. „vanemad olijad“, usaldati meid alati kuhugi eraldi harvendama ja teised viidi kõik koos kuhugi kambaga oksi lõikama, kus põhikutt sai neil silma peal hoida. Ausalt öeldes oli meil sellest „eelistamisest“ ja harvendamisest juba nii jõhker kopp ees, et tahtsime juba väga oksi lõikama. Lõpuks selgus, et see tegelt veel nõmedam töö. Igatahes, kui mul teisipäeval kassiahastus peale tuli, otsustasin, et lähen kontorist läbi ja küsin üle, et kaua meil veel teha on. Ja oh seda üllatust kui põhikutt ütles, et meie kaks saame homsest kirsse korjama ja teised lõpetavad õunte hooldamise arvatavasti ka homme ära. Niisiis saimegi veel kaks päeva kirsse korjata ja muidugi SÜÜA!

Kokkulepe oli selline, et puhkust on meil umbes 2 ja pool nädalat ja 1.märtsiks peame tagasi olema. Reedel hakkasime siis mõtlema, et mida oma vaba ajaga peale hakata. Algselt tahtsime minna tagasi Cradle Mountainsisse ja võtta seal ette ühe pikema raja, aga kui saime teada, et seal peab enne koha broneerima (nad ei lase üle 32 inimese ühel päeval rajale.. et hoida sealset faunat ja floorat) ja et see maksab 160 dollarit, siis läks isu vähemalt esialgu ära. Mingi hetk sadas meile küll kanadalane Shawn, kes arvas ka et peaks midagi tegema. Raskeks tegi asja fakt, et auto on meil jätkuvalt mehaaniku juures. Igatahes, kuna kanadalasel oli aega ainult esmaspäevani, siis otsustasime, et läheme siia lähedale ühele väikesele saarele nimega Bruny. Mõtlesime siis plaani välja, et hääletame sadamasse ja püüame jõuda viimasele praamile. Kell oli juba palju ja midagi eriti enam planeerida ei jõudnud. Mina ja Maiks hakkasime varem minema ja Shawn ja Paula tulid mingi hetk järgi. Nemad jõudsid praamile suhteliselt viimasel hetkel. Äge asi oli see, et jalakäijatele oli praam tasuta. Igatahes teel sadamasse ja ka sadamas kinnitasid meile kõiksugused inimesed, et Brunyl on hääletamine võimatu, eriti sadamas ja eriti viimase praamiga. Seda seetõttu, et sadam ei asugi nagu kuskil.. st. seal ei ole MITTE MIDAGI. Igatahes, ma leidsin, et kuna Shawn on meist kõige osavama jutuga, siis ta peaks minema rääkima naisega, kes terve alumise autodeki peale oli ainuke, kellel oli 4 vaba kohta (seal üldse kokku ainult 7 autot oligi). Plaan oli, et ta läheb ja küsib kuhu me saaks ööseks telgid püsti lükata. Naine pakkus lahkelt, et viskab meid kuhugi telkimisplatsile ära. Nii, et see lahenes hästi, eriti arvestades seda et enne lasti maha autod ülemiselt dekilt ja meil olekski olnud võimalik hääletada ainult nende seitsme auto peale, kes alumisel dekil olid.

Kuigi tädi autoga nimetas seda kohta „karavanipargiks“, ei olnud see teps mitte seda. Mis oli tegelikult väga positiivne. Ei olnud see ei tasuline ega ka mitte liiga tsiviliseeritud. Lihtsalt mingi metsatukake mere ääres, kus on telkimine ja isegi lõkke tegemine lubatud. Kämpasime siis seal. Käisime öösel rannas pikutamas ja tähti vaatamas, eriti ilus tähistaevas oli sel ööl!

Hommikul suutsime endale skoorida kaardi (kuna äratulemisega läks nii kiireks, siis me ei teadnud Brunyst mitte midagi ja meil polnud isegi kaarti) ja mõtlesime, et läheme Adventure Bay’sse ja teeme seal ühe 3 tunnise matkaraja läbi. Hääletamine väga libedalt ei läinud, esimene auto tuli mingi poole tunni pärast ja seegi oli karavan, kes meid peale võtta ei saanud. Teine auto tuli umbes 15 minutit peale esimest ja see korjas meid ka peale. Saimegi Adventure Bay’sse. Seal aga avastasime, et see pole päris see koht, kust see rada algab ja otsustasime veel oma 3 km edasi hääletada. Me saime ühe perekonna auto peale (kes saatsid ühe oma lastest sinna taha kuuti, nagu universaalidel on) ja kanadalased ühe hipinaise peale. Hipinaine oli lahkesti nõus meie kotid enda juurde võtma, kuni me rada teeme. Tegime kõigepealt ühe tunniajase jalutuse Penguin Islandile (pingviinisaar :P) ja siis eriti enam seda pikemat ette võtta ei viitsinudki. Läksime hoopis hipinaise koju.

