Ja et mitte eelmist positiivse laenguga postitust ära rikkuda, siis kirjutan sellest siin nüüd ja praegu, meie püha mäe jutustusest eraldi. Ega minu selgeltnägija võimed ei piirdunud siis ainult sellega, et meil sumps alt ära kukkus. Täna hommikul kui koju sõitma hakkasime, kaotasime tasapisi kuskil neljanda käigu… ja kolmanda. Ja nüüd me siis üritame pea 400km esimese ja teise käiguga sõita. Iga suurema künka pealt laseme vabakäiguga liugu ja muidu sõidame ilusti 50-ga. Eks me kõik hoia siin hinge kinni, et parem Hilja kui mitte kedagi ehk siis et äkki ikka jõuame koju selle autoga. Aga huvitavad linnaliiklused ja mäkketõusud ootavad meid veel järgneval sajal kilomeetril ees.

Ja nüüd siis oleme kodus. Oli tore sõit. 7h kõigest, vahepeal saime mäest alla isegi 120km sisse, nii kurb oli maha pidurdada..

elu on eneseületus

Võtsin juba pikemat aega tagasi endale plaani vinguda, et ma tahan Cradle Mountain’i otsa minna. Kõik teised (Maik, Karmen, Jane) eelistasid minna randa või ühele saarele. Õnneks suutsin piisavalt palju vinguda ja võtsime reede õhtul ette teekonna 400 km kaugusele Cradle’ile. Enne seda jõudsin veel vinguda, et ma ei taha meie autoga minna, sest see niikuinii laguneb ära. Tahtsin minna tüdrukute autoga, mis on muidu samasugune nagu meil, aga kaks aastat noorem ja väga palju paremas seisus. Kahjuks ei olnud ma piisavalt veenev ja selle vaidluse võitis Maiks.

Kui olime umbes 100km sõitnud, selgus, et hoopis mina olen Selgeltnägija Nastja. Autol kukkus sumps alt ära. Noh, mis siis ikka.. sõidame edasi. Paar korda valesid pöördeid ja pimedas jõudsime lõpuks Middlesexi, kust pääseb Cradle’isse. Pliksid panid telgi üles ja meie magasime autos. Enne tegime veel väiksed õlled ja viinerisaiad 😛

Hommikul ärkasime üles ja avastasime, et ilm on mäkke minemiseks kõige sitem üldse. Kassisime mingi kolm tundi autos ja mõtlesime, et mida kuradit me nüüd peale hakkame. Taevas oli täiesti pilves ja ümberringi oli lihtsalt über-udune, lisaks veel väga väga lõikav tuul. Lõpuks pakkisime end sisse, panin selga kolm pluusi, kaks pusa ja salli 😀 ja ikka oli jumala külm! Kummalisel kombel oli aga nii, et kui mäe jalamile jõudsime, avastasime, et seal on jumala selge taevas ja ilm ka kõvasti leebem. Pärast 10 minutilist tõusu koorisime juba kõik pusad maha.. ja ilma probleem oligi lahendatud.

Ausalt öeldes, ma ei uskunud, et see retk midagi sellist saab olema. Ja seda mäge jalamilt vaadates, ma ei uskunud, et sinna otse üldse ronida saabki, vähemalt mitte ilma kaljuronimisvarustuseta. Aga ära me selle tegime. Tõesti, mul ei ole sõnu selle kohta. Seepärast teen lühidalt, sest täit emotsiooni niikuinii sõnadega edasi ei anna. Las ta siis jääb minuga. Tegemist ei olnud kerge jalutuskäiguga.. tegemist ei olnud jalutuskäiguga üldse.. lõputõus.. oma 200 meetrit kõrgusesse tõusu, oli puhtakujuline ronimine, rippumine ja enda üles vinnamine. Ja kõige hirmsam seejuures oli asjaolu, et need hiiglaslikud kivirahnud ei näinudki nagu otseselt kuhugi toetuvat. Pärast mõnda huvitavat seika, nagu mulle keset hüpet salli näkku lendamine (mille tagajärjel ma keset hüpet kaotasin igasuguse nähtavuse), Jane kerge pisar (kus üks kohalik võttis vaevaks teda lohutada), ja paarikordset tunnet „ma ei saa siit alllllla.. ega üles..“, saime selle kõik siiski tehtud. See oli erakordne, see oli tõesti midagi nii erakordset, mille kohta ei saa öelda mitte midagi vähemat ega rohkemat kui AINULAADNE. Vähemalt minu elus.

