Diivaniotsingud ja kodusisustus

Oleme nüüdseks siin majas elanud peaaegu 7 kuud ja ikka veel on meil sisustamine täiesti pooleli. Ütleme ausalt – ei ole meid kumbagi ilumeelega õnnistatud ja me teeme vahel ikka päris halbu otsuseid, mille loogikast ise ka hiljem aru ei saa.

Lisaks sellele on meil veidi kehv maja planeering – elutuba on näiteks väga raske mõistlikult sisustada, arvestades et igas seinas on uks või mitu, aknad ja muud asjad, mis segavad näiteks diivanit sinna seina panemast. Omamoodi määrav on kindlasti ka see, et 3 magamistoa ja 2 vannitoaga maja sisustamine on ka päris korralik kulu ja üritame natuke tagasihoidlikumalt neid oste teha kui eelmistel kordadel.

Aga nüüd asja juurde – suures plaanis on meil puudu põhimõtteliselt ainult üks õuediivan – rõdule. Muidugi on veel hunnik väikest tilulilu (nagu normaalsed noad-kahvlid näiteks, mõned dekoratiivsed elemendid, kummut magamistuppa, riiulid garaaži jne) mida tahaks osta, aga puudu nad otseselt ei ole. Kuna elutoa diivani ostuga läks nii nagu paljude asjadega meie puhul ja see langeb kategooriasse “no ei ole ilus”, siis mõtlesime et tuleks see (tegelt need, neid on 2) ka välja vahetada. Nii siis asusimegi diivanite otsingutele – vaatasime netist, vaatasime kasutatuid ja sõitsime läbi vist mingi 20 mööblipoodi. Ja mida ei ole – on diivanid! Täiesti uskumatu ebaõnn, aga meie idiootse planeeringuga elutuppa sobivad ainult ühte pidi nurgadiivanid või siis täiesti sirge diivan. Eelistaksime nurgakat, aga selgub et sellist vasakukäe nurgadiivanit tuleb siinmail tikutulega taga otsida – no ei ole olemas lihtsalt normaalsest materjalist, õige suurusega ja keskpärase hinnaga isendit.

Umbes samad on lood ka õuediivaniga. Õuediivani puhul on veel see jama, et seal meil on hästi konkreetset stiili puidust söögilaud ja toolid, mis sobivad kokku põranda ja rõdupiiretega ja kahjuks sellised õuediivaneid eriti ei toodeta. Nii et nüüd oleme suht loobunud neid omavahel sobitamast ja mõtleme et ahh suva, võtame lihtsalt midagigi. Appi, see kõlab nii halvasti. See suht ongi sisekujunduslik kaos, vabandame siinkohal nende eest kellel sellepärast silmad peast välja kukuvad.

Igatahes, terve nädal oleme otsinud, terve eilne päev kõikides poodides käinud ja nüüd veel pool päeva sellele kulutatud – aga mida ei leia, seda ei leia noh. Mulle hakkab juba tunduma, peab ära kolima siit sest ei saa seda maja sisustatud mitte kuidagi 😀

NII RASKE ON TÄISKASVANU OLLA!!

Meie suvi :)

Tagasi kodus on tsill. Vahepeal on mangod puu otsas märkimisväärselt suuremaks kasvanud (ma ei jõua ära oodata, et meil oleks juba industriaalne kogus mangosid kodus!!), passionfruite on tagaaed täis (ilmselgelt see on kirjanduslik liialdus) ja kogu olemine siin kullarannikul märkimisväärselt rohelisemaks läinud (vihm..).