Hipinaise kodu oli väga hipi. Hipinaine oli jooga terapeut ja veel miljon asja. Ta kodu oli ülinunnu ja minu arust kõige hubasem ja ägedam koht terves maailmas. Tegime seal mõned õlled ja mõnusa lõunasöögi. Käisime ujumas ja rääkisime juttu. Hipinaisel olid väga tugevad veendumused kõiksuguse ebaõigluse suhtes, mis maailmas valitseb. Ja oma toidu kasvatamise. Ja elektri mitteomamise. Ja veel miljoni asja suhtes. Kuigi hipinaine nõudis tungivalt, et me sinna jääksime, otsustasime siiski edasi liikuda. Osalt seetõttu, et Maiks tahtis kalale minna ja osalt seetõttu, et hipinaise poeg ütles, et ta võib meid meie järgmisse sihtkohta ära visata. Tunnike sõitu ja olimegi oma uues peatuspaigas Jetty beachil. See oli alles äge rand! Inimesi seal põhimõtteliselt ei olnud, ainult kaks jahti seisid keset merd ja mõned inimesed sõitsid kajakkidega mere peal. See oli väga väga väga armas koht. Helehelesinine vesi ja mõnus eraldatus. Ainult possumeid oli seal natuke liiga palju, kes vist kangesti tahtsid süüa varastada. Püüdsime õhtul natuke kala ka, saime mõned cod’id (ma ei tea, mis selle kala nimi eesti keeles on, sest meil pole seda kala). Hommikul ronisime uuesti kividele kalale ja võtsime kaasa ka oma hommikusöögi. Kui ma parajasti oma viimast tomativõileiba alla kugistasin, hüüdis üks kajakiga naine midagi merelt ja me vaatasime sinnapoole. Algul ma ei saanud midagi aru, vaatasin et kaugelt mingi veepilv tuleb mööda merd. Ja siis panin pildi kokku – DELFIINID! See oli nii nunnu! Ütlesin veel Maiksule, et  nad võiks lähemale tulla.. ja nad tulidki! Mitte küll väga lähedale, aga ikkagi oli neid paremini näha. Neid oli päris palju ja nii äge oli vaadata kuidas nad 3-4 kaupa sünkroonis veest välja hüppasid. Ühed läksid vee alla ja siis teised just tulid välja. Nii kordamööda.

Mingi hetk tuli meie juurde üks kutt, kes hakkas rääkima, et ta oli ka eile seal püüdnud ja blablabla. Asi lõppes nii, et ta tõi meile oma snorgeldamisvarustuse ja sellise piigi taolise asja, millega saab vee all kalu püüda. Vot see oli alles vägev! Ma kahjuks midagi kätte ei saanud, aga Maiks sai küll! Isegi selle kala, kes ennast õhku täis puhub 😛

Kui telkimisplatsile tagasi kolisime pärast oma kalastusseiklusi, avastasime et kanadalased olid lampi minema läinud. Sellele oli tegelikult eelnenud eelmisel õhtul üks huvitav seik, millest enne rääkida unustasin. Ostsime kamba peale kasti õlut ja lõpuks kui viimane õlu oli alles, sain aru, et olen saanud sealt ainult 3 õlut.. ja umbes sama palju oli saanud ka Paula. Shawn aga võttis viimase õlu endale ja pani taskusse (kuigi tal oli veel üks õlu käes). Ütlesin talle, et kuule me kõik maksime ühe palju, aga mina Paula oleme palju vähem õlut saanud kui sina ja Maiks, et sa võiksid selle õlu meile anda. Ja tema lihtsalt ignoreeris seda. Nojah siis, mis siis ikka. Igatahes, oli äärmiselt huvitav avastada, et nad olid minema läinud. Aga noh samas lahendas see ühe probleemi: see kutt Harley, kes meile snorgeldamisasju laenas, pakkus, et ta saab kaks meist peale võtta ja täitsa koju ära visata. Nii, et sellega oli meie kojumineku mure lahendatud. Sõitsimegi mõni tund hiljem koos temaga kenasti koju tagasi. Ta tuli istus veel natuke meil ja leppisime kokku, et läheme kindlasti millalgi koos kalale.