vaata pilte ka.

Lubasin siin jah suure suuga Maiksu peatükki. Aga ma usun, et te kõik teate milline väljakutse on Herr Maiksu intervjueerimine.. ma ei tea, kuidas temalt vastuseid kätte peab saama. Tol õhtul ta üht-teist mulle isegi loetles, aga pooleli jäi meil see ettevõtmine.. siin ta nüüd on.. poolik tegelikult, lõppu sai vaid kõige olulisem lisatud.

Saunas istumist; tennist; papsiga ja maiduga male mängimist; lund; oma toas magamist.. oma suuuuures voodis; ema tehtud toitu; nädalavahetuse tunnet Palkus; metsas puude tegemist; lumelaua sõitmist; Lord of The Ringsi vaatamist koos sugulaste Mäesaludega; Nõvale minemist…kalale või piipu tegema Tantsujärve äärde, räigelt MÄRTI.

elu on võsakanad ja postigolf

Oi tere, pole kaua näinud!

Pole vahepeal viitsinud kirjutada. Ja aega ei ole ka just väga jalaga segada. Auto on meil ametlikult jälle korras, aga ega see siis ei tähenda, et ta niisama vahepeal näkku ei pane 😛

Vahepeal oleme tööd teinud. Läheb nüüd siis juba kokku neljas nädal siin. Kirssidest sai ajapikku õunte harvendamine ja harvendamisest sai jällegi summer prunemine (mis sisuliselt on siis mingite okste ja vesivõsude ära lõikamine) ja summer prunemisest sai deleafing (mis on lehtede ära lõikamine, et õunad rohkem päikest saaks ja värvi võtaks). Ja kõikidest nendest tegevustest sai jälle midagi algusest peale ehk siis teeme kõike segamini.

Vabadel päevadel oleme teinud kõiksugu ägedusi. Ühel kenal laupäeval käisime Hobartis Salamanca Marketil, mis on siis selline laupäevane turg, kus müüakse igast kohalikku kraami ja sekka natuke hiina paska ka (nagu Eestis lillelaat või agri vms, kus lisaks lilleseemnetele saab osta ka mingi turukitli või sandaalid). Aga Market oli tegelt äge, igast hipid tegid seal muusikat ja üritasid varandust kokku ajada. Ja alpakad hängisid mingis aias, kusjuures nad olid värskelt pügatud! Samal päeval käisime ka Karmeni ja Janega Clifton Beachil peesitamas, samal ajal kui Maiks veits kaugemal kivide peal kala püüdis. Mõtlesime Karmeniga, et oleks ikka väga äge mingi kivi pealt vette hüpata. Võtsime seal oma pool tundi hoogu ja lõpuks hüppasime. Veest vaatasime, et oli ikka margiselt väike kivi küll 😀

Vahepeal on meil veel miljon korda külas käinud Karmen ja Jane.. ja Raul (kes nüüd läks ära). Oleme siin niisama kaarte mänginud ja igast jooke degusteerinud ja Janele puhumist õpetanud ja hüsteeriliselt naernud. Ma ei ole ikka väga kaua niimoodi naernud, et .. ruumis on viis inimest, üks naerab nii et peab õue minema, sest õhku pole enam. Teine naerab nii, et peab korra pikali viskama. Kolmas naerab nii, et seisab jalad ristis, kummardab allapoole ja hoiab kõhtu kinni ja neljas lihtsalt taob rusikaga lauda. Viies ütleb ülipettunud häälega “mis sa naerad, see on jumala tõsine asi!!!”. Ja kogu asja point oli see, et viies ei oska PUHUDA 😀