Kevad on täies hoos – kui talvel sadas umbes kolme kuu jooksul kaks korda ja ilm oli koguaeg stabiilselt ilus (18-25 kraadi, selge taevas, päiksepaiste), siis nüüd on temperatuur märksa kõrgem aga ka vihma sajab tihedamini ja ilm on üleüldiselt ettearvamatum. Subtroopika värk – kuigi siin nii ära tuntavalt märga ja kuiva hooaega ei ole kui päris troopikas, siis on siiski talve ja suve vahel selgelt eristatav erinevus – talvel lihtsalt ei sajagi peaaegu üldse vihma ja suvel lihtsalt ongi pidevalt äikesetorm. Oleme hakanud mõtlema, et edaspidi kutsume Eesti külalised kõik kas sügiseks või kevadeks – siis on kõige paremad olud kõik korraga: talviselt kuiv, kuid suviselt soe, majutusasutused ja turismiatraktsioonid odavamad kui tipphooajal ja rahvast märkimisväärselt vähem kui näiteks suvel. Rahvarohkus on meie kandis nimelt tõsine argument kuna tegemist on siiski väga tuntud turimispiirkonnaga. Aga see selleks – mina isiklikult väga ootan suve ja palavust ja seda, et mu riided mulle juba selga kleepuksid. Ja et Mirjam ja Mait oma väikeste murjamitega meile külla jõuaksid!

Ainuke asi mis meil praegu sellest suveunistusest puudu on, on bassein. Aga me tegeleme sellega! Ehk kunagi elame ka mingis sellises kohas kus saab lihtsalt suvalisel ajal vette faceplantida.

Sünna Tasmaaniamaal

Olen Tasmaaniamaalt tagasi soojas Queenslandis! Ainult selle vahega, et.. siin ei ole soe! Ma ei tea, mis juhtus aga väidetavalt on siin mingi 10 päeva järjest vihma sadanud, boohoo.

Viimane nädal Tasmaanias oli tore, tegime Nordlife’i, käisime väljas, sõime kodus igast head kraami ja tsillisime niisama. Üheks õhtuks olid tüdrukud mulle ja Janele orgunninud sünnipäevadeks õhtu väljas – sain esimest korda elus kutse iseenda sünnipäevale 🙂 Ja see nägi nii äge välja !

Neljapäeval (kuna reede oli vaba päev) korjati meid siis kell 5 kodust peale. Kasondil on kuue kohaline vana Troopy, mis on varustatud korraliku helisüsteemiga, millega siis terve õhtu mööda parimaid kohti ringi kärutasime. Nad olid isegi playlisti kokku pannud, mis koosnes lugudest, mis olid popid umebs siis kui olime 9-16-aastased 🙂 Backstreet boys, TLC, Spice Girls jne. Üürgasime siis täiest kõrist kaasa laulda. Käisime erinevates kohtades söömas-joomas ja oli eriti äge õhtu! Järgmine päev nii hea ei olnud, aga inimesel on ikkagi ainult kord aastas sünnipäev ja seekord oli ikkagi suur ja tähtis 30!

Eriti lahe oli see et me võisime tellida igalpool mis pähe tuli ja kõik oli juba kinni makstud! Mis nii viga väljas käia 🙂

Sünnakutse 🙂

Tervitused Tasmaaniamaalt!

Hello! Olen nüüd hoopistükkis Tasmaanias. Meil on Janega kokku lepitud enamvähem 2-3 kuu tagant saame kokku ja teeme mõned päevad järjest hästi intensiivselt Nordlife’i. Koguaeg teeme muidugi jooksvalt ka, aga iga paari kuu tagant saame siis kokku ja paneme järgmise mõne kuu plaani kokku ja teeme asju mida koos ja laivis lihtsam teha on.

Pärast minu Tasmaaniast ära kolimist oleme praeguseks kohtunud kahel korral Gold Coastil, ühe korra Eestis ja nüüd siis oli minu kord Tasmaaniasse tulla 🙂 Seekord juhtus veel Jane sünna ka samal ajal olema, nii et põhjuseid tulla oli kohe mitu.

Erinevatel põhjustel Maiks seekord kaasa ei tulnud, aga ehk järgmisel korral 🙂 Laupäeval lendasin siis siia, Dani ja Jasmine võtsid mind lennujaamast peale ja sõitsime Dani juurde end peoks valmis sättima. Ma olin niii väsinud kuna meil olid eelmisel päeval külalised käinud ja ka laupäeva hommikul oli meil Gold Coastil veel mingi megahull programm paigas et mis kell ja kus me midagi tegema või kedagi kohtama peame. Õnneks sain veits lennukis magada, nii et peo ajaks ikka suutsin veits energiat koguda.