Kodus nägime ka kanadalasi ja nemad ütlesid, et ka neile pakuti küüti ja et nad kasutasid võimalust ära. Nojah, mina jätkuvalt arvan, et oleks võinud meid teavitada või vähemalt kirja jätta telki. Aga see selleks.

Nüüd oleme siis niisama puhanud. Maganud ja telekat vaadanud ja raamatut lugenud ja arvutimänge mänginud ja piipu teinud ja kakaod joonud ja suppi teinud ja sushit teinud ja palju käsitsi pesu pesnud. Viimane on äärmiselt närvesööv tegevus, eriti kui seda pidevalt tegema peab.

Auto on meil, nagu juba mainitud, jätkuvalt paranduses. Kuna peaksime saama veel garantii korras uue käigukasti, aga neil seda parajasti ei ole, siis peame ootama. Ja kuna neil mingit raha meilt tulemas ei ole, siis nad vist väga ei kiirusta ka. Kuigi üritame pidevalt närvidele käia. Tavaliselt käime häälega linnas (mis on suhteliselt lihtne siin) ja veame kottide viisi toitu koju endale. Viimane kord andis üks naine, kelle auto peale hääletasime veel meile oma telefoninumbri, et kui meil mingit tööd teha ei ole enam siin, aga tahame edasi hängida siinkandis, siis võime tema juurde minna ja aidata maja värvida ja ta juures elada.

Nüüd mõtleme, et peaks veel midagi oma puhkusega peale hakkama. Kui auto korda saame, tahame Brunyle kindlasti tagasi minna, see oli lihtsalt nii äge saar! Ja pingviinid jäid meil veel nägemata. Senikaua käime aga häälega erinevates kohtades ja loodame, et Hedi (klassiõde HG päevilt) ei tööta liiga palju ja saame temaga (ja tema autoga) maailma avastada. Lükake siis hoogsalt lund seal! Ja vaadake pilte ka!

Veel lollidekülast

Meie lollidekülas on ka kolm suuremat gruppi:

Prantslased – Erinevatel ajahetkedel 1-14 inimest. Nad olevat siin kunagi varem töötanud. Kui meie siia jaanuari alguses kolisime, siis neid siin polnud. Mingi hetk ilmusid nad kuskilt välja. Esialgu töötasid nad kuskil mujal ja lihtsalt elasid siin. Ametlikult oleks neid pidanud olema 8, aga mina loendasin neid kokku 14. Elutsesid nad siinsetes putkades, aga nende telklaager oli koguaeg mööda õue laiali. Lisaks arvasid nad, et kindlasti on väga normaalne enda telklaager Robi ja Ricky ukse ette üles panna. Ja kui ma ütlen ukse ette, siis ma mõtlen ka ikka ukse ette. Näiteks meeter uksest või nii. Ühel hetkel, kui siin enam mitte midagi muud peale prantslaste näha ei olnud, tuli kuskilt jutt, et Rob olevat põhikutile kaebamas käinud ja nüüd tohivad siin elada vaid need, kes üüri maksavad.. kokku 8 prantslast (haha, me küll üüri ei maksa). Prantslased ei räägi inglise keelt. Nad ei korista enda järelt. Ja neil on kõigest absoluutselt pohhui. Nad ei tundu kellelegi meeldivat, ka põhikutile mitte. Mingil hetkel said 5 prantslast ka meile tööle. Umbes samal ajal haihtusid siit need 3 prantslast, kes tööle ei saanud. Ja nüüdseks vist haihtusid nad kõik. Või läksid lihtsalt kuhugi puhkama. Loodame esimest. VÄGA.

Kanadalased – see grupp koosneb kahest kanadalasest ja ühest.. prantslasest. Nemad ilmusid oma telklaagriga siia umbes 2 nädalat tagasi ja tulid ka meile tööle. Esialgu vaatasime, et issand kui koledad inimesed. Siis vaatasime, et issand kui toredad inimesed. Ja nüüd ma ei oska enam midagi arvata, kuna nädalavahetusel oli meil nendega üks huvitav vahejuhtum. Millest räägin kunagi hiljem.

Shawn – kanadalane, kes näeb välja nagu Orlando Bloom. Orlando on vaieldamatult kõigi sõber. Ta tundub esmapilgul väga sõbralik ja siiras ja tore aga praegu ma kahtlustan, et ta on kõigiga just seepärast selline, et võib-olla läheb tal neid inimesi kunagi vaja.

Paula – kanadalane, kes näeb välja nagu.. ei taha öelda koledaid sõnu ühegi inimese kohta. Kui temaga rääkida, siis tundub ta täiesti mõistlik inimene ja seepärast ei saa ma kohe üldse aru, miks ta selline välja näeb. Ma ei tea.. ma vist pole kunagi kedagi sellist näinud.