Ühel heal päeval Hobartis kohtasime mu klassiõdesid Hedit ja Liisit. jutustamine ja bläkubläku. Ühel teisel heal päeval käisin neil külas ka, kui Maik kalal oli. Jälle bläkubläku. Ja ühel kolmandal heal päeval käisid nad meil külas. Ja jälle bläkubläku. Naiste klatšijutud läksid nii räigeks ära, et Maiks mängis õues naabrimees Robiga golfi. Neil oli kaks keppi, mõned pallid ja ei ühtegi auku 😛 Ülinaljakas oli vaadata, mõlemad piisavalt õlused ka.

Ja siiis.. Mount Wellingtonil käisime. Ja Hartz Mountains rahvuspargis. Ja nägime mägesid ja koskesid ja ookeani mäe otsast  ja suuri sõnajalgu ja väga paksu paksu võsa ja ja ja KANA  NÄGIME  KAAAA! See oli ka hüsteeriliselt naljakas kuidas Maiks mööda metsa kana taga ajas ja me kraaviserva peal naersime ja videosid tegime. Maiks tahtis kangesti seda kana meie naabrile tuua aga  lõpuks said hoopis kana enda naabrid kana endale. Ehk siis mingid inimesed, keda ei olnud kodus ja kelle oma see kana arvatavasti ei olnud. Aga me ei raatsinud teda autoteele kakerdama jätta, niisiis mõeldud-tehtud ja mingitel suvakatel on nüüd kodus kana. Palju õnne neile ja ülišokis kanale.

Mis siin siis ikka. Igast asju on.. aga ma üldse ei viitsi kirjutada, puhun parem makaronid keema. tsutsufreiiiiiii ja palju õnne kõigile rasedatele ja juba sünnitanutele ja tulevastele sünnitajatele ja tulevastele emadele ja tulevastele isadele ja värsketele isadele!

ahjaa.. pildid tulevad loodetavasti õhtul üles.

joujou

Neile õnnelikele, kellel see suur Austraalia kaart seina peal on:

Meie kalatripp: Orangest läbi Bathursti, Katoomba Sydneysse. Sydneyst Wollongongi. Wollongongist Goulburni ja Bathursti kaudu Orangesse.

Orangest läbi Dubbo ja Gilgandra Coonabarabrani.

Coonabarabranist läbi Gilgandra ja Dubbo tagasi Orangesse

Orangest läbi Goulburni, Yassi ja Albury Wodongasse. Wodongast läbi Seymouri Melbourne’i. Melbourne’ist Tasmaaniale.

Ja ilusamad võivad endale Tasmaania kaardi ka välja printida ja vaadata kuidas me sõitsime Devonportist Hobartisse. Käisime Port Arthuris, Kingstonis, Clifton Beachil ja elutseme Huonville’i külje all Lollaras.

MIDA MINA IGATSEN?

