Eile käisime jälle kalal. Saime küll Austraalia mõttes pisikesi, aga Eesti mõttes isegi suht normaalseid kalu. ja täna öösel oli nii külm, et korraks tuli Eesti tunne peale. Kolisime keset ööd autosse ümber, sest seal oli kohe kõvasti soojem.

ja rohkem mul ei olegi midagi öelda

Kallile Marenile

Coolangatta, Surfers Paradise, Southport, korraks alla Byron Baysse. Southportist läbi Brisbane’i, Gympie, Maryborough, Bundabergi. Bundabergist edelasse, läbi Toowoomba ja Warwicki Stanthorpe’i. Stanthorpe’ist läbi Tenterfieldi, Glen Innesi, Armidale’i, Tamworthi, Gunnedah, Coonabarabrani, Gilgandra, Dubbo ORANGE’sse 😀

Maailm on tsirkus

Vahepeal on palju vett merre voolanud ja ka meie elu hoopis teistsuguseks saanud. Viimane kord kui kirjutasin sellest, kus oleme ja mida teeme, rääkisin veel Stanthorpe’ist, nüüdseks oleme sealt juba nädala jagu eemal olnud. Üritasime, mis me siis üritasime, üle nädala seal vastu ei pidanud. Kogu komplekt kokku kohe üldse ei sobinud. Nimelt on lood tööhostelitega sellised, et kui nende kaudu tööle saad, pead nende juures ka elama. Kui kolid välja, kaotad töö ja kui kaotad töö, pead välja kolima. Kuna aga sealne hosteli elu oli ikka tiba liiga kallis ja ka töö polnud midagi märkimisväärset, siis tegime sääred sealt veel enne, kui sinna maetavad summad liiga suureks kasvasid.

Kusjuures, kui ilusti tööl käia, pole sealse elamise eest maksmine üldsegi üle jõu käiv, maksad oma elukoha eest ära umbes kolmandiku sellest, mida teenid. Aga teades muid elukoha eest küsitavaid hindu siinmail ja arvestades seda, et üürisime seal siiski vaid ühte nari, mitte oma tuba või korterit, oli see ikka täiesti mõttetu küll. Hindade võrdluseks võin tuua, et seal oleksime maksnud kahe peale kokku kuus umbes 1400 dollarit, karavanipargis elades (telgis/autos) maksab koht kahele umbes 400 dollarit kuus ja ühetoaline korter on samuti võimalik saada 400 dollari eest kuus. On ju siililegi selge, et elu hostelis ei võimalda edasisteks plaanideks suurt midagi säästa, sest on ikka suur vahe kas maksad oma sissetulekust kolmandiku või kümnendiku majutusele.

Nüüd aga karavaniparkidest. Kuna Eestis neid põhimõtteliselt ei eksisteeri, siis ei tea enamik teist kindlasti mismoodi siin süsteem käib. Siin on pea igas linnas ikka vähemalt üks karavanpark. Karavanparki saab tulla nii telgi, auto, bussi, karavani ja põhimõtteliselt ükskõik millega. Saab ka tulla ilma mingi isikliku vahendita ja üürida väikest majakest. Karavanide või muu sarnasega reisimine on siinsete keskealiste seas päris populaarne, ostavad endale näiteks mingi suure matkabussi, haagivad sinna oma maasturi taha ja siis sõidavad ringi. Elavad oma matkabussis või karavanis ja kui kuhugi paigale jäävad, sõidavad oma maasturitega ringi 🙂 Karavanparkides on olemas ka köögid, wc’d, duširuumid, pesumajad ja muu seesugune. Seega, tuled siia, paned oma elamise püsti ja kasutad kõiki asju, mida karavanpargil sulle pakkuda on. Kui karavanides elavad peamiselt keskealised ja keskmisest tüsedamad austraallased siis telkimise ja autodes elamise ala on hõivanud pea eranditult working holiday visaga siinmail olevad välismaalased. Nii oleme ka meie siin karavanpargis nüüd elanud, kuna ta on ikkagi kõige parema hinna ja kvaliteedi suhtega. Ja otseloomulikult ka seepärast, et karavanparkides ei ole mingeid jaburaid reegleid ja ausalt öeldes võib siinne elu ikka paras tsirkus olla vahepeal. Kummaline on see, et karavanparkides elab ka inimesi, kes siin vist pikemalt juba paigal on olnud. Nemad on endale kokku ehitanud karavani, veel mingi väiksema putkakese, siis sinna juurde veel katusealuse või telgi ja vahel ka aia ja lillepeenrad 😀 Kogu komplekt näeb ikka suhteliselt naljakas välja 😀