Pidu ise oli äge, toimus ühes restoran-baaris, kus oli selline veits sigariklubilik olemine – chesterfield diivanid, vinüülimängijad, ülihämar valgustus, massiivsetes puitraamides peeglid jne. Kõik asusid loomulikult kohe kokteile lahendama 🙂 Ülitore õhtu oli! Ja nii äge oli vahelduseks veits peenemalt riidesse panna ennast, kuigi neid kingi ma vist küll enam mitte kunagi jalga ei pane!

Pühapäeva-esmaspäeva olime maal ja hängisime niisama. Tsekkisime farmivaldusi üle, tegime sauna jne. Esmaspäeva hängisin Karmeni ja Lillyga – käisime isegi Legerwoodis kohvikus (wow!). Mõnus oli jälle tagasi olla seal.. Lilly saab väga hästi eesti keelest aru juba aga vastab pigem inglise keeles. Samas, kui tal midagi enda järele korrata palusin eesti keeles, siis ta tegi seda rõõmuga ja tihti isegi kohe esimesel küsimisel! Peab vist küll paika see, et kakskeelsetel lastel läheb teise keele tunnistamiseks lihtsalt natuke pikemalt aega (alguses nad lihtsalt ignoreerivad seda teist keelt ja vaatavad sust läbi nagu tühjast kohast), aga siis kui ühel hetkel seda teadlikult kuulama ja proovima hakkavad, siis selgub et oskavad vaat et soravalt. Naljakas oli see, et Lilly keeldus mu nime ütlemast, kogu aeg ütles that one või the other one või this one 😀 Lõpuks ikka ütles Elina ka 🙂

Nüüd olen siis teist päeva linnas Jane juures – sürr on siin olla. Eile hommikul kui Jane mind linna ära viskas (tulime maalt) ja ise tööle läks, käisin poes. Kui siia tagasi jõudsin, siis oli kuidagi nii kodune tunne – nagu ma poleks kunagi ära olnudki. Olen ju ka kunagi mingi aja siin majas elanud ja nüüd, peaaegu 10 kuud hiljem, keerasin lihtsalt ukse lukust lahti ja kõndisin sisse – kõik oli täpselt nagu vanasti. Istusin oma (jep see oli kunagi minu laud!) töölaua taha, võtsin kapist oma vana tassi (mis meiega Adelaidest alates läbi nelja elukoha reisinud on), tegin kohvi (haha, kapis on vähemalt kolm pakki mu erinevaid kohvisid, sest Jane kohvi ei joo) ja hakkasin tööle. Nii sürr on see, tavaliselt on ju selline tunne kui vanematekoju tagasi lähed, sest enamjaolt nendesse kohtadesse lampi tagasi minna ei saa kus kunagi varem elanud olen – uued elanikud lihtsalt ei vaataks sellele väga hästi. Siin on aga kõik täpselt nii nagu eelmisel aastal. Isegi mu voodipesu oli veel mu toas!

Täna hommikul käisime oma tavapärasel jalutuskäigul (mida vanasti peaaegu iga päev harrastasime!) ja nüüd valmistun tööle hakkama. Siin on alles varakevad nii et ilmad on põrgulikult külmad, ma ainult käin ja hädaldan. Täna lõpuks tegime kaminasse tule, nüüd võib-olla saab lõpuks sooja kontidesse. Aga mis siin ikka – tööle!

tsutsufrei ja adjöö!

  

Kuidas me matkal ei käinud

Nagu juba eelmisel postituses mainisin, oli meil eelmine nädalavahetus plaan minna matkale ja sedapuhku koguni nelja päevasele matkale vihmametsa ja mägede vahele. Broneerisime siis endale kohad (kuna lubatakse ainult väike arv inimesi korraga rajale), ostsime varustust ja süüa, pakkisime reede hommikul asjad… ja saime tund enne väljasõitu teada, et rada pandi tuleohu tõttu kinni. Nii pettunud ei ole ma ikka tükk aega olnud!