Pascal – prantslane, kes hängib kanadalastega ja seepärast kutsume ka teda kanadalaseks. Ta on natuke ülbe ja imelik ja üritab algusest peale täiega rottida, et ise millegi eest maksma ei peaks.

Lehmad – kolmest grupist kõige normaalsemad. Vahepeal küll trügivad täiega maja ette ja situvad kõikjale ja käivad end vastu meie maja seinu sügamas (see kostab väga imelikult). Vaatamata sellele on nad siiski võrdlemisi tagasihoidlikud ja toredad.

Lollideküla* inimesed

*Lollideküla – mitte, et kõik siin lollakad oleks. Oh ei, nad on lihtsalt kõik omamoodi kiiksuga. Ja kuna selle koha nimi siin tegelikult on Lollara, siis sama hästi võiks see olla Lollala või Loll-Ala või lihtsalt Lollideküla.

Robert aka Rob aka Robbie aka Dad – arvatavasti kõige esimene inimene, keda lollidekülla tulles kohtad. Väga silmapaistev tegelane, kes tahab absoluutselt igas olukorras peaosas olla. Üliaktiivne – vähemalt üritab näida. Rob on 53 aastane, väga peenike vanamees, kellel igal vabal hetkel on ikka ja jälle õlu näpus. Rob on siinmail elanud juba 11 aastat ja terve aeg siinses farmis töötanud. Enne seda töötas Rob 22 aastat õhuväes. Armastab tihti rääkida sellest, kuidas ta tegelikult on viimase viie aasta jooksul kolm korda töölt ära tulnud aga igal korral on põhikutt talle ukse taha tulnud ja ta uuesti tööle palunud. Üldse armastab Rob rääkida väga tihti üle lugusid, mida ta juba vähemalt 25 korda rääkinud on. Kuna meil hakkab see juba vaikselt üle viskama, siis tihtipeale lõpetame tema lood tema eest ise, et ta ka ükskord aru saaks, et ta on seda kõike juba rääkinud. Robile meeldib väga hoobelda – küll sellega, et kõik backpackerid on talle alati lahkudes kingitusi jätnud, küll sellega, et tegelikult teab tema farmipidamisest kõike ja ka näiteks sellega, et just tema on tegelikult parim sõber meie põhikutt Andrew’ga. Rob on ka dj – ta laseb meile oma uhkest cd-makist muudkui ühe Meat Loafi albumi teise otsa. Ükskõik millest parajasti jutt, Rob teab enda arvates alati kõigest kõike (ka Eesti majanduslikust olukorrast, vaatamata sellele, et tal ei olnud varem sellest riigist õrna aimugi). Kui Rob natuke rohkem õlut joob, on temaga rääkimine võimatu – ta armastab monolooge pidada ja isegi kui püüad midagi sekka öelda, siis lämmatatakse su lause juba umbes teise sõna juures. Rob väidab, et kõik teised backpackerid on teda alati „dadiks“ ehk siis isaks kutsunud. ME keeldume seda tegemast ja siis ta solvub natuke. Peale selle on Rob vahel natuke rohkem kui lihtsalt kahtlane – meile rääkis ta, et ta poeg elab Darwinis, aga põhikutile, et Lõuna-Austraalias.. see vahe on mingi 3000 kilomeetrit. Tegelikult on Rob ka väga abivalmis ja sõbralik ning tema gängis tuleb alati käpp sees hoida, see tuleb siinmail väga kasuks. Lihtsalt, liigne agarus on ogarus, eksole?