Talve ja paksu-paksu lund, just sellist nagu teil praegu on; poemüüjatega eesti keeles rääkimist; Anniga kooliasjadega jauramist; laupäeviti vanaema juures käimist ja seda kuidas vanaema ütleb „isssssand jumal!“; suitsuvorsti; oma empsut; Tartu-Haapsalu vahet sõitmist; Laura kööki ja kõike seda tegevusetust mis sinna juurde kuulub.. ja Laurat!!; esimeste ettejuhtuvate asjadega „kelgutamist“; Anni ja minu talviseid käsitööhooge.. ja üldse ükskõik mille tegemist temaga; pesa Tartus; kooli kõndimist; täiesti suvalisi tuttavaid nägusid; krevettidega merevaiku; Katsi; tüdrukutega teejoomist ja pläkutamist ühikas; Palkut; et vesipiibutubakas oleks kättesaadavam; külma ilma; suvelebo Mareniga… ja põngerjatega; kaminatuld; juustu-sibula leibu; et poisid nädalavahetusel Palkusse külla tuleks; suvegrilli vanaema juures; emaga pläkutamist; aastaaegade vaheldumist; Omari lolle küsimusi; Hyundaid; Asustajaid ja neid kõiki kes asustasid; et Märt ja Maiks läheks kalale ja ma saaks Eveli ja Karroga pliksijutte rääkida; Mantole „mineee eeeest äääära!“ karjumist; Sauna, THE Sauna Palkus; kooli tähtaegade pärast närvitsemist; et saaks oma väiksele põngerjale Haapsalus kurja näoga ema olla ja öelda „kas sa ükskord kooli ka lähed?“; seda tunnet kui talvest on kopp ees ja tahad juba suve; Liisu täh-täh-täh-täh-täh-täh-täh-täh-täh-täh-täh-täh-täh-täh-täh-täh-täh-täh-täh-täh-täh-täh-tähhhi; väikest õlut ükskõik millise sõbraga; et kõik asjad oleks poes tuttavad; suvepäevi Nõval; kui lapsed vanaema juures akna peal lehvitavad; Eesti kanaleid telekas; Haapsalut..

Aga kõige kurvemaks teeb Oskariga telefonis rääkimine. Või poes autode multika piltidega voodipesu nägemine.

Aga siin on ju ka niiiiii tore ja niiiiiii palju on veel nägemata! OHHHH MIKS KÜLL EI VÕIKS AUSTRAALIA OLLA EESTIST POOLE PÄEVA TEE KAUGUSEL????

(Maiksu peatükk valmimisel)

Oooo kauuunis pühapäev!

Ma üldse aru ei saa, kes see jätab sellised pikad vahed blogimisse. Pärast on nii vastik kõike otsast peale jutustama hakata.

Igatahes, meie seiklused Coonabarabranis lõppesid ära ja sõitsime Orangesse. Vanaaastaõhtu nägi meie nelja (mina, Maiks, nunnukesed Ailen ja Joonas) puhul välja üpris masendav. Kõik olid nii väsinud, kuna oli töönädala lõpp ja üldse kohe ei viitsinud midagi suurt korraldada. Nii me siis hängisimegi tühja. Kummaline oli see, et Orange oma rohkem kui 30 000 elanikuga, ei korraldanud mitte ühtegi ilutulestikku. Keegi kuskil lasi ühe (!!!!) raketi ainult. Huumor.

Hommikul võtsime suuna Goulburni poole. Tee Goulburni on üpris äge, kruus ja asfalt vaheldumisi, kuskil kalju serva peal. Goulburnis saime kokku oma vanade heade sakslaste Lisa ja Pauline’iga, kes olid oma vanaaastaõhtu veetnud Syndeys. Koos võtsime suuna Melbourne’ile. Kuna me olime kõik aga ikka veel niiiii väsinud ja õues oli totaalne saun, siis Melbsi me ei jõudnudki. Jäime ööbima hoopis 300km enne Melbsi, mingis väikses osariikide piirilinnas Wodongas. Leidsime mingi karavanipargi, hängisime basseinis ja mängisime kaarte.

Hommikul sõitsime siis Melbourne’i. Ei viitsinud kesklinnas neid pilvelõhkujaid vahtida, niisiis võtsime suuna hoopis St. Kildasse, mis on selline nunnu väike äärelinn. Käisime vene poes (millest te juba kõik teate) ja hängisime niisama. Järjekordne näide austraallaste abivalmidusest oli see, kui läksime mingist suvalisest saiapoest küsima, kus asub lähim netipunkt või mingi koht, kus saaksime oma praamipiletid välja printida. Asi lõppes sellega, et tund aega hiljem printisime saiapoe müüja kodus pileteid välja.

Käisime ka üleilma kuulsal Brighton Beachil, väikseid rannaputkasid vaatamas. Ja kuna kogu päev oli olnud meie jaoks üliäge (koos kõikide kodupäraste söökidega ja ägedate kohtadega), siis otsustasime, et ei viitsi hakata mingit karavaniparki otsima ja magame hoopis rannas 😛 Ilm keeras tegelt aga nii halvaks, et magasime hoopis autos. Millest aga tegelikult ei olnud midagi hullu, sest juba kell 6 pidime praami järjekorda minema. Jätsime oma sakslastega mõneks päevaks hüvasti ja läksime praamile.

Praamisõit oli nõme. Kokku 9 tundi ja koos esialgse passimisega praamil ja veidikese hilinemisega veetsime seal praamis kokku 11 tundi. Loksutas nii pahasti, et inimesed ümberringi lihtsalt oksendasid koguaeg. Natuke lohutas asjaolu, et praamil oli tasuta kino ja saime seal aega veeta. Kui õhtul Tasmaaniale jõudsime, otsustasime kohe saare teise otsa saare „pealinna“ Hobartisse sõita. Jõudsime kohale üpris hilja öösel ja keerasime kohe magama.

Hommikul saime teate sakslastelt, et nad on lennujaamas ja tahaks meiega liituda. Tegime siis kiired pesud ja pakkimised ja läksime neid peale korjama. Nende peale korjamise ja linna sõitmise vahele mahtus ka üks tore seik politseiga. Nimelt tahtsid härra ohvitserid meilt absoluutselt kõike teada ja kontrollida. Viisad, autopaberid, juhiload jnejnejne. Kui nad pärast umbes 15-20 minutilist kontrolli said aru, et meiega midagi valesti pole, võtsid kohe palju sõbralikuma tooni ja jutustasid niisama, et mis me teha plaanime ja kuhu minna võiks jne.

Hängisime natuke linnas ja otsustasime, et otsime mingi karavanipargi, mis on kuskil vee ääres. Leidsime Hobartist 30km väljas Snug Beachi karavanipargi, mis oli tõesti ookeanile nii lähedal, et lausa lust vaadata. Ainult paarkümmend sammu meie „telgiplatsilt“ ja oledki vees. Väga väga väga armas koht. Õhtul läksime kohtuma minu kursakaaslase Karmeni ja tema sõbranna Janega. Istusime niisama rannas ja pläkutasime. Maiks üritas kala püüda, aga eriti (loe: üldse) ei õnnestunud.

Tänu Karmenile ja Janele saime juba järgmisel hommikul tööle vaarikaid korjama ja jätsime oma sakslased maha (sest nemad läksid kuhugi f’estivalile vabatahtlikuks). Farmerid (kaks venda) olid muidu toredad, kui välja arvata see osa, et nad rõhutasid koguaeg, et mingit bullshiti nad ei tee ja makse maksma ei pea ja nemad on head farmerid. Järgmine päev selgus siis tõde selle kohta, miks nad makse ei maksa. Nimelt on palk selles farmis nii väike, et see on täiesti ebanormaalne ja kui nad sellele ametliku käigu annaksid, siis oleks nad juba ammu mingite heade inimeste poolt vastutusele võetud. Pärast kahte ja poolt tundi lasime nad lihtsalt üle ja läksime uut farmi otsima. Juba teises farmis sattusime ühe toreda Andrew otsa, kes vedas meid esimese viie minutiga maja juurde, kus elama pidime hakkama ja ütles et kui olete end sisse seadnud, võite tulla ja alustada kirssidega.. või siis alustada homme, kui täna ei viitsi. Alustasime siiski samal päeval, korjasime kolm tunnikest. Nüüdseks oleme Andrew juures töötanud juba 4 päeva ja siin on tegelikult täitsa tore. Meie väike hütike on ka armas. See on küll vana ja veits korrast ära, aga samas on siin kõik olemas: pisike kööktuba, kus on kõik alates külmkapist ja pliidist ning lõpetades telekaga. Sellise majakese eest maksaksime karavanipargis umbes 180 dollarit ühe inimese kohta nädalas.

No ja nagu alati, just siis kui raha hakkab nagu jälle normaalselt sisse tulema, läheb meil auto katki. 1000 dollarit jälle mehaanikutele maksta, jehhuu! Niisiis käisime ühel päeval häälega linnas. Tagasitulek oli naljakas, hääletada koos kasti õllega on üpris piinlik 😀 Nii et oleme nüüd siin farmis hänginud ja oma naabritega aega veetnud. Meie naabrid on siuksed vanad pässid, kellest üks on siin juba 11 aastat töötanud ja kes koguaeg tahab, et me temaga õlut jooma läheks. Üks teine vanamees on rohkem selline individualist, kelle parimad sõbrad on ta põrsanäoga koer ja kastmisvoolik, millega ta alalõpmata muru kastab. Siis on meil veel selline vanem paar, kes kohati on nagu joodik-sindrinahad Eestist, aga kohati on täitsa toredad. Nad kõik (peale individualisti) kannatavad väga raske suhtlemisvajaduse all ja me peame aeg-ajalt viisakuse mõttes nendega hängimas käima.

Kui me just Robi ja oma teiste naabritega ei hängi ja tööd ei tee, siis oleme aega veetnud Jane ja Karmeniga. Eile tuli neile Adelaide’ist külla veel üks eestlane Raul, kes tegelikult õpib Adelaide’is ja kellel on praegu suvevaheaeg. Raul, Karmen ja Jane rentisid auto ja kõik koos otsustasime sõita 150 km kaugusele Port Arthurisse. Teele jäid igasugused lahedad kohad.. mida võite piltidelt vaadata ja mille kirjeldamine oleks suht mõttetu ettevõtmine. Need olid lihtsalt niiiii ägedad, kui seal ise olla, aga selle kirjeldusega ei oleks teil mitte kui midagi peale hakata. Õhtuks jõudsime Port Arthurisse, mis asub sellisel poolsaarel, et ühendus ülejäänud saarega on ainult läbi ühe kitsa maariba. Port Arthuris asub tegelikult midagi Austraalia mõttes täiesti erakordset: vanade hoonete varemed! Nagu need kes ajalooga natuke kursis on juba teavad, siis Austraalia (valge inimese) ajalugu ei ole väga palju pikem kui 200 aastat. Valgete inimeste invasioon siia sai alguse sellest, et Britid tõid oma pätte ja kaabakaid siia „vangi“, mis suures osas nägi välja nii nagu filmidest teame: onud töötasid suurte jalakettide ja käeraudadega tunde ja tunde kõrvetava päikese käes, kaevandades või ehitades midagi ägedat Briti valitsuse jaoks. 1830. aastal ehitati Port Arthurisse vangla, kuhu toodi eriti pahad pätid, ehk siis need, kes olid juba kord Austraaliasse vangidena toodud aga kes siin veel mingi uue kuriteoga hakkama olid saanud. Lisaks oli Port Arthuris ka „noortevangla“, kuhu toodi väikseid 9-14 aastaseid poisse, kes olid näiteks poest kommi varastanud või sõpradega kaarte mänginud avalikus kohas.. nööpide peale. Port Arthurist kasvas ajapikku väga suur vanglakompleks, mille territooriumil olid nii mitmed kirikud, kui ka haigla ja näiteks maja eks-vangidele, kes ei saanud enam vabas elus hakkama. Seda seetõttu, et enamus inimesed läksid Port Arthuris kas peast segi või jäid invaliidiks. Või mõlemat. Sürr oli veel see, et need inimesed istusid seal kinni üpriski leebete „kuritegude“ eest. Üks mees üritas müüa tänaval vesti ja pükse, mille päritolu kohta ta selgitusi anda ei soovinud. Teine mees oli kolm korda purjus peaga linnas tuterdamisega vahele jäänud. Kolmas mees oli poest koti jahu varastanud. Neljas mees oli kaks korda kaklemisega vahele jäänud. Nii toimetati kõik need „ohtlikud“ persoonid ilusti Briti saartelt Austraaliasse.

Miks vangid seal vanglas aga eriti segi läksid, oli see, et paljud neist elasid täielikus eraldatuses. Oli selline eraldi maja, kus hoiti eriti ohtlikke kutte. Igaühel oli oma kong, kus ei olnud aknaid. Kord päevas said nad õue võimlema. Igaühel oli oma võimlemisboks ja igaüks transporditi tema boksi ükshaaval, sest mitte kedagi teist nad näha ei tohtinud. Kui vangid viidi kongist välja, pidid nad kandma selliseid suusamütsi taolisi asju, kus silmaaugud sees. Mitte keegi selles hoones rääkida ei tohtinud, ka valvurid mitte. Mitte kunagi ei tohtinud vangid mitte mingil juhul üksteisele läheneda. Ka kirikus oli need eraldi boksid, kus pead üksi seisma ja ainult pea jaoks on avaus, et saaks jutlust kuulata. Tihti pandi vangid ka sellisesse karistuskongi, mille seinad on meeter paksud ja kus ei ole ei mingit valgust ega heli. See koht oli ülimalt vastik ja õudne. Ma ei kujuta ette, kuidas oleks seal kuu aega elada.

Pärast väikeseid läbirääkimisi piletite hinna üle, suutsime üle 50% hinnast alla rääkida ja läksime siis seda territooriumi avastama. Oli vahva. Nüüd aga midagi veel erakordsemat: täna juhtus esimest korda mu erakordselt erakordses elus see, et Maiks ütles mulle: kirjuta KINDLASTI blogisse SELLEST.

SEE, oli öine tuur, mille me võtsime. Ma olen proovinud juba tund aega midagi siia kirjutada, aga selge mõistus lihtsalt ei lase kirjutada mingeid kummituslugusid. Ma ei oska seda mitte kuidagi väljendada. Ütleme, et seal kohas juhtuvad asjad, millest jäävad jäljed.. inimeste kehadele, fotodele, videotele. Ütleme, et seda kohta suuremas plaanis loetakse Austraalia kõige.. paranormaalsemaks kohaks. Ütleme, et ühte maja seal territooriumil loetakse Austraalia üheks kolmest kõige paranormaalsemast majast. Ütleme, et Maiksu jaoks oli see vast kõige.. hmm.. “põnevam”, kuna tema oli laternakutt, kes pidi sisenema neisse keldritesse ja inimeste tükeldamise kohtadesse kõige esimesena. Terve mõistus ütleb, et mingid vaimuteemad on võimatud, aga.. ometigi oli see öö õudne ja vastik. Ja pani ikka täiega mõtlema, et kes siin peale meie veel ringi hängivad??

Täna oli telkus mingi saade kus oli mingi.. Austraalia läbi aegade parimad lauljad ja siis oli kokkulõigatud mingi mitme mitme mitme esitaja mitmed mitmed mitmed laulud..  ja järsku oli ekraanil mingi must-valge asi ja … mingi tuttav kujutis ja siis .. te oleks pidanud mind nägema hetkel kui keset seda praami lounge sain aru et telekas oli just vana toomas ja kiri TALLINN!!!!

Kuulake ja vaadake ise – Tallinn maailmakaardile lauldud 😛

Eile käisime vene poes ja ostsime MUSTA LEIBA, SUITSUVORSTI, HEERINGAT, KARUMSI KOHUKESI ja PASTEETI! MARUHEA SAI!!! Eriti kodune oli see, et müüjad olid venelased, kandsid kodumaastiilis müüjakitleid ja olid täpselt sama ülbed nagu EEEEESTIS! Teate, kui hea tunne!