Muidugi on tore, et üldse mõeldakse sellistele asjadele ja ohutus ennekõike ja muud jutud. Ikkagi olen pettunud. Nii elevil olin lihtsalt! Igatahes, siis tegime hoopis muid asju – lebotasime niisama, lugesime, käisime surfamas ja Sunshine Coastil. Üsna tsill nädalavahetus oli (4 päeva ikkagi!), aga ega ma täpselt ei tea kuhu see aeg kadus. Enamjaolt sellist nalja juba ei ole, et mul terve päev mittemidagi tehes ära kulub – ikka on Nordlife või töö või matkad või ükskõik mis aga mitte sihipärane aja raiskamine. Seekord aga oli. Viimati passisin vist niimoodi tühja kui Eestis käisime! Ja seal sai ikka suuremahuliselt seda tehtud, kohe terve aasta jagu 🙂

Kuna nädalavahetus oli 4-päevane, siis töönädal sootuks 3-päevane. Teadupärast ma reedeti “ametlikult” ei tööta – olen küll asjalik ja teen Nordlife’i või midagi muud, aga klientidele ütlen et ei tööta ja emaili naljalt sisse ei logi. See päev on mul nagu “tagavaraks” – kas teen midagi mis nädala jooksul natuke tahaplaanile on jäänud (kas siis tööalaselt või eraeluliselt) või midagi mida juba kaua teha olen tahtnud aga mis kuidagi tavagraafikusse ei sobi. Hea on niimoodi toimetada, kui tead et ei PEA kellelegi vastama kui ei taha ja et keegi sult sel päeval midagi ei oota, sest kõik on arvestanud, et sa ei tööta.

Paar nädalat tagasi liitusime uuesti spordiklubiga. Eestis läks selle söögi ja liigutamisega ikka väga lappama ja tagasi tulles kuidagi ei saanud uuesti rajale. Nüüd käime siis trennis – enamjaolt hommikuti, kell äratab umbes 5.45 ja 6.30 oleme trennis 🙂 Täna hommikul pani Maiks aga ette, et läheks vahelduseks hoopis jalutama. Mõeldud-tehtud, tegime siinsamas kodu juures mõnekilomeetrise ringi.

Aga nüüd ruttan tööle! Nädalavahetusel ootab mind ees reis TASMAANIAMAALE! Ma niiiiiii ootan juba, et saaks oma piffidega hängida ja Lillyt näha ja Nordlifeda nii, et seda nägu. Tegelikult see esialgselt oligi tööreis. Aga siis ma otsustasin seda tööreisi pikedada umbes poole võrra, sest niikuinii pool aega läheb mulisemisele või kellegagi kohtumisele või millele iganes 🙂 Maiks seekord kaasa ei tule sest… ta hakkas jonnima 😀 Aga ta pakkus välja,et kui ma otsustaks üks nädala veel kauem seal olla, siis ta tuleks viimasel nädalal natukeseks. Selline tüüp.

Adjöö ja tsutsufrei!

Tere neljapäeva!

Tsaukitsau! Kui keegi peaks mõtlema, et miks pooled blogipostitused kaduma on läinud ja allesjäänud kõik segamini on, siis teadke et tegelen kõikide oma vanade postituste uude serverisse importimisega ja see võtab veel üksjagu aega.. olen umbes poole peal 🙂

Plaanin juba üsna mitut blogi postitust, aga kuna ma arvasin et see importimine läheb kiiremini, siis mõtlesin et teen selle kõigepealt ära ja siis kirjutan. Nüüd hakkan tasapisi juba mõtlema, et hekk, siis jääbki kõik kirjutamata ju 😀

Hetkel alustan just tööpäeva – kell on 8.30 hommikul, tulin trennist umbes tunnike tagasi (appppi mul on kõik kohad haiged!!) ja nüüd teen nägu nagu ma hullult tahaks siin arvuti taga olla. Homme läheme väikesele nelja päevasele tripile ja selleks tarbeks tuleb täna üks suurem shoping teha ja kuna tegemist on natuke teistmoodi tripiga (hiljem räägin!), siis olen juba praegu isegi selle shopingu pärast veits elevil!

Nüüd on vaja ainult kahe tööpäeva jagu tööd järgnevasse 9 tundi ja 24 minutisse ära mahutada ja siis… seiklema!