Lionel – Lionel on natuke vähem silmapaistev vanamees, aga siiski piisavalt silmapaistev, et temast rääkida. Praeguse seisuga on ta minu siinsete vanameeste top 10s esimesel kohal. Lionel on väga konkreetne kutt – kui talle midagi ei meeldi, siis nii ta ka ütleb. Eriti ei meeldi Lionelile, kui inimesed ei saa inglise keelest aru, siis ta karjub nende peale ühte ja sama lauset nii kaua kuni nad aru saavad. Lionel töötab samuti farmis, kuigi tegelikult on ta juba pensionieas. Lionel armastab öelda, et tema ei tööta põhikuti jaoks, vaid enda jaoks, sest tema käib siis tööl kui ise tahab. Varem oli Lionel mehaanik, aga autod läksid nii keeruliseks ära, et ta ei jõudnud enam sammu pidada. Tegelikult Lionel siin ei ela, lihtsalt ta on igal õhtul platsis, et teha Robi gängiga mõned õlled. Kui küpsetada ilusaid, maitsvaid ja väga hästi lõhnavaid pirukaid ja saiakesi ja neid gängile pakkuda, siis Lionel keeldub viisakalt, sest ta ei taha oma õlut ära rikkuda. Iga kord kui Lionel näeb mind kuskil üksinda, siis ta küsib Maiksu kohta: „hey, where’s the big boss?“. Lionelil on ka poeg Darrel, kes temaga kaasas hängib ja kellest kahjuks ei saa pikemalt rääkida, sest ta oli autoõnnetuses mõnda aega tagasi ja ta ei saa mitte midagi aru ja teised ei saa temast mitte midagi aru. Kuigi kurjad keeled räägivad, et ta tegelt lihtsalt mängib lolli. Mulle meeldib Lionel, sest ta ei tao koguaeg rusikaga vastu rinda ja ei kire endale kiidulaulu, nagu Rob armastab teha. Olles näinud kui konkreetne võib Lionel olla teiste inimestega, siis on väga tore, kui ta meie käest käib ikka küsimas, et kuidas autoga läheb ja muud sellist. Lionel on praegu juba neljandat päeva haiglas ja kõik on natuke mures tema pärast, sest keegi ei tea täpselt mis toimub. Ja ei saa nagu ta pojalt ka küsida..

Calvin – Calvin on kutt, keda varemalt teate ehk Individualisti nime all. Calvin on juba natuke vanem mees (65) ja tema enam farmis ei tööta. Ta ikka ei liigu väga hästi ja on üldse siuke.. põduravõitu. Aga ega see ei takistanud tal siis õlle kulistada koos teistega. Kuni eelmise oktoobrini, kui talle tehti mingi operatsioon ja pärast mida tal enam vägijooki manustada pole lubatud. Nüüd limpsib Calvin pudelite viisi mingit rohelist sidrunijooki. Ei tea mina, on see sellest sidrunijoogist või mõnest muust asjast, aga miski on Calvini ajud vahepeal natuke pehmeks teinud. Muidu ta tundub täitsa selge mõistuse juures olevat, aga üks päev ta küsis meie käest, et kas me mäletame kui ta veel paks oli. Et see olevat olnud enne seda operatsiooni oktoobris. Hmm, ei oskagi nagu midagi vastata sellise asja peale.. „Kulla Calvin, me oleme siin ainult kolm nädalat olnud.“ ??? Calvinil on koer PJ, kes on kõigiga suur sõber. Ma ka teesklen, et olen temaga sõber, aga tegelt on ta ikka maruväga rotinäoga ja üldsegi, ma pole väga koerainimene. Lisaks on Calvinil kastmisvoolik ja muruniiduk ja reha ja labidas ja ta ikka üritab oma majaesist korras hoida.. mis kahjuks ei paista mitte ühestki otsast välja. Kahju on kohe, sest tõesti, mitte mingit muutust ei ole näha. Ei saa ju nagu tühja koha pealt öelda ka talle, et õu Calvin, nii ilus muru sul!

Ricky – et keegi asjast valesti aru ei saaks, ütlen kohe ära, et Ricky Robi gängi ei kuulu. Ricky on küll Robi kõige lähem naaber, aga mingil põhjusel nad vihkavad üksteist. Rob ikka imiteerib Ricky ukse poole tulistamist ja Ricky ei taha kunagi välja tulla kui Rob maja ees istub. Vaene Ricky, sest Rob istub koguaeg oma gängiga maja ees. Neile on lausa täpselt Ricky ukse kõrval diivan, kus nad hängivad. Ricky ei töötagi kuskil, nii et ma ei tea millest ta elab. Ja kuna ta kunagi kodust eriti välja ei pääse, siis ma ei tea tast üldse eriti midagi. Kui Robi läheduses ei ole, siis Ricky aktiveerub. Tahab kõigiga juttu rääkida ja ka oma kodust muusikat lasta. Ricky mõtleb, et kõik välismaalased on vist lollakad ja siis kui ta meiega räägib siis ta teeb seda alati liigutustega. Eile ta üritas kanadalasele selgitada (kelle emakeel on ka inglise keel), mismoodi purjetamine käib. Näitas kätega paati ja tegi tuule häält ja nii. Ükskord tuli Ricky meile õlledega ukse taha ja tahtis külla tulla. Korrutas muudkui ühte lauset „te olete kenad inimesed“. Õnneks ma olin juba voodis ja nii saime öelda, et läheme just magama. Ricky on väga kahtlane, ma kahtlustan, et tal on väike uhhuu pööningul.

Kunagi saate teada ka meie küla gruppliikmetest ehk siis neist kes alati karjaga liiguvad..