Meie karavanpargis elas veel täna 6 eestlast, nüüd on meid alles 4. Eelmisel nädalal oli isegi 8. Kõige populaarsem variant siin on telgis elamine, nii elame ka meie praegu telgis. Üks teine Eesti paar kolis täna korterisse, kus nad maksavad põhimõtteliselt sama palju kui meie siin telgikoha eest, aga see korteri saamine on üks väga keeruline protseduur siinmail, nii et me ei ole sellesse veel süvenema hakanud. Põhiline on see, et keegi alla 6 kuu sulle midagi üürida ei taha ja väga hästi läheb siis, kui saad kolmeks kuuks. Lisaks on vaja kõiksuguseid soovitajaid, endist elukohta, töökohta jnejnejne. Mõtlesime et enne sellega pead vaevama ei hakka, kui oleme kindlad et jääme siia paigale mõneks ajaks. Ja ainuke asi mis praegu kindel on see, et mitte miski pole kindel 😛

Vabal ajal otsime siis uut tööd. Natuke annab isegi lootust juba, et ehk saab kirsse korjama. See oleks kena lugu küll ausalt öeldes, sest see kirsikorjamine pidi üks lihtsamaid asju olema. Lisaks on siinsetes paljudes siinsetes farmides ka kohapeal elamine olemas, nii et hoiame väga väga väga pöidlaid, et varsti saaks ka teiega häid uudiseid jagada.

Kui tööotsingutest aega üle jääb, käime avastame kõiksugu järveäärseid, rahvusparke, koskesid, mägesid ja muud seesugust. Üht koma teist oleme juba näinud, sealhulgas kõiksugu loomi-linde ja vedas isegi ühe maoga. Vikivikiväo, mai oska rohkem midagi öelda..

maailm on kummalised inimesed

Oleme viimastel päevadel paar korda kalal käinud. Kuna siin just ise vihmausse ei kaeva, sest maa on lihtsalt nii kuiv ja ei suudaks küll välja mõelda kohta, kust neid saada, siis ostetakse siin hoopis elus sööt kalapüügivarustuse poest, kus müüakse nii usse kui krabisid. Oleme siis viimastel päevadel paar korda seal käinud ja Maiks on pikalt ja laialt seal kalapoe kuttidega arutanud, kust ja kuidas peaks püüdma. Eilne poeskäik päädis sellega, et poekutt ei saanud aru, kuidas Maiks pole veel ühtegi kala kätte saanud ja seletas talle pikalt ja laialt kuidas peab ühe järve ääres kõiksugustest aedadest üle ja alt ronima ja jõudma ühele tammile ja siis sealt püüdma. Proovisime mis me proovisime, tammile me ei pääsenud, kuna seal ikka väga kõrged aiad ees ja lisaks on tammi otstesse ehitatud suured metallist uksed, mis on tammist kordades laiemad, et sealt ka mööda ronida ei saaks. Parkisime siis auto kuhugi põllu äärde ja tatsasime üle kellegi lehmade karjamaa järve äärde, ise terve aeg lehmi jõllitades, et ega keegi nüüd ründama ei tule ja proovisime siis püüda hoopis ühe platvormi pealt, kui mingi hetk ilmus välja kalapoe kutt ise ja kutsus meid endaga tammile püüdma. Nagu selgus, oli tal olemas selle suure metallukse võti ja lisaks on kõikjale nende suurte aedade sisse lõigatud ka augud, kust kõik tõsisemad kalahuvilised siis läbi ronivad.