Kolmepäevane puhkus rannakämbis :)

On hiline pühapäeva pärastlõuna, taevaharjalt laskuv päike kõrvetab juhipoolseid autosistujaid täisvõimsusel ja meie sõidame nagu ka tuhanded teised teosammul kodu poole. On isadepäev ja lisaks sellel ka pikk nädalavahetus (pühad!) ja just seetõttu on sel soojal pärastlõunal liiklejaid erakordselt palju – kõigil 4WD katustel ja autokastides telgid ja grillid, kajakid ja surfilauad ja muu taoline puhkusekraam, mis igal endast lugupidaval austraallasel üldjuhul garaažis just neid pikki nädalavahetusi ootab.

Viimase tunni oleme istunud kiirteel ummikus, aga kuna meil on selja taga imeliselt lõõgastav ja akusid täitev nädalavahetus, ei häiri see meid absoluutselt. (PS. Maiks nüüd tagantjärele ütles et teda ikka häiris. Aseeeiloe)

Pakkisime auto ja asjad juba neljapäeval, et reedel kindlasti varakult liikuma saada. Otsest sihtmärki ega plaani meil ei olnud, oli vaid suund – põhja! Kell 7 reede hommikul hakkasimegi sõitma, algul suunaga Sunshine Coasti, kus meil üks väike asjatoimetus oli ajada. Kella kümneks oligi meil see kohustuslik peatus tehtud ja nädalavahetus võiski alata! Tähistasime seda hilise hommikusöögiga juba lemmikuks saanud Cotton Trees, kus ka varem korduvalt puhkamas käinud oleme. Seekord sõime sealses teemajas, mille nime ma mitte kunagi meeles ei suuda pidada, kui mis oma põrandast laeni kõrguvate serviisi-ja teeriiulitega teenib ära meie igakordse külaskäigu. Vahel käime lihtsalt serviise vaatamas, vahel kohvi kaasa ostmas, vahel teesid degusteerimas 🙂 Seekord siis ka söömas – was good.

Cotton Trees kohvi juues avastas Maiks kaarti skrollides et meist veidi põhjapool Tewantinis asub ühe suure 4WD rahvuspargi infopunkt, kust võiksime läbi hüpata ja natuke pargi kohta informatsiooni küsida. Mõeldud – tehtud. Ainult, et alguses sattusime mingisse valesse informatsioonipunkti, kus tädid olid kõike muud kui sõbralikud ja informatiivsed. Juhuslikult jagus meil taipu uurida kas olime ikka õiges kohas – õnneks ei olnud! Kõigest viie minuti kaugusel asus nö. “õige* infopunkt, kus töötas kõige asjalikum ja informatiivsem tädi selle maamuna peal! Sotid selged, sõitsime poodi oma söögi- ja joogivarusid täiendama.

Great Sandy National Park on selline ilmatuma suur liivane rahvuspark, kuhu alla kuulub ka maailma suurim liivasaar Fraser Island. Fraserile me seekord ei läinud, küll aga müttasime Fraserist lõunas asuvas Cooloola piirkonnas – Teewah & Rainbow randades ja 4WD metsaradadel. Sõitmist ja vaatamist jätkub sealkandis mitmeks päevaks, rannateid ja -kämpe kilomeetriteks.

Poes käidud, asutasime ennast kaabelpraamile – Praam sõidab terve päev üle jõe, nii kui soovijaid on. Raha tahab praamionu 7 dollarit ja aega võtab see sõit umbes 1.5 minutit. Teiselpool praami ootas meid veel umbes 7 kilomeetri pikkune tükike asfalti ning pärast seda võiski liivaralli alata! Kuigi minul on alati suur mure selle randa peale ja maha sõiduga, sest enamasti tuleb seal sõita mäest üles/alla ja rada on suurest sõitmisest väga kehvas olukorras, pean tõdema, et võtan neid sõite nüüd juba palju rahulikumalt – harjutamine teeb meistriks.

Tegelikult aitab muidugi kaasa ka see, et kui ühes sellises mahasõidukohas jälle “ummikus” istusime, sest keegi oli ennast liiva kinni kaevanud, ütles Maiks minu “Ole hea ära siin meid kinni sõida, meil pole siin sõpru” peale vastuseks “Mis mõttes ei ole, kõik need inimesed kes meie selja taga on ja läbi tahavad saada, on ju meie sõbrad!”. Hehe, rohkem ei saakski tal õigus olla! Ja millised sõbrad need on! Korralike mudarehvide, vintside ja täisvarustuses recovery geariga asjaarmastajad! Ma olen lõpuks ometi hakanud uskuma teiste inimeste headusesse meie ümber ja reaalsus on see, et keegi tõmbab meid ikka välja kui hätta jääme – probleem võib hoopis tekkida sellest, et kes selle au endale saab, eks neile kõigile ju meeldib natuke asjapulk olla ja oma mänguasjadega eputada.