Minu jaoks oli hirmus küll seal tammi peal tuterdada. See on siis selline betoon äär, 70-80cm lai, ühel pool ähvardamas sügav-sügav tume vesi ja teiselpool parematel juhtudel kümme meetrit kukkumist. Keskel on õnneks kõiksugu atribuudid ja metallaiaga eraldatud ala, kus saab  vähe vabamalt hängida. Kutt siis näitas igast trikke ja Maiksul hakkas kohe võtma ka, aga kahjuks ühtegi kala ikkagi kätte ei saanud, kuna hakkas juba pimenema ja mina hakkasin vähe vinguma, et pimedas ma küll seal tammil ukerdada ei kavatse. Tegime siis veel veidi „köiel kõndi“ ja ronisime alla tagasi. Kalapoe kutt oli ka kurb et me ikkagi ühtegi kala ei saanud ja kutsus meid endaga tagasi kalapoodi, et näidata meile ühte suurt kala, mis neil akvaariumis ujub ja võtta Maiksu telefoninumber. Kell oli juba õhtul 9 ja tundus natuke imelik küll sinna poodi minna, aga kutt oli väga sõbralik ja tore. „Kalapoes“ selgus siis, et tegelt on terve poe teine korrus lumelaudade, suuskade, wakeboardide, veesuuskade, kalipsode ja muu sellise päralt. Nii et ei olegi aint kalapood 😀 Asi lõppes lõpuks sellega, et kutt ütles, et talle ei meeldi enam ujumisriideid müüa, sest keegi ei osta neid ja ta tahab neist lahti saada ja ma võin valida endale mida tahan. Ja kui kuulis, et Eestis oleme wake’i sõitnud, kinkis Maiksule t-särgi „I love wakeboarding“ 😀 Vaatasime veel suurt kalakest ja nii meie kesköine šoping lõppeski 😛 Maiks läheb täna siis arvatavasti uuesti kalale ja loodame, et püüab ka lõpuks midagi suurt kinni 🙂

seiklusjutte maalt ja ..maalt

Maailm on ikka üks võrratu paik. Väga äge on vaadata, kuidas teiselpool maailma käib elu teistmoodi. Väga äge on sellesse sisse elada. Ja veel ägedam on püüda õppida ja harjuda kõige sellega mis siinsete jaoks on normaalne.

Asju, mis on teistmoodi, on siin oi-oi-oi kui palju, alustades sellest, et kuu on meil teistpidi taevas ja lõpetades kasvõi sellega, et kui harjumatu on ikkagi teistpidi liiklus. Neid kordi, kus olen hakanud teed ületama ja valele poole vaadanud, seejärel teele astunud ja peaaegu auto alla jäänud, on ikka päris palju.

Veel on siin näiteks selline umbrohi, mille kohta alguses arvasime, et see kukub kuskilt puu otsast. Hiljem saime teada, et kui muru on kuivem, hakkab see sinna sisse kasvama. Ja see umbrohi on väga väga väga ebameeldiv – see on pisike, okkaline ja terav ja paljujalu käies võib selle endale umbes iga kolmanda sammuga jalga astuda.

Esialgu pisut ehmatavana tundunud, aga tegelikult väga armas on see, et tihtipeale jooksevad toas mööda seinu ja lagesid ringi väikesed umbes viie kuni kümne sentimeetrised gekod. Inimesed enamasti ennast neist häirida ei lase, palju suuremat kisa tehakse kui mõni kärbes tuppa saab. Sellele on ka väga mõistlik selgitus – gekod on täiesti ohutud ning samas hoiavad nad su kodu ju putukatest puhtana. Vahel ainult räägitakse sellest hirmulugusid, et siis on küll kehvasti kui emane geko oma munad sulle tuppa muneb ja siis pärast on terve tuba väikseid gekopoegasid täis.

Väga kohutav asi selle sooja kliima juures (ja nagu ma aru saan siis peamiselt ikkagi sisemaal ainult) see, et kärbseid on lihtsalt nii kohutavalt palju, et täielik lehma tunne tuleb. Koguaeg üritab keegi sulle silma, suhu, ninna ja kõrva lennata ja siis käid ja puhid nagu lehm alalõpmata. See on äärmiselt ebameeldiv ja vahel ajavad nad ikka päris korralikult kettasse. Putukaid on siin üldse väga palju, tihtipeale kohtab ka kõige puhtamates elamistes mingeid tarakanilaadseid ja siis on vahel ikka kisa kui palju 😀 Harvad ei ole ka juhud, kus kohtad kolme kuni nelja sentimeetrist prussakat. Või kui õhtul hakkad voodis magama jääma, siis kuuled kuidas põrnikad võidu vastu aknaklaasi end surnuks lendavad. Armas, eks ole? Lisaks putukatele on siin ka nii meeletult linde, et mõnes kohas ei saa pärast kella nelja hommikul enam magadagi, sest linnud kisavad nagu sead aia vahel.

Aga vaat et kõige olulisem on see, et inimesed on siin ikka hoopis-hoopis teised. See, kuidas nad sulle koguaeg kinnitavad, et pole probleeme ega muresid; see, kuidas nad sind alalõpmata kallikeseks või armsakeseks kutsuvad ja see, kuidas nad sind alati valmis aitama on – see kõik kaalub üles kõik need prussakad, kisavad tuvid, rõvedad umbrohud, rattureid ja koeri ründavad linnud jms.

Parim näide sellest, kuidas inimesed sind kohtlevad on see, kui läksin ükskord tanklasse ja küsisin, kus tualett asub. Tädi suutis mulle kahe lause jooksul öelda „darling“ ja „babe“ 😀 Laused nägid välja sellised: „Follow me, DARLING“ ja „It’s right here, BABE“ 😀 On ikka naljakas küll, kui kümne sõna jooksul suudetakse kaks korda sind mingi hellitusnimega kutsuda.

Samast kategooriast on ka see näide, et täna oli poes avariiohtlik olukord, kus Maiks ja üks suur tädi oleks riiulite vahel põrkunud ja siis tädi ütles Maiksule: „It’s alright, DOLL“ 😀

Väga lahe on ka see, et kõik tahavad koguaeg kinnitada, et üldse pole põhjust muretseda (isegi kui sa ei muretse), pole mingeid probleeme ega muud seesugust. Näiteks, läksin omanikule maksma järgmise öö eest ja tema ainuke vastus pärast raha kätte saamist oli „It’s alright, no worries, sweetheart.“

„No worries“, „no problems“, „no probs“ on üldse sellised väljendid, mida kuuled söögi alla ja söögi peale. Kui poes kassas küsitakse, kas tahad sularaha ka välja võtta (siin saab kohe kassas kaardi pealt raha välja võtta) ja ütled, et ei soovi, siis vastus on enamasti „it’s okay, no worries“. Järgmiseks küsitakse kas sul on everyday rewards kaart (mis on nagu meil säästukaart või midagi) ja kui jälle vastad ei, tuleb juba tuttav vastus „it’s okay, no worries“. Need sõnad tulevad seega absoluutselt kõige peale, isegi kui ütled lihtsalt kellelegi „aitäh“. Samal teemal on veel üks väljend, millega mina ei olegi eriti kokku puutunud, aga mis Maiksu juba totaalselt närvi ajab. Nimelt kipuvad müüjad (peamiselt meesmüüjad) talle iga asja peale ütlema „too easy“ 😀

Ühesõnaga, kõik poputavad ja hellitavad meid siin oma „pole probleemi“ suhtumisega vist nii ära, et pärast ei oskagi eestlase tavalises „ei“ või „jah“ vastuses mingid elementaarset viisakust näha. (Selle kohta ütles mulle üks purjus austraallane ükskord, et ta ehmatas ära esimene kord minuga suheldes, sest kui ta küsis mu käest, kas ma tahan oma burgerit kohe, vastasin ma lihtsalt „ei“. Kuna ma ei lisanud sinna lõppu mitte midagi, ei mingit „No, I’m alright“ , „No, it’s okay“ ega ei öelnud ka kurikuulsat „nõuvörrizz“, siis ta arvas, et ma olen kuri tema peale või et ta ei meeldi mulle 😛 Sest tundub, et ükski austraallane ei vasta teisele austraallasele lihtsalt „jah“ või „ei“.)