Üks hirm on mul siiski jäänud ja see on ookeani ja tõusu ja mõõnaga seoses. Ma ei ole seda stsenaariumit enda peas päris täpselt läbi mänginud, aga see on umbes midagi sellist, et tuleb mingi megametsik king tide ja mingil põhjusel me ei jõua autot enne rannalt ära sõita.. või on kaldakalle nii järsk ja liiv nii pehme (on ette tulnud!) et vajume lihtsalt auto tagumikuga ookeanisse ära ja peame käbe leidma mingi ukse mille peal huplida nagu Rose ja Jack kunagi. Ainult selle vahega et me mahume mõlemad ukse peale ära. Tegelikult ma tean et neid asju meiega ei juhtu sest ma pistan enne kisama kui üldse võimalus tekkida jõuab, aga kuna need on lood elust enesest siis ikkagi võtavad natuke seest kõhedaks ja panevad mõtlema et “what if..”

Igatahes, kirjutasin nüüd täpselt vastupidist sellele mida kirjutada tahtsin! Võrreldes varasema muretsen ma palju-palju vähem ja tegelikult naudin näiteks liivast metsasõitu igakord järjest rohkem (rannast rääkimata!).

Tagasi reaalsusesse. Reedel sõitsime siis terve Teewah Beachi läbi ja jäime lõpuks ühele eriti mõnusale rannaäärsele muruplatsikesele laagrisse. Puhkasime sellise intensiivsusega, et juba kell 8 õhtul olime puhkamisest nii väsinud, et läksime magama. Hommikul ärkasin mina kella kuuest ja nii sain otse telgi ukse vahelt ookeanist tõusvat päikest vaadata ja raamatut lugeda. Varsti ärkas ka Maiks, kes mulle siis sinna telgiukse vahele kohvi ja arbuusi tõi. Eriti mõnus oli niimoodi vedeleda varahommikuses päikeses, rannale laksuvad lained taustal mängimas.


Laupäeva veetsime rannas, ühes teises rannas, kolmandas rannas ja lõpuks uuesti esimeses rannas, hehe. Tegelikult veetsime ühe päris lõbusa hommikupooliku metsateedel kärutades. Ma AUSALT kordagi ei vingunud ega palunud Maiksul aeglustada – isegi kui ta 2.5 korda üle lubatud normi sõitis (noh lubatud norm oli 20 km/h hehe). Lõbus ja põnev oli – tegemist oli sellise pehme liivateega, kus auto ujus ikka korralikult. Elu nagu filmis.. sinnamaani kuni üle mu õla, rinna, kõhu ja reie jooksis SUUR SUUR punase ja mustaga ämblik, nii umbes 5cm läbimõõduga. Selle peale viskasin ma käes olnud telefoni kus seda ja teist, tegin turvavöö lahti ja ronisin sõidu pealt kahe istme vahel asuva keskkonsooli otsa. No niii sitaks õudne oli! Maiks ei saanud alguses mitte midagi aru ja kui sai, siis naeris nii et mul ei jäänud endalgi muud üle kui naerma hakata. Käisime autos siis kõik asjad läbi ja raputasime ja pühkisime, aga ämblikku ei kuskil. Nii et selles mõttes võib ta siiamaani meil autos edasi elutseda. Mingil hetkel pidime aga edasi sõitma ja see tähendas muidugi ka seda, et ma pidin vastumeelselt autosse tagasi ronima..

Ülejäänud päev möödus meil Rainbow Beachil kohvitades, Inskipi telklaagriga tutvudes, Rainbow Beachil 4WD-tades ja värvilisi liivakivikaljusid uurides, uut kämpamiskohta otsides, kala püüdes ja lõket tehes. Saak jäi meil seekord kesiseks – Maiks püüdis ühe shovelnose shark’i ja mina sain KAKS KORDA mingi lolli ämbliku käest hammustada. Kuna meil õnnestus selle ämblikuga ka isiklikult silmast silma kohtuda ja ta eriti ohtlik isend ei tundunud, siis lootsin et ehk käsi otsast ei kuku. Öösel nägin unes kuidas mu käest kasvas hammustuskohast välja mingi pruun jääpurika moodi asi, mida pidin ise ära lõikama hakkama. Hetkel on mõlemad käed veel alles.

Täna hommikul ärkasin jälle koos päikesetõusuga ja lihtsalt nautisin olemist. Lugesin tõusva päikesega koos raamatut, jõin rannaliival kohvi ja maailma aeg oleks nagu seisma jäänud. Ühed eriti mõnusad kohad on need rannad, kuhu ise oma telklaagri püsti võib panna. Antud rannas on selleks ette näthud lausa 16km – vali aga sobiv plats ja ehita oma laager valmis.

Hommikul uitasime veel lähedal asuvas punases kanjonis ja rannast lahkudes suundusime Noosaville’i sööma ja päikest võtma (sest sai veel vähe rannas oldud!!). Tegime ühed väikesed burgerid ja tacod selles rõõmsas ja rahvarohkes väikelinnas ja panime ilusa punkti oma pikale ja mõnusale nädalavahetusele. 

Lugesin sel nädalavahetusel 2.5 raamatut. Ja see oli niiiii mõnus.

Eestist tagasi!

Nonii 🙂 Meie käisime Eestis! Kui ma hakkaksin sellest blogima, siis ma kirjutaksin seda lugu siin 34 ööd ja päeva järjest, nii et ma ütlen lihtsalt ära, et oli täiega tore ja läheks kohe varsti uuesti kui see kõik veits odavam oleks, hehe 🙂

Jõudsime tagasi kolmapäeva hommikul kell 6 ja Maiks läks otse lennujaamast tööle kella 8ks hommikul. Kuigi see tundus sellel hetkel täiesti ebareaalselt hullumeelne, siis tegelikult tähendas see seda, et Maiks sai kohe õigesse unerütmi tagasi ja mina ei saanud 4 päeva normaalselt magada.

Terve see 4 päeva mu keha arvas, et 4 tundi on maksimaalne aeg mis võiks magada, ka öösiti. Mõnikord ärkasin üles lampi kell 2 öösel, mõnikord kell 4.. ja enam magama ei jäänudki, kuigi esimesel korral ma reaalselt üritasin 6 tundi järjest haha. Ühe korra jäin mingi kell 10 õhtul magama ja ärkasin pool tundi hiljem üles täiesti puhanuna ja enam magama ei jäänudki enne kella 3 öösel. Kõige tüütum selle kõige juures oli see, et mingit korrapärasust selles kõiges ei olnud, võisin vabalt suvalisel hetkel magama jääda või üles ärgata.

Igatahes nüüd on see läbi. Oleme töösse ja eludesse enamvähem sisse elanud. Käisin kohe esimesel päeval rannas varbaid leotamas ja linnas tuuritamas, et päeva läbi kulutada. Temperatuurid on meil 23-28 kraadi kandis, päike paistab ja mõnusalt soe on olla. Õhtuti ja öösiti ainult langeb üllatuslikult madalaks, aga sellest pole hullu, paneme natuke riideid juurde 🙂

Screenshot 2017-08-15 08.29.25Screenshot 2017-08-15 08.29.36

Pühapäeval käisime koos Helena ja Argoga matkamas Mt Barneys – matk ise oli selline keskmine – 7km, aga tõuse ja languseid oli ikka korralikult, nii et pärast pikka pausi oli see täpselt õige koormus ja distants. Raja lõpus ootas meid väike jõeke, kus meie teada pidid mõned ujumisaugud leiduma. Reaalsuses leidus seal ainult maksimaalselt põlvini vesi ja mõned segaduses inimesed, kes küsisid meilt, et kas see ongi see ujumisauk 😀 Me eriti targemad ei olnud kui nemad ja seega ei osanud nagu midagi kosta..

Kuna meil tegelikult on kunagi varem suht sarnane lugu juhtunud Cape Tribulationis Mareni ja Omariga, siis teadsime, et enne kui tagasi pöörama hakkame, tuleks ikka veidi üles/allavoolu seigelda ja vaadata, ega see ujumisauk kohe järgmise käänaku taga ei ole, nagu meil tookord juhtus. Tol korral passisime küll kõigepealt pool tundi seal madalas vees ja alles ära minnes avastasime päris koha 🙂 Sel korral olime targemad ja asusime kohe uurima. Ja ennäe imet, oligi tegelikult nii et rada läks ühe suurema kivi tagant edasi ja ma arvan at julgelt pooled inimesed kes sel matkal käivad, seda üldse ei teagi.

Igatahes, 500m eemal leidsime siis need päris rock poolid! Tegemist oli päris ilusa ja metsiku kohaga – rahvast ei tundu seal eriti käivat ja ujumisauke mõned ikka jagub. Vesi oli nii külm, et kohe kui vette astusid tõmbasid jalalabad nii valusaks, et terve aeg oli selline tunne, et kohe-kohe tuleb jalakramp. Seepärast arvasin, et lihtsam on lihtsalt kuskilt kivi otsast otse täispikkuses sisse prantsada 😀 Mõeldud-tehtud 🙂

Hiljem käisime ka suuremas basseinis, mille nurga tagant leidsime mõnusaid päevitamiskivisid ja järgmise nurga tagant väikese kosekese – kose kõrgus oli selline.. minust kõrgem nats.

Screenshot 2017-08-15 08.29.07Screenshot 2017-08-15 08.29.15

Selgus et kosekesest saab väikese abiga ka üles ronida kui väga tahta. Me väga tahtsime. Vesi oli nii retsilt külm (koseni oli päris pikka maa ujuda) ja kose vastuvool nii tugev ja ronimine päris raske, nii et kui lõpuks sinna kivi otsa maandusin, tundsin kuidas mul on ikka korralik adrekalaks. Avastasime siis veel ülesvoolu nats ringi ja leidsime ühe pisikese koopakese, kus sees oli veel üks pisikene kosekene. See nägi nii sürr ja muinasjutuline välja, aga samas oli veits hirmus, sest koguaeg oli selline tunne, et äkki mingil põhjusel tuleb kuskil mingi suur kogus vett ja viskab meid mööda kõiki neid kive ja kaljunukke alla.

Koopa laest/küljelt leidsime ka ühe augu, kust sai hea ukerdamise korral välja ronida, nii et seiklust kui palju 🙂 Pilte koopast ja kosekestest ei ole, sest veekindlat kaamerat meil kahjuks pole. Aga eks te kujutlege ise ette või veel parem – tulge kohale ja kaege perra.

Muud juttu polegi täna – kevad hakkab saabuma, mangod õitsevad ja päike püsib taevas iga päev nõks kauem. Varsti on jälle suvi!

Screenshot 2017-08-15 08.28.57Screenshot 2017-08-15 08.28.44

tsaupakaa!

Valmistumine Eestisse laekumiseks!

Kuigi see kuskilt otsast hetkel võib-olla välja ei paista, siis hetkel valmistume Eestisse tulekuks täies hoos ja ei jõua reisi ära oodata!

Eile saime kätte oma uued kohvrid ja vaikselt täienevad iga päevaga mu kontoriseinal olevad kaks nimekirja – “Eestisse” ja “Eestist”, kuhu siis jälle aegajalt lisandub mõni vahva asjake, mis kindlasti üht või teistpidi kaasa oleks vaja vedada 🙂

Hetkel vihume megahullult tööd teha, et ikka oleks võimalik see pikkpikk 5 nädalat (no 4 nädalat ja 6 päeva hehe) vabaks võtta endale – jama värk on selle iseeendale töötamisega see, et siis tuleb kõik asjad lihtsalt ette ära teha, sest kedagi teist kes puhkuse ajaks töö üle võtaks, ei ole.

Aga päriselt – nii pikka pausi pole mul veel vist kordagi olnud selle nelja ja poole aasta jooksul mis me nüüd Maiksu koolist alates siin olnud oleme! Ei jõua ära oodata! 🙂 Varsti näeme sõbrakesed!