Maaa-aailm pooo-leee hää-da-ooorg

Haudihõu,

Ühekahesõnaga, meil sai siis auto korda pika jauramise peale, lähipäevil peaks Herr Postituvi tooma ära ka meie Rego kleepsud ja olemegi ametlikud autoomanikud (tegelt küll aint Maiks, aga ma võin ju mõelda et ma ka 😀 )

Maailm oli kohe jälle palju parem koht, kui auto käes ja otsustasime, et kui see põhja sõitmine meile õnne ei toond, siis tuleb ikka märke lugeda ja sõitsime lõunasse.

Teel kohtasime üsna mitut kängurut, osad neist olid küll sellised vereplögased loigud, millest arvasime, et need võisid kunagi mingil ajal (umbes enne 50-100 autot) kängurud olla. „Õnneks“ nägime ka mõnda sellist, mis oli alles ühe kuni paari autoga kohtunud ja millel oli veel täitsa aimatav känguru kuju.

Tahtsime sõita lõunamaale, sest põhjamaad olid liiga palavad ja liiga õnnetud. Jõudsime umbes poolele teele („kui ei jõua kõike, tee pool“) ja tahtsime siin öömajakest leida (Siin=Stanthorpe, QLD). Siinmail on aga enamuses vaid tööhostelid, kes ei taha midagi kuulda sellest, et sa tahad vaid üheks ööks pea padjale panna. Nemad tahavad, et sa neile nädala raha ette maksaks ja siis nemad aitavad sul töö leida. Pärast mõningast jauramist ja edasi-tagasi-küljele helistamist, küsisin siis ühest, et kaua läheb selle töö leidmisega teil. Vastuseks sain, et kui oled naine, siis kohe, kui mees, siis pead 2-3 nädalat ootama.

Helistasime siis veel edasi-tagasi-küljele ja saime ühest kohast üldse vastuse, et 4-6 nädalat. Tööbüroost öeldi, et „ei tea öelda“ ja näidati suurt mappi selle kohta kui palju inimesi järjekorras passib. Nojaa siis mõtlesime, et kui juba pakutakse seal hostelis ühele tööd, siis lähme vaatame, mis nad räägivad. Mina läksin sisse ja Maiks jäi igaks juhuks turvavöid valvama. Sain teada, et see töö mida pakutakse, on tükitöö, mis sisaldab endas õunu, puid, võrke ja vist kudumist ja hiljem harvendamist. Küsisin, et miks siis ikka mehed ei saa ja tegin seal kõiksuguseid sõbralikkuse väljendamise protseduure. Järgmiseks juhtus siis see, et hostelimees ütles, et „oi-te-olete-eestlased-oi-farmerid-vahest-võivad-tahta-küll-eestlasi-jaa-jaa-jaa-ma-helistan“. No siis ta helistas ja kõne koosneski ühest lausest: „Kas sa oled huvitatud veel ühest eestlaste paarist?“. Vastus oli jaa ja nii oligi meil töö. Aga see pole veel kõik.

Läksin autost Maiksu kutsuma ja kui tagasi jõudsime siis hostelimees ütles, et talle helistas üks teine farmer, kellel on kahte inimest vaja ja et see on tunnitöö. Wow, me saame lausa valida või? Igatahes, valisime tunnitöö. Ja seal me nüüd siis oleme „lõbusalt“ oma aega viitnud.

Seiklustest vagude vahel ja sellest, kui kole asi on rohimine juba meie järgmises